Ainult Bibi ootab truudust ja lillesülemit

Ma olen siit jälle lootusetult kaduma läinud. Olin pühapäeval isa juures ja koristasin ta toas valitsevat korralagedust, mille peale ta ka ütles, et elutempo on nii kiire ja uusi asju tuleb nii palju peale, et ei jõua lihtsalt. Nii on ka blogiga, et sündmused muudkui voolavad ja ma ei jõua kõike kirja panna. Kirjutatud küll on, aga rohkem tööasju ja täiendatud telefoni mustandeid blogi tarbeks vajaminevate faktidega.
Nüüd aga üle-eelmise neljapäeva juurde, kust alates ma enam kirjutada pole jõudnud. Neljapäev oli esimene selline koolipäev, kui mul tekkis lõpuks reaalselt koolitunne. Varem on ainult 2 tunnipaari, kella poole 9-st 12ni olnud, mille jooksul ei jõua õieti veel kohalegi, et koolis või tunnis oleksid, kui juba koju tagasi peab minema. Lõpuks aga oli tunniplaani pandud 4 tundi, neist esimest kahte väga ei mäletagi, nagu kõiki eelnevaid kahetunniseid koolipäevi, mis tunduvad kõige muu kõrval kuidagi nii hägused. Mida aga lõpu poole, seda enam hakkasin ma tundidesse süvenema.

Esimese tunni ajaks oli mul projektitöö korralduse tunni raames kokku lepitud klassiga Väimela lasteaia külastamine, mis oli väga emotsiooniderikas. Väiksed lapsed on nii armsad. Mind võlusid juba need esimesed särasilmad, kes läbisid saali minnes ruumi, kus me istusime ja lasteaia juhatajaga õpetajate päeva plaani arutasime. Lasteaia juhtkonnale meeldis meie plaan. Lubasime järgmiseks korraks kindla tegevuskava ja mängud välja mõelda, end rühmade vahel ära jagada ja siis lasteaia õpetajatega individuaalselt rääkida.

Tegime ka lasteaia peal väikese ekskursiooni ja külastasime kõiki rühmasid. Nunnumeeter oli nagu totaalselt laes kogu selle aja. Iga rühm oli omamoodi äge. Kõige väiksemad olid veidi kartlikumad, natuke suuremad eputasid ning ronisid laua alla peitu, aga kõige vanemad olid juba mõistlikumad, veidi kohkunud, kuuldes, et me nende juurde õpetajaks tulema ning jälgisid meid uudistavate nägudega. Ühesõnaga ootan juba seda päeva.
Peale lasteaia külastus siirdusime tagasi koolimajja, et uuest infost lähtuvalt edasisi plaane hakata tegema. Karla sattus lasteaias käigust nii hasarti, et laulis terve tee ja veel mitu järgnevat tundi meile teemakohast lastelaulu: "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma."
Jagasime ära, kes mingi rühma saab. Poisid tahtsid kõige vanemaid. Mulle meeldisid kõige rohkem need nunnukad, keda ma kõige esimesena nägin, kui nad saali sporditundi vms läksid. Marilin otsustas ka sama rühma õpetamise kasuks, nii et õpetajate päeval oleme koos Lõopesa rühma õpetajad.
Mõtlesime veel, mida nendega teha. Klassiõed on endiselt jäänud plaani juurde, et võiksime neile kino teha ja  peame nüüd mõtlema, kuidas või mis filmi neile näidata. Mina väga selle mõtte poolt pole, mõtlesime Mariliniga, et me korraldame selleasemel oma rühmale igast ägedaid mänge ja muud huvitavat.
Lõpuks oli ka Kristjan projektitöö korralduse tunniks kohal, nii et õpetaja andis ta nime nähes poiste kooslusele uue nime - KKK ehk korduma kippuvad küsimused (Kristjan K ja Karl-Kaspar). Edaspidi ongi ta neid nii hakanud nimetama.
