Elu parim hommik ja KANAAA

Mida kauem aega ma ei kirjuta, seda kiiremini sündmused jooksevad ja seda huvitavamaks kõik muutub. Viimased nädal aega on kirjeldamatud olnud. Nii palju on juhtunud. Tahaks kõigest kirjutada, aga ma lihtsalt ei jõua kuidagi järjepeale, kuigi mul on kõik täpselt meeles.
Jätan jälle ühe tühimiku, kuigi ma ei tahaks seda teha, sest see nädal on liiga hea olnud. Nädalalõpud on aga tavaliselt kõige sündmusterohkemad ja sellest nüüd siis pikemalt.
Reede hommikul tuli Egol mõte Haanjast Rõugesse jalutada, et Carmenile poodi külla minna ja mind välja kutsuda. Ego helistas mulle, et ta hakkab Rõugesse jõudma, aga kuna me plingisime Kairiga veel, siis lõpuks oli Ego juba Alakasse jõudnud. Sõitsin alla ning läksime koos poodi Carmeni juurde. Ma juba kaugelt naersin, kui Carmenit taas orjamas nägin. Carmen: "Mida te tulete mind siia mõnitama?" Seoses sellega meenub mulle eelmine neljapäev, millest ma kirjutada ei jõudnud. Taimu tuli Viljandist, käisin tal bussivastas ning läksime poodi Carmeni juurde. Carmen kaalus tagaruumis vorste. Meile pakkus see aga nii palju nalja. Pildistasin Carmenit jälle, aga siis juhataja nägi ja hakkas sõimama. Alles hiljem märkasin, et uksel on kaamera keelumärk. Pärast ta oli Carmenile öelnud, et ma ei või enam kaameraga poodi minna. Ta arvas, et mina, kui ajakirjanik, panen ned pildid ajalehte kõik, kuigi Carmen seletas talle, et ma tegin ainult temast pilti. Pärast naersime Taimuga, et kuhu ma siis oma kaamera panema pean, kui sellega poodi ei või minna - köidan välja käsipuu külge, nagu koera, seniks, kuni poes käin? Pärast läksime ikka poodi Risto ja Taimuga jäätist ostma, siis panin igaksjuhuks kaamera Risto kotti. Naersime, et mul poekeeld nüüd, aga ega palju puudu ei jäänud.

Aga nüüd tagasi selle juurde, kuidas Ego nüüd poes segast panema hakkas, tahtis Carmenit aidata, aga Carmen ei lubanud. Siis leidis Ego svammi kuskilt ja hakkas end sellega hõõruma. Üldse nalja sai seal päris palju veel. Pärast läksime välja, käisime rannas, Eesti ema juures ja siis läksime mu poole natukeseks. Kella 2 olime all tagasi, Ego käis poest läbi ning läks bussi peale.

Ma läksin koju. Panime Taimuga segast msnis jälle üle pika aja. Taimu seletas, kuidas ta välja muru niitma läheb: "Mulle meeldib see. Julm mõnus. Niidan muru ära, siis veeretan ennast igalpool." Pärast muruniitmist olid tal aga jalad nii mustad, et ta nägi välja nagu neeger.

Valmistusin vaikselt õhtul Põlvasse minekuks. Kallel oli ka msni pealkirjas, et kes peole? Hakkasin temaga rääkima. Kalle: "Peole, tegelt?" Nii tore oli minna sinna teadmisega, et teda kohtan.

Paralleelikatel oli täna majanduse eksam olnud, Liana oli nii õnnelik peale eksamit, kui kuulis, et 93 punkti sai. Elas oma rõõmu mu peal välja, nagu ma seda esmaspäeval tegin, kuigi Liana pärast ütles, et hea oli, et ta toopäev õigel ajal msnist välja logis ja mu ülihulluse all ei pidanud kannatama. Lisasin, et see eest sai Ella sellest täierauaga. Liana: "Vaene Ella, oli nii kurnatud peale sinuga rääkimist."

Moks ka hakkas rääkima, käskisin tal sõrmuse järele minna, aga kuna ta ei teadnud, kus Liana elab, siis lubasin täna ise Liana juures käia ja ta sõrmuse ära tuua.

Läksingi mingi 6 ajal linna. Hea, et ma isa vahepeal kohtasin, kuna avastasin enne bussi peale minekut, et ma olen taaskord oma pangakaardi ära kaotanud. Õnneks olen praeguse seisuga selle juba üles leidnud.

