29. veebaruar, ühesõnaga liigaasta. Hommikul raadiost ka räägiti, kuidas vanemad on paanikas, mis nende sel päeval sündinud laste sünnikuupäevaks märgitakse. Vastus on - 29. veebruar, seega sünnipäev on iga 4 aasta tagant. Ma küll sellega ei lepiks.
Järjekordselt kell 6.10 üles ja isaga tööle kaasa. Hommikuinimene nagu ma olen - hommikust saadik üleval ja mööda haiglat ringi jalutanud, samal ajal alumise korruse kõlaritest Elmarit kuulanud. Täna hommikul tulid mingid eriti armastuse teemalised laulud: "See ongi armastus" ja "mis värvi on armastus", nagu sellest "romantika" laulust oleks veel nädalavahetusel väheks jäänud.
Vaatasin bussiaegu, isa serveeris hommikusöögiks veel kiivisid ja siis marsa peale - sellega kesklinna ning sealt edasi ümberistumisega järgmise bussiga otse tehnomaja juurde, kuna meil oli 1. tund seal. Bussis sai Kivaga nii palju naerda, et me olime juba hommikul vara seal kahekesi üli kõveras. Kutsume nüüdsest Jossut Patsuks ja kui kütet tahame, siis helistame Jossule ja küsime: "Patsu, kütsi saab v?"
Tunni alguses saime eelmised seminarikorralduse tööd tagasi. Ma sain nelja. Õpetaja andis tööd tagasi, siis pööras vastamata jäänud küsimustele tähelepanu. Mul oli vastamata jäänud mõiste "koosolek". Õpetaja: "Aga, mis on koosolek?"
Mina: "Noh,.. rahvas on koos kõik!" Õpetaja naeris ja siis lisas paar fakti sellele, aga no põhimõtteliselt on ju nii.
Rääkisime Kristjaniga tunni ajal jälle juttu, kuni ta millegi peale: "Misasjaaa!?" ütles, nii et see kõlas üle klassi otse õpetaja jutu vahele, täpselt õiges kohas, nii et kõik naerma hakkasid. Pärast jälle kiusasime üksteist. Eile me ei jõudnud enam ära vaielda, täna ta lihtsalt mölises minuga. Ta enamuse ajast lihtsalt mölisebki, nii et pärast pean msnis jälle meelde tuletama, et ta liiga ülbeks oma bossi staatusega ei muutuks, aga sellegipoolest ei taha üldse, et need tehnomaja tunnid läbi saavad, sest siis me pole enam pinginaabrid, ainult saksas, aga see pole see.
Veel jõudsin täna järeldusele, et klassivennad on ka samahästi, kui vennad - on seda alati ja igas koolis mu jaoks olnud. Lihtsalt suured, tugevad, targad, head ja abivalmid, nagu seda suuremad vennad ikka on.
Peale tundi lükkasime Kristjaniga üksteist lumme, nii et pärast olin mina jälle süüdi, kui tal jalad märjaks said, aga nagu ikka olen mina kõigis Kristjani hädades süüdi, vahepeal ka mõne teise omades.
Käisime poes, sõime ja siis maailam turismigeograafia tundi koos kursusejuhatajaga. See oli siiski see viimane kord, kui ma tema tundi jõudsin. Ma olin terve tund isegi üllatavalt tubli ja korralik. Ei istunud isegi netis mitte, vaid kolisin Annaka koha peale, keda sel päeval polnud ja kirjutasin ning vahepeal ka rääkisin tunnis kaasa. Õpetaja näitas powerpointi ja me täitsime selle põhjal töölehti. Ilma Annakata saab tunnis isegi asjalik oldud. Kui tema on koolis, siis ma tavaliselt terve tund naeran. Ma oleks tänagi naernud, aga poisid pandi ka ette
istuma, et nad paremini slaide näeksid ja nii polnud mul kellelegi enam naeratada, seega töötasin tunnis kaasa, kuigi seda raskendas õpetaja suhtumine, ajades kogu aeg oma rida, kuulamata seejuures, mida mul öelda on. Sellepärast ongi mu lemmikõpetaja see, kes annab seminarikorraldust ja Eesti kultuurilugu. Tema vähemalt kuulab mind ja räägib antud teemal kaasa. Vahepeal vaatasid Karla ja Kristjan taha, siis naeratasin talle, kirjutasin oma töölehele suurelt "rõõmurull" ja näitasin neile.
Tunni alguses kommenteeriti maaturismi, kes on viimasel ajal kõikjal kõneaineks oma käitumise ja tegemistega. Õpetaja rääkis neist, kui väga lõbusatest inimestest, kes terve tunni ainult naeravad ja nii lõbusad on, et õpetajal on raske nendega tunnis hakkama saada. Ma ka tunneks kaasa. Päris huvitav seltskond, veelenam, kui viimasel ajal nendega igasuguseid selliseid asju sünnib, mille pärast meie klassil kogu aeg lõbus on.
Peale tunde linna ja siis muusikakooli. Käisin klaverit mängimas, aga pidin vanade lugude mängimisega jälle leppima, sest kui on noodid, pole aega ja kui on aega, siis pole noote. Minu puhul kehtib enamus juhtudel see viimane variant. Mängisin natuke aega, kuni seal klassis tund tuli, nii et