Koolis peab

Esmaspäevaga lõppes lõpuks see üüratu pikk vaheaeg, mida tegelikult vajagi poleks olnud, kuna midagi tarka nagunii eriti korda ei saadetud, vähemalt viimase nädala jooksul, kui nii külm oli, et isegi suusatama ei võimaldanud minna.
Ootasin täiega kooli minekut ja nagu praegu kõik asjaolud näidanud on, siis oli see ootamine seda väärt, sest kool on üle ootuse hästi alanud. Kõik on praegu täpselt nii, nagu võiks ja peakski kogu aeg olema, aga kahjuks piirdub see vist ainult esimese nädalaga, eks me näeme..
Esmaspäeva hommikul oli ikka veel külmapüha ja mu auto ei läinud jälle käima, kuigi väljas olevat külmust polnudki nagu eriti tunda, vähemalt ma ei tundnud, et mul külm oleks olnud. Kuidas see ütlus nüüd oligi? - Et pole külma ilma, on lihtsalt vale riietus vms. Seega on mul igati vastav riietus, et sellele külmale vastu seista. Mõnes mõttes mulle isegi meeldib selline ilm, vähemalt siiani on meeldinud, kui ma väljas loodust pildistamas olen käinud. Täna hommikul oli ka mega supersinine taevas, nii et ma tükkaega klõpsutasin köögi aknal oma kaameraga.
Vahepeal jõudis muidugi isa käia ja segast panna, aga selleks ajaks, kui ma kooli hakkasin minema, suutsin kõik reaalselt niii heaks mõelda, et ilm ei tundunudki nii külm, kõik oli nii ilus - päikesetõus, erinevatel küngastel ja orgudes asuvate majade korstendest tulev suits, pardid, keda sellise külmaga sillal saiaga söödeti jne.
Sõitsin linna, siis võru fotost helistati. Lõpuks on valmis lõpupeo videod, mille valmimise protsessiks ma nii palju vaeva nägin ja neile korduvalt selle jutuga pinda pidin käima, enne kui asi liikuma sai. Nüüd ma siis olengi nagu asjaajaja jälle, kes kogu selle värgiga tegeleb, kõigilt raha nõuab, et need välja osta ja hiljem laiali jagada. Gümnaasiumiajad tulevad meelde, siis ma ka tegelesin kogu aeg igasuguse organiseerimise ja raha kogumistega.
Jõudsin linna, siis Kristjan ootas juba. Hakkas jälle mega seletamine pihta, mis kestis kogu päeva vältel. Nii palju on kogu aeg rääkida ja seletada jne. Esimeses tunnis rääkisime msnis ka veel, kuigi me istusime peaaegu kõrvuti. Mingi selline tekst käis -
Kristjan: "Ei istu netis terve tund!"
Mina: "Kes keelab?"
Kristjan: "Mina."
Mina: "Sunni mind!"
Kristjan: "Ah ei viitsi."
Mina: "Ma viitsin siis terve tund netis istuda."
Kristjan: "Istu siis."
Esimene tund oli kursusejuhatajaga, kes pikalt ja laialt jälle rääkis. Alguses ma kuulasin teda, aga siis mul tuli idee selle lõpupeo video asjaga tegelema hakata ja nii ma sukeldusin jälle facebooki. See oli tegelikult uus aine, nagu kõik teisedki ained tänasega alanud uuel semestril on, aga kuna õpetaja ainult tutvustas seda, siis polnud midagi erilist, mida sealt kuulama oleks pidanud. Ma ainult naeratasin talle kogu aeg, mille peale ta ütles: "Birgitil alati särab nägu ja Janel, jah. See on turismitöötaja juures väga tähtis, meelitate kõik turistid enda juurde sellega." Mõtlesin vaheajal, et tegelikult mõnes mõttes tahaks turismitöötaja olla. Tahaks just giid olla ja rahvaga igast kohtades käia ja neile kõike targutada. See hea töö - räägid inimesi surnuks ja saad selle eest veel raha ka. Mitte, et raha tähtis oleks, aga see on naljakas fakt lihtsalt. Mulle meeldib inimestega tegeleda ja üha enam kerkib esiplaanile mu lapsepõlve unistus - saada õpetajaks. Ehk kunagi tõesti? Kermole see meeldiks, ma tean.
Kursusejuhataja rääkis igasugustest huvitavatest üritustest, mis uuel semestril toimuvad, nagu näiteks Sõbrapäevaball, kus valitakse Valentin ja Valentinna. See oli hea nali mu arust. Me üldse Kristjaniga naersime enamus ajast. Msnis ka midagi kirjutasime üksteisele, siis naersime jälle.
