Nad on niukesed ihaahaa, ahahaa

Tegelikult võib esimeseks koolipäevaks ikkagi nimetada tänast ehk teisipäeva, kuna esmaspäevast emotsioonid puuduvad, kuidagi hall, sünge ja vihmane oli see päev. Samas ega teisipäevagi hommik kiita polnud, väljas kallas nagu oavarrest ja ma tundsin ennast nagu kuutõbine. Ilmselt oli asi selles, et ma eile terve õhtu magasin ja seetõttu pool ööd und ei saanud ning lisaks sellele taevast paistev täiskuu, mida on selle kuu jooksul kaks korda, oh õudust. Käisin öösel mitu korda üleval, hommikul olid ka nii segased mõtted veel peas, nagu totaalne error, peas kummitasid ainult Terminaatori samanimelise laulusõnad: "Väsimusest kurnatud ma olen hommikul", aga minu puhul on õnneks hea see, et mida hullem, uimasem ja mitteülestahtatulla hommik, seda paremini kulgeb päev, nii ka täna, kuigi tänane päev on olnud vahelduva eduga nagu tõus ja mõõn ja siis jälle tõus ja mõõn ja nii edasi.
Teine koolipäev ja ma lasen juba üle - läksin tööle, jätkan töötamist ka kooliajal. Alguses mõtlesin, et teen vahepeal ainult, aga täna nii kui toimetusse jõudsin, oli juba mu jaoks tohutul hulgal uusi ülesandeid, mida teha jne. Osad on pooleliolevad asjad ja mõtted ning mõned uued asjad. Ma igatahes igati rahul, et mul nii palju tegemist nüüd jälle on ja aega enam mõeldagi pole. Igatsesin seda rutiini ja koos kooliga on see nüüd lõpuks käes. Pühapäeval Taadul ja Mikal Kupis külas käisin, siis nad ütlesid just, et neil on rutiinist villand. Samas väidavad, et neil on seal lõbus, aga tsivilisatsiooni tahavad ikkagi saada. See nädal saavad paariks tunniks linnaloale - lubasid kinno multikat minna vaatama, aga järgmine nädalavahetus saavad neljaks päevaks vist koju, siis on plaan mingi pidu teha. Ütlesid, et kui sealt välja saavad, siis on veel hullemad naljavennad, kui varem.
Mega äge oli nendega kohtuda. Esimesel külastuspäeval käisin neid vaatamas, vahepeal oli jälle vaikus. Taadu ütleski, et ta kogu aeg ootas, et ma küll tuleks, tal polnud arvet ka vahepeal, et sõnumeid saata. Ma ise võtsin eelmine nädal alles üle pika aja ühendust.
Pühapäeval sinna jõudsin, siis Taavet oli värava peal kohe vastas, ta pidi valves olema vms. Õnneks Raks vahetas ta selleks ajaks välja, kuni ma seal olin, nii et sain selle mõnusa sooja ilmaga Taadu ja Mikaga muru peal pikutada ja jutustada. Rääkisid mulle natuke ajateenimisest, aga tahtsid ikka rohkem teada, mis väljas toimub, kuigi mul polnud neile väga midagi rääkida, sest suve parim osa oli siiski see esimene pool, kui nendega sai palju koos oldud, kuigi suve teine pool oli ka tore või noh pigem ilus aeg, mil me Märdiga käima hakkasime, ma rohkem Viitkal olin jne. Hauka laat oli üks suuremaid ja vägevamaid sündmusi, mis suve lõpus toimus.
Taavet rääkis, kuidas ta sõdurikodus mu blogi luges - üksinda luges ja naeris nii, et teised vaatasid teda imelikult juba. Ma kujutan ette. Külastuspäeval ka leidsid konna, siis panid endale õla peale selle ja naersid seal kahekesi. Rääkisid, kuidas nad Mikuga isegi sõjaväes mingite tühiste asjade peale tülli suudavad minna jne. Enne Kuppi minekut rääkisin Taavetiga facebookis ja käskisin tal Mikule ka öelda, et ma tulen, mille peale Taadu ütles: "Proovin üles leida, ta on loomulik kadu kuskil kaugel."
Alguses helistas Erko veel, siis lasin Taavetil temaga ka rääkdia. Mega naljakas oli kuulata nende vestlust. Taavet ütles hästi: "Noh karvapall, mis mürad seal?" Erko pidi ka alguses tulema, aga kuna ta ei saanud Raunole Tallinnast autot ostetud, siis pidi bussiga Võrru loksuma ega jõudnud õigeks ajaks. Erko on kolmapäevani Eestis, siis võtab Henri ka kaasa ja läheb Soome tagasi. Pühapäeva õhtul helistaski mulle ja teatas, et ta on jälle jamades. Mõtlesin, et millega ta nüüd hakkama sai, aga õnneks polnud see nii hull asi. Ta oli Jarmo ema autoga teel Mõnistesse, aga auto läks Sännas katki ja Erko vingus, et ta ei saagi koju, kartis hunte ja rebaseid ning tahtis, et Märt, kes parasjagu minu juures oli, ta Mõnsitesse ära tõmbaks. Läksimegi siis Sännasse, seletasime ja siis liikusime Mõnistesse. Rauno oli juba vastu tulnud meile, arvas, et mina sõidan ees ja sõitis rolleriga kraavi mu eest. Ma täiega naersin teda. Kohale jõudsime, siis Erkol mängis autos just Ott Leplandi "Imede öö", mille peale ma teda täiega naersin, et tal on täna mega imede öö - ikka ja jälle suudab see loll midagi ära lõhkuda. Rääkisime suht kaua seal veel juttu ja siis koju tagasi. Peale seda polegi Erkot näinud nüüd.
Aga nüüd tagasi teisipäeva juurde. Isa saatis peatoimetajale mett, nii et kui hommikul toimetusse jõudsin, siis panin mee kohe laua peale ja ütlesin: "Isa saatis!" Pärast veel pikalt arutleti selle üle seal. Kui keegi mett soovib osta, siis andke teada, meil on niii palju seda!
Sain oma tööülesanded kätte ja mõtlesin, et lähen kooli, aga jäin ikkagi koosolekule. Inno tõi päris häid ideid lagedale. Mõeldi, kuidas Võrumaa Teatajat Terevisiooni hommikuseks ettelugemiseks saata jne. Päris huvitav, aga mingi osa minus igatses ka kooli, kus ma tänagi ainult ühe tunni veetsin.
Hakkasin 10.10 kooli poole liikuma, kui parasjagu oli käimas vahetund, nii et kogu poe-esine oli rahvast täis ja ma nautisin jälle tähelepanu ja neid pilke, mis mu autot saatsid, kui sealt tümm põhjas möödusin.
Kõik olid täna koolis, peaaegu ka kõik need, kes eelmisel aastal, ainult, et Anne-Mai'd enam pole. Jõudsin üles inka klassi juurde, siis Rele küsis kohe, et kus ma olin. Marilin oli juba hommikul helistanud, tahtis teada, kus esimene tund toimub, aga ma ei teadnud, sest olin tööl.
Rääkisin natuke teistega juttu, kuni kursusejuhataja tuli ja õppetoetluse blankette jagas ning kõigile veelkord: "Ilusat õppeaasta algust" soovis, kuna eile polnud paljusid kursusejuhataja tunnis kohal.
See, milline tänane inglise keele tund oli, seda on võimatu kirjeldada. Päris eriskummaline, imelik, samas naljakas, aga ka süüditundev on sellele tagasi mõelda. Algus oli paljutõotav, aga lõpuks ma ei tea enam, mida arvata. Alguses oli kõik väga funny. Õpetaja tervitas meid oma rõõmsal meelel, naeratas, tegi mulle nägusid ja kõnetas mitmel erineval viisil, teisisõnu hakkas ta jälle meilt igasuguseid küsimusi küsima, et saada mingeidki inglise keelseid vastuseid.
Alguses rääkis ta Karl-Kaspariga, siis sai juba naerda + Rele napisõnalised vastused. Alguses õpetaja noris, kuid lubas siis, et ta rohkem seda ei tee.
Kristjan oli kuidagi väga vaikne ja endasse tõmbunud ning see ei jäänud õpetajalgi märkamatuks, kes täheldas järgmist: "Sa oled kuidagi vaikne ja asjalik, ei naera ega midagi..Sa pole kunagi asjalik olnud. Kas sa oled üle öö vanaks jäänud? Mis sinuga juhtunud on? Mis murdis su lõbusa laadi?" ning veel ridamisi küsimusi.
