Veiko ja raamat

Reedel kooli polnud ja järgmise nädala tunniplaanist selgub, et see traditsioon jätkub. Järgmine nädal pole kooli ei esmaspäeval ega ka reedel. Jaanus: "Oota, sa käid üldse koolis?" - Tekib mingi õhtukeskkooli tunne, kus peab vaid 3 korda nädalas kohal käima. Vaatamata sellele tuleb esmaspäeval siiski tööle minna ja siis kooli saksat vastama, kui jõuab. Kevadest saadik mul see aine ikka veel vastamata, jama jah.

Mõtlesin, et olen reedel kodus asjalik, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi välja, kuna magasin kogemata liiga kaua ja siis tuli juba mu kallis Märt siia ning tõi mulle jälle roosi.

Lisaks sellele oli Krissu reedeks koju tulnud ja esimese asjana kohe Rõugesse vanaema juurde saabunud. Siinjuures pean nüüd hakkama jälle rääkima, mis vahepeal koos nendega ette on võetud ja kindlasti ära mainima, et mu lemmikpaar Krissu ja Sander on jälle koos põhimõtteliselt sellest ajast saadik, kui Krissu Soomest tagasi tuli ja nüüd on Sander jälle tihedamini siinkandis hakanud käima. Hauka laadal saime korraks kokku ja ühel hilisel õhtutunnil käisid nad Siretiga siin. Kolm ego said kokku - mina, Sander ja Siret. Me kiusasime Sanderiga Siretit ja naersime ta üle, nii et Siret oli lõpuks jälle mega vihane. Ma suudan alati ta ego maatasa teha ja siis on nii naljakas. Sanderiga ainult naersimegi, Krissu tundis rohkem Siretile kaasa.

Siis sai veel igasuguseid vanu asju meenutatud jne. 29. augustil tulid Krissu ja Sander terveks päevaks Rõugesse. Sai samuti vanu asju meenutatud, käidud tähendusrikastes kohtades, pilte tehtud ja Eesti ema külastatud, kus me ka kohe sõimata saime, kuna istusime kuju peal. Asja eest teist taga, aga siiski. Sander ütles Eesti ema kohta, et see on kõrvadega tädi. Ta pani üldse terve päev nii segast. Ta oli nii-nii rõõmsas tujus, ainult naeris kogu aeg ja katus totaalselt sõitis. Tal pidigi kolmapäeviti hea tuju olema. Nalja sai.

Aga nüüd tagasi reede juurde. Läksin Krissu juurde ja istusin jälle hooga diivanile, nagu alati. Rääkisime juttu ja naersime tuvi, kes oli vastu külje akent lennanud nii, et sinna jäigi suur linnu kuju.

Jälle mingi rebimine käis. Krissu vanaema juures saab alati nalja. Krissu tädi ja tädi mees olid ka seal, tegid remonti. Krissu ütleski, et mammal on nüüd nii ilus vannituba ja värki, et ta peaks ka ära tema juurde kolima, aga mamma ütles, et kui ta Krissut vanasti Rõugesse elama kutsus, siis Krissu ei tulnud ja nüüd ta kahtleb, kas enam tahabki Krissut enda juurde, lubas mõne peigmehe hoopis kutsuda. Krissu: "Kelle? Jukukese v?"

Krissu vanaema: "Jukukene om ammu koolnu, nüüd tulõ torujüri!" - Enne seda oli just torujüri torusid käinud remontimas vms.

Veel rääkis Krissu vanaema oma kaasüürilisesest keldris, kelleks on mingi hulgus kass, kes vahel Krissu vanaema keldri aknast sisse tuleb ja vahel ka teistesse keldritesse rändab.

Jälle sai Krissu vanaema magusavarusid hävitatud, viisin vastutasuks Krissu vanaemale tomateid, mida meil kodus nii palju on. Lõpuks läks Krissu kööki sööma, Janely jäi tuppa. Krissu hüüdis Janelyle: "Sa võid netti minna, kui sa süüa ei taha!"

Janely: "Ei taha!"