Vahetunnis hakkasime tehnomaja poole jalutama, kus meil nüüd iga päev tunnid hakkavad olema. Kõik vingusid, et me sellise külmaga ühest majast teise peame käima, kuigi meil on siiani isegi hästi läinud, sest teised rühmad käivad päeva jooksul mitu korda edasi-tagasi. Eelnevalt juba mainisin, siis polnud üldse külm ja tore oli jalutada ja segast panna. Tahtsin Karlat hange lükata ja siis tee peal oli nii libe, et sai libistada ja ühesõnaga lõbus oli meil.
Tutvus uue õpetajaga oli äge. Ta on nii sõbralik ja hea ja tore. Mu uus lemmikõpetaja selles koolis. Täna jõudis siis kätte mu kaua igatsetud ajalugu, mis kinnitab mulle igal sammul, et see ongi see õige aine/eriala, mida ma õppima peaksin. Ajalugu huvitab mind ja see on see, mida ma õppida tahan ehk siis, kui ühendada kaks asja siis ajaloo õpetaja? Rääkides aga veel sellest nädalast, siis praegusel juhul on mul isegi enne ülikooli minekut soov see kool lõpetada. Sellised koolipäevad, nagu need esimesed kaks on olnud, on nagu niii head, et ma ei tahagi sealt üldse ära tulla. Olen jälle kooliarmastaja, nagu ma alati olnud olen ja loodan, et nii see jääbki, kuigi alati on üks või kaks inimest, kes su suurimat õnne mingil moel varjutada üritavad, aga kuna neid hetkel silmapiiril pole, siis ma olen täiega rahul.
Rääkides veel ajaloost, siis Eesti turismigeograafia oli ka omamoodi ajalugu, aga kursusejuhataja ei teinud minu arvates neid tunde nii huvitavaks, kui seda praegu Eesti kultuuriloo õpetaja teeb. Saan nii palju kaasa rääkida ja oma ajalooliste teadmistega hiilata. Võtsin sõna kogu aeg ja olin terve tund mõttega asja juures, kuigi enne tundi me ei jõudnud Krissu ja Karlaga igast muud värki jälle ära seletada. Kristjan näitas mulle telefonist oma nunnusid pilte ja siis ma omakorda otsisin orkutist igasuguseid vanu ägedaid pilte, mida talle näidata, nii et nunnukas oli põhjas.
Samal ajal, kui mul tunnis täiega huvitav oli, ei jõudnud Kristjan enam ära hanguda ja oli igavusse suremas. Ainus asi, mis talle meeldib, on see klass, sest seal saab tooliga kiikuda. Ja me oleme selles tunnis pinginaabrid. Tunni lõpus võrdlesime oma konspekti. Mina: "Cheki" ja näitasin talle A4 pikkust teksti. Krissu: "Cheki" ja näitas paari rida, mis ta selle ajaga kirja oli viitsinud panna.
Jaanus helistas tunni ajal. Ma ei imesta, kui ta selle kõne otse metsast tegi. Seletas midagi Viljandist ja no see oli suht kiirkõne. Ta küsis selle video kohta ainult ja tahtis, et ma teda ka arvestaks.
Peale tundi jalutasime või no uisutasime tagasi peamaja juurde, käisime Krissuga poes ja siis bussi ootama. Jane tuli ka sinna, siis norisime temaga, kuna ta avastas Kristjanis ühe halva omaduse. Kristjan: "A mis sis?"
Jane: "Nii ülbelt kohe..!?"
Vaikus..mina: "Mis on siis?" ja kaitsesin Kristjanit, kuna erinevatel inimestel on erinevad arvamused teatud asjade suhtes.
Kuna täna oli esimene tund vaba, siis peale teist tundi jõudsin linna ajaks, mil 14.45 buss läheb, nii et ühe bussi pealt kohe teise peale ja kiirelt koju, mitte nagu tavaliselt - 12.00 lõppevad tunnid ja ma jõuan koju alles kell 2.
Bussijaamas nägin Raunot, kelle nägemine võttis silma kohe särama. Ta nii äge alati. Lehvitas mulle bussijaamast, aga pidin kohe bussi peale minema ja ei saanud temaga rääkima minna, aga see eest oli bussi peal Risto ja Pille. Ristoga seletasime, kuni Rõugeni jälle. Rääkis Soonest igast ägedaid lugusid ja siis laulmisest ja oma kuulsusest jne. Mingi laupäev jõuan äkki Risto, Jürgeni ja teistega suusatama ka Haanjasse, siis saab jätkata reportaaži "Suusaarheoloog Risto Köötsi seltsis".
Kuna mul oli öö ja päev ikka veel vahetuses, siis ma sain öösel healjuhul ainult 3 tundi magada, nii et kui koju jõudsin, vaatasin Eva Luna ära, mida muide päris mitmeid teised meie klassist vaatavad ja siis magama. Magasin poole 6-st 10-ni ja siis hakkas jälle see asjaajamine pihta. Tegelikult oli nii tore paljude oma vanade klassikaaslastega rääkida. Elise, Jaanika, Krissu, Henn, Gristel. Mu video oli ka just valmis saanud ja siis kõigil läks meel nii härdaks seda nähes. Rääkisid mulle, kuidas neil seda vaadates pisar silma tuli, mis on nagu täiega nunnu, et ma oma tööga inimestes rõõmupisaraid silma suutsin tuua. Ma hindan seda, kui inimesed hindavad seda, mida ma teen. Mitte, et ma tahaks kellelegi meeldida, aga kuna see oli meie kõigi aeg ja mälestus ning ma kogu selle aja piltidega kokku võtsin ning vastu nii palju häid sõnu sain, siis tekitas see minus nii hea tunde. Tahaks kõiki näha jälle, aga praegu liiga kiire ja külm aeg, et mingit pidu teha. Rääkisin Krissuga, et kui ma järgmine nädalavahetus Tallinnasse lähen, siis äkki saan nende juurde ööseks või midagi ja Mangoga mõtlesime, et võiks see reede midagi teha. Peab Kapi ja Jaanusega veel rääkima, aga Kapp on nagunii käpp.
Kaarel hakkas ka lõpuks rääkima, kuigi plaanisin ühe päeva veel vaikida ja alles teisipäeval helistada ning ta välja kutsuda, aga nagu selgus, siis poleks mul see õnnestunud, nii et nüüd ma ootan neljapäevani, sest siis ta lihtsalt peab minuga välja tulema.
Teisipäeval ehk siis täna läksin lõpuks autoga kooli. Viimati, kui ma autoga kooli läksin, siis oli omamoodi naljakas kooli jõudmine, aga seekord ma vähemalt jõudsin ilusti ja õigeks ajaks. Viisin venna ka kooli ära. Alati, kui ma autoga kooli lähen, siis ema käib ja pärib terve hommik, et mis kell ma lähen, et ma venna õigeks ajaks kooli saaks viidud, aga mulle ei meeldi, kui keegi hommikuti targutab ja mind tagant kiirustab. Ma olen hommikuinimene, aga mulle meeldiks hommikud üksinda, et ma saaks rahulikult mõelda, hanguda ja nii päeva algust nautida. Sügisel oli eriti hea hommikuti päikesetõusuga kooli sõita, mis on praegu aga raskendatud, kuna nii vara on veel suht hämar ja tee on nii libe, et ma kardan jälle kuskil vallis lõpetada.
Esimene tund oli tehnomajas jälle. Ootasin Kristjani ära ja siis üles klassi. Sama õpetajaga oli tund, kellega Eesti kultuurilugugi, aga ta annab ka seminarikorraldust, mis pole nii huvitav, aga õpetaja pärast peab meeldima. See aine meenutab üsnagi palju klienditeenindust. Terve tund kirjutasime ka. Ma muidugi võitlesin selle eest, et netti saaks. Karla röövis mu neti ära ja Krissu kekutas, et tal on nüüd uues telefonis ka nett, kuigi ta ei saanud sellega msni. Üritasin Lauriga msnis rääkida, aga Krissu pani mingi lambi teksti sinna aknasse ja lõpuks läks nett ära, nii et hangusime rahulikult tunni lõpuni, kirjutasime, kiikusime toolidega ja jutustasime.
Eile sai nalja, kui Eesti kultuuriloos puudujaid märgiti. Seal nimekirjas endiselt neid, keda enam pole või siis üks selline, keda kunagi olnudki pole. Ma üritasin seal veel inimesi olematuks teha, aga ei õnnestunud, vähemalt sai naerda.
Peale tundi ei pidanud tagasi peamajja jalutama, kuna ma olin autoga, nii et auto peale, poodi ja siis inkasse. Esimesed pool tundi jälle jutustasime. Õpetaja küsis jälle oma ägedaid küsimusi ja ajas üldse nii segast, et ma kogu aja ainult naersin ja särasin seal taga pingis päikse käes.
Õpetaja ütles midagi halvasti meile, mõtles seda naljaga, aga ma ütlesin: "Thanks!", mis kõlas tema arvates irooniliselt, nii et ma lisasin: "Vahest tahad olla."
Õpetaja kordas sama asja ning jäi mõttesse, mille peale Kristjan rääkis talle sellest, kui põhifraasist ja Karla omakorda selgitas, kust see tulnud on, mille peale õpetajal peas mõte tekkis ja ta ütles: "Siit tuleb tuletis: koolis peab!", vaatas mulle otsa ja ütles: "Lükid selle oma aju kõige käidavamasse kohta! On sul seal selline koht?"
Mina: "Yes!" Mõne aja pärast ta kontrollis, kas ma jätsin meelde - oli meeles. Siis millegi peale ütles ta veel inglise keeles, et ta teab palju rohkem, kui mina, mille peale ma naerma hakkasin ja talle naerdes irooniliselt ütlesin: "Waoo!"
Õpetaja ajas üldse nii segast. Kristjan oli end päikese eest varjanud ja kardinad vms ette tõmmanud ja siis õpetaja seletas sellest veel pikalt ja laialt ning ütles lõpuks: "Ma kujutan ette, kui vihane Kristjan mu jutu peale võib olla, but I like it!"
Kristjan: "And I dislike it!"
Ja siis vaidlesime ilma üle. Õpetaja küsis Karlalt, et milline ilm tema arvates on. Loomulikult vastas Karla: "It's cold!"
Õpetaja vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma nõustun, aga ma ütlesin: "No" ja lisasin: "It's warm!"
Karla väitis vastu, et külm on, aga kuna ma ikka vaidlesin, siis ta ütles, et targem annab järele, nii et õpetaja võttis me vaidluse kokku, kuna mina jäin peale ja ütles: "So, it's warm!"
Vahepeal pani õpetaja meid grammatika ülesandeid tegema ning jäi siis Kristjaniga suhtlemispsühholoogiast rääkima, millega pärast teisedki liitusid ja üldse sai terve tund igasugust head ja huvitavat juttu õpetajaga rääkida, kuigi mul oli vahepeal juhe nii koos, kui ta mu käest nii palju küsis ja ma talle inglise keeles segast ajasin, kuidas ratas on mu toas laua peal ja suusad on ka kuskil jne.
Saime mingid kodused ülesanded ka ja jälle oli tänaseks koolipäev kahjuks läbi. Läksime Krissuga linna ja siis käisin Võru fotost läbi. Näidati seda DVD-d, mille omanikuks varsti paljud mu vanad klassikaaslased ja paralleelikad saavad. Selle ümbrise ja dvd peal on pilt, kui koor laulab, mis on mõnes mõttes jama, kuna seal võiks meie pilt olla, sest see pole ju koori lõpupidu vms. Selles tekkis nagu küsimus korraks, aga ei, ma ootan huviga juba. Ta näitas mulle natuke algust. Ma tundusin nii naljakas endale vaadatuna, aga kõik oli nagu mega nunnu. Kui mulle lõpupeol kohale ei jõudnud, et ma lõpetan, siis seda videot vaadates ma vist üksi vaatan ja nutan. Ma ei kirjutanud tookord blogi ka lõpupeost. Lubasin, et kui videot kunagi näen, siis kirjutan, nii et kui ma aega saan ja mul mingid väga kirja panekut ootavad emotsioonid seda vaadates tekivad, siis kirjutan, kuigi sellest kõigest on möödas üle poole aasta ja nii kahju on. Täna just mõtlesin, et tahaks ühte sellist päeva, kus me mitte ei pane klassiga kuskil möllu vaid istuks ühise eesmärgi nimel koolis näiteks Leeka tunnis ja vastkas kasvõi mingitele mõttetutele küsimustele, aga peamine, et me oleksime koos. Nii igatsen neid aegu.
Võru fotost räägiti, et see video jäi neil kahe silma vahele ja keegi ei küsinud ka alguses. Põhikooli lõpupeo videot pole keegi küsinud ja too on siiani tegemata, nii et ma igati rahul, et seda asja ajasin. Siit ka üks tsitaat, mis kuskil tsitaatide lehel mu toa seinal on: "Pole midagi muud, mis teeks elu talutavamaks, kui pidev tegutsemine kindla eesmärgi nimel."
Siis käisin Chillinis, kus oli tööl mu lemmik müüja, klienditeenindaja, või kes iganes see ka poleks. Ta teeb alati elu suured wrapid, sellepärast on lemmik ka. Homme jälle vist. Mõtlesin alguses, et lähen isaga linna, aga tal oli jälle häda selle minekuga, nii et lähen homme ja ilmselt ka neljapäeval autoga.
Nüüd magasin ja ajan jälle rahaasju, sest ülehomme ostan ilmselt välja need videod. ÜlikonnaTauriga seletasime mega pikalt. Polnud elu kaua rääkinud, aga täna, kui nägin, et tal minuga pilt dp-ks, siis hakkasingi rääkima. Kaarliga ka seletame siin, mis siis, et ta enamus aja kuskil kadunud on või elu totut juttu ajab. Kristjan ka räägib oma simpel sesssionist, nii et ma naeran siin jälle teda. Ta viimasel ajal muust ei räägigi.
Mul praegu täiega hea olla, ma niii rõõõmus, nagu ma Joosepile lubasin, et olen ja mul elu palju inspiratsiooni. Jääkski siia kirjutama. Kermo käskis mul kirjutada iga sõna pildina. Umbes nii: