Back to school

Kuna sellel sügisel oli 1. september laupäeval, siis kooli mindi alles 3ndal. Sel hommikul läks uni juba kell 6 ära - tavapärane kooliärevus mul. Kohe meenus Olivia Saare sõnadele kirjutatud laul "See kauaks meelde jääb" 1. klassi laulikust: "Esimene aabits ja esimene hool, kollast kirja sügis ja värvilõhnas kool. Ärevuses pilgud ja õisi hoidvad käed, esimene minek, mis kauaks meelde jääb."
Sedapuhku sai juba teist õppeaastat alustatud Võrumaa Kutsehariduskeskusest turismikorralduse erialal. Õnneks on see teine ja ühtlasi viimane aasta ning lõpp ei tundugi enam nii kaugel olevat. (Kui ma praegu seda kõike kirjutan, siis mõtlen, et mida värki ma siin ajan, ei oska enam blogi kirjutada, vaid kirjutaks nagu artiklit, APPPI NOH, ärge pange tähele, vajab harjumist, et vanadele radadele tagasi jõuda).
Lootsin, et tuleb hea ilm, aga siiski jäi tulemata. Aktuse ajal kallas vihma alla ning järjekordselt ei kuulnud ma ühtegi direktori sõna. Rääkisin vahelduva eduga Märdi, ta klassivendade ja Po'ga juttu, vaatasin enda ümber palju uusi, võõraid, kuid ka palju tuttavaid nägusid ning kohtasin Jaanust, kes nii üksi vihma käes seisis, kuid mind nähes kohe naeratas ja mulle kooli ja sellega seonduvaid küsimusi esitama hakkas.
Aktus kestis vaevalt 10-15 minutit ning seejärel pidime seisma pikas järjekorras, et üldse koolimajja sisse pääseda. Vahepeal tundus juba, et koolimaja on inimestest täis saanud, aga eksisin, õnneks oli isegi meie klassiruum vaba, nii et saime kursusejuhatajaga mõne sõna juttu ajada ja pika nimekirja kõikidest nendest ainetest ja uutest õpetajatest, kes meid sellel aastal välja peavad kannatama või vastupidi. Uut on paljut ja kõike seda, neid isegi võõrate mõistetega õppeainete nimetusi kuuldes, hakkan isegi uskuma, et minust võib veel aasta pärast reaalne turismikorraldaja saada. Kohati hakkas isegi huvitama jälle see eriala, aga vaatame, kauaks!?
Kursusejuhataja lasi meid enne 10 juba minema, teistel oli tund veel, aga Henri oli vahepeal kooli juurde tulnud ja helistas ning tahtis kokku saada. Vahepeal nägin veel kodutut Kaarlit, kellega Joosepi sünnipäeva sai meenutatud, kunagi tahaks sellest pikemalt rääkida, kuna Henri suht kohe tuli ja ma läksin tema juurde, sooviga teda kallistada, olin just öelnud: "Henri, kalli saab v?", kui ta juba minu poole kõndis ja mind kõvasti kallistas. Mina: "Lugesid mu mõtteid v? Sa oled nii nunnu."
Henri: "Sinusse. Sa oled ka."
Henri rääkis, et peab õhtul auto ära andma ja läheb varsti Soome ära, millest on täiega kahju. Polnudki ta venna bemmiga veel kordagi sõitnud, nii et läksime tehnomaja juurde. Märt ja Egon olid ka just väljas. Rääkisime nendega juttu ja siis läksime sisse. Enamustel olid tunnid, me passisime niisama aatriumis ja rääkisime juttu, kuni Egon, Märt ja teised tundi läksid ja Henri mu tagasi peamaja juurde viis - alguses auto juurde, võtsin koti ja siis viis kooli ette. Mulle meeldib tähelepanukeskpunktis olla, jaah.
Nüüd võiks öelda selle kuulsa lause: "Kui Biku koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud!" Ettevõtluse tund oli just alanud selle vana hea psühholoogia õpetajaga ning teemaks oli parasjagu see, mida keegi suvel tegi. Kui ma sisenesin, teatas õpetaja: "Me mõtlesime juba, et sa oled kuhugi soojale maale ära läinud", mille peale ma imestunud nägu tegin ja vastuseks sain, et see oli nali. Poleks jah väga minulik kuhugi minema tõmmata.
Oleks olnud huvitav kuulata, mida teised tegid, aga kahjuks oli järg peaaegu minuni jõudnud. Õpetaja juba jõudis alustada, enne kui ma üldse midagi öelda sain: "Peale kirjutamisega midagi veel tegid?", mille peale teatasin, et puhkasin ja kirjutamine oli üks osa sellest, kuna artiklid valmisid hommikusöögi kõrvale, mis omakorda pani nii õpetaja kui ka klassikaaslased imestama, et ma ka suvel hommikuti kella 6 ajal tõusen, seda leevendas muidugi see, et sõin ja kirjutasin artikli valmis ning läksin siis peale seda tagasi magama.
Järgnevalt jagati kätte ettevõtlust puudutavad teemad, alguses taheti neid teemasid paari peale jagada, aga kuna sellest ei saanud ikka asja, siis pidid kõik üksinda seda tegema, vastasel juhul Karl-Kaspar juba arvaski, et ma tahan Kristjaniga paaris olla. Kristjanit polnud koolis. Kuidagi nii tühi oli klassis ilma temata. See pole üldse Kristjanilik ka, et ta puudub.
Kui teemad kätte jagatud, siis ütles õpetaja, et ta ei pea meid rohkem kinni ning saatis raamatukokku materjali otsima, aga arvata on, et ma läksin minema, võtsin veel venna ka kaasa, kes ka nüüd Võrumaa Kutsehairdukeskuses õpib (arvutid ja arvutivõrgud). Ta sai eelmisest tunnist varem ära ja oleks pidanud 2 tundi järgmist tundi ootama, aga arvata on, et see on liiga pikk aeg üksinda hangumiseks ja kuna ta oleks täpselt Rõuge bussi peale jõudnud, siis viisingi ta bussijaama ja jäin ise linna. Käisin isa juures ja siis sain Märdi ja Egoniga kokku. Hiljem tulid veel Henri ja Krista. Käisime poes ja siis saime Po ja Mairoga kokku - oh seda nalja siis. Päev oli ka korda läinud, kuna sain Mairo pusal nööri ära tõmmata ja siis niisama mingit nunnut juttu aetud, mis sai alguse sellest, et üks mu kolleeg ütles, et Mairo on ilus poiss. Tegelt ka ta on nii nunnu kogu aeg oma olekuga. Po'le ajasime Teemost igat teemat (Po on ühikas Teemoga ühes toas). Rääkisime, kuidas Siim ja Po hakkavad Teemole kummituba tegema ja siis kuidas õhtuti tekiall mängima hakkavad ja igast muud romantikat. Mairol oli ikka eriti hull fantaasia selle kohta + veel see, kuidas mina ja Märt tema arust hakkame tunni ajal kokku saama - küsime samal ajal välja jne. See liiga haige värk, et siin seletada.
Olime alguses neljakesi Kagus, pärast läksime välja ja siis autosse. Rääkisime niisama juttu, tegime pilte jne. Lõpuks koju jõudsin, siis oli nii haige uni, et magasin 4 tundi järjest, aga ikka ei jõudnud midagi teha, kuigi lubasin, et hakkan blogi kirjutama. Seega pidin telekaga leppima. Ma arvan, et ma veedan nüüd üldse palju rohkem aega teleka ees, kuna nii palju uusi saateid tuleb, mida kõike tahaks näha, aga samas tahaks jõuda blogi ka ikka kirjutada.