Lauri: "Sa ei kujuta ettegi. Käisin presidendil külas, jõime kohvi ja siis ostis ta mega palju juua, et me kutsusime ka peaministri ja Obama ka kohale. Jõime koos ja olime lahedad ja siis ma ei mäleta vahepealset, mis juhtus, aga peaminister rääkis täna hommikul, et ma olin Valges majas käinud ja ühe kommipaki rotti pannud. Obamaga olin Venemaal käinud ja olime hiina hümni laulnud ja siis tuli mul jälle mälukas ja ma ei mäleta, kuidas ma koju sain."
Pool 2 läksin välja bussi ootama. Rääkisin Mikule, kuidas ma tahaks, et buss Sänna kaudu sõidaks. Nii ka läks. Sännast tuli enamus rahvast peale, ka need, kes laulma ei läinud. Taimu tuli ka. Ta oli just ennem msnis rääkinud, kuidas õde tal referaati teha ei lasknud. Taimu: "Ma läksin nii närvi. Kõik majauksed, mis olid, paugutasin läbi!"
Jõudsime Kubjale, siis otsisin oma segakoori üles. Õpetaja oli jõudnud mind juba puudujaks märkida, kuna ma polnud õigeks ajaks välja ilmunud. Rääkisin Ellaga ja otsisin siis uuesti Miku üles, et teda haigla kohvikusse kaasa saiakesi ostma kutsuda. Haige nälg oli. Vaatamata laupäevale, oli õnneks kohvik veel lahti, kuigi kell oli just 2 saanud. Järjest enam muutusin ma entusiastlikumaks, kuna kõik läks täpselt mu tahtepäraselt, üle ootsuste hästi. Kõik, mida ma mõtlesin, tahtsin ja lootsin, läks ja oli just nii, nagu olin soovinud. Ma saan alati oma tahtmise, peaaegu alati.
Kui me tagasi jõudsime, oli aeg just lava peale proovi minna. Pidime päris kaua seal veel ootama, enne kui lavalt maha lasti. Vahepeal tantsisid tantsijad ja kõiki laule lauldi mitu korda läbi. Sõimata sai ka omajagu. Mehed laulsid "Mägede häält" nii vaikselt, et ma kuulsin ainult meie koori tenoreid teistest üle laulmas. See oli nii haige.
Lavalt maha tulime, siis läksime sööma. Ajad on muutunud. 4 aastat tagasi, kui ma viimati Võrumaa laulu- ja tantsupeol käisin, polnud pooltki nii head söögid, kui täna. Vanasti anti mingit hernesuppi ja leiba ainult, nüüd olid ikka kartulid ja värgid. Võtsime söögid ja läksime teiste juurde ning jäimegi sinna suht kauaks, mul jutt haigelt jooksis. Terve päev ma muudkui seletasin. Lõpuks tuli õpetaja ja Eliisi ema ka veel meie juurde sööma. Rääkisime nendega ja suundusime tagasi lava peale. Õnneks läks teine proov ruttu. Kell oli ka juba nii palju, et aeg oli riideid vahetama minna. Ma tegin umbe total makoverit. Tõmbasin kleidi üle pea ja hakkasin siis alumisi riideid ära võtma, aga lõpuks ma jäin oma riietesse nii kinni, et õpetaja pidi mulle appi tulema, et ma käe kleidi seest välja saaks.
Siis otsisin Kädi ja Annu üles.
Nood said mu kaamera kätte, siis hakkasid ennast ja teisi pildistama. Pärast kogunes me ümber veel igasugust rahvast. Sulla tuli ka. Kuna terve nädal oli facebookis teemaks see kampaania, et kui 1000 liiget täis saab, siis ajab ta end kiilakaks, küsisin teda nähes, et kuna ta seda siis teeb, mille peale ta vastas: "Tead, sa oled nii originaalne. Sa oled juba 17. inimene, kes mult täna seda sama küsimust küsib."Mille peale mu ees istunud Reijo end ümber keeras ja küsis: "Jah, millal sa ajad end kiilakaks siis?" Sulla oli nii lootusetu näoga, aga vastust me ikkagi ei saanud, kuigi Annu ütles, et ta lubas kunagi lähiajal seda siiski teha.
