Vanad proffid juba

Ükspäev sattusin jälle oma blogi kirjutamisega hoogu, jättes seetõttu kõik töö- ja kooliasjad tahaplaanile, aga sellegipoolest on mul hea meel, et olen end lõpuks kokku võtnud ja jälle siin kirjutama hakanud, nagu lubasin, mitte just iga päev, aga üsna järjepidevalt.

Hommikune ärkamine valmistab endiselt veel raskusi, kuigi suvest saadik peaks olema juba harjumus kell 6 ärgata, aga ei - ei tea, kuidas ma kolmapäeva hommikul suutsin äratust 2 korda edasi panna, kuigi pidin kohe ärkama ja tööle hakkama. Õnneks sai kõik enne kooli minekut tehtud, võtsin Kiva ka veel peale ja jõudsin enne tundide algust kooli. Tavaliselt ma olen siiski varajasem. Enamik mu klassikaaslasi oligi juba kohal ja enne mu tulekut oli juba jõutud mu selja taga ära otsustada, et ka sellel aasta olen ma kursusevanem. Pole küll viisakas minult luba küsimata selliseid otsuseid teha, aga tegelikult seda ma ju tahtsingi, nagu hiljem projektitöö tunniski selgus - mina olen LIIDER.

Olin alles kooli jõudnud, aga juba pandi tööle - kursusejuhataja saatis mind 1. korrusele tagasi, et kogu klassile infoteadmikud tuua, kuigi need on ette nähtud ainult esmakursuslastele, nagu hiljem selgus. Koos sellega sain ka huvijuhi majas oleku kohta informatsiooni, et tööjuurest saadud ideid temaga jagada.

Trepil kohtasin inglise keele õpetajat, kes mind nähes eemale tõmbus ja ütles: "Ära mulle vastu puutu," pidades silmas eilset, aga siis naeratas ja kõndis mu järel trepist üles. Esimene tund oligi inglise keel. Seekord oli see üsna teguderohke, ei oodanud nii väga tunni lõppu, kui eelmisel korral, kuigi talumatult igav oli ilma Kristjanita. Mul nagu reaalne mure ta pärast, et ta kooli asemel tööl käib ja juba esimese nädala jooksul nii palju puudub.

Inglise keele tunni alguses tegelesime veidi kodutööga ja siis saime uued lehed. Pidime teksti läbi lugema ja selle nii selgeks õppima, et oskaks küsimustele vastata. Enne seda lugesime ka. Kui järg mu käes oli, siis ma lihtsalt ei osanud ühtegi sõna öelda, ka mitte kõige kergemaid, mingi needus vist, ei tea, mille peale õpetaja pead raputas ja ütles: "Peaks harjutama..Sulle ei saaks öelda PEAKS, sa nagunii ei tee, tuleks oleks õigem öelda."

Olin seekord üsna vaikne, ei üritanud esile tükkida, kartes õpetaja kolmanda tööpäeva ka ära rikkuda. Tegelesin vaikselt tekstiga ning tegin vastavaid märkmeid tõlkimisel. Terve tund kuluski sellele.

Tänane päev on taaskord korda läinud - kõndisime Mariliniga trepist alla, rääkisime juttu, kui järsku tõmbasin tal kapuutsinööri ära, mille peale ta korraks nördinud oli, aga siis ütles: "Mul oligi tegevust vaja!"

Mina: "Jah, tegingi sulle veits näputööd."

Läksin fuajeesse istuma, et netis käia, samaaegselt nägin kõiki vanu ja praegusi sõpru/tuttavaid, kes ka kõik nüüd Võrumaa Kutsehariduskeskuse kasuks on otsustanud. Näiteks põhikooli klassiõde Merka, kes parasjagu poodi läks. Mina: "Too mulle ka süüa!"

Merka: "Mida sa tahad?"

Mina: "Kummikomme!"

Merka läks minema, 10 minutit hiljem tuligi tagasi pähklite ja kummikommidega - hästi elame, järjekordselt.

Hommikul kohtasin trepil põhikooli klassiõde, endiselt energilist ja entusiastliku Mirjamit, kes mind nähes samuti üllatunud oli ja ütles: "Tuttav nägu!"