Plaanid tehtud ja kodune töö olemas, saime varem tunni lõpust ära ja siis poodi. Nägin esimest korda Moksi, kellel peamajas just tund oli olnud. Ta oli nii rõõmus ja nunnu nagu alati, naeratas, viskas näppe ja ütles: "Tsauki!" Teised klassiõed täiega naersid mind, et mul sellised segased sõbrad nagu ma isegi.
Poes ütles ka mingi lambikas "tsau" mulle. See oli keegi Vastseliinast. Elu tuttav nägu, aga muid asju seoses temaga ei meenunud. Ei tea, kes too oli..
Ma olen koolis kogu aeg suures segaduses, sest ma ei tea mitte kunagi, kus klassis meil tund tuleb ja jooksen pidevalt mööda maja ringi ja mõtlen, kus see olla võiks. Alt saaks vaadata ja ma saaks läpakaga ka netis vaatamas käia, aga ma olen nii isepäine, et mulle meeldib ise tulemuseni jõuda ehk klass üles leida.
Lõpuks jõudsin teisele korrusele. Mu meeleheitel koduperenaistest klassiõed olid juba seal. Meeleheitel koduperenaised sellepärast, et nad räägivad kogu aeg, kas enda välimusest (juuksed, küüned jms) või siis eelmisel päeval olnud seriaalidest, arutades omavahel läbi, mis juhtus, kes midagi ütles jne. Neid on nii naljakas kuulata. Sellepärast me eelistangi rohkem meeste seltskonda. Marilin on õnneks üks väheseid klassist, kes on minuga ühel nõul. Kasvõi selleski, et need õpetajad ja ained, mis teistele ei meeldi, meeldivad meile.

Teine tund oli majadusarvestuse alused. Ma ei teinud vahepeal üldse vahet majanduse alustel ja majandusarvestuse alustel. Kristjan selgitas mulle ära lõpuks. Nüüd tean. Sorri, et ma sul kogu aeg juhet kokku ajan oma küsimustega, kui ma parasjagu jälle millestki hästi aru pole saanud.
Kuna teine korrus, siis olime arvuti klassis. Arvuti on üks segavamaid faktoreid koolipäeval. Nii ka täna. Sättisin end tooli peale juba suht lebosse ja süvenesin Rauno Märksi hommikumõtetesse, mille peale õpetaja mulle märkuse tegi: "Ärge tundi päris magama tulge!"
Vahepeal ikka kuulasin õpetajat ka. Ta tegi tahvlile skeemi, mille pidime vihikusse joonistama ja hiljem selle põhjal ülesandeid tegema. Kuna teemaks oli vara, selle soetamine jne, siis käis läbi kuskilt küsimus: "Kaua voodi kestab?"
Mina: "Igavesti!"
Kõik hakkasid naerma, mille peale Karla märkis: "Voodi kestab, aga ise ei kesta nii kaua!"
Jäin vahepeal poiste eeskujul auto24 autosid vaatama - mõttes on siiski millalgi uus soetada, kuigi mu praegu auto muutub iga päevaga aina kallimaks mulle ja selle maha müümine tundub nii väär, aga eks näis.
Kui me tunni lõpupoole ülesandeid hakkasime tegema, siis ma isegi oskasin midagi, kuigi ma peaaegu üldse ei kuulanud ja kirjutasin lihtsalt kaasa, ise kaasa mõtlemata. Lõpuks siis tekkiski selline hetk, kus ma ei osanud midagi öelda, mille peale õpetaja täheldas: "Magad tunnis jah?", naeratasin.
Vahetunnis kohtasin fuajees Evertit, kellelt kapuutsinöör märkamatult kadus, nii et päev oli taas korda läinud. Astusin koolimajast välja ja nägin kaugelt juba Egoni bemmi. Teised olid ka seal: Märt, Kõrts ja Niki. Läksin ka sinna, aga kuna vihma hakkas sadama, siis läksime kõik Egoni autosse. Kõrts täiga rebis seal, ütles just midagi roppu, mille peale Märt: "Kuidas sa räägid, noor neiu!?"
Kõrts: "Mitte praegu ei ole kuidas praegu."
