Igavene ja lakkamatu õnn

Nädala kokkuvõte siis järgmine: Et väga edukas nädal on selja taga, kui iga päev sai puudumata koolis käidud ja igas tunnis kaasa töötatud, kirjutatud blogisse pikki postitusi, nii et terve nädal lõpupeo videodega tegelemise kõrvalt jõudsin lõpuks ka lõpupeost siia kirjutada, nagu juba ammu plaanitud oli. Ainult suusatama ei jõudnud, millest vaikselt puudust hakkan tundma, kuna arvatavasti ka järgmisel nädalal ei jõua.
Reedel oldi 24 tundi ilusti kodus. Mulle hakkavad juba need rahulikud nädalavahetused meeldima, kui just Siret jälle öösel ei helista, mulle järgi ei tulda, autosse ei topita ja linna ei viida, mida kahe nädalavahetuse jooksul vähemalt korra on juhtunud, nagu ka sellel laupäeval.
Reedel aga sai rahulikult kodus istutud ja naerdud, kui näiteks Malla helistas ja kurtis, kuidas ta auto ühes saatuslikus kohas seisma jäi ja kuidas Jackie polegi enam Jackie, vaid lihtsalt auto, sest Jackie ei teeks talle midagi sellist, aga ilmselgelt peab ta leppima sellega, et külm ilm ja autod pole omavahel just eriti heas kooskõlas. Et siis nii algas mõne inimese hilinemisega reede hommik. Kirjutasin Malla eest seda, kuna tal pole blogi, enam pole. Ta ütles, et kui tal oleks, siis tal oleks nii palju sellest sinna kirjutada. Mina aga magasin samal ajal rahulikult kodus, kui ta helistas ja kuulsin alles hiljem sellest huvitavast sündmusest.
Õhtul oli mingi aeg vaikus, kuni kõik korraga msnis rääkima hakkasid. Põhiliselt saab ikka Kaarli ja/või Kristjaniga seletatud, nii et juttu jätkus kauemaks ja ma polnudki ainuke, kes reede õhtul kodus oli. Lisaks muidugi veel Siim ja Raigo ning mingi aeg helistas ÜlikonnaTauri, kellega me just ükspäev msnis rääkisime ja numbreid vahetasime. Tundus nii uskumatu, et tema mulle helistab, esimest korda elus helistas vist, nii et Tauri ise ütles seepeale, et: "Kirjuta kuupäev või kellaaeg siis üles või midagi."
11.02.2012, kell 01.25 - siin see on!
Selle kõne peale oleks too hetk nii väga linnas tahtnud olla, juba telefonis sai mega ägedat teksti aetud. Lõpus ta veel ütles: "Äkki uuel aastal näeb siis veel..", mis on nagu eriti teemasse, kuna ühel uuel aastal me sõpradeks saimegi. Tookord lambist LemmikSanderi juures uksest sisse astusin, siis Tauri tuli kohe kallistama ja "head uut aastat" soovima ja nagu ma tookord teda ülikonnas nähes ütlesin: "Sa pead nüüd terve aasta kandma seda riietust, mida aastavahetusel", siis on ta ikka mulle veel võlgu need korrad, mil ma teda ilma ülikonnata näinud olen ja ühe pildi, kus me koos oleme ja tal ülikond seljas on. Ütlesin ka talle telefonikõne lõpetuseks, et ta ei või ilma ülikonnata mu ette ilmudagi, mille peale ta lubas ülikonnaga ringi käima hakata, nii et tahaks loota siis!
Kui kell 12 sai, siis Kaarel ütles hästi: "Sellel prillidega poisil, kes võlgu on, on täna sünnipäev." Mu blogist jäävad inimestele ikka igasugused asjad meelde. Malla ka ükskord enne jõule pani mega tarka mu blogi lausetega, nii et tundsin end kui mindi tarkade raamatu autorina. See oli haige, kuidas mingi purjus kodanik tookord Favoras ütles: "Targem annab järele" ning Malla seepeale mu inglise keele õpetaja lauset tsiteeris: "..ja laseb lollil valitseda, jah?" Lugege vähem mu blogi või ma ei tea, saate liiga targaks äkki. Joosep ütles ka alati Mannule: "Keegi on liiga palju Biku blogi vist lugenud", kui Mannu jälle mingit tarka mu blogist loetud teksti põhjal pani.
Laupäeval sai vahelduva eduga magatud ja kirjutatud, nii et õhtuks oli energiat sellises koguses, et ma ei suutnud end ühelegi asjale täielikult fokusseerida. Tegin kõike korraga: vaatasin telekat, rääkisin msnis mitme inimesega korraga ja siis vaidlesin Karliga telefonis, kuna ma tahtsin, et nad tuleks Rõugesse, aga nemad tahtsid, et ma läheks Võrru, kumbki järgi ei andnud. Tamm ainult röökis taga, nagu ta tavaliseltki röögib, nii et panin talle läbi telefoni like'sid. Siis Tamm küsis mu käest ägedaid küsimusi: "Kas sul kartuleid on? Aga kas sul nuga on? Kas sul hapuks läinud piima on?" Ilmselgelt pidin ma kõikidele küsimustele jaatavalt vastama, et nad ainult Rõugesse tuleksid, kuna lubasin Karlist Ellale lõpupeo video saata, aga ei viitsinud ise nii hilja enam linna minema hakata, kuigi tol hetkel nendega vaieldes oli jälle see tunne, et tahaks praegu linnas olla.
Seletasin parasjagu msnis Siimu, Kristjani, Etsi ja Kaarliga, kui Siret helistas ja välja kutsus. Subaru oli mu maja ees!!!! Üks unistus sai jälle teoks - sain esimest korda subaruga sõita, mitte küll ise, aga ikkagi - SUBARU. Alar lubas tegelikult eelmisel laupäeval mind Subaruga sõitma viia, aga nagu ta täna ütles: "Ma ütlesin ju, et laupäeval, mis vahet, millisel."
Istusin autosse ja juba olime teel Võrru, nii et mul tuli alles poole tee peal meelde, et praegu oleks hea võimalus need lubatud videod ära viia, aga no mulle ei jäetud võimalust mõtlemisekski. "See, kes jätab kõik juhuse hooleks, muudab oma elu loteriiks" ja nii ongi. Nalja sai päris palju, kuna Alar oli jälle purjus ja rebis, nii et kainekas ja Siret olid ülikõveras. Ainult ma olin omas mullis, vaimustuses Subarust ja lootuses, et leian linnast eest veel Tamme ja Karli, kes ennist väljas olid. Helistasin neile ja siis saime Rossal kokku. Tauri oli ka. Rääkisin juttu nendega natuke aega ja siis läksin tagasi teiste juurde. Subaru teeb nagu nii ägedat häält, Tamm oskab mega hästi seda järgi teha, mingi selline: "Õõõõõõõn-tssshhhhh." Tamm oskab üldse igasuguseid ägedaid hääli teha, nii et ma naeran teda kogu aeg. Pärast ka, kui me uuesti Rossale läksime ja me mõnda aega Tauri, Tamme ja Karliga väljas passisime, hakkasid Tauri ja Tamm neid ägedaid häälitsusi tegema, nagu suve lõpuski, kui me mu golfiga kogu aeg ringi chillisime.
Selle nädala üks märksõnu on FEIL. Ma olen nii palju feilinud lihtsalt, et ise ka ei usu. Tahtsin Tamme käest Starterit, aga see kukkus enne maha, kui ta selle mu kätte jõudis anda, võttis üles, andis mulle ja ma keerasin selle korraga lahti, hakkasin jooma ega pannud tähelegi, et kõik see välja sealt seest vahutas, nii et mul olid kindad ja saapad kõik selle vahuga koos. Ma ise jutustasin ega saanud alguses midagi aru, nad kolmekesi olid nii kõveras. Pärast elu kaua naersid veel mind. Tauri: "Kui me kolm blogi kirjutaksime, siis oleks homme igaühe blogis sellest üks lõik", kuigi ma kahtlen selles, sest Tauri näiteks oli kogu õhtu mega lühimäluline, et pidin talle ühte asja mitu korda rääkima.
Rääkides veel nendest Subaru tüüpidest, siis ma sain endale uue hüüdnime ja nende arust olen ma täielik blondiin.
Pühapäeval käisime Annuga väljas. Jalutasime terve Rõuge läbi ja nägin ka lõpuks seda uut uisuväljakut, mis juba väga ammu avati, nii et tahaks selle talve jooksul sinna uisutama ka veel jõuda.
Oma blogi siin kirjutades, olen täheldanud, et mu kirjutamisstiil või no teatud väljendid ja sõnad on pärit Kristjani sõnavarast, sest viimasel ajal me räägime ja oleme koolis nii palju koos, et paratamatult see kõik jääb külge.
Ning lõpetuseks midagi kunagisest kohustuslikust kirjandusest "Hüvasti,kollane kass": "Inimesed on võrdlemisi sarnased. Igaühes võime leida seda, mis meid õnnelikuks teeb." - Nii on, sellepärast ongi tähtsad kõik need head inimesed, keda ma tahaks ainult endale hoida. ;)