Jaanus ütles ka ükspäev mulle, et Väimelas on pool Võru koos, ega nii on ka. See aasta ikka väga palju ümberkaudset rahvast sinna ilmunud, aga eks me näeme, kauaks.

Nägin Teemot, küsisin, kuidas Po end üleval peab, aga Teemokene pole ikka veel ühikasse jõudnud, nii et Po on kurvastusest juba suremas. Tavaliselt ma mölisen Teemoga, aga täna olin sõbralik ja pakkusin talle ka Merka toodud komme.

Vahetunnis sai üldse kõigiga palju seletatud. Rääkisime Karlaga veel juttu, kuni õpetaja tuli ja algas kaklus tagumistele pinkidele. Ma tahtsin Kristjanile enda kõrvale kohta hoida, aga Jane ronis ikka mu kõrvale ja siis hakati jälle mingitest juustest rääkima - tsõk-tsõk põmmm, no PALUN päästke mind!

Teine tund oli projektitöö - uus aine, uus õpetaja. See aasta ongi valdavalt uued õpetajad, mõned üksikud on samaks jäänud, isegi kursusejuhataja ei anna enam ühtegi tundi meile see aasta. Projektitöö õpetaja rääkis kõigepealt endast - ta muudkui rääkis ja rääkis ja kui endast oli ära rääkinud, siis rääkis projektist, nii et tunni lõpuks oli pea igasugust projekt täis, sest igast lausest käis läbi sõna projekt. Ühesõnaga algus ja lõpp viis juhtme kokku, aga see, mis selle vahepeale jäi, oli isegi üsna tore, sest saime veidi ka ise kaasa rääkida - kõigepealt end tutvustada ja arendada mõtteid projektitööst: oskused, teadmised, kogemused jne.

Projektitöö juures on tähtis meeskonnatöö. Meie klass pole minu arust hea meeskond. Alati on selle juures olnud palju komplikatsioone - just siis, kui me peame midagi terve klassiga tegema, väiksema meeskonna puhul asi nii hull pole. Mu esmast väidet, aga tõestab Lõuna-Eesti eksamreisi, mil tekkis ikka päris vastakaid arvamusi ja konflikte.

Rääkides veel liiderlikkusest, siis selguski varasemaid meeskonna töid meenutades, et liider olen mina, mind võidurõõmsalt naeratamas nähes, ütles õpetaja mulle: "Oled särav täht nüüd!" Ma omalt poolt pakkusin, et liider on siiski Kristjan, sest ma olen küll aktiivne, aga Kristjanil on rohkem teadmisi jne.

Arutasime juba ka seda, mida projektitööna teha võiks. Õpetaja vaatas kalendrist tähtpäevi ja leidis kuupäeva, mil me praktikale lähme, 5. november - turismikorralduse praktika. Mulle üldse ei meeldi, et nii vähe saame koolis käia ja siis kuni veebruarini koolist eemal oleme. Märdi klassil algab juba järgmisest nädalast kuuks ajaks praktika, nii et kõik kisub jamaks ära sellel poolaastal. Greete ka venitab praktikakaitsmist, nii et mul veel eelminegi praktika kaitsmata. 14. septembriks peab kõik asjad ära tegema, muidu stippi ei saa.

Tunni lõpupoole saime igast materjali, kuulasime projektijuttu ja siis enne täielikku tunni lõppu läks suht pakkimiseks juba, kuna see oli viimane tund ja kõik tahtsid koju ära minna, pea oli isegi projekti täis juba.

Jäin vahetunniks veel Väimelasse. Olin Egoni, Niki, Märdi ja Kõrtsmanniga poe juures, rääkisime juttu jne ja kui nad tundi läksid, siis läksin linna ning tabasin kaks ühe hoobiga - Erko ja Kaarel Vabakal. Pidingi just Erkoga kokku saama. Seletasime seal ja siis läksime kolmekesi Erko uue bemmiga Chillinisse sööma. Erko vingus, et ta tellis ennem, aga mina sain esimesena söögi kätte. Terve söömise aeg käis mingi rebimine. Ma pudistasin muidugi terve laua täis, kuna seda burksi polnud võimalik kuidagi paremini süüa. Erko ei jõudnud jälle ära kommenteerida. Ta üldse seal Soomes nii hulluks läinud, toodab mingit haiget teksti kogu aeg. Tahan vanat Erkot tagasi!!