Krissu vanaema: "Võid per*e kah minna!"

Me olime nii kõveras lihtsalt ja Krissu oli taaskord veendunud, et tal on kõige ägedam vanaema.

Olin natuke aega veel seal ja siis tulin koju blogi kirjutama, selle postituseni ei jõudnudki, kuna Martin helistas ja tahtis, et ma poole tunni pärast linnas oleks. Ta käis juba nädala sees kunagi mu ukse taga rääkimas, et tahab, et ma reedel tal kainekaks oleks.

Läksingi linna, võtsime Martini auto, korjasime Matu ja Kati peale, siis poodi ja Vastseliina. Kuigi ma pole nüüd Viitkal päris kaua käinud, siis vaatamata sellele on mu teed mind ikka mingil muul põhjusel Vastseliina viinud. Alati sinna sõites mõtlen, kuidas ma vanasti ainult aastas korra Vastseliinas käisin - Vastseliina laadal, aga nüüd sinna iga nädal satun, kui mitte rohkem, nagu oleks selle kohaga kokku laulatatud. Vastseliina on viimasel ajal üheks mu lemmikkohaks saanud. Sinna on alati nii hea minna, mõnusalt pikk maa sinnani ja palju tuttavaid/sõpru, keda alati kohtab.

Seekord ka kohe, kui tanklasse jõudsin, sõitis Kaljumäe buss mu kõrvale. Läksin välja ja jäingi sinna Miku ja Kaljumäega jutustama. Pahandasin, et Miku jälle jooma hakkas, kuigi ta ajas süü Kaljumäe peale, kes omakorda ütles, et Miku tuli ise ta bussi peale, pudel käes. Tore oli neid üle pika aja näha. Miku on üks Märdi sõbralikemaid ja rahulikemaid sõpru. Temas on midagi väga siirast ja positiivset, mis mulle temaga suheldes silma on jäänud ja meeldib. Facebookis on tore alati rääkida jne. Mikul on äge huumorimeel ja vahel mulle meeldib teda kiusata - vihma ajal auto selle poolega räästa alla parkida, kus tema istub või teda süüdistada selles, miks kõik alati vara Viitkale tagasi lähevad, kuna Miku pole viitsinud kaasa tulla ja kogu aeg helistab ning küsib, kuna rahvas tagasi tuleb. Kuna ma jõuan alati esimesena koju, siis algab jälle meie vestlus järgmiselt: "Kõik on sinu pärast!"

Üks naljakaim asi, mis mul veel seoses Mikuga meenub, on see, kuidas ühel nädalavahetusel järjekordselt Märdi saunas oldi (4. august) ja siis mina, Miku ja Märt kolmekesi tuppa kohvi läksime tegema, Miku oli parajalt joonud ka ja siis vaatas expressomasinat ning hakkas igasuguseid asju ette kujutama: "Kui kahel pool oleks kõlarid, siis oleks see nagu muusikakeskus."
Miku vaatas siis veel natuke aega seda ja tegi siis uue avastuse: "See on peaaegu nagu videomakk." - Geenius lihtsalt.

Vahepeal jõudsid need alakad tankla juurde, kelle ma peale pidime võtma, Martin tankis veel autot ja räägiti juttu, nii et ma jõudsin Miku ja Kaljumäe tanklast tagasi oodata ja nendega veel jutustada, kuni lõpuks alles Haanja poole hakkasin liikuma. Ma ei teadnudki varem seda teed, mis otse asfaltit mööda Vastseliinast Haanjasse viib. See tuleks võib-olla isegi otsem tee Rõugest Vastseliina, aga ei tea, pole kindel, tee on päris käänuline ja nõme.

