Ajalugu on nüüdseks ajalugu

Ma ei oska end enam kuidagi väljendada. Kõik on nii paigas, nii kaiff. Meeletus koguses häid inimesi, hetki, sõnu ja saavutusi. Alustades eile lausutud headest sõnadest, lõpetades tänase pingelangusega peale ajaloo eksamit, millega kaasnevad äraütlemata vinged seiklused ja head emotsioonid. Keegi päästis mu universumi.
Getter Jaani uus plaat ja kogu ta muusika lihtsalt paneb kõik mu mõtted tantsima. Viimase 24 tunniga on need laulud mu peas ja meeltes . Kõik oleks nagu täitunud juba ja äkki on kõik mul käes. Kõik, mille nimel olen vaeva näinud, kõik mille nimel püüelnud ja selle korraga saavutanud. Mõtted joooksevad ees, ma ei jõua enam järgi kirjutada. Emotsioonid ajavad mu segaseks praegu. Seda lugedes arvab enamus, et ma olen pea kaotanud - vaevalt küll, aga nii suur õnn ja mõtete vaimustus pole mind ammu valdanud. Ma ei oska selle õnnega enam midagi peale hakata. See on ebareaalselt ilus, samas nii reaalne, kui veel olla saab.
Nüüdseks on kõik läbi. Ajalugu on nüüd ajalugu. 1679, 1956, 1208, 1558, 1343 - enam mitte ühtegi aastaarvu ja lõpp on kõikidel neil paranormaalsetel unenägudel, mis mind iga öö kummitasid ja viimasel ööl enne eksamit üldse une ära võtsid. Kaob see ajaloo raamatute virn mu voodi kõrvalt, numbrid-aastaarvud ja lahingud mu peast. See on läbi, ükskõik, kui uskumatu, see ka ei tunduks. Mitte, et ma selle üle rõõmus oleks nagu enamus nendest, kes kooli lõpust nii suures vaimustuses on ja seda oma blogis väljendavad. Mu arust on just kahju, et enam pole millegi pärast pingutada, kuigi kirjanduse eksam ja uurimistöö kaitsmine on veel ees, aga need pole midagi, võrreldes ajalooga.
Aga kõigepealt laupäevast, kui ma õppida püüdsin, aga olin sunnitud seda tegema kõrvaklapid peas, kuna naaber leidis ka hea aja väljas muruniitmiseks. Vennal on head suured bassikaga kõrvaklapid. Kui nood pähe panna, siis ei kuule enam midagi, mis ümberringi toimub.
Vaatamata kõigile mu püüdlustele ja planeeritud ajale õppimiseks, pole ma nii kannatlik, et lihtsalt järjest raamatute taga istuda ja õppida. Vahelduseks võtsin viimaste kuude jooksul kujunenud ajalehevirna ja sain tänu nendele ka veel tagantjärgi tark olla. Leidsin ka hädi pilte, mis katavad nüüd seina, kus peale remonti vahepeal tühjus laiutas. Piltide seinale panemine on nagu elu eesmärk, kus püüad täita kõiki tühju kohti, antud juhul katsin kõik tühjad kohad seinal. Mu isa ütleb ka alati: "Loodus tühja kohta ei salli." Samas on see nagu kinnisidee, kuidas pilte üksteise järel seinale laduda, et vana tapeet nende alla matta.
Kehtestasin ka arvutikeelu iseendale, kuna muidu ma ei õpi ja istun terve päev arvutis. Tavaliselt ärkan ning panen arvuti kohe käima. Täna ma seda ei teinud ja hakkasin kohe õppima. Pärast käisin ikka korra venna arvutis.
Venna pärast ei möödunud mu päev ikkagi toas õppides, kuna ta sõbrad tahtsid, et ma poes käiks ja korraldasid igasugu arulagedusi maja ees, mille peale ma olin sunnitud kaamera tooma ja neid ja nende lollusi pildistama hakkama. Täävi sõitis venna rattaga maja ees ringi, mille peale Kassul tuli mõte Krissu vanaema käru rattale taha panan, ise sinna sisse istuda ja siis nii mööda majaesist ringi sõita.