Bussis oli ka äge, jäin mingi aeg bussijuhi ja kaasreisijast välismaalasega kolmekesi bussi. Mõlemad vaatasid elu ägedate nägudega mind, kuigi ma ei pööranud sellele näiliselt mingit tähelepanu, kuulasin oma muusikat ja jälgisin vahel ainult silmanurgast vahelduva eduga neid.

Jõudsin linna, siis läksin Vabaduseplatsile. Ego oli oma klassivennaga seal. Mõlemad umbe särasid juba ja olid jooma jõudnud hakata. Rääkisin paar sõna nendega ja läksin siis Liana maja juurde. Ta juba ootas mind väljas trepil. Liana põhilised sõnad olid: "Appi, kui hea!" Kui ta juba seda ütleb, siis ma satun aina suuremasse hoogu, et talle veel midagi head rääkida, mille peale ta seda öelda saaks. Ülekõige köidavad teda ikka Kapi sõnad, eriti see, kuidas ajaloo õpetaja alati viimasena naerab. Rääkisime ka tulevikuplaanidest. Liana plaanib esimeseks Eesti naispresidendiks saada. Aga tõotasin talle seepeale, et juba esimese nädala ajaga toon ma ajakirjanduses kõik ta luukered kapist välja. Ka sellest lubasin siis ja kirjutan ka nüüd, kuidas Liana minust trepi peale liikumatult oigama jäi, kuna tal läks istudes jalg krampi, saamata kuhugi poole liikuda. Ta ise naeris ja ma ka naersin täiega. Sebra peal ka naersin veel, kui Jaan just tuli ja sebra ees peatus. Aeg oli nii kiirelt läinud - üle poole tunni jutustasime Lianaga. Kõndisin kiirelt kesklinna tagasi, et Nurssi minema hakata. Läksin rooli, kõik tundus jälle nii uus ja nii võõras. Esimene mõte, nagu alati: "Mida ma tegema pean? Kuidas ma hakkama siin saan?" Eriti, kui mõlemad taha istuma ja jooma ka veel läksid. Esimese ropsuga ei saanud autot käima, kuna aku ei andnud ühendust, siis nad Egoga jamasid seal midagi ja sõit võis alata. Mulle hakkas korraga see auto meeldima, kuna see oli esimene diisel auto, millel ma kainekas olin ja see ei sure vähemalt välja ja üldse diiselautoga ma sõidan mega proolt. Ma ei suretanud mitte ühtegi korda selle päeva jooksul autot välja ka. Jõudsime Nurssi, siis ma kiitsin Ego klassivennale Martinile, kui hea auto tal ikka on.

Kuna Carmen polnud Rõugest töölt veel jõudnud, siis ootasime teda Nursis poe ees. Käisime poes jäätist ostmas, aga seal läks nii kaua aega, kuna poemüüja oli mingi eide peale kettas, kuna too tahtis võlgu võtta ja röökis ning tegi draamat. Martin ütles, et ta ei lähe enam kunagi Nursi poodi. Martin pani üldse nii head teksti. Kuigi me olime tuttavad vaevalt pool tundi, siis ma naersin juba igat ta öeldud sõna. See oli nii naljakas, kuidas ta umbe asjalikult seletas autoga seonduvaid asju, kuidas mingi asi ei tööta või kuskil mingi tuli ära kustuma peab jne.

Sõime poe ees jäätist, kuni Martinil telefon helises. Ta võttis vastu ja ütles: "Tere, emme!" See oli nii armsalt, samas nii naljakalt öeldud. Ma olin jälle nii kõveras. Kogu ta olemus ja see olukord meenutas mulle filmi "Road trip", kus kutsutakse üks nohikliku välimusega ühikakutt, kellel auto on kaasa, et soovitud kohta minna. Martin oli täpselt nagu too kutt sealt filmist, aga poole ägedam ja toredam ja Ego kutsus ta, kuna nad on sõbrad, mitte sellepärast, et tal auto on vms.

Martin tahtis jäätisepaberit maha visata, aga ma ei lubanud, kuigi ta seletas, et rohelistele pead tööd andma. Pärast õhtul ma tahtsin ise midagi aknast välja visata, siis tuletasin talle seda meelde ja küsisin: "No, anname rohelistele tööd jälle v?"