Seletasime veel seal, kuni vahetunni lõpuni ja siis aulasse ettevõtluse tundi. Rääkisime Eerikuga msnis juttu. Eerik oli tavapärasest palju sõbralikum, rääkis oma õnnestumistest ja enne ära minekut ütles: "Ole tubli!"
Samal ajal noris ettevõtluse õpetaja niisama naljaga mu kallal sellel samal teemal, et ma polnud Kristjanile jõudnud enne ettevõtluse iseseisva töö teemat anda, kui ta juba ise jõudis õpetajale kirjutada ja seda küsida. Ma vabandasin, et mul oli aega vaja leida, et Kristjani tööjuurest läbi astuda ja see talle isiklikult edastada, mille peale ütles õpetaja: "Teinekord ütle, kui sul rohkem aega vaja on."
Ettevõtluse tunni teemaks oli ratsionaalne majandamine. Mega tarka pandi. Greete ütles küll, et ta on nii üle mõelnud end täna juba, aga mu arust ta rääkis nii tarka juttu, et isegi mina jäin kuulama. Ma rääkisin ka omajagu tunnis kaasa. Järjest kasvas see aktiivselt tunnis kaasatöötamise isu, kuigi peale seda tundi käis korraks peast läbi mõte, et võiks viimasest tunnist üle lasta, aga hea, et ei lasknud. Nii äge tund oli. Üks mu lemmikumaid siiani. See on siis äri- ja tööõiguse alused. Õpetaja on väga äge.
Kõigepealt pidime paberile kirjutama oma nimed ja emailid ja siis selgitama, mis on õigus?
Greete: "Õigus elule."
Õpetaja: "Kus see õigus tuleb?"
Greete: "Anti" ja sellest see huumor peale hakkaski, sest õpetaja keeras kõik sõnad teistpidi ehk teisisõnu võttis andmist nimena Anti, nagu oleks keegi Anti meile õiguse andnud. Õpetaja: "Äkki oli hoopis Jüri või Peeter?"

Mul oli täiega huvitav, aga miski pani mind kogu aeg haigutama. Õpetaja jaoks on aga haigutamine märk igavusest. Esimese korra ajal tegi õpetaja akna lahti, et ruumis veidi õhku oleks, aga kui ma juba teist korda haigutasin, ütles ta mulle: "Jälle te haigutate. Veelkord haigutate, siis 1 tiir ümber maja!" Mulle meeldis, et ta mind teietas. See on viisakas, tore ka. Rääkisimegi viisakusnormidest, mille peale tekkis hetkeks jälle vaidlus teemal, et kes neid ikka loeb või järgib?
Liigutasin vahepeal tooli taha poole, mille peale õpetaja: "Juba lähete?"
Järgmisena haigutas Greete ja ütles: "See on nakkav!"
Õpetaja: "Kooli ümber mahub kahekesi ka jalutama."
Italianode teema oli ka äge, täpselt ei mäleta enam, mida õpetaja selle kohta rääkis, aga põhiline oli see, kuidas ta italianosid jäljendas: "Bella, Bella!"
Kui ma kolmandat korda haigutasin, käskis õpetaja mul otsekohe välja ümber maja jalutama minna, enam ta ei teinud nalja, aga mina tegin ja ei läinud. Õpetaja: "Vaidled vastu ka?" ja lubas kontrolltöösse mulle selle eest lisaküsimusi panna. Vaatas siis nimekirja ja emaile, mis me talle kirjutanud olime ja pakkus sealt, kes ma üldse selline olla võiks, kes ma temaga vaielda julgen. Õpetaja: "Sa oled see Rele Kiranen?" - pani mööda, aga siis juba taipas ja ütles: "Aa see on see double B (tulenevalt mu emailist bbpettai)," mille peale kogu klass kõveras oli ja sealt järgnes järgmine tuletis bibi, mille peale õpetaja üsna veendunult teatas: "Bibi panemegi nüüd nimeks!"
Järgmine tunniteema oli kohustus. Keegi tõi välja kohustuse elada, mille peale ma oma kuulsat mahalaskmist parodeerisin: "Tsõk-tsõk-põmm!"