Jah, mul oleks selle kohta nii mõndagi öelda, tundsin end nii halvasti, aga ma ei saa siia rohkem midagi kirjutada, mida ma tegelikult öelda tahaksin. Kui sa seda loed, siis anna andeks!
Õpetajale oleks tahtnud lihtsalt öelda: "Lõpeta ära!", sest ta reaalselt piinas Kristjanit. Varem Kristjan vastas talle, oli oma vastustega mängulisem, nüüd ta ei pannud vahepeal tähelegi, mida õpetaja rääkis või siis läks ta nii pikalt aega, et vastata.
Tundsin end ühe ainsa vihmapiisana, kes ei pea end tundma uputuse eest vastutavaks.
Õpetaja ikka veel ei lõpetanud oma norimist, kuna Greete pole ikka veel meie klassi nimekirja ametlikult üle toodud, nii et õpetaja sai sellest kohe kinni hakata ja ütles: "Palun andeks, aga sina oled minu jaoks tühikoht."
Naersime seal natuke ja õpetaja ütles: "Okei Greete, sa oled minu jaoks täiesti arvestatav.." midagi ütles veel, aga ei mäleta midagi, igatahes mõte läks edasi kuskilt sealt: "Sa oled asjalik ja selline tõsine, aga nemad.. Nad on niukesed ihahaa, ahahaa. Kristjan on nüüd tõsiseks läinud, aga teised.. Sa oled sellisesse seltskonda sattunud."
Siis oli veel teemaks mitme keele oskaja. Ma kuulsin esimest korda seda sõna "polüglott". Marilin vahepeal seletas mitmes keeles segamini. Päris palju naerda sai seda. Kunagi hiljem küsis õpetaja uuesti, et kas meil jäi meelde, mis sõna see oli, mille peale ma täheldasin, et mulle jäi sellest meelde hoopis sõna "Bolükan", millest Greete järeldas omakorda veel midagi muud, aga õpetaja sai aru, et ma ütlesin sõna "polügaamia" ja käskis järele uurida, mida see tähendab. Igatahes hull segadus oli selle ühe sõna ümber. Praegu pidin ka googeldama, et meelde tuleks. Üritan nüüd meelde jätta.
Lõpuks käskis õpetaja mul öelda seda sõna, mida ma aru sain, aga mul oli keel juba nende polü'dest nii sõlmes, et õpetaja täheldas: "Ta mõtles välja uue sõna, mida ta ei oska isegi hääldada."
See on hämmastav, kuidas inglise keele õpetaja mind nii inspireeris, et mul ei tulnud peale kooli undki, kui üritasin magama jääda, vaid mind valdas hoopis suur tahtejõud kõike kirja panna, nii et selles inspiratsioonis sündis kolm blogi postitust.
See on vist inglise keele õpetajate kiiks mind nii inspireerida. Mu eelmine inglise keele õpetaja pani mind umbes samamoodi tundma ja tahtma. Varsti on jälle see kuulus 20. september, kui teda koolis külastada lubasin, teen seda ka sellel aastal. Mõtlen jälle midagi rabavat välja. Eelmine aasta mul see juba õnnestus - teda rabada.
Vahepeal saatis Silva sõnumeid. Esimese sisu oli selline: "Tule tee pilti, kuidas ma magan keel suust väljas ja tee esikaane lugu minust."
Teine oli selline: "Tule ole minu prints valgel hobusel ja päästa ära mind siit si**amajast, ausalt ma ei suuda enam." - Nii siis algab 11. klassi õpilase kooliaasta.
Seni oli tunnis kõik naljakas, kuni õpetaja minuni jõudis, küsima hakkas, aga ma küsimustele ei vastanud. Ma ei teinud seda tahtlikult, ma olen lihtsalt pika mõtlemisega. Samas no kõik need teemad täna läksid tal täna nii rusikasse silmaauku lihtsalt, et täiesti tahtmatult õnnestus tal riivata mitme inimese tundeid, seal kus seda vaja poleks olnud, aga ta ei teadnud seda ja ma ei saa samas seda talle ka pahaks panna.