Lõpuks tuli ka Carmen. Järgnesime talle maja ette. Käisin ka korra ta pool ning hakkasime siis Võrru tagasi liikuma. Nad käisid Maksimarketis, ma sain Moksiga kokku, andsin talle sõrmuse ära ja siis hakati Põlvasse liikuma. Mõtlesin, et me jõuame mega hilja, aga tegelt jõudsime just parajal ajal. Sinna sisse ei võinud aga jooke kaasa võtta. Kõik hakkasid endale igast jooke sisse kallutama, nii palju, kui mahtus. Üks viin joodi lõpuni ära ja siis 1,5 gin ka veel. Elu kaua hangusime, kuni lõpuks sissepääsu juurde jõudsime, siis tuli ka välja, et peab teist kaudu minema. Orienteerusime linti mööda, kuni hakkasime teise sissepääsu juurde jõudma. Carmen ja Ego jooksid otse alla sissepääsu juurde, me Martiniga sattusime aga kogemata kuhugi lintidest vahekoridorri ja läksime sealt läbi. Turva oli mäe otsas, vaatas korra me poole ja tegi oma asju edasi. Me kõndisime Martiniga tuimalt edasi ja saimegi nii juhuslikult tasuta sisse, säästes nii 8 euri. Selle eest pidime aga Egot ja Carmenit mingi 10-15 minutit ootama, kuna järjekord oli nii pikk ja nad ei saanud aru, et me vahepeal juba sisse olime pääsenud.

Kui nad lõpuks jõudsid, läksime kõik koos edasi, kuni Kädit, Annut ja Carrut nägime. Nende jaoks oli mu ilmumine üllatus, kuna ma ajasin Kädile, et ma ei tule, sest tahtsin talle üllatust teha. Kohe algas mega pildistamine, pärast ilmus funholiday fotograaf ka veel välja, kelle tehtud pildid elu24 lähevad. Ta ajas mind nii närvi, kogu aeg käis ja pildistasin, siis pildistasin teda vastu täiega. Peaks need pildid üles panema kuhugi, WANTED! Siiani iga päev keegi saadab aadressi ja ütleb, et ma olin elu24 pildi peal. Õnneks oli too enamvähem normaalne pilt.

Nägin ka ÜlikonaTaurit, keda ma toopäev ei näinud, kui Osulas käisime. Tegime nüüd normaalse pildi koos, kuigi sellest ühest pildist kujunes terve seeria, sest Carmen sattus pildistamisega hoogu. Pärast käisingi mitu korda Tauriga jutustamas, sest tema ma leidsin kogu aeg üles, kui teised kuhugi ära kadunud olid. Ta küsis, et miks mul sellised roosasid kõrvu peaspole, nagu mõnel. Küsisin vastu, et miks tal pole, mille peale ta võttiski Marleeni õe käest roosad jäeneskõrvad ja pani need endale pähe.

Tauriga oli sellepärast ka hea rääkida, et ta oli samamoodi kainekas, nagu minagi. Kuigi ta silmad alguses läikisid ja ma arvasin, et ta on raudselt joonud. Tegelt ta oli niisama rõõmus, nagu pildiltki näha on. See on nüüd me mõlema lemmikpilt:

Terve Getter Jaani aja olime Annu ja Kädiga lava ees. Kõik vaatasid jälle, et ma olen mingi hullunud fänn, kes Getter Jaani alles ilmunud albumi laule juba kõiki peast teadsin ja kõva häälega kaasa laulsin. Tahtsin Getteriga pilti ka, aga ma unustasin pärast küsima minna. Kui Lauris Reiniks ära oli esinenud, siis käisime ta käest autogrammi küsimas. Ma olin esimene, kes autogrammi sai. Tahtsin pilti ka, aga mingid nõmedad eided tegid temaga pilti koos ja eraldi jne, ja siis paljud ei saanudki selle pärast temaga pilti teha. Ütlesin turvadele, et nad kutsuksid Imre Saarna sinna, aga nad ütlesid, et ei saa. Samal ajal nägin ma teda aga kuskil taga kõndimas ja karjusin: "Imreeeee!", mille peale ta kohe tuli, autogrammi andis ja siis sain koos pilti ka teha. Esimene selle aasta superstaar, keda ma päriselt nägin, autogrammi sain jne. Ta laulis ka paar laulu alguses, aga oli enamusajast õhtujuht vms. Lauris Reiniksi esinemine oli ka ägee, kuigi me läksime alles lõpus lava ette, siis kui ta õpetas "Ma jooksen" samme kõigile. Ma ei viitsinud neid õppida, vehkisin niisama kätega.