Kaarel sõi, siis ta ema helistas, küsis, kus ta on. Kaarel ütles mitu korda, et Chillinis, aga ema ei saanud aru, nii et Kaarel karjus talle lõpuks: "Juveeli poes nahhui!" Täiega naersin teda.

Tegime Erko uue rondiga linna peal paar ringi ja siis käisime Automaailmas toonkilet ostmas ning lõpuks Vabakale tagasi. Tamm tuli ka korraks sinna, oli umbe rahulik, Erko aga otsis samal ajal plaati, esimesed sõnad, mis ta Tammele ütles: "Anna plaati, raisk!"

Ma võtsin telefoni ja kirjutasin selle üles, mille peale Kaarel: "Ja läks kirja: anna plaati, raisk!" - just nii. Kaarel polnud ka enam mu blogi ammu lugenud või noh ma pole nii kaua kirjutanud, et ta pole taibanud enam seda lehekülgegi külastada, aga nüüd on ilmselt põhjust jälle, kuna ma üritan kirjutada ja Kaarlit näeb ka nüüd palju tihedamini. Ta oli suve jooksul pidevalt kuskil ära, Soomes ja Norras või teises Eesti otsas just parasjagu siis, kui ma Lasval või kuskil seal lähedal viibisin ja kokku tahtsin saada. Koolis on ka kõik filmistaarid alles, ükski pole ära läinud, kuigi eelmisel aastal oli enamusel plaan minekut teha.

Aga nüüd tagasi kolmapäeva juurde. Mingi aeg läks Kaarel koju. Käisime Erkoga veel sõitmas, aga kuna ta auto tegi mingil põhjusel mingit imelikku häält, siis ei saanud eriti palju linna peal chillida, vastaseljuhul oleks mingil hetkel jälle tahavaatepeeglisse vaadates siniseid tulukesi näha. Olime Vabakal, kuulasime autos tümmi ja kõik oli jälle peaaegu nagu kevadel - bemm, Põhja-Tallinn "Lähen ja tulen" ning need inimesed. Meenutasime Erkoga igast naljakaid asju kevadest, kuni Henri ja Egon sinna tulid ja siis kõik koos Egoni bemmiga Dajandrasse sööma mindi. Käisin esimest korda seal palju kiidetud kohas. Võtsin friikad, aga 20 senti jäi puudu, mille Erko mulle loovutas ja nüüd kogu aeg räägib, mida ma selle 20 sendi eest ta heaks tegema pean, haigus. Ma olin nagu peata kana seal Dajandras. Lõpuks leidsin kandiku, võtsin veel kahvli ja noa ning kui lõpuks toiduni jõudsin, siis avastasin, et mu sugulane töötab seal.

Teised olid juba sööma hakanud, kui ma lõpuks oma söögiga nende juurde jõudsin. Hakkas jälle mingi haige tekst pihta. Henriga panime nii segast ikka, ta tegi igast nägusid mulle ja siis laua all jalad liikusid kõigil igas suunas. Alguses Vabakal olime, siis ma istusin just Erko bemmi kapoti peal kui Henri tuli ja mind nii kallistas, et me mõlemad seal kapoti peal sellili olime, suht naljakas jaa.

Kõik kiidavad küll Dajandra häid sööke, aga mulle küll ei meeldinud. Maitse asi vist. Põhiline oli siiski seltskond ja need naljad. Kõigeparem nali oli muidugi see, kuidas Egon pidi ükspäev oma väiksed õed kuhugi viima, aga Henri ja Erko olid kaasas. Erko istus taga, aga Egoni õed hakkasid Erkot kartma, nutma ka hakkasid vist, ma ei tea ja siis Egoni vanaema ütles sellepeale: "Jubedus!" Lõpptulemus oli see, et Erko pidi ette istuma, Henri läks rooli ja Egon pidi oma kahe väikese õega taga istuma. Egon ise ütles Erko kohta, et Erko on peletis. Nüüdsest kutsumegi teda nii.