Haanjasse jõudnud, läksime pubisse istuma. Jossu ja mõned sõbrad/tuttavad olid seal veel. Meenutasime Randoga Peipsi ääres käimist (kuidas Rando kilpkonna mängis ja siis käbikorjajat robotit, mille ta leiutada lubas) ja siis sai Jossuga segast aetud. Tühjendasime Martini pangakaarti paari jäätisekokteili ja friikate võrra ning tegime muud nalja. Jossu rääkis mingi jutu peale mulle karu ja jänese anekdooti, mu arust on see nii äge: Karu ja jänes on seenel. Karu on eriline boss ka ja käsutab jänest:
Karu: "Jänes näed? Mine too see seen sealt siia!"
Jänes: "Loll peast, see on kärbseseen!"
Karu: "Mul pohhui kelle oma see seen on, TOO SIIA!"
Pärast sai Hendu ja Maiduga veel Jossu sünnipäeva meenutatud, kus sai ka ikka väga palju nalja. Hendu on mu jaoks endiselt see poiss, kes füüsika õpikut pani. Lugu siis seisnes selles, et istusime Jossu sünnipäeval toas ja rääkisime juttu, Hendu muidugi oli parajalt segi ja pani mingit üli tarka juttu, mille peale ma ütlesin, et ta on päris tark oma vanuse kohta (15-aastane). Indrek, kes seal kõige rohkem rebis, ütles aga seepeale: "Mis sa paned geoloogi v?"

Hendu: "Ei, füüsika õpikut!"

Indrekul on nii haige naer, mul peaks sellest kuskil video ka olema. Nii palju naerda sai lihtsalt. Mingid sellised naljad on sealt veel meeles, mida me Kivaga naersime: muusika mängis, Indrek tahtis öelda: "Viskame näppu", aga karjus selle asemel hoopis: "Paneme näppu!" ja siis seletas, kuidas tal kark juba pehme on ning lubas kellelegi nii pasunasse panna, et pasun on moosi täis. Et, mida siis sellisest arvata? Et jah. Seal sünnipäeval saingi paljude teiste Haanja omadega tuttavaks ja järgmisel päeval olin juba Henryl, Indrekul, Maidul ja Vaabul kainekas, nalja sai. Sellest võiks ka rääkima jäädagi.

Lõpuks mindi pubist Matu poole, mis on umbes 5 kilomeetrit Haanjast, võib isegi öelda, et peaaegu Rõuges. Kuna rahvast oli nii palju, siis pidin 2 korda käima ja siis ka ühe üle võtma. Ise ei jäänud sinna, läksin linna, panin Martini auto ära, võtsin enda oma ja siis linna peale. Sain Vabakal Po, Märdi, Niki, Taavi ja Sassiga kokku. Kädit nägin ka üle pika aja korraks. Räägiti seal juttu, kuulasime mu autost "Tacatad" jälle jne. Po'l on "tacata" ikka kogu aeg põhiline. Ükskord ka, kui Oomi sünnipäev oli ja ma Viitkale pidin minema ning Märdi, Po, Mairo ja Mikuga Vastseliinas kokku sain, siis tulid Po ja Mairo minuga ning karjusid terve tee tacatad kaasa ning raputasid autot - segased. Too oli 21. juuli, kui kell sai 12, siis sai aasta sellest, kui ma oma golfikese ostsin, mille puhul Po mu golfi õnnitles, teda kallistas ja musi tegi.

Reedel ka ikka veel kuulati ja karjuti tacatad kaasa. Sass aga ütles sellepeale: "Tacata peale ma ku**n!"

Po oli alguses isegi suht kaine. Taavi ja Sass polnud. Taavil on nii haige naer, mille peale ma kogu aeg nii kõveras olin. Siis meenus veel lemmiknaerataja teema ja juttu jätkus kauemaks.

Vahepeal käis Kõrts seal, Niki läkski lõpuks tema auto peale ära. Alguses ma parkisin oma auto Märdi autole nii lähedale, et Po ja Niki, kes seal pool istusid, mahtusid vaevu uksest välja. Siis sain Nikit veel rõõmustada - ta tahtis koksi teha, aga tal polnud topse, puhtjuhuslikult mul just oli, nii et saatsin ta enda autosse neid otsima, mille peale tal nägu naerule läks.