Kädi oootas Kallet täiega, et koos perepilti teha. Mina - ema, Kalle - isa ja Kädi - tütar. Lõpuks ta tuligi. Ta otsis meid, aga me leidsime ta hoopis üles ja läksime temaga joogi järjekorda koos seisma. Vahepeal oli Ilves ka välja ilmunud. Nad avastasid Kallega, et käivad ühes koolis. Veel nägin ma Timot, kellel eile sünnipäev oli, aga ma ei jõudnud talle õnne soovima siis minna ja sain täna talle õnne soovida ja kalli teha. Nägin täna kõikvõimalikke meesoost sõpru, keda ammu polnud näinud. Näiteks Eerit ja Alexit polnud ma üle 3 aasta näinud. Alex ütles ka: "Bikuuu, uskumatu!", Eeri oli lihtsalt palju joonud ja kallistas mind mitu korda, ise korrutas: "Bikuuuu, bikuuu." Nii tore, nii tore, nii tore oli kõik see.
Pärast tantsisime, mina, Kädi, Annu ja siis üks Kalle sõbranna. Kui tuli laul "Mälestused", siis otsisin minu ja Kalle pildi välja, mille kohta saab laulda: "Sellel pildil olen ma, oma esimese sõbraga", näitasin talle seda, mille peale ta mind kallistama hakkas.

Mingi aeg läks asi mega haigeks ära. Too Kalle sõbranna muutus mega tüütuks ja Kallel oli nii villand temast. Ta ainult korrutas meile: "Päästke mind, palun. Röövige mind ära!" Asi oli selles, ka, et Kallel on endal tüdruk ja kuna ta on mu jaoks terve elu, nagu vend olnud, siis tegin kõik, et teda aidata. Kui too tüdruk Kallet suudles, siis läksime Annu ja Kädiga Kalle juurde, võtsime tal käest kinni ja üritasime teda sealt endaga kaasa tirida. Too tüdruk aga ei lasknud lahti, kuigi me korrutasime, et peame ära minema jne. Ta kingad olid ka veel Kalle kotis, viskasin need sealt välja ja viisime Kalle ta juurest minema. Kalle oli mega õnnelik ega tahtnud temaga enam seal peol kokku juhtuda, kuigi too tüdruk saatis talle sõnumeid ja helistas vahetpidamata. Ma arvan, et need, kes seda pealt nägid, kuidas me Kallet minema ta juures tirisime, said päris hea vaatepildi osaliseks. Ise ka naersime seda, aga no need tüütud inimesed on sellised, kellest kuidagi teisiti lahti ei saa.

Vahepeal oli Martin endale käepaela ostnud ja autosse joogi järele läinud ning siis kuskilt põõsast nendega sisse tagasi hiilinud. Nad kõik kolm - Ego, Carmen ja Martin olid üsna segi, kui ma neid üle pika aja uuesti kohtasin. Carmen ja Ego käisid vahusees ning olid läbimärjad ja tahtsid lõpuks üldse ära minema hakata. Ma aga veel ei tahtnud ja siis olime mingi poole 2ni veel seal. Tantsisime, pärast Kalle ei tahtnud ära minna, kuna ta jaoks olid kõik laulud nii head, et ta pidi kõikide nende järgi tantsima, aga kuna too tüütus seal ringi liikus, siis maskeerisime Kallet Ego dressipluusiga ja hakkasime ära minema. Liikusume nii aeglaselt auto juurde, kuna kõik hangusid igalpool. Ego ja Carmen sõid kummikomme ja siis Carmen söötis teisi, nagu koeri käe pealt kummikommidega. Lõpuks oli kõigil neist juba nii villand. Vahetati numbreid ja tehti igast muud värki, enne, kui autoni jõudsime ja Võrru sõitma hakkasime. Ego ja Martin plaanisid Lätti minna, aga ma tahtsin koju ära minna. Nii hakkas Ego uut kainekat sebima.