Vabakale tagasi jõudsime, siis Kaarel oli ka tagasi, seekord bemmiga. Kõik bemmid olid ilusti reas seal. Erko ja Kaarli bemmid on ühte värvi. Tegime pilte ja siis vaadati ja seletati niisama. Ühesõnaga kõik on jälle tagasi ja Võrus pole enam üldse igav.

Ma nägin Tobret ja Kätit ning ütlesin Erkole: "Ou, vaata su musi on seal!"

Erko vaatas ja karjus siis Tobrele: "Musiii, tsauu!"

Pärast seletas meile, et ta ei saa aru ikka, miks Tobre ta musiga koos on, kuhu nad läksid jne. Nii haiget teksti sai aetud.

Lõpuks kruiisiti ära sportaplatsile. See oligi reaalselt nagu kruiis - 4 autoga läksime, kõik üksteise järel. Ma läksin Kaarliga, kuna polnud nii ammu enam ta bemmiga sõitnud. Tuli jälle see intensiivne bemmiarmastus peale, koos kõigi nende bemmilugudega, millest põhilisem, Kaarli bemmi meenutav on Knife party "Internet friends", mida ma terve kodutee veel pärast oma golfis kuulasin.

Sportaplatsil ei viitsinudki eriti kaua olla, räägiti juttu veel ja lõpuks viis Erko mind tagasi Vabakale mu auto juurde ja siis koju. Pikutasin vahepeal ja siis tuli Märt siia. Tõi mulle jälle lille. Mul on varsti totaalne lillede uputus siin - alati, kui ta siia tuleb, siis toob mulle lille või midagi. Pühapäeval tõi kaktuse, muidu on ikka roose toonud.

Neljapäeval läksimegi koos kooli, kuigi ma ei tahtnud üldse üles tulla. Nii heaa oli lihtsalt magada, Märt isegi tuli enne mind üles, kuigi tavaliselt on vastupidi. Lõpuks üles sain, siis sõin ja siis kooli. Märt viis mu peamaja ette, Po oli ka just seal. Nad jäidki Märdiga veel seletama, ma läksin kooli ära.

Neljapäeval olid mõlemad tunnid neljandal korrusel. Kõik olid jälle enne mind koolis ja Kristjan taaskord puudus.

Nägin hommikul Jaanust. Tal oli kõrvalklassis tund. Jaanus uuris, kus Väimelas süüa saab, tahtis peale 2. tundi sööma ka minna, aga ma ei teadnud ja olin selleks hetkeks juba Võrus, kui ta helistas. Muidu oleks ikka läinud, aga küll jõuab veel.

Enne, kui tundi läks, siis ütles. "Ok, ma lähen tuupima!" Tal on kindlasti praegu huvitav - uus kool, uus eriala, uued inimesed jne. Mul on nüüd põhimõtteliselt iga päev uued õpetajad ja ained olnud, aga kuidagi igav ja üksluine on ikkagi. Kristjan tule juba kooli!!

Esimene tund algas seal, kus eile viimane lõppes ehk siis ikka ja jälle projektitöö korraldus, kus oli koduseks tööks antud mõtteainet sellest, kuidas või kellega projekt teha. Ma polnud mõelnud, eriti keegi polnud, aga lõpptulemus oli see, et käigupealt tulnud minu idee jäi peale. Ikka ja jälle suutsin ma oma arvamuse läbi suruda ja nüüd ilmselt lähmegi õpetajate päeval Väimela lasteaeda nunnukate juurde, mõni kasvataja saab äkki vaba päeva või midagi. Kirjutasin kirja ka juba ära ning lasteaia juhataja on meid rõõmuga nõus neljapäevase projektitöö tunni ajal lasteaias vastu võtma. Ootan juba!

Terve tund põhimõtteliselt räägitigi sellest. Alguses pakuti ideid, hiljem arutleti selle üle, mida selle sihtrühmaga teha võiks ning lõpuks räägiti üle-üldiselt veel projektitööst. Lõpuks mul hajus mõte jälle ära. Mingi hea omas mullis olek oli. Ma olen varsti nagu Malla - omaette unistaja. Õpetaja rääkis, ma kuulsin selgesti ta häälekõla, aga juttu ei kuulnud, mõtted hajutasid selle kuidagi ära. Peale selle on mul veel peale pikka suve keskendumisraskused - ei suuda nii kaua istuda, kuulata ega millelegi konkreetselt keskenduda.

