Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi

Kõik on uus septembrikuus ehk minu jaoks on alanud taas uus aasta(ring). Olin kaua unistanud, et saaksin 1. septembrit alustada oma vanade heade gümnaasiumi klassikaaslastega VKLG-s. Nüüd on see omamoodi täitunud - eelmisel aastal käisin VKLG-s 1. septembri aktusel ja rääkisin oma vanade õpetajate ja sõpradega ning see aasta laupäeval, 1. septembril korraldasime klassimöllu, kus sai klassikaaslastega koos oldud. Juba mõte sellest, et neid näeb, on nii hea, seda tunnet pole võimalik isegi kirjeldada, milline rõõm enne neid kohtamist südames pakitseb.
Jõudsin Elluka poole (tutipäeva möllust saadik traditsiooniks saanud seal oma klassipidusid korraldada), siis rõõm aina kasvas, kuna Ellukat valdasid umbes samad emotsioonid, mis mindki. Rääkisime natuke juttu ja siis tulid juba teised - kõigepealt Kristjanid, Mast neist muidugi kõige üllatavam nähtus, kuna tavaliselt teda sellistel ühisüritustel näha pole, aga nagu Elise sõnul oli Mast nende viimasel kohtumisel öelnud, et tuleb kindlasti kohale, kuna tahab teada, kuidas teistel läheb. Mul on nii armas klass lihtsalt. Kõik on nii kokkuhoidvad, sõbralikud ja hoolivad, eriti klassivennad, keda oli seekord enamuses.
Suvel, 27. juulil käisime klassiõdedega Laanel sünnipäeva puhul külas. Kui Laane tookord ütles, et meil on väga feminiinne seltskond kokku seal saanud, siis seekord oli seltskond palju maskuliinsem, kuna tüdrukuid oli ainult 3, aga poisse kohal selle eest 7 ehk siis 70% kogu summast. Väga liigutav!
Kui poistele Laane järgmisel aastal aset leidvast juubelist rääkisin, olid nemadki huvitatud taaskordsele sünnipäevale minekust, millest nad see suvi ilma jäid. See on nii hea, et kõik tahavad ikka ja jälle kokku saada. Seekord oli ürituse algatajaks Moks, kes Inglismaalt tuli ja kedagi ammu näinud polnud, isegi mind mitte, kuna ma pole see aasta peaaegu üldse klubis käinud, kus me tavaliselt ikka kohtusime.
Kõik arvavadki, et ma olen Märdiga nüüd koos ja mul pole aega enam kuskil käia, aga tegelikult pole nii. Kogu aeg tekib igasuguseid uusi inimesi, kellega midagi teha, seltskonnad vahetuvad ja mingi aeg tahavad kõik korraga kokku saada või midagi teha, nii et otsustan alati linnas olemise või ringi rändamise kasuks, et igale poole korraga jõuda ning seetõttu ei jõua ma kunagi klubisse ega kuskile püsivamale üritusele. Põhiline ongi see, et kogu aeg peab ringi liikuma, midagi tegema, inimestega suhtlema, käima ja olema jne, et mitte kuhugi mõttetustesse takerduda.
Klassivennad ka kõik uurisid Märdi kohta, kästi ette loetleda: kes? kui vana? mis tööd teeb? kus elab? jne. Täiega naersin neid juba, kuigi on armas, et nad huvi tunnevad ja muretsevad mu pärast.
Alguses olidki päris huvitavad vestlused kõigiga. Hiljem hakati jooma, siis sai niisama huumorit ja pilte tehtud. Mango muidugi rebis algusest peale juba. Nii kui kohale jõudis, nii hakkas peale. Tema kohta on me lennuraamatus lausegi selle kohta olemas: "Magnusel piisab ühest sõnast, et terve klass naerma panna."
Mango pidevalt küsis, et midagi ma naeran, mille peale talle korduvalt seda lauset pidin meenutama ja ütlema: "Sest sa oled lihtsalt nii naljakas."
Kooli puudutavad teemad olid ikka põhilised. Kõik, kes seal viibisid on ikka otsustanud kooli kasuks, ka need, kes aasta aega millegi muuga tegelesid. Kõigeparem uudis on aga see, et Moks ja Jaanus tulid ka sellest aastast Väimelasse - Jaanus ärijuhtimisse ja Moks metalli. Jaanuses olin veidi pettunud, kuna Väimela pole tegelikult väga hea valik, vähemalt minu arust, aga samas on tore, kui kõik kaugele ära ei lähe ja koolis vahel ikka üksteist näeb. Mango ütles Jaanuse ärijuhtimise õpingute kohta: "Olgu siis oma äri tehtud, taipohh pärast Maxi müüjaks lähed!"
Mango on ka juba eelmisest aastast Väimelas, vannub küll oma matemaatikat, aga kuidagi saab vast ikka hakkama, nagu ta ise ütles: "Tuleb punnida!", et kool lõpetada.