Jõudsime Võrru Favorasse, kui avastasin, et mu kõrvalautos oli Jaak. Teda polnud ka ma ei tea, mis ajast näinud. Carmen läks oma klassivendadega minema ja Ego läks oma paralleelklassivendadega jutustama. See oli nii hea, et nad just see hetk seal olid. Kõik saigi alguse sellest, kuidas Joosep auto ukse lahti, endal elu lai naeratus näol ja ütles: "Tsauu Birgit!" See oli nii hea. Ta oli nii lõbusas meeleolus, jooksis ringi ja muudkui seletas. Mõtlesin, et ma lihtsalt ei saa koju minna ja pean nendega Lätti kaasa minema, kuna eesootav seiklus tõotas tulla väga lõbus ja meeldejääv. Tehti siis plaan, et minnakse ühe autoga Lätti. Kaarel ja Joosep sõitsid autoga ees ning käskisid mul neile järgneda. Nad viisid auto ära ning Joosep tuli ette istuma, teised mahutasid end taha ning Lätti sõit võis alata. Tol hetkel polnud ma veel öelnud, et ma kaasa tulen, aga kõik tahtsid, et ma tuleks ja nii olingi ma nõus.

Hakkasime juba Võrust välja sõitma, kui nägin Kristiannet enda ees sõitmas. Panin kaugtuled nimelt peale ja kiirendasin mööda ning helistasin siis talle. Kristianne: "Ahh see olid sina. Ma mõtlesin, et kes see hull kaugtuledega mööda sõitis" ning sõimas naljaga mind. Teised ütlesid, et me temaga kokku saaks ja nii läksime kõik Tengeli juurde. Kõik hüppasid korra autost välja, rääkisin Kristiannega juttu, nägin üle pika aja jälle korraga nii palju paralleelikaid - Innu, Mariana, Tauri ja ma ei tea, kes seal kõik veel olid. Mingi 5 minutit oldi seal, siis jätkasime oma teed Lätti. Martin ja Ego olid nii suures vaimustuses minekust. Terve tee rääkisid saldejumpsist, lätlastest, kui karvastest kuuevarbalistest ja kogu aeg korrutasid: "Latvija, Latvija!"

Põhiline oli see, kuidas Martin terve tee Põlvast Võrru ja Võrust Tengelini, pidevalt akna lahti tegi, kui kedagi nägi ja korrutas kõigile: "Kas te kuulsite ikka, et me lähme Latvijasse!" Nad olid sinna minekust nii suures vaimustuses, et Ego võttis Martinilt telefoni ja hakkas google translate abil lätikeelseid sõnu ja lauseid tõlkima. Näiteks: "Me oleme Eestist!, Pane pi**u!" jne. Neil oli nii lõbus. Õppisid nii läti sõnavara ja muudkui naersid seal taga kolmekesi.

Algul mõeldi, et võiks Mõniste kaudu Appe ja Aluksnesse minna ning otsiti Tom Tom välja. Hakkasime juba Mõnistesse jõudma, kui meil Joosepiga mõte hoopis Valka tuli minna, kuna Apes ja Aluksnes poleks sellisel kellaajal midagi teha olnud. Peatusimegi korra Mõnistes, tehti metsapeatus, vahetasime Joosepiga kohad ja edasi. Kogu tee sai ülipalju nalja. Ego ja Martin olid taga umbe kaardilugejad kahekesi ning seletasid Tom Tomi abil Joosepile, seda kuna mingi kurv tuleb, aga Joosep pani muusikat kogu aeg kõvemaks, et mitte nende targutamist kuulata. Siis hakkasid Ego ja Martin aga kaasa laulma ja nii pidi muusikat jälle vaiksemaks panema.

Rääkisime peaaegu kogu see aeg Joosepiga. Küsisin, et mida ta teeks, kui praegu suur kana tee peal oleks (küsisin seda sellepärast, et mul meenus film "american pie 5", kus üks tüüp tagaistmel kanepi laksu all oli ja tänu sellele nägi, et hiiglaslik kana on keset teed). Joosep hakkas karjuma: "KANAAAAA!" ning lubas kõik kanad alla ajada. Kanadeks pidas ta kõiki linde, keda sel ööl/hommikul oli eriliselt palju teede peal. Selle peale, et Joosep karjus, hakkasid kõik teised ka nii lambist karjuma: "Kanaaaa!", mis jätkus kogu selle öö ja hommiku vältel. Nii palju naerda sai seal autos. Pildistasin vahepeal Egot ja Martinit ning Joosepit. Ainult Kaarelit ei saanud pildistada, kuna ta istus mu selja taga.