Vahetunnis otsisin üles huvijuhi ehk õpetaja, kes meile eelmisel aastal eesti keelt andis ning tegin juttu toimetuses räägitust, mille üle tal nii hea meel oli ning kohe olemas ideed ja üritused, millest ma kirjutada võiksin. Ta võiks samahästi kõigest ka ise kirjutada, aga ta ei taha ja sellepärast ongi tal hea meel, et mina seda nüüd tegema hakkan.

Kuna tulemas on mingi robotite võistlus ja alustab tehnikaring, siis läksime koos 2. korrusele ühe õpetaja juurde, kellega pean kokku leppima aja, et teda nendel teemadel intervjueerida ja siis sellest loo kirjutama. Ta oli ka väga positiivselt meelestatud. Koolis on ka kaks raadiopoissi, kes samuti sinna kohtumisele tulevad. Jään ootama!

Veel enne vahetunni lõppu läksin alla fuajeesse, et netis käia, kui Jaanus sinna ilmus ja jälle seletama kukkus. Mango ja filmistaarid ka tulid just. Naersingi neid, et kõigil olid mega mapid kaenlas, mille peale Mango: "Vanad proffid juba!" ja me Jaanusega jälle kõveras olime, Kaarel ka naeris. Mango ikka oskab kõike nii naljakalt öelda alati. Nii kirjeldamatult hea on kogu aeg oma vanu sõpru ja klassikaaslasi vahetunnis kohata, nendega juttu rääkida ja nalja teha jne.

Teine tund oli majandus, mil topiti me pea täis majandusteadmisi. Greetele ja Mariliisile oli ilmselt see kõik juba tuttav, sest nad on käinud majandusklassis. Ettevõtte tund saab umbes sama olema, too on ka üks osa sellest moodulist vms. Õpetaja rääkiski ainete seostest jne. Ta on väga jutukas. Alguses ma isegi kuulasin teda, aga tunni lõpupoole hajus jälle mõte kuhugi ära ja kuna Märdil ja teistel tehnos tund juba 11.45 läbi sai, siis ütlesin ka õpetajale, et pean minema ja läksin välja, kus Märt juba ootas mind. Koolis ühe tunni võib kuulata, seejärel hakkab mõte juba hajuma.

Hetkel on nii feminiinne seltskond klassis koos, see tundub vahepeal nii ahistav, et tahaks: "Appi" karjuda. Käisin Märdiga söömas kaasas, Kõrts ja Preet olid ka, sai nalja ja värki. Hea, et ma ei söönud, Preet oleks oma lollustega mul söögiisu muidu ära ajanud. Nägin isa ka seal, too jälle kommenteeris, et ma kuttidega tulnud ja siis viis Märt mind kesklinna. Käisin ka söömas ja helistasin Kristjanile, kes Mõisa aidas tööl oli. Läksin sinna. Saime lõpuks kokku ja rääkisime. Mega äge oli jälgida, kui asjalik ta oli - inimesi teenindas ja pidevalt ringi jooksis, aga rääkida sai ka ikka, koolist ja igast muud juttu. Tahaks juba, et ta kooli tuleks. Ma ei tea, kas asi on minus või ongi see tunne õige, et pidevalt on keegi või miski mu kõrvalt puudu, antud hetkel on Kristjan see, kelleta kõik koolitunnid nii mõttetud näivad.

Jäingi päris pikalt temaga sinna rääkima. Vahepeal kui ta seal ringi jooksis, siis oli lihtsalt hea istuda ja meenutada kõiki neid kordi, kui me Sveniga mõisa aidas käisime, neid lõpmatult pikki vestlusi, üllatusi ja pisikesi lollusi, mis võib-olla siiani veel teise korruse seina kaunistavad. Nüüd on ülemisel korrusel külalistemaja ja see diivan, kus me alati istusime, on alla toodud. Lihtsalt vaatasin seda ja nii palju asju tuli meelde. Suvel saatsin Svenile kirja, aga pole ikka veel vastust saanud, teda msnis pole ka enam mitmeid kuid olnud. Oeh, kus sa küll oled??