Saqu oli seekord kuidagi katki, kuri ja väga tujust ära. Oli tegelikult ka põhjust, aga mis seal ikka. Natuke sai ikka räägitud. Jaanus ja Saqu avastasid, et neil on ühesugused käekellad, mille peale Mango jälle rebima hakkas: "Üks tuleb ära lõhkuda nüüd!"
Saqu kell oli ainult odavam, mille peale Mango küsis: "Säästukas v?"
Olin mälupulgaga igast head muusikat kaasa võtnud, siis sai lauldud ja lõpuks põhimõtteliselt tantsitud ka. Mul oli haige peotuju, lubasin veel Moksiga koos klubisse minna. Mango juba alguses tiksus kaasa ja seletas: "Biit käib!" Me Jaanusega jälle naersime. Ma vist olen seda siin juba mitu korda kirjutanud ka, et ma naeran alati seda, kuidas Jaanus naerab ja alles siis seda nalja, mis keegi tegi. Jaanuse näoilme on nii naljakas ja kui ta veel täiega naerma hakkab, siis on võimatu tõsiseks jääda.
Älf ja Jaanus käisid vahepeal linnas, Jaanus viis auto ära ja toodi Kapp kohale, kes vahepeal Tartust Võrru tagasi oli jõudnud. Kapp ei pidanud alguses üldse tulema, aga kui lõpuks jõudis, siis mul oli täiega hea meel, sest ükski klassimöll pole täiuslik ilma Kapita.
Siis kui Kapp jõudis ja teised ka juba vastavas olekus olid, läks pidu suht käima, nii et sai edasi klubisse mindud. Moks oli ka suht segi ikka lõpuks - jõi vanakat kohviga, sõnad olid suht sassis juba ja siis räppis "lähen ja tulen" järgi meile: "Sekundeerin, kes minu elu korrigeerib." Täiega naerda sai teda.
Elise tahtis grillima hakata: "See on liha v?"
Mango: "See v? Aegunud jah, sorri."
Älf ja Jaanus tagasi tulid, siis Mango sai oma joogi ka auto pealt kätte, tuli sellega, ise umbe õnnelik: "Märjukest juurde veel!"
Lõpuks kõik kohal olid, kes seekord kohale jõudma pidid, siis sai pilte veel tehtud ja jutustatud. Põhivennad olid koos.
Mast tegi jälle oma muhedaid naerunägusid ja pilgutas silma, nagu vanasti. Ta on ka endiselt täeiga äge. Polnud nii kaua näinud teda ega üldse suhelnud.
Linna minek oli, siis Kapp ja Mango, nagu ikka tulid minuga, sai terve tee tümmi kuulatud ja seletatud nagu eelmisel sügisel traditsiooniks oli. Mango juba seletas, et kui Tsoorus pidu tuleb, siis võiks jälle minna.
Läksime Vabakale, kuna teine autotäis rahvast oli ka seal. Egon ja Henri olid ka kohe mu ees Egoni bemmis. Läksin nendega rääkima, kuni Älf auto aknale koputas ja ütles, et nad lähevad kõik klubisse ning käskis mul auto uksed lukku panna. Kapp ei tahtnud alguses minna: "Pole klubi inimene," nagu ta alati ütleb, aga kuna Älf lubas pileti välja teha jne, siis läks ta ka. Ma läksin tagasi Henri ja Egoni juurde. Sai niisama ulli juttu aetud nendega, Egonit kiusata ta pusanööre kakkudes jne. Polnud jälle tükkaega niisama linnas chillinud ja nii äge oli jälle koos Egoni ja Henriga bemmis hanguda, muusikat kuulata ja Henriga üksteisele igasuguseid nägusid teha. Egonil on ka suht hea tümm autos, kaks lugu jäi sellest õhtust meenuma: "my love is true girl" ja listen to you heart".
Lõpuks tuli Märt ka. Passisime veel Egoni autos, kuni kodutu Matu tuli, kes porilompi astus - väljas sadas täiega ja siis läksime mu autosse. Vahepeal käisid Kädi ja Carru juttu ajamas, siis tuli Justin ja lõpuks Po Kaisuga. Po'l on nii ilus naine. Rääkisime eesti keeles, Kaisu ei saa eesti keelest aru, siis oli niisama äge Po'le igast teksti ajada. Põhiline oli see: "Kui mul Po asemel nii ilus naine oleks, siis ma ei käiks paksudega väljas", nagu Po'l, Eerikul ja Mairol suht tihti tavaks on. Neist kolmest ma polegi veel rääkinud. Lubasin, et kirjutan edaspidi jutukäigus igasugustest eelnevatest sündmustest ja uutest inimestest, kes suvejooksul mu sõprade nimekirja on lisandunud.