Mingi aeg tuli Egon ka sinna. Hiljem liiguti kogu rahvaga Favora juurde, kuna Taavi tahtis süüa. Ütlesin küll, et peale 6 ei tohi süüa ja ta on isegi paks, aga Taavi ütles sellepeale nii: "Natuke palju kaalun, aga süüa tahaks ikka!" ja ostis Favorast friikaid endale, mida lõpuks ikkagi ära ei jõudnud süüa.

Po ja Sass ostsid burksi. Po sai odavamalt, kuna tegi endale tasuta Favora kaardi, mida meile maha tahtis müüa. Lõin Sassil burksi vastu nägu, nii et tal oli nina sellega koos, Sass aga omakorda lõi Po'le burksi nii näkku, et tollel oli pool nägu koos ja ütles siis vabanduseks: "Mina pole süüdi, süüdista teda, tema alustas!"

Po'l läks burksikaste silma, nii et ta ei näinud alguses ühest silmast. Po: "Lähen arsti juurde, mida ma ütlen talle? - Burksi kaste läks silma v?" ja sõimas Sassi pedeks.

Sass seisis kõigi ette, tõstis käed üles ja karjus: "Kas ma olen pede?"

Märt: "Kuidas sa räägid, noor neiu?"

Sass: "Kas ma olen omasoo ihard?", mille peale Po hakkas seletama: "Omasoo ihardid - kogunege siia, vastassoo ihardid - kogunege sinna. Ainukesed, kes seal kogunesid, olid Sass ja Po.

Sass vajus lõpuks täiega ära. Kuna väljas oli külm, siis istusime autos. Sassil tuli uni peale, aga millegi pärast elas ta kogu aeg mul ja Märdil seljas. Samal ajal vaatas Po võõraid mööduvaid naisi. Lõpuks tulid Justin ja Mairo ka veel. Ma ei lubanud Po'l välja minna, kuna Saia oli nendega, lõpuks ikka läks ja jäigi nendega.

Ma tahtsin veel Tauri ja Tammega kokku saada, ootasingi neid, aga kuna nad veel Puigale läksid, siis läksin koju ära. Teised jäid veel sinna. Po'ga saatsime enne ära minekut üksteisele õhumusisid veel. Po tahtis, et ma Viitkale läheks, aga pidin laupäeval seenenädalast veel kirjutama minema. Po: "Too on savi, kirjutad ise, et puravikkudel olid mütsid peas ja kukeseen polnud üldse kukeseen vaid hoopis kana," hull luuletaja ikka.