Õppides jõudsin järeldusele, et ajalugu on ikkagi see, millest kõik asjad alguse saavad. Praegused geo probleemid, kõik need kasvuhooneefektid jne on tulenenud ajaloost. Kunagi kulutati võidurelvastusele meeletus koguses maavarasid, mis nüüdseks ammenduma hakkavad.
See oli esimene nädalavahetus sellel aastal, kui ma ainult kodus olin ja õppisin. Õhtul vaatasin telekast tulevaid filme, mida ma polnud ka ammu teinud. Ma ei mäleta, millal ma viimati üldse mingit filmi vaatasin.
Pühapäeval käisin isa juures, jälle õppisin - I ja II maailmasõda olid põhilised. Lugesin kõik konspektid vihikust läbi ja lisaks teksti õpikust. Kuigi isa juures on hea rahulik õppida - pole ühtegi segavat faktorit ja kiusatust näiteks arvutisse minna, siis on seal vanaema, kes kogu aeg rääkida tahab. Olin sunnitud temaga jutustama, kuigi ma olin nii süvenenud ajaloosse ega viitsinud üldse kellegiga millestki muust rääkida. Mõtlesin, et õhtul koju lähen, siis õpin edasi, aga kui ma sinna jõudsin, olid Kassu ja Timo juba kohal, et taaskord uusi lollusi tegema hakata. Nad olid poest coca ja friikartulid ostnud. Kassu aga leidis, et pann on must ja hakkas seda pesema, aga ta pesemist on teada - pann oli endiselt must ja kõik kohad olid ära lägastatud. Lõpuks said friikartulid ahju pandud, kui Kassu tahtis coca sisse jääd. Võttis siis kruusi, lasi vett ja pani külmkappi. Kõige lõpuks tuli tal mõte osa friikartuleid rösteri vahele panna, et rutem valmis saaks, aga seal ei saanud need üldse kuidagi valmis, nii et lõpuks pidi need ikkagi ahju teiste juurde panema.
Pärast, kui ma oma tuppa tagasi õppima läksin, hakkasid nad kaarte mängima. Kaotaja pidi puu otsa tarzanit mängima minema. Ilmselgelt oli kaotaja Kassu. Sellest ka video: http://www.youtube.com/watch?v=y0Cefm1bf6Q Tal ikka täiega sõidab. Ma ei tea, kust tal sellised lollid ideed tulevad.
Õhtul superstaar jälle. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui Rosannat Paloma seebika laulu laulmas kuulsin. See oli nii võimas. Triin oli ka täna nii hea. Ta on nii teistsugune ja eriline, võrreldes teistega. Kuigi nüüd on mulle kõik need neli viimast meeldima hakanud. Märkasin seda alles täna, kui Teelet enam saates pole. Ta kuidagi domineeris nende teiste üle. Täna oli õhkkond hoopis teistsugune, kõik olid nii vabad kuidagi.
Kuigi ma mõtlesin, et teen facebooki meie kooli gümnaasiumi lõpupeo kutse alles pärast ajaloo eksamit, kuna ma polnud ennem seda üldse kindel, kas ma lõpetan, siis pidin ikka täna õhtul selle ära tegema, sest ma ei tahtnud, et keegi minust ette jõuab ja selle ise teeb.
Tahtsin vara magama minna, panin juba arvuti kinni ära ja vaatasin eksamivihikust veel teatud teemasid üle, kui mu pea järsku mõtetega täitus. Viimasel ajal ma avastan üha enam seda, kuidas ma olen oma mõtete vang. Kõik mõtted, mis mu peas on - lihtsalt pean need kirja panema. Esimene mõte, kui ma homsele mõtlesin oli: "Surm on ukse ees - ajalugu." Samas mõtlesin, et isegi, kui ma ajalooeksamist läbi kukun, teen ma ajalugu, sest meie kooli varasemad eksamitegijad on alati väga targad olnud ja vähemalt 90 punkti saanud. Ma olen siiski ainuke ja eriline ning siis on, millega ajalukku minna. Ets ka rebis täna hästi: "30. mai 2011 ajalukku! VKLG kroonika: aastal 2011 kukkus Birgit Pettai läbi ajaloo eksamist, tehes sellega ajalugu."