Õpetaja: "Bibi rõhutab sellele, et ei tohi enesetappu teha" ja ikka veel oli naljakas see, kuidas ta mind Bibiks nimetas.
Rääkisime tööalasest vastastik suhetest. Õpetaja: "Mis peab olema, et vastastikkune tööalane suhe toimiks?
Pakuti: arvestamine, usaldus..mina: "Truudus!"
Õpetaja: "Kas oled esimene inimene sellest rääkima?" Ilmselgelt panin ma selle omadusega puusse, nii et õpetaja sai jälle naljakaid näiteid tooma hakata: "Ütled oma tööandjale andunult: "Ma olen sulle truu!" ja rääkis, et kui tema seda ütleks, siis me jookseks kahte lehte laiali, õpetaja: "Ainult Bibi ootab truudust ja lillesülemit, aga ühel hetkel ootab ees musta pesu korv."
Kui teema läks omakohtu peale, siis sai õpetaja jälle minu näol näite tuua: "Ühel hetkel tuleb Bibi nurga tagant kurikaga: "Sa kurat ei olnud mulle truu!"
See kõik on isegi juba naljakas, aga siia vahepeal käis veel ägedat juttu, nii et ma juba kahetsesin, et mul diktofoni kotis polnud, et seda kõike lindistada. Oleks praegugi ilmselt siin veel naernud.
Peale tundi ütlesin trepil vastu tulnud majandusarvestuse õpetajale rõõmsalt: "Head aega" ja siis kodu poole ajama.
Hakkasin endale just süüa tegema, kui kõigepealt helistas Jaanika ja tahtis linnas kokku saada, aga kuna ma olin juba koju jõudnud, siis kutsusin ta Rõugesse. Nii kui olin kõne lõpetanud, helistas Alari ja teatas, et ta jõuab kohe varsti Rõugesse, käis siinkandis jälle asju ajamas.

Ma just paar päeva varem olin siin blogis suvemeenutusena temast rääkinud, et kuna me peale tema sünnipäeva suvel rohkem ei kohtunud, siis ilmselt näeme taas minu sünnipäeval, aga sõnusingi ära ja kohtusime palju varem. Nii saabuski mu õuele päris palju huvitavaid külalisi, kõigepealt Alari, siis Jaanika ja lõpuks oli ka mu isa platsis, et Alariga põllumajandusest muljetada.
Seekord oli Alari jälle selles ägedas segast paneku tujus, nii et sai igast ägedat juttu aetud. Eelmisel korral olime veidi tõsisemad. Rääkisime vahepeal toimunud sündmustest ja tegemistest, meenutasine vanu aegu ja kui Jaanika jõudis, siis oli neil rohkem ühiseid teemasid, kuna nad õpivad samas koolis.
Viimasel ajal on üldse päris mitmeid selliseid huvitavaid kohtumisi olnud. Eile näiteks, kui olin sunnitud mööda kõrval tänavaid sõitma, et linnast lahkuda, siis sattusin Hannese maja juurde ja, mis kõige hämmastavam selle asja juures oli - Hannes seisis oma maja juures täpselt sellisel kujul, nagu ta olekski mind seal oodanud. Ta ise oli ka imestunud, vaatas telefoni ja ütles: "Ma olen täiesti kindel, et ma ei helistanud sulle" - ta ootas parasjagu kedagi teist. Rääkisime seal natuke üle pika aja juttu. Ühesõnaga päris põnev juhus oli teda nii kohata.
Paar õhtut tegelesin selle seenenädala artikliga, mis hakkas lõpuks reaalselt eraelu ületama. See seeneonu, nime ei nimeta, aga ta saatis mulle väga imelikke kirju: "Tunnistan, et soovin Sinuga kokku saada. Kas töö asjus või mitte, pole tähtsust. Su silmad kummitavad!"
Mina: "Miks nad siis nõnda kummitavad?"
Seeneonu: "Ilusad on, seepärast!"
Rääkisin isale ka sellest, mille peale ta käskis vastu kirjutada: "Sa võiksid olla mulle isa. Kui sa mind veel tülitad, siis Lõuna-Eesti Haiglas on sinusugustele viiendal korrusel koht olemas."