Pärast tuli veel väike emme (Loe: Sander) me juurde. Tahtis mu päikseprille, mis mul terve päev ees olid olnud. Kui ma need eest võtsin, hakkas väike emme täiega naerma ja ütles: "Haaha, sul on prillid pähe päevitunud." Käskisin Kädil pilti teha ja veendusin siis, et väiksel emmel on õigus. Ei möödu vist ühtki suve, kui ma endale päikseprille pähe poleks päevitanud.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et rongkäigule minna. Seal algas põhirebimine. Jutustasin kõigile oma rattaga Viljandisse minekust. Inimesed jagunesid kahte leeri: ühed ütlesid, et ma olen hull ja ei saa hakkama, teised aga väitsid, et see on väärt ettevõtmine ja ma saan hakkama. Väike emme muidugi tegi maha mind selles osas: "Sa lähed üksi sinna v?"
Mina: "Ei, me lähme kahekesi."
Sander: "Mina ja mu abirattad."
Lubasin blogis kirjutada oma emotsioonidest, kui kohale olen jõudnud. Triinu
, Kaisa ja Helena soovitasid facebookis raporteerida. Helena: "Kirjutad ühe lause - ma olen elus!" Vaatasime Sanderiga kooriliikmete riietusi. Merit ja Gerly olid mustas, teistel olid kas rahvariided või kooririided seljas. Sander ütles, et meil on special koor, kuna meil on 2 musta lammast.
Kuna rongkäik algas sissepääsu juurest, siis kõndis sealt päris palju igasuguseid tuttavaid mööda, kaasaarvatud mu klassiõde Carol, keda nähes ma karjuma pistsin: "Caruuuu!" Carol ei jõudnud ära olla jälle, säras seal ja ütles, et pole vaja nii suurt aplausi talle.
Lõpuks algas rongkäik, kõndisime ja laulsime, aga lõpuks oli ikka nii, et sellest tekkis mõnus kaanon, kuna taga pool alustati laulmist hiljem. Umbe uhke oli kõndida seal rahva ees, tore oli ja taaskord saab öelda, et hea on olla tagasi. Kuigi vaadates kõiki neid tantsijaid, on mul endiselt plaanis minna rahvatantsu mõneks ajaks. Plaanisin juba keskkooli ajal seda, aga need kolm aastat läksid nii kiiresti, et kunagi polnud aega. Kuigi Risto rääkis pärast, et ta ema on nõus õpetama, kui huvilisi on. Risto-d ise ka on sellest huvitatud, aga ma ei tea. Nüüd lähevad kõik kuhugi mujale kooli ära ja siis saaks nädalavahetusel ainult trenni teha ja sinna see mõte siis ka jääks.
Laulupidu algas hümniga. See vaatepilt, mis seal laulukaarealt avanes, kui kõik lauljad ja tantsijad laval olid ning pealtvaatajad ringi sagisid, oli nii vapustav, et ma l
ihtsalt pidin pildistama, kuigi hümni ajal peaks paigal seisma ja laulma.Mingi aeg, kui me lavalt maha tulime, istusime jälle pinkide peal ja ajasime Sanderiga mingit segast. Ta tegi oma ägedaid nägusid ja ütles siis: "Mägedel on silmad!"
Võrumaa laulu- ja tantsupeo lõpp meeldis mulle kõigerohkem - kui kõik lauljad, tantsijad ja juhendajad on laval, kõik plaksutavad ja tekib ühtekuuluvustunne vms. Seekord kahjuks polnudki ühtegi laulu, mille peale karjuda: "Korrata, korrata.."
Kuigi mulle meeldis kõige rohkem "Eesti muld ja Eesti süda", mis oli üsna liigutav. See tants meeldib mulle täiega ja seoses sellega meenus mulle kevadine "Keeleteo" üritus, kus seda tantsiti. Siinjuures meenub mulle veel, et nägin täna ka Anut ja Karinit ja Lennartit. :) Ja üldse palju toredaid laulu- ja tantsuinimestest sõpru ja tuttavaid, kes kõik ühel eesmärgil täna Kubjale olid kogunenud.
Kui üritus lõppes, ootasin Sillu ja Risto-d ära ning läksime üheskoos bussi otsima. Tavaliselt on buss meid ühes kohas oodanud, aga seekord tuli välja, et buss oli hoopis Luigetiiva vms parklas. Kõndisime sinna. Risto-d kommenteerisid parlas olevaid busse. Kuulasime raadiost tulevaid laule, mille peale ma rääkisin neile sellest, kuidas on olemas laule muinasjututegelastest - rapunzel, rahutu tuhkatriinu jne. Mina: "Kui ma kunagi laulu kirjutan, siis kirjutan selle okasroosikesest, kuna temast pole veel ühtegi laulu."
Risto-d lubasid ise okasroosikesest laulu kirjutada ja selle youtubesse panna veel enne, kui ma bussiga Sännast Rõugesse jõuan. Mina: "Milline see laul teil välja näeb?"