Laupäeva hommikul ärkasin, siis Martin kohe helistas, tahtis, et ma neile Matu poole järgi läheks. Läksingi otse oma autoga. Viisin osad Haanjasse ära ja siis Martini Võrru. Elu mõnus hommik oli. Hea oli olla ja lõputult sõita. Eile sai õigel ajal koju ja hommikul normaalsel ajal üles ka.
Jäingi linna. Sanderil oli sünnipäev. Otsisin Sanderi jälle üles ja sattusin tagasi laulmise teele. Teadsin küll, et täna on laulmine, aga kahtlesin, kas minna või mitte. Kui juba linnas olin ja Sanderit ka näha tahtsin, siis läksin. Loodan, et järgmisel kordadel ka ikka kohale jõuan. Laulsime Sanderile sünnipäevalaulu, Signe tegi ülevaate eelseisvatest kontserditest ja muudest esinemistest ning siis sai mõnda laulu ka lauldud. Palju inimesi on jälle koorist kaduma läinud. See koor pole enam üldse see, mis ta laulupeol ja enne seda oli, aga loodan, et kui ma nüüd laulma jään, siis see seltskond toob koos toredaid hetki.
Ma olin laupäeval kogu aeg nii õigel ajal õiges kohas, kõik asjad toimusid järjest jne. Peale laulmist läksin Rõuge kultuurimajja, kus on terve nädal seenenädalaga seoses sündmused toimunud. Tahtsin lõpetuseks ühte pikemat lugu kirjutada. Astusin just uksest sisse, kui mulle vaataski vastu õige inimene, ütlesin, et tahan rääkida ja saigi intervjuu tehtud. See onu oli päris äge, tegi komplimente ja loodab mind järgnevatel üritustel veelgi kohata.
Peale seda koju, pessu ja siis tuli Märt, võttis mu peale, poodi ja siis Niki sünnipäevale. See oli nii äge, kui otsustusvõimetud me kahekesi poes olime. Ma ei suuda kunagi vist kellegagi poes nii käia, et kui keegi küsib, mida valida, siis ma kindlasti oskan aidata vms. Ma rohkem nagu peata kana, nagu me Henriga kogu aeg poodides käisime - kaks peata kana/kanata pead.
Niki sünnipäeval olid kõik alguses suht vaiksed. Ei teadnud eriti Niki sõpru, ainult koolis olin näinud. Sellegipoolest nad meeldisid mulle, kuna mulle nii meeldivad venelased, mega äge on kuulata, kuidas nad räägivad, mängisid seal kitarri jne, ühesõnaga olin algusest peale vaimustatud ega pidanud hiljemgi pettuma.
Esimene, kes meie juurde rääkima tuli, oli Valerka. Teda Märt teadis varem ka juba. Valerka rääkis kogu aeg oma jalkamängust, kuhu ta järgmisel päeval jõudma pidi, aga kahtles, kas jõuab, kuna kavatses jooma hakata. Mingi kasti teema oli - Valerka joob ennast kasti, hommikul ongi valmis kastis. Hiljem tahtsid Niki sõbrad poes käia. Taaskord oli mega äge neid kuulata, kui nad tagaistmel kolmekesi seletasid. Käisime alguses Nöörimaal, Märt ostis jälle jäätist meile. Mulle nii meeldib temaga koos jäätist süüa.
Kata ka töötab nüüd Nöörimaal. Jäingi temaga rääkima, kiitsin ta uut soengut ja mõnitasin teda jälle, kuna tal oli rinnas silt: Katri - õpin ametit. Pärast uuesti seal poes käisime, siis ikka veel naersin teda, lubasin kunagi kaameraga teda jäädvustama sinna minna.
Valerka tahtis pärast veel Maksimarketis käia. Tagasiteel pakkus Märt talle jäägerit, millest Valerka ära ei öelnud. Pärast tagasi Niki juurde jõudsime, siis Valerkal oli samm juba autost välja tulles sassis. Pärast, kui Valerka veidi rohkem joonud oli, siis tahtis öelda: "Märt jootis mu täis", aga ütles hoopis: "Märt jõi mu täis."
Vahepeal sõime, osad läksid sauna, Raamat tuli sinna ja siis pandi vesipiip üles, aga fooliumit polnud, nii pidimegi uuesti poes käima ja alles siis sai vesipiibu üles panna. Valerka oli seejuures ikka eriti asjalik. Mega naljakas oli vaadata, kuidas ta kahvliga tubakat võttis ja pitsi pani, ise seletas: "Superman kahvel tuleb appi!"