Igatahes küsis ta mu vaikimise peale järgmist: "Miks sa rikud ära mu teise tööpäeva?" ja jättis siis mu rahule, kuigi ma tegelikult lootsin, et ta küsib minult, mida ma suvel tegin, sest olin ammu peas valmis mõelnud, mida talle vastata, aga ta küsis minult küsimuse ( inglise keeles, aga ma ei oska seda ju siia nii kirja panna): "Ütle mulle mõni asi, mida ma ei tohiks sinust teada!?"
Mida ma peaksin korrapealt sellisele küsimusele vastama? Võtab eesti keeleski mõtlema, mitte seda, et ma ta küsimusest poleks aru saanud.
Kui ta lõpuks oma küsimusteringi oli lõpetanud, siis selgus, et ta pani kõigile ka mingi hinde selle eest, et temaga mingitki moodi inglise keeles suheldi ja mainis ära ühe inimese ehk minu, mitte konkreetselt, aga siiski, ei mäleta, kuidas ta seda ütles, aga ma sain oma esimese kahe, täiesti lambist, tõesti mõttetult, aga ausalt ma pole õpetaja peale pahane. Võib-olla ongi asi täiskuus või vales kuu seisus või lihtsalt selles, et õpetaja tahtmatult loeb me mõtteid ning millestki tingituna leidis mitmes inimeses selle koha üles, mida ta poleks tohtinud üldse puudutada.
Tundub jah, et tunni alguse õpetaja heast tujust ja huumorit oli saanud ärritus ja muserdatus. Kurb küll, et see nii lihtsalt käis. Vaikselt siis tagapingis istudes kasvaski minus jälle see pohhuism, kui mul läheb üha vähem korda, mida keegi teeb, mõtleb või tunneb. Tundide lõppedes olin vastu võtnud otsuse - tänaseks aitab, lähen ära koju ja hakkan tööd tegema ega saa täna kellegagi peale kooli linnas kokku. Nagu Tammsaare on öelnud: "Töö on siinilmas ainuke, mis vaeva tasub" ja tol hetkel mind ausalt mitte miski muu ega keegi ei huvitanudki.
Kõndisin koolimajast välja, juba nägin Glaserit. Glaser ja koolis - midagi uut tema puhul, aga kuna on alles kooli algus, siis on see isegi mõistetav.
Järgmiseks helistas Märt, kes mind mu auto juures ootas ja ütles, et näeb mind, aga ma olen nii lühike ju, et ei näinud üle kuuseheki, millest teisel pool ta koos Niki ja Po'ga mind ootasid. Nikil on täna sünnipäev. Saingi talle isiklikult ka õnne soovida ja siis jutustasime seal neljakesi veel niisama. Po ja Teemo olid teemaks jälle, kuna Po oli eile nii kurb, kuna Teemot ei tulnudki ühikasse. Märt ütles, et nad on nagu Tipp ja Täpp - Teemo ja Po.
Niki pidi trenni minema. Märt viis ta sporta juurde ära, ma läksin ka sinna. Olime natuke aega seal veel ja siis koju. Käisin vallamajas, aga vallavanemal oli koosolek, õhtul saime seenenädala raames toimunud seenenäitusel kokku ja rääkisime. Rõuge teedeehituse teema lükkub tõenäoliselt veel edasi, kuni teetööde alguseni septembri keskel, aga jäime igast muudel teemadel rääkima - kool jne. Päris äge. Seenenäitus oli ka lahe. Neljapäevasesse lehte tuleb sellest piltuudis, nädala lõpuks, kui seene nädal läbi saab, siis kirjutan ilmselt pikemalt.
Kõik olid seal üritusel nii sõbralikud ja ägedad. Vinged kõned + saksofonist. Kui avastati, et ma olen ajakirjandusest, siis tuldi mind ka pildistama. Üks onu tuli šampuseklaasiga mu juurde, ulatas selle mulle ja ütles: "Ei tea küll vanust, aga.."
Ma keeldusin, ei tarbi alkoholi ja taaskord olin rõõmus, et eeldatavasti mind nooremaks kui 18 peeti.
Täna oli ilus pikk ja mitme pildiga kunstikuuri artikkel ka ajalehes. Päris ilus lugu sai neist headest ja armsatest inimesest. :)
Tahaks juba jälle kooli minna. Nüüd on iga päev kaks tundi ja reede on vaba.