Joosepiga oli mega hea jutustada. Tavaliselt olen mina see, kes teistega räägib, küsib ja jututeemat arendab. Joosep on aga selline, kes ise hakkab rääkima, kui vaikus tekib või mingi eelnev teema otsa saab. See on väga heaa. Juba Valka sõites veendusin selles, kui hea suhtleja ta on. See oli ka hea, et me mõtlesime samu mõtteid ja nii mitu korda järjest. Üks oli see, et Joosep ütles, et päike hakkab tõusma. Ma olin just ka sama tähelepannud, siis oli muusikaga veel mingi värk jaa mul ei tule need kõik asjad meelde enam.

Lõpuks jõudsime Valka. Sõitsime üle raudtee, peale mida, hakkasid kõik kaasa tiksuma, nagu järelvõnked vms, mis üle raudtee sõites tekkisid. Ees oli kohe ringtee, millel Joosep vähemalt 5 ringi tegi, nii et tal hakkas lõpuks ise pea ringi käima. Muidugi sõitis ta pärast veel kaks ringteed samamoodi läbi, aga tegi seal vähem ringe, kui esimesel. Tom tomi abil jõudsime lõpuks Lätini. Joosep ütles, et ta jõuab esimesena Lätti, kuna ta istub kõige ees, aga kui me hakkasime juba Läti jõudma, peatas ta järsku auto, tõmbas käsipiduri peale, jooksis välja ja karjus, tuli autosse tagasi, sõitis paar meetrit edasi ning tegi sama asja uuesti. Siis läksid juba kõik autost välja. Ego ja Martin hüppasid Läti märgi posti külge, kui ma neist pilti teha tahtsin.

Kui kõik autos tagasi olid, sõitsime lõpuks Lätti. Hakkasime Tom tomi abil tanklat otsima, aga see juhatas meid hoopis Politsijasse. Seal oli veel üks märk, kus läti keeles umbe keeruliselt oli skatepark kirjutatud. Kõige lõpus oli aga sama sõna inglise keeles. Ma lugesin korraga seda, samas, kui Joosep kõrval lätikeelset sõna veeris ja aru saada üritas, mida saa tähendab. Ütlesin talle: "Skatepark!" ning hakkasime mõlemad naerma.

Sõitsime tagasi. Üritasime omaarust Valka kesklinna jõuda, aga sattusime hoopis mingitele kõrvaltänavatele. Joosep üldse pani mega segast seal, tagurdas pikalt kuskil, kus umbtänav oli ja sõitis tänavale, kus tegelt sissesõidu keeld oli. Ma arvan, et kui politsei seda näinud oleks, mis segadust me korraldasime seal, siis me oleks päris korralikult trahvi saanud. Õnneks polnud peale meid peaaegu ühtegi autot isegi liikvel. Selline tunne oli, nagu oleks kuskil väljasurnud ääremaal - mingid ülihaiged majad ja tänavad. Nii, et ma ei imesta, et me isegi Valka kesklinnas ära eksisime.

Nägime kesklinnas mingeid kutte. Ma ei mäleta, kas Ego või Kaarel läks nende juurde, et küsida, kus tanklasse saab. Nood alguses mõmisesid midagi vastu, aga seletasid siis napisõnaliselt läti ja inglise keeles kätega ära, kuhu minema peab. Suundusime sinna, kust alguses juba üritasime minna. Pidime lihtsalt pikemalt otse sõitma. Tänaval kõndis mingi mees, Ego karjus talle midagi aknast. Siis kommenteeriti Pedele jõge, millest me üle sõitsime. Nii haige teema käis kogu aeg.

Lõpuks jõudsime tanklasse. Tahtsime saldejumpsi ostma minna, aga siis avastasid kõik, et kellelgi pole latte ega pangakaarti, mille eest osta. Martin otsustas siis eurodega proovida ja läks tanklasse küsima, kas nende eest saab osta. Elu haigelt küsis kuidagi, elu naljakas inglise keeles. Samal ajal olid mingi eestlased ka seal tanklas, sõid just ja naersid Martinit. Me väljas naersime veel rohkem. Martin oli pahane, et eurode eest osta ei saa ja ütles: "Laseme tulekustuti rotti ja paneme ajama!" Kõik jälle naersid. Mõtlesime siis, et mis edasi teha. Ego kallistas autot ja pani igatpidi segast, kui ma kaamera välja võtsin. Teised loopisid niisama kive mingis suvalises suunas, mille peale tanklast üks naine välja tuli ja küsis: "Problem??"