Valerka oligi peohing, mida rohkem ta jõi, seda enam ta elavnes ja rebima hakkas. Ta lõi kogu aeg pea vastu lille ära, mis verandal rippus ja siis ütles: "Jobunõi lill!"
Nii naljakas oli kõik, mis ta ütles. Pärast kui ta rohkem purjus oli, siis ta karjus kogu aeg Raamatule: "Rjaaaaamaaat" või siis Märdile: "Ljõõõhmuuus!" Lihtsalt lambi koha pealt kogu aeg. Raamat oligi kogu õhtu teemaks. Nende jaoks oli see kõik nii naljakas. Nikil olid padjad ka, kus oli peale kirjutatud: raamatud, mis harivad. Valerka seletamise peale, üritas Senka talle selgeks teha, mis vahe on Veikol ja Raamatul, pärast leidis kuskilt Raamatu, tõi selle sinna ja ütles: "Valerka, vaata, see on Veiko ja see on Raamat" ning pani Raamatu Veikole sülle, mille peale keegi ütles: "Nüüd on see Veiko raamat."
Pärast Senka küsis Raamatu käest: "Kas sind saab lugeda?"
Raamat: "Kõigil ei lase lugeda!"
Kuna väljas oli külm ja vihma sadas, siis kolisid lõpuks kõik sisse ära. Vahepeal oli mütside teema. Nikil oli palju igasuguseid erinevaid mütse, nii et lõpuks oli igal ühel mingi müts peas, Senka oli umbe rõõmus ja seletas, et meil on mütsipidu. Ma ei oska seda ära kirjeldada, kui tore nendega oli. Märt jäi mega ruttu segi jälle ja nagu tavaliselt, tuli tal uni, nii et ta läks mingiks ajaks autosse magama. Siis ma hakkasingi kõigiga seal rääkima. Ma isegi ei mäleta, kus see jutt alguse sai, aga kuna nad nii sõbralikult mulle naeratasid ja Raamat ikka ühiseks teemaks oli, siis sealt kuskil see jutt ilmselt alguse sai.
Varem olin ma neid hommikuti marsas näinud. Senka aga teadis kohe: "Sa sõidad ju selle punase golfiga" ja Kim teadis muidugi veel täpsemaid fakte, millest Kiva talle ilmselt ülevaate oli teinud. Rääkisimegi päris pikalt autodest, kuigi enne seda oli ikka sotsiaalsemad teemad jne. Nad on nagu nii-nii jutukad ja sõbralikud. Senka rääkis, kuidas talle ei meeldi, et inimesi võetakse kui rahvust, mitte kui isiksust. Ma olin igati nõus temaga. Ma siingi nimetan neid venelasteks, aga tegelikult ma ei võta neid kui venelasi, vaid kui väga ägedaid, toredaid ja rõõmsaid inimesi. Kimi ja Senkaga rääkisimegi kõige rohkem, mingi tund aega järjest jutustasime. Leidsime need ühised teemad ja tundsin end täiega omas elemendis. Mul on nii hea meel, et nendega sõpradeks sain.
Kui Kõrts tuli, siis äratasime Nikiga Märdi ka autost üles ja kutsusime sisse. Ta alguses rääkis natuke, aga lõpuks ikkagi tukkus mu õla peal.
See päev oli ka korda läinud, sellesmõttes, et sain Kimil kapuutsinööri ära tõmmata. Alguses juba Niki sünnipäevale jõudsime, siis ütlesin Märdile: "Vaata, kui palju kapuutsinööre!"
Põhiline oli veel see, et Raamat kogu aeg sõi. Lõpus tehti veel pilte ja kõik hakkasid nii segi jääma. Valerka tahtis kõigiga pilti teha, muudkui rebis ja lõpuks ei püsinud enam üldse püsti. Ta jäi korraks isegi põrandale magama, aga kuna Märt oli nii väsinud, siis pidasin paremaks koju minna, mille peale Niki tahtis Valerkat ka meiega ära saata ja siis hakkasid kõik millegi pärast liikuma, kuigi Senka ja Kim ei lubanud mul üldse ära minna. Kell polnud kaksteistki veel, aga seal oli põhimõtteliselt kella 4-st joodud ka juba. Osad plaanisid klubisse minna ja osad koju, kuigi me läksime mingi 45 minutit sealt minema. Niki koristas veel kiiresti, Märt läks autosse ära magama, aga teistega sai veel seletatud ja segast pandud.
Senka väitis, et ta pole kunagi nii purjus olnud, vaatas peeglisse ja raputas ennast, üritas igatpidi kaineks saada, aga ei õnnestunud. Läks siis kamina juurde, vaatas minu ja Märdi Nikile kingitud lilli ja laulis: "Lilleke, lilleke. Kui naine armastab meest.."