Po'd ja Eerikut nägin juba tol samal päeval (8. juuni), kui Märdiga tuttavaks sain, kuigi ma neid sellest ajast väga ei mäleta. Mõni päev peale seda, nädala keskel saime nendega linnas kokku - kõik olid purjus, Justin oli kainekas, Eerik oli mitmendat päeva joonud ja magas autos ning Po ja Märt kahekesi seletasid. Po tundis mind kohe ära, kuna ta teab mind Raidi ja Kädi kaudu ja ma olin siis just hiljuti Vastseliina Gümnaasiumis suitsuprii klass lugu käinud kirjutamas, kus ta mind nägi. Olime Maksimarketi parklas, tookord oli veel teemaks Põhja-Tallinn "Lähen ja tulen", mida ma neile oma autost lasin, kuna lubasin Märdile msnis, et kui kokku saame, siis lasen talle autost tümmi. Po ja Märt muudkui seletasid, kuidas lauluautor ei suuda ära otsustada, kas ta läheb või tuleb, mille peale loodi oma teooria: "Alguses läheb Maksimarketisse, tuleb sealt välja ja siis läheb uuesti jne."
Po oli endale veel tanklast EST'i kleepsu ostnud, ise olin umbe õnnelik selle üle: "Ma ei tea, miks ma ostsin selle."
Peale toda õhtut oli Eerik mind facebookis sõbralisti lisanud, kuigi ma ikka veel ei teadnud teda. Alles 19. juunil rääkisime Maksimarketi ees esimest korda. Tollel päeval oli Eerikul ja Po'l veel lõpupidu, aga ma ei saanud minna, kuna pidin oma venna lõpetamisele minema. Tegelikult ma oleks Vastseliina ainult Raidi lõpetamisele läinud, sest ta on ka üks tähtsamaid sõpru mul. Olin Raidile juba mitu aastat lubanud, et lähme koos rattaga sõitma, aga alles sellel suvel jõudsime. Saime poolel Vastseliina teel kokku, Rait tegi mulle Vastseliinas ekskursiooni ja siis läksime Viitkale ja saime Eerikuga kokku. Tookord nägin esimest korda ka fatboy'na reklaamitud Mairot. Tegelikult neist võikski rääkima jääda. Teine pool suvest olengi nendega väga palju koos olnud ja üldse Viitkal olnud, aga nüüd kool jälle ja ei lähe pikemat aega sinna.
Märt lõpetas küll eelmisel õppeaastal Väimela, kuid läks nüüd rakenduskõrgi mehhatroonikat õppima ja Po on ka sellest aastast Väimelas, nii et nüüd näeb neid niigi iga päev koolis.
Aga nüüd tagasi 1. septembri juurde. Lõpuks sain veel paralleelikatega kokku, keda ammu polnud näinud. Tamm oli Tauril kainekas. Tauri on üle 2 kuu lõpuks Soomest tagasi. Sain talle veel tagantjärgi õnne soovida ja värki. Kahju, et see aasta Tauri äge sünnipäevapidu ei kordunud, nagu eelmisel aastal. Ellat nägin ka üle pika aja ja Jürks oma räppimisega oli muidugi põhiline. Kõik said ka Märdiga tuttavaks. Nüüd on Märt lõpuks mu selliseid sõpru näinud, kes on hästi ägedad. Ella ütles isegi, et ma olen ta lemmiksõber, kuigi see tuli mulle üllatusena.
Tauri oli jälle jälle oma ägedas heas tujus ja värki. Sai kõigiga hästi palju seletatud. Lõpuks jäi ainult Jürgen sinna, kuna pidin ta koju viima. Märt ootas ka veel oma autot, nii et sai ka Jürgeni lauluoskusest osa. Alguses Jürgen räppis, siis hakkas mu autost tuleva muusika saatel laulma: "Lähen ja joon ja lähen ja joon" ning lõpuks tuli see kurikuulus laul: "Bikuga" Oha teemast ei saadud ka ikka veel üle, kuigi nüüd on juba: "Biku on Märdiga, Märdiga, Märdiga."
Terve kodutee Jürgen seletas jälle oma klubielamustest ja rääkis mulle, kuidas ma ikka teda alati kuulan ja nõu annan, kui ta klubis jälle mõne lolluse või vallutusega on hakama saanud, kuigi omaarust ma pole suurt midagi talle kunagi öelnud, vaid ainult noogutanud või vastanud: "Nojah, juhtub", aga äge ikka.
Kõigi nende seletamiste ja ootamistega oli aeg nii kaugel, et kui ma koju jõudsin oli kell 5.10 hommikul. Kahjuks pole enam neid valgeid öid, väljas oli pime ja kõigetipuks oli terve Rõuge elektrita, nii et ei näinud võtitki lukuaukkuda toppida.
See oli üks väga õnnestunud nädalavahetus, kõik kaua igatsetud sõbrad olid koos jne. Joosepi sünnipäevast ja Kupis käimisest kirjutan kunagi hiljem. Et jah, suvi on väga suurelt ja ilusalt ära saadetud ja lõpuks on kaua oodatud, igati hästi alanud sügis. Nii hea, rõõmus ja õnnelik tunne on.