Loen, loen ja loen ja jälle loen su blogist enda mõtteid. Ma ei tea, miks me nii sarnaselt mõtleme või kuidas kumbki meist üksteise mõtteid loeb. Kujutan ette, et ma oleks eile täpselt samas seisus kodus arvuti taga istunud ja mingit vastavat muusikat kuulanud. Isegi meeleolud on kuidagi kahtlaselt sarnased. Võiks tõlgendada seda omas mullis olekuga, kuigi tegelikult on üsna ränk see, kuidas plaanid ja ootused lihtsalt paigast jooksevad. Tegelikult polegi olulised plaanid, vaid inimesed. Osad neist võiksidki peaga vastu seina joosta ja teised lihtsalt olla koos.
Lugesin su blogi ja tundsin end täieliku reeturina. Plaaanid, plaaanid, milles juba omad reeturid sündisid, kuid reeturlikkus sellest, et ma siiski omal käel jõudsin sinna, kuhu koos jõudma pidime.
Teist päeva juba elan ja olen, aga mõtted uitavad kuskil ringi ja siis keset pidu jooksevad pisarad, leidmata sellele kindlat põhjendust. Eksamid, erinevad lõpupeod, eelkõige mu enda lõpupidu on viinud mind mu mõistuse kõige tagumisse nurka. Kõik on ja oli, aga ma REAALSELT ei taju seda, mis ümberringi toimub. Näiteks istuda oma enda lõpupeol, aru saamata: miks ma siin olen?
Kuigi samas olla väga rõõmus kõige selle keskel. Alles siis, kui kõik läbi oli, hakkasid asjad vaikselt kohale jõudma, kuigi ma kahtlen siiani, et see juhtunud on. Pole üldse tunnet, et kõik lõppenud on.
See oli armas ja südamlik sissekanne sul :)
ReplyDelete