Väike Risto hakkas rokkima: "Jejeee, okas kurkuuu."
Jutustasin neile okasroosikese muinasjutu süžee, mille peale suur Risto laulma hakkas: "Okasroosikest pole enam 100 aastat nähtuud."
Jõudsin koju, siis helistasin isale ja läksin Ööbikuorgu, kus Pritsimeeste üritus oli. Isa tuli värava juurde vastu, andis käepaela ning läksime sisse. Elu mõttetu oli. Kõik, kes üritusel algusest peale olid olnud, panid oma teemat, ühesõnaga kõigil oli mega peomeeleolu. Helistasin Helenale, ootasin, kuni nad Taaviga tulid ja läksime kiikuma.
Uitasin, nagu üksik hunt öises Rõuges Fixi muusika taustal, mis Ööbikuorust kaugele järele kostus. Kõik oli nii ilus ja hea, nii rahulik, pärast kõiki neid eelnevaid seiklusi, mis selle nädala jooksul aset leidsid. Hea oli üksi olla ja mõelda, kuigi mõtted olid ikkagi koos inimestega, koos mu heade sõprade ja uute huvitavate inimestega.
Üle pika aja sain varem magama ka ära. Pühapäeva hommik algas aga seletamisega pihta jälle. Krissu juhtus just msnis olema, nii et saime jälle mõtteid ja emotsioone vahetada. Siin teekski kokkuvõtte eelnevale -viimane nädal on väga tore olnud. Kõik on väga hästi läinud jne. Juba need suve esimesed 4 päeva on väga meeldejäävad olnud. Ma olen nii seiklusvaimus veel. Tahaks minna ja teha kõike. Uimasin terve pühapäev kodus. Alles õhtul superstaari saate ajal tuli elu sisse, kuigi mul oli täiega kahju, et Rosanna saatest välja läks.
Tegime Martini ja Egoga järgmise nädalavahetuse plaane msnis, kuigi põhiteema oli ikka: KANAAA. Nüüd on hea tervitus, kui keegi meist viiest tänaval vastu tuleb, karjud: "Kanaaa!" Neil tulid mega plaanid, et Lätti grillima minna ja auto pulmaautoks ümber tuunida. Ego sheeris mu msni Joosepile, ma omakorda küsisin Martinilt Joosepi msni, aga kuna me samal ajal lisasime, siis näitas mõlemal offlinet ja nii saime me ainult konves rääkida. Ma plaanisin peale superstaari rattaga sõitma minna ja kuna Joosep ka Sännas oli, siis läksime hoopis koos välja. Varem ma mõtlesin, et see eilne öö/hommik ei kordu enam kunagi, aga nüüd täna nende kõikidega rääkides, veendusin, et kõik võib nii jäädagi, tulevad veel paremad seiklused ja hetked, mida jälle naerdes meenutada. Saatus paiskab mu teele häid ja väärtuslikke inimesi, et jah ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
..//..Aga nüüd tagasi teksti. Jõudsin Sännasse, siis Joosep oli juba autoga alla teeotsa tulnud. Rääkisime juttu ja võitlesime sääskedega. Neid oli nii palju seal, et Joosep lubas järgmine kord pikad riided selga panna. Aeg ka lendas mega ruttu. Tal on mingi võlujõud. Eile öösel, kui me Lätis käisime, läks ka aeg mega ruttu, nii ka täna - kell oli mingi pool 1, kui ma koju jõudsin. Rääkisime edasi msnis kella 2ni. Ta on nii huvitav isiksus, kuigi ma tean teda ainult 2 päeva, olen veendunud, et erineb nii paljuski teistest. Põhiline on siiski see, et me mõtleme nii ühtemoodi, vahepeal on see isegi uskumatu. Peaaegu terve järgnev päev rääkisime ka veel pikalt ja laialt, kuigi ma kirjutasin vahelduva eduga blogi. Joosepile täiega meeldis mu blogi. Ella ütles ka mu blogi kirjutamise kohta: "Ma natuke siin loen su blogi ka. Saan lõpuks ometi süüa." - tal alati hea mu blogi hommikusöögi kõrval lugeda. Ma sain nende kahega rääkides üldse mega inspiratsiooni. Mõlemalt tuli nii positiivset vastukaja, et ühe päeva jooksul valmisid kaks eelnevat pikka ja sisukat blogi. Jaa ma olen nädala võrra jälle kirjutamisega maas. Selgituseks nii palju, et see postitus räägib 1.-6. juunist.
No comments:
Post a Comment