Nii mõeldes ja üritades õppida, ei tulnud mul üldse und. Peast käis läbi järgmine mõte: "Äkki peaksingi hoopis midagi muud tegema ja laskma kõigele loomulikku teed minna, mitte enam õppima, üritades veel viimast võtta." See oli nagu saatusekutse, läksin tagasi msni ja Sven oli seal. Kogu meie rääkimise vältel, oli mul naeratus nii südamest näol Sveni huvitava isiksuse jutu pärast. Kõik need sõnad ja mõttevahetused üle pika aja olid nii head, andses entusiasmi, mis mind eksamile saatis ja siianigi veel positiivselt saadab.
Rääkisime meie kirjadest, milles ma nädal aega tagasi rääkisin. Saatsin talle esimesena kirja. Nüüd ta avaldaski selle kohta oma arvamust. Ma omakorda rääkisin, kuidas ma seda kirja talle kirjutasin. Kirjutasin seda, nagu kirjandit - panin kõik mõtted kirja, arendasin nendest lõigud ja panin siis need õigesse järjekorda. Kiri, mille Sven mulle kirjutas, pidi saabuma alles järgmisel päeval ja nii jäin ma järgmist päeva veelgi lootusrikkamalt ootama.
Kogu meie tänane vestlus oli nii meeliületav, nii hea, nii super. Nii suureks õnnetundeks on vaja vaid hetke, vaid msni ja meie teksti, seda lõpmatut juttu, mis paneb kõik elama. Räägingi nüüd temast, sõbrast, kõige ideaalsemast ja väärtuslikumast meesideaalist. Ta on nii super inimene, et ma vahel ei oska enam sõnu ritta seada, et oma mõtteid väljendada. Ta on nagu kirjad, mida jääksingi kirjutama. Ta suudab alati mind üha rohkem inspireerida. See on see, mis paneb elama. Kui ma peale meie vestlust oma eelmise blogi algust lugesin, tundusid kõik mõtted nii õiged, nii paigas, nii minulikud ja enesestmõistetavad, need tundusid täpselt sellisena, kuidas Sven neid mõistaks, nii nagu ma isegi.
Kädi tahtis, et ma talle ka kirja kirjutaks, mille peale ma ütlesin: "Sa pole mees. Las mõni mees kirjutab sulle. Selline hästi tark, osav, ilus ja andekas."
Kädi: "Eks ma siis otsin mõne sellise." ja me ikka ootame Viljandisse minekut nii väga.
Vahepeal üritasin ka Raunoga rääkida, kes nii kannatamatu oli ja nudges mitu korda, enne kui ma oma pika teksti Svenile kirjutatud sain ja Rauno jälle aega rääkida leidsin. Rauno ajas oma ufo teemat mu pildi all kuskil, mille peale Martin kirjutas, et ta on ise ufo. Kõik üldse avastavad facebookis mu pilte. Seal ei saa enam rahu peale Krissu sünnipäeva. Kõik panevad "like" ja kommenteerivad kogu aeg, aga mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kui inimesed lambist kõik pildid läbi like-vad. Mitte, et nüüd peaks selle ära lõpetama - Ei, tähelepanu on mu teine nimi.
Sellest facebooki teemast ka HU? uus laul "Vaadake, ma pildistasin seent", mis paneb jälle kõik paika. Laul räägib inimestest, kui seentest, kes photoshopiga end ilusaks töötlevad ja siis pildi facebooki panevad ja hakkab jälle - like, kommentaar ja sheerimine.
Kell oli juba nii palju, et muutsin arve oma msni pealkirjas. Tean, et keegi ei jaganud, mida need seal vahelduva eduga tähendasid - 22.14, 04.16 jne. Õhtune kellaaeg tähendas päikse loojumist, hommikuni päikesetõusu. Ootasin igapäev neist kumbagi, aga õhtuti polnud aega ja hoommikuti vajusin alati ennem ära, kui päike tõusis. Sellepärast ongi igapäev uus kellaaeg, et taas uuesti oodata.