4. juunil käisime Alari sünnipäeva Mõisa aidas tähistamas. See oli üks väga tähendusrikas päev sellesmõttes, et 4. juuni on Eesti lipu päev, Alari sünnipäev ja Kaarli sõnul sai hoopis sellel ööl aasta meie sõprusest.
4. juuni hommikul ärkasin Alari kõne peale, võtsin vastu, soovisin kohe õnne. Tavaliselt on nii, et sünnipäevalapsele peaks hoopis ise helistama, aga meil on kuidagi vastupidi. Alari kutsus mind linna, et kuskil söömas käia ja juttu ajada, sest me kohtumegi tavaliselt ainult aastas 2 korda - minu sünnipäeval ja tema sünnipäeval ja siis on ka nii, et minu sünnipäeval on nii palju erinevaid inimesi, et ei jõua kõigiga piisavalt palju rääkida, nii et sellest ka siis see kohtumine tema sünnipäeval. Jõudsin kiirelt veel talle kingi valmis meisterdada - pildid meie sõprusest.

See suvi oli üldse palju taaskohtumisi. Oma väikse sugulase Janise sünnipäeval kohtasin üle mitme-mitme aasta Kadriliisi. Nii palju oli, millest kõigest rääkida. Ei tea, kuna näeb jälle.

Ka sellel suvel saime Annamiiaga kokku. Eelmisel suvel käis tema Rõuges, see suvi käisin ise Rannal, Peipsi ääres, olime terve päeva põhimõtteliselt koos, käisime ujumas jne. Augusti lõpus käis ta Võrus ka, aga siis nägime ainult korra. Annamiia vabandas oma blogis, et tal minuga rohkem aega kokku polnud saada, kuigi tundsin end just ise süüdi, et talle rohkem tagasi too õhtu ei helistanud. See oli üks mega äge reede, kui ma üle pika aja jälle linnas olin ja kõik sõbrad koos olid jne, ei saanud mahti lihtsalt.

Igasuguseid huvitavaid kohtumisi oli veelgi, lubasin, et mainin oma postitustes kõike seda, mis suvel toimus, aga hetkel ei tule jälle rohkem meelde, pean twitterit sirvima.

Alariga kohtumisest veel nii palju, et sai üle pika aja jälle kohtutud, sünnipäevasid meenutatud, koolist ja muudest tegemistest räägitud, nii et ühesõnaga ülevaate üksteise elust ja tegemistest. Käisin temaga veel Nõos kaasas, kuna ta pidi elektrinäitu vaatamas käima korteris, kus ta kooliajal elas ja siis ühtlasi sai sinna ja tagasi sõidu ajal juttu räägitud. Mäletan sellest veel seda, et ma olin haige ja köhisin kogu aeg lakkamatult.

Kuna Eesti lipu päeval kirjutatakse ka alati põhikooli eesti keele lõpueksamit, siis kohtasin tol päeval VKLG kõiki eesti keele õpetajaid Mõisa aidas. Kõik umbe naeratasid ja särasid mind nähes. Neid on alati rõõm nii juhuslikult kuskil kohata.

Kutsusin Alarit veel paadirallile, aga nagu näha, siis ta jälle ei jõudnud, nii et jõulude ajal jälle kohtume!

Kui teistel Väimelas lõpuks tunnid läbi said, siis läksin Vabakale. Seal oli Märt, Egon, Erko ja siis veel üks bemmiga tüüp. Elu hea ilm oli, rääkisime juttu ja naersime ikka veel seda 20 sendi nalja. Erko: "20 senti ja siis saab imesid" ja ma olen endiselt Erkole 20 senti võlgu. Läksin ka selle naljaga kaasa ja traumeerisin dressipluusi võrra Erkot, rohkem ei võimaldanud.

Tuletasin Märdile meelde, mida ta mulle hommikul lubas ja siis läksime Roobenisse ja ostsime jäätist. Märdile on ka lõpuks jäätis meeldima hakanud.