Ego hakkas kätega seletama: "No, no problem, no problem!"

Tegime kiirelt minekut, enne, kui meile mendid oleks kutsutud. Avastasime, et sääsed on mu lahtisest aknast autosse tulnud. Martin või keegi pani loogikat, et läti sääsed on seitmevarbalised ning asus neid tapma.

Sõitsime tagasi Eestisse. Eesti ja Läti vahepeal nägime kahte inimest liikumas. Ego tahtis teada, et kas nad on eestlased või lätlased ja tegid akna lahti ning küsis: "Where is the tanking machine?" Naine ei osanud alguses midagi vastata, seletas siis midagi ja me juba naersime, selle tanking machine peale. Kõigelõpuks tuli välja, et need on kuuevarbalised prügikollid. Ma tundsin selle järgi ära, et nad lätlased on, kuna ühel oli lätikeelse tekstiga kilekott käes.

Jõudsime tagasi Eestisse, siis hakkasime Valgas tanklat otsima, kuhu saldejumpsi ostma minna. Põhiline oli siiski see, et me ei saanudki Lätist saldejumpsi osta, mille pärast sinna mu arust mindigi. Läksime Ego ja Martiniga Statoili, Ego ostis jäätist mulle. Mul oli kõht mega tühjaks läinud, sõin kummikommid ka veel ära, mis nende Põlvas õgimisest järele oli jäänud. Jõudsime tagasi, siis Joosep rokkis autos mingi Tanel Padari laulu järele. See oligi kõige parem, et mina ja Joosep olime kained, aga me panime suht palju segast, kuigi Ego ja Martin olid siiski ületamatud. Neil jutt nii haigelt jooksis. Kaarel oli üsna vaikne, kuigi ta naeris ka nende kõigi üle.

Hakkasime Tartu poole sõitma. Ego ütles, et me ei taha teada, mis ta sihtkohaks pani. Ma alguses juba arvasingi, et me lähme Tartusse, aga keerasin kuskil ära ja jõudsime hoopis Tsirguliina. Seal oli teeremont, mille peale kellelgi tuli idee, et võiks märgid rotti panna. Joosep peatas seepeale kohe auto kinni, kõik hüppasid autost välja ja võeti kaks märki kaasa - 50km/h ja künkliku tee märk. Umbe kiirelt käis kõik, pandi märgid peale ja minek. Tahtsime mingit veel kaasa võtta, aga seal oli masinate järelvalve ja siis ei saanud.

Hakkasime Sangastesse jõudma, kui mäe tagant päike tõusis. See oli nii ilus, kuidas särav kollane päike iga hetkega aina kõrgemale tõusis. Ego muretses juba enne päikesetõusu selle eest, kuidas ma nüüd lõpuks päikesetõusu tõusu ära jõudsin oodata ja pildistama saan hakata. Sõitsimegi mäe otsa, ma hakkasin päikest pildistama, teised loopisid kive. Ma alguses vaatasine, et loobivad niisama, aga seal oli mingi maja, kuhu pihta need kõik lendasid. Keegi vist ärkas või midagi ja kõigil hakkas umbe kiire, hüpati jälle autosse ja tehti kiirelt minekut.

Jõudsime Sangastesse. Joosep küsis, et kas me tahame Sangaste lossi juurde minna. Kõik olid nõus ja nii läksimegi. Tegelt sinna lossi ette ei või sõita, aga Joosep sõitis terve lossi ees jalakäiatele mõeldud tee läbi ning läksime jälle minema. Ma ei imesta, kui mitmes kohas meile mendid oleks kutsutud, aga kuna me igalt poolt nii kiirelt minema läksime, siis ei näinud me ka ei ühtegi inimest ega politseid.