Und ei tulnud ega tulnud, häid mõtteid oli terve pea täis. Jäin kell 3 magama, kell 4 ärkasin uuesti ja arvasin, et olen sisse maganud. Hüppasin voodist püsti, läksin kööki, sõin kõhu täis ning avastasin siis, et kell on nii vähe ja läksin magama tagasi.
Hommikust peale elasid kõik täiega mu eksamitegemisele kaasa, mis on muidugi väga armas. Eliise tuli selleks hommikul vara msni, et mulle edu soovida. Ego helistas, kui ma bussiga linna sõitsin jne. Läksin koolimajja, nägin traadidega Taurit ja Helenit, rääkisin juttu nendega ja eesti keele õpetaja juurde. Rääkisime seal niisama juttu, kuni ajaloo õpetaja tuli. Tahtis eesti keele õpetajaga midagi rääkida, aga märkas siis mind ja ütles: "Mis sa siin teed? Sul tuleb ju eksam!"
Kui õpetaja oli läinud, ütles eesti keele õpetaja: "Tema arvates ei tohi sa enne eksamit kellegiga isegi rääkida" ning naersime seepeale. Õpetaja parandas 10nda klassi töid, ma kordasin ajalugu. Vahepeal rääkisime ja lõpuks ma hakkasin kreutsu liikuma. Vahepeal oli vihma sadama hakanud ja pinge aina kasvas. Ajasin nagu hull šokolaadi näost sisse. Jõudsin kreutsu, helistasin Mikule ja rääkisime, kuni kell käis ja siis läks asi kahtlaseks juba. Kell oli nii palju, aga eksamist polnud jälgegi. Kahtlesin juba, et äkki ikkagi on täiskasvanute gümnaasiumis, nagu mulle algul öeldi, kuigi ajaloo õpetaja ütles, et kreutsus on. Nägin mingit kreutsu õpetajat ja küsisin, kus eksamit tehakse. Ta ei osanud midagi öelda ja kutsus mind õpetaja tuppa kaasa. Mingi õpetaja ütles, et eksam ongi täiskasvanute gümnaasiumis. Mina: "Päriselt v??" ja panin jooksu, ise terve tee Kapi sõnade peale mõeldes: "Ajaloo õpetaja naerab alati viimasena." Teine mõte oli - lasi üle mind, raisk.
Ma arvasin, et midagi sellist juba juhtub selle aasta eksamite ajaloos, et ma hiljaks jään. Mõtlesingi, et nii kaua ootasin seda ja siis jäin ka eksamile hiljaks. Jõudsin õnneks üsna ruttu täiskasvanute gümnaasiumi juurde, aga ma ei teadnud, kust koolimajja sisse saab. Alguses vaatasin, et tänavapoolse ukse peal oli kirjas, et sissepääs maja parempoolsest küljest. Ma nii mööda minnes lugesin seda ja olin kogu aeg arvanud, et sissepääs on maja vasakul küljel, hüppasin kiiruga üle aia, kuna kell oli kohe 10.00 saamas. Ma arvan, et need, kes seda nägid, naersid lolliks ennast. Lõpuks tegin majale peaaegu ringi peale, kuni lõpuks õige ukseni jõudsin. Õnneks oli vahetund just ja küsisin Petu ja teiste käest, kus eksamit tehakse. Nad juhatasid mind üles. Vabandasin, et eksamile peaaegu hilinesin ning läksin kõrvalruumi asju ära panema. Kõik vaatasid ja muigasid. Panin asjad ära, tõmbasin veits hinge ja läksin tagasi sinna ruumi, kus eksamit tehti. Ma olin juba varem mõelnud sellele, et ma pean arvatavasti (loe: loodetavasti) Lennarti ees istuma. Mind juhatatigi tema ette istuma. Ja Lennart, kogu ta olemus, ta lihtsalt istub ja mul on pelgalt ta nägemise üle juba hea meel. Ta on nii vinge. Istusin maha ning hakkasin temaga jutustama kohe. Seletasin talle ära, mis kõik vahepeal juhtus. Lennart: "Su nimi öeldi mitu korda, aga ma ei hakanud ütlema ka, et tean sind." Kujutan ette juba, mis nägu Sveni klassiõed tegid, kui mu nime mitu korda öeldi ja mind kuskil näha polnud. Nende mõtetest käis raudselt läbi mõte - jälle see Birgit Pettai.
Eksam polnud õnneks ikka veel alanud ja hilinejaid oli peale minu veel mitu. Üks neist oli mu endine klassiõde Tiia, keda ma eksami ajal ära naerda ei jõudnud, kuna ta istus laua taga nagu kreeka E - nii kõveralt ja viltu, kui võimalik.
Jõudsime Lennartiga mega palju juba rääkida, kui ikka veel eksamitöid kätte polnud jagatud. Küsisin kogemata liiga kõva häälega: "Mida me ootame?" Tundsin end too hetk tõelise Eliisena - hajameelne, täis ebaõnnestumisi, kuid kõigi jaoks naljakas, ka enda jaoks. Elu on taas seiklus - olid mu esimesed mõtted, kui sellele kõigele tagasi mõtlesin, kuidas ma eksamile üldse jõudsin.
Kui tööd kätte jagati, avastasin, et olin oma kirjutusvahendid kõik kotti unustasin. Pöördusin taas Lennarti poole ja küsisin ta käest pastakat. Hakkasin kirjutama, aga tulutult - mu käsi värsises nii hullult. Ma ei kartnud, polnud ka mingit ärevust, aga lihtsalt käsi ei püsinud paigal. Samal ajal hakkas Lennart arutluse teemasid kommenteerima. Ma isegi ei mäleta, mis me nendest rääkisime, aga ma otsisin kohe silmadega "külma sõda" ja kui leidsin, siis olin rahul ja plaanisin sellest kirjutada, nagu me õpetajaga olime rääkinud.
Ma ei jaotanud eksamilehti teemade järgi laiali, nagu juhendis oli, vaid tegin kõik järjest. Alguses tegin kõik need ära, mida oskasin. Ma kartsin, et see tuleb täiega raske ja ma ei oska midagi, aga tegelikult oli hoopis vastupidi. Palju sarnaseid ülesandeid, mis eksamivihikuski jne. Alguses ma ikka lugesin punkte, et 20 punkti ära tuleks. See tundub tagantjärgi isegi naljakas, aga ma kartsin enne eksamit ikka päris palju seda, et ma mitte midagi ei oska ja isegi 20 punkti ära ei saa. Ma ei uskunud endasse ka vahepeal enam ja arvasin, et kukun kolinal läbi. Iga ülesandega enesehinnang aina kasvas, tundsin, et ma saan hakkama ja oskan, kuigi ma vaatasin päris palju ringi vahepeal ja jälgisin, mida teised teevad. Kõiki ülesandeid ma ära ei teinud, kui ei osanud. Osade ülesannete kasutasin pilt mälu. Meenutasin, mis eksamivihikus teatud ülesannetes või konspketis kirjas oli ja tuletasin nii päris palju asju meelde, mida vaja oli.
Mingi aeg, kui ma istusin ja ringi vaatasin, kumises Getter Jaani laul "me kõik jääeme vanaks" peas ning näpp hakkas iseenesest takti kaasa koputama. Elu mõnus oli seal tiksuda. Mulle täiega meeldivad eksamid. Ma ei tunne kunagi mingit eksamipinget ja olen marurahulik.
Lõpuks, kui ülesanded said tehtud, hakkasin arutlust kirjutama. Õpetaja ütles, et ma teeks skeemi jne, aga ma ei näe sellel mingit mõtet. Mul on nii hea piltmälu, et mul oli kogu see arutlus ja need skeemid peas. Lihtsalt järjest kirjutasin. Need meenusid ka kronoloogilises järjekorras, et kõik sai enamvähem loogiliselt kirja. Teema oli: "Kuidas avaldus külm sõda kolmandas maailmas". Mu arust oli see ülilihtne teema. Ma ei ütleks, et ma saan maksimum punktid, aga keskmiselt, normaalsed punktid peaks tulema.
See oli esimene eksam vist, mida ma maksimum aeg ei teinud. Läksin 20 minutit enne lõppu ära, kuigi ma tahtsin juba varem minna, aga kahtlesin mitu korda. Olin juba kõik kõrvale ära pannud, et ära viia, aga võtsin uuesti jälle lahti, vaatasin mõned ülesanded üle ning isegi siis meenusid mulle veel mõned asjad, mida juurde kirjutada kuhugi.
Andsin Lennartile pastaka ära, ta naeratas umbe ägedalt ning läksin siis oma tööd ära viima. Pidin neid tüütuid numbreid iga lehe nurgale kirjutama. Selleks pidin ka eksamikomisjonist ühe käest pastaka küsima. Nad naersid seal mind, kuigi osad nondest täidest tundusid küll mega kurjad. Ühele jäi ette kogu aeg see, et lõpus kõik wc-s käisid, mille peale ta grimasse tegi ja oma pilguga tüdrukuid mõõtis, kes väljakutsuvalt riides olid.
Kokkuvõtteks eksamist võib öelda, et enamus teeb kindlalt 90-100 punkti peale selle ära, ma endale ennustan 40-60 punkti ja tagant järgi on hea tark olla jälle ja öelda, et oleks võinud veel rohkem õppida. Ja peale eksamit ma ei tahaks enam ajaloo õpetaja silma alla sattuda, kuna arutluse mustand jääb kooli ja kui ajaloo õpetaja näeb, et ma ikka ristivastupidi ta soovitusele tegin, siis saan jälle pikki päid ja jalgu.
Nii hea oli olla, kui ma eksamilt lahkusin. Pealtnäha ma olin täiesti rahulik, aga need mõtted ja emotsioonid, mis mu sees ja peas olid, olid tol hetkel kirjeldamatud. Osa nendest väljendub selle blogi esimestes lõikudes. Nagu ma varem ütlesin, et peale ajaloo eksamit saab jälle elama hakata. Ma tunnen, et ma elan täielikult, iga oma meele ja kehaosaga. Tahakski tänada oma klassi, tänu kellele ma nii palju ajalugu õppinud olen ja kelle manitsusel: "See on see ekesamitegija", eriti Kapi sõnad: "Seda on sulle kõike endale vaja", mind õppima pani. Siis kõik need sajad spikrid, mille pealt ma tegelikult ise asjad enda jaoks selgeks tegin, kuigi läksin ka ise palju kordi lihtsamat vastupanuteed ja spikerdasin tundides. Tänu teile saan nüüd öelda: "Lõpupeol näeme!"
Läksin muusikakooli, lootes kohata seal oma klaveriõpetajat, keda ma juba viimased 2 kuud vist näinud pole, aga teda polnud ka täna. Helistasin talle ja nii rääkisime päris pikalt. Mul on alati suur rõõm temaga rääkida. Vahepeal kohtasin, aga Laurit ja peatusin ning jätkasin vestlust temaga, kui telefonikõne lõpetasin. Ma naudin seda, kui saan temaga lihtsalt rääkida ja vaielda mingi mõtetu asja üle. Mulle meeldib end tema kulul lõbustada. Sellepärast ta mulle meeldibki. Elasin oma head tuju ta peal välja, tal juhet kokku ajades. Täna on ikka täiuslik päev - tulevik on taas nii helge ja minevik käib ka end vahel positiivselt ilmutamas. Olime tund aega koos, kuni ma bussi peale pidin minema. Lauri: "Oli ka aeg...ma tegin nalja", kallistasin ja läksin bussijaama. Jürgen ja Risto olid juba seal. Kaklesime Jürgeniga koha pärast, kuna Jürgen hoidis Helenale kohta, aga ma tahtsin ise sinna istuda. Risto: "Helena on Jürgeni ex-girlfriend!"
Jürgen: "Mul igasugu pruute olnud."