Ma olin ainuke kaine seal ja mul oli lihtsalt nii naljakas. Pärast välja ära jõudsime, siis Senka rääkis endaga, karjus endale: "Ma pean kaineks saama, saa kaineks!"
Valerka autosse saamine oli muidugi omaette ooper. Teda pidi 3 korda enne autosse toppima, kuni ta lõpuks ilusti sinna jäi, sest kogu aeg, nii kui ta autosse jõudis, läks ta välja tagasi kõiki uuele ringile kallistama. Kõrts lõpuks ütles, et aitab juba, Valerka tallas ta saabaste peal. Raamat üritas eest ära põgeneda, aga Valerka jooksis järgi ja ikka kallistas teda. Ainuke, keda ta kallistama ei tulnud, olin mina. Järgmine päev Valerka ütles ka, et ta unustas ainult mind ja Märti kallistada. Märt magas autos, ta ei tajunud midagi, kuni ma ta Rõuges alles üles äratasin.
Mingi aeg, kui Niki oli jälle Valerka autosse saanud, siis kukkus Valerka taha istmete vahele, tuli püsti ja jooksis jälle välja. Lõpuks Kõrts pani lasteluku peale, et ta enam välja ei saaks ja siis läksid teised ka kiirelt autosse ära ja hakkasid liikuma. Viisin Valerkat koju, siis ta suutis isegi asjalikku juttu rääkida, küsis, mida õpin jne.
Jõudsime Märdiga Rõugesse, siis naabrid olid ka samal ajal koju jõudnud ja vend oli veel üleval ning ta sõbrad siin, karjusid ja röökisid, hommikul vaatasime veel mingit videot, mida ma teinud olid mingit õudsat mängu mängides.
Pidin pühapäeva hommikul maale vanaema sünnipäeva ja vanavanemate päeva tähistama minema, aga kuna Märt oli siin, siis jõudsin ma lõpuks maale alles mingi pool 2 ajal, kui osa külalisi juba läinud oli, aga tädi ja tädi mees olid veel seal, nii et sai söödud, räägitud, pilte tehtud jne.
Mulle meeldivad need hommikud, kui Märt siin on. Suvel oli nii hea edasi magada peale seda, kui ta ära varakult tööle läks. Ma armastan seda lõhna, mis temast mu tekile ja padjale jääb pärast seda, kui ta hommikul minu juurest tööle on läinud, sest uuesti uinudes on tunne, et ta on ikka veel mu kõrval.
Õhtul kirjutasin blogi ja pidasin võitlust iseendaga. Nii palju asju oli teha, aga nii laiba tunne oli.
Lõpuks on alanud ka Eesti otsib superstaari uus hooaeg, loodan, et sellel aastal võidab keegi meessoost isik. Üldse nii palju uusi ja põnevaid saateid on, et kui blogi ei jõua kirjutada, siis on teleka taga õhtu kindlalt sisustatud.
Ja lõpetuseks tahtsin just kirjutada oma armasale, kallile parimale sõbrale Joosepile, keda ma 31. augustist saadik näinud pole ja juba nii väga igatsen, et kui sa seda loed, siis saada sõnum ja võta ühendust kui kunagi koju saad, aga nagu ikka suudab see totuke mu mõtteid lugeda ja just sel hetkel sõnumi saata. Sisu siis selline: "Joooouu, e pole kaua rääkinud, seega mõtlesin, et saadan sõnumi, et mul läheb hästi. 86 päeva veel ja ei suuda lõppu ära oodata, loodan ka, et ehk saan koju see nv, et saaks kokku, et oleks toree. Hetkel olen Tapal laagris ja omme ommikul vara läheb baasi tagasi. Voot, loen su blogisid ka, et asjaga kursis hoida end, sain aru, et Märdiga ka kõik hästi, eenivei, kui koju saan, siis otsin üles, oleks nagu rääkida ka millestki ju. Daav ma tudule ära nüüd, tsaukkaaaaaa bf :P."
OOOTAN juba, et sind nähaaa. Mul nagu reaalselt oma parimat sõpra vaja, kellega räääkida ja rääkida ja rääkida. Kõige parem parim sõber oled, mida kauem ma sind ei näe, seda enam ma tunnen, kuidas meie sõpruse väärtus kasvab, kui tähtis ja vajalik sa oled. Ma ka ei jõua enam seda aega ära oodata, kui sa päriselt mereväest lõpuks tagasi oled.
Kaarlile ka tsauuuu!! :)