Enne seda oli mega hea ilm, aga Roobeni juurde jõudes, läks mega külmaks ja hakkas vihma tibutama, aga õnneks mitte sadama, nii et pärast Vabakel tagasi jõudes, istusin Erko bemmi kapoti peal ja sõin jäätist, kuni psühholoogia õpetaja mind kõnetas ja mulle ette heitis, et ma Kristjanile ettevõtluse tunniks powerpointi teemat polnud andnud, kuigi just enne Mõisa aidas käies, olin seda juba teinud. Õpetaja naeris mind ja Erko pahandas kõrval, et ma lähemale läheks, kuna see on juba mitmes kord selle nädala jooksul, kui ma räägin kellegagi, kes on minust nii kaugel, et pean põhimõtteliselt röökima.

Neljapäeval nägin Erkot ja Henrit viimast korda enne nende Soome minekut. Henri mõtles küll, et läheb hiljem, aga lõpuks läks ikkagi kohe Erkoga kaasa. Reedel läksid ära. Loodan, et nad tulevad ruttu tagasi.

Mingi aeg läksid kõik Vabakalt minema, koju jne. Me olime Märdiga veel natuke aega linnas, oleksin saanud bussiga koju minna, aga Märt ei lubanud ja viis mu ise koju ära. Ma kogu aeg pahandan temaga sellepärast, et ta mu vastu nii hea on. Ausalt, sa ei pea, saan ise ka hakkama.

Ta on kogu aeg nii hooliv ja nunnu mul. Enne magama minekut või öösel koju jõudes, kirjutab mulle pikki ja nii ilusaid tekste msni. Nagu näiteks see: "Ja sinu imelised alati säravad silmad, ilus naeratus ja lauluhääl - see on lihtsalt super, kaunid lokkis juukseid, neid võikski nautima jääda, sellist teist kui sina ei ole kuskilgi, kõik mida sa teed ja ütled on alati mulle meeldinud, mulle ei loe mida teised arvavad, minu jaoks oled sa maailma parim, olen kõige õnnelikum, et üksteist leidsime!!!! Kallis, musiii, ilusat und."

Ta on täiuslik mees. Temas on nii palju selliseid omadusi, mis mulle meeldivad. Kirjanik Kristo Kiviorg on öelnud: "Me oleme see, mida me näeme teistes inimestes," millega ma tahakski öelda seda, et kõik see hea, mida ta minus näeb, on tegelikult olemas temas endas. Võib-olla ta ise ei tea seda ja teisedki ei pruugi näha, aga mina tean, et ta on hea.

Ma ise olen tihtipeale ükskõikne, mulle tavaliselt ei lähe korda, mida keegi arvab, teen seda, mida parasjagu heaks pean jne, aga tema lihtsalt hoolib nii palju ja võtab mind täpselt selline nagu ma olen.

See ei pruugi igaühe ega ka mitte paljude puhul paika pidada, aga öeldakse, et naised valivad mehi selle järgi, milline on nende isa ja mehed selle järgi, milline on nende ema. Me ei tee seda sihilikult, aga kohtudes on midagi, mis võlub, mingi äratundmisrõõm vms. Aga pean veel ütlema, et see ei kehti kõigi puhul, aga ma olen teatud situatsioonides ja inimestes seda avastanud.

Märdiga koos olles, olen ma just seda täheldanud, et ta on hästi palju mu isa moodi, ma ei oska seda seletada hetkel, kuidas, aga on.

Ükspäev kuulasin kodus Kollane Allveelaev G laulu "Olla võib halb aeg ka hea", mida me ühel nädalavahetusel Märdi juures Elmarist kuulsime, nii et nüüd mõlemad seda igapäevaselt kuulama oleme jäänud. Võiks isegi öelda, et see on meie laul vms.

Kuulasin seda laulu oma toas, kui ema ka korraks just mu toas käis, lambist kaasa hakkas laulma ja siis ütles, et nad kuulasid isaga ka sama esitaja laule kui nad tuttavaks said. Ju see siis tähendab midagi. Üha enam veendun, et Märt ongi see õige. Ei tahaks temast enam mitte kunagi loobuda.