Nad panid jälle nii haiget juttu terve tee, Sancholoogia jne. Me Helenaga terve tee ainult naersime. Jõudnud Rõugesse, kohtasime Atsi. Pere sai kokku jälle. Mina: "Mina, Helena ja Ats - rohkem pole vajagi!"
Kui ma koju jõudsin, leidsingi laua pealt eest Sveni kirja. Kui ma seda lugesin, siis tundsin, nagu loeksin endast. Meil on nii sarnased mõtted. Aga tema sõnad, need olid nii siirad, nii puhtad, nii ilusad ja see kõik on praegu täielikus siiruses tema vastu öeldud. Ema ka küsis: "Kes sulle kirjutas?"
Lugesin aegamööda ja mitu korda ta kirja läbi. See oli 2 lehekülge. (ma kirjutasin talle 1 lehekülje). Peale tema lugemist, tekkis mul nii palju mõtteid, et panin kõik kirja, aga kõige hullem oli see, et mu mõtted jooksid ees ja käsi ei jõudnud enam järele kirjutada. Ma ei suutnud pastakat paberilt üles tõsta, tekst jooksis iseenesest. Ja nii oli lõpuks valmis kolm lehekülge.
Jagasime Lennartiga muljeid ajalooeksamist. Lennart: "Jah, see jääb meelde, kuidas kolkisid kreutzwaldi kooli uksi ja imestasid, et miks keegi lahti ei tee." Positiivseks üllatuseks ütles ta, et on ka mu blogi lugenud ning sain selles osas temalt ainult häid sõnu. Nii hea on, kui inimesed oskavad hinnata seda, mida teed. Aitäh, Lennart!
Kõik küsisid msnis, et kuidas läks jne. Rääkisime Merkaga üle pika aja. Viimasel aastal jäi ta ka nii kaugeks ära. Muidu olime kogu aeg ninapidi koos ja kallistasime jne. Nii tore oli rääkida pikalt ja laialt.
Kuulasin Getter Jaanit uut plaati, nagu ma blogi alguses rääkisin ja mu tuju aina tõusis. Valasin msnis kõik üle oma emotsiooniga ja elasin oma ülihullust teiste peal välja, muudkui seleletasin kõigiga, kelle vähegi kätte sain. Krissu: "Ma kujutan ette, kuidas sa latraks live's."
Ella: "Sul on junkie faas 3 vähemalt." Ellale ma ei jõudnud ära kuidagi seletada enam. Naersime, kui idioot üks õpetaja ikka on. Ella: "Ta on idoot ja uhke selle üle!"
LemmikSander: "No, kuidas ajalugu edeneb?"
Mina: "Ajalugu on nüüdseks ajalugu!"
Sander hakkas ka mega head teksti panema jälle, lubades mind oma telefoni mustanditesse salvetada, et ma Austriasse nendega kaasa saaks.
Ego lugesin mu msni pealkirja: "Üks kuningas, üks seadus, üks usk." ning tegi sellest oma loogika: "Kuningas Ego, seaduseks Ego seadus ja ja usuks egoism."
Lugesin horoskoopi, mille sisu oli: "Iga inimene on jumal omas maailmas" ja just täna ma selles veendusingi. Paramatult olen ma oma mõtete ori. Minuga on selle viimase 24 tunni jooksul toimunud täielik progress, täielik läbimurre. Olen hakanud asjadest ja elust terviklikult aru saama, millest ma vahel üldse aru ei saanud ega mõistnud. Mõtlesin ma, et isegi, kui ma ülikooli sisse ei saa, siis ma olen vähemalt üritanud ja tean, mille nimel edasi pingutada.
Ma ei saanud õhtul magama ka jääda. Mõtted võtsid võimust. Nad räägivad ise mu peas ega lase uinuda, kuigi mu aju vajaks juba ammu puhkust. Üritasin enne magamajäämist lambaid lugeda. Ma pole kunagi varem seda teinud. Kui 10ni jõudsin, läks juba kirjuks ja tulid teised mõtted pähe ning lambad vajusid tahaplaanile.