Kuskil Sangaste lähedal tegime mu soovil veel ühe peatuse, kuna päike oli just nii mõnusal kõrgusel, et pildistada, kuigi ma ei jäänud eriti nende piltidega rahule. Mu eelmise kaameraga jäid päikesetõusu ja loojangu pildid paremad, aga too kaamera on praegu koos Piretiga Austrias.

Enne Kuldret kuskil tegime lõpuks Joosepiga vahetust ja läksin ise rooli. Elu hea oli sõita, muusika mängis, kõik laulsid kaasa, mõnus suvehommiku tuul puhus aknendest sisse ja seltskond oli ka väga kiiduväärt. Mõne tunniga olid nad kõik juba oma osa mu seiklustest, mälestuses ja elus leidnud. Ja mul on nii hea meel, et sain tuttavaks kolme väga toreda inimesega: Joosep, Kaarel ja Martin + Ego, kes alati üks mu vingemaid sõpru on olnud.

Sõitsime Osulast ka läbi. Ego näitas maja, millest me ükskord kevadel mööda jalutasime ja, kuidas ta mind sinna elama plaanis saata. Ma näitasin neile aga oma unistustemaja mäe otsas.

Jõudsime Võru-Tartu maanteele, kui tekkis viimane võimalus veel, et märkidest vabaneda. Pidasin kuskil silla peal kinni. Kõik läksid autost välja, võtsid 50 märgi ja panid tolle helkurposti sisse püsti. Tagant hakkas üks auto lähenema, kõik hüppasid jälle autosse ja ma kiirendasin eest minema. Kui tagant tulevat autot näha polnud, siis pidasin uuesti teeääres kinni, et järgmine märk maha panna. See oli täielik ajamäng, kuidas kõik olid valmis auto peatudes välja hüppama, pagassist märgi võtma, et see helkurpotsi sisse panna ja autosse tagasi hüpata. Tagant tulev auto oli jälle nii lähedale jõudnud, et pidin eest ära kiirendama. Ühtlasi tegin ka seekord oma rekordi - 150km/h. Pole just eriti suur saavutus, aga asi seegi. Kui me alguses Lätti sõitma hakkasime, siis Joosep küsis, et mis mu rekord on, aga vastasin talle siis, et ma ei tea, kuigi mul oli 140km/h siis. Joosep: "See ongi su rekord v?"

Sel hetkel sain öelda talle: "Tegin nüüd oma rekordi!"

Kõige naljakam oli see, et tagant tulev auto võttiski sealt 50 märgi juures hoo maha ja need märgid olid veel järgmisel päevalgi seal üleval.

Jõudsime Võrru, siis ütlesin Joosepile, et ta ütleks, kui ma ära pean keerama. Vahepealsed teed olin ma ka ära unustanud juba, kust minema pidi, et nende autodeni jõuda. Sinna jõudsime, siis oli juba vahepeal esile kerikinud küsimused õhus: "Kuidas ma koju saan? Kuidas me kõik üldse koju saame?" Juhe oli seletamisest nii koos juba, kuigi mul oli algne plaan juba olemas. Kõik seisis ainult selle taga, kas Joosep ja Kaarel nõus olid. Joosep ütles, et ta mõtleb ja Martin seletas, et ta ema võib ühe neist linna tagasi tuua, kui nad tema koos autoga koju viivad. Hakkasimegi Haanjasse sõitma, viisime Ego koju. Ma ei viitsinud enam sõita. Joosep tahtis ise Rõuge teepeal sõita, aga Kaarel läks hoopis rooli. Lõpuks sain temaga ka rääkida. Ta seletas sellest, kuidas ta ei saa aru nendest, kes tänaval muusikatelefoniga kõvasti muusikat kuulavad. Seletasin talle oma nägemuse sellest, aga talle ikka ei meeldi sellised asjad.

Kaarel viis mu koju ära ning läksid siis kolmekesi linna tagasi, kus Joosep võttis oma auto, Kaarel viis Martini koju, Martini ema viis Kaareli linna tagasi ja alles siis sai Kaarel koju. Mega süsteem, aga vähemalt jõudsid kõik õnnlikult koju, ükskõik, millises Võrumaa otsas see ka ei asunud. Kui ma koju jõudsin, oli kell juba pool 7. Polegi vist nii hilja koju jõudnud. Tavaliselt olen 4-5 ajal jõudnud. Käisin netis veel, lisasin oma uued sõbrad sõbralisti, laadisin pildid arvutisse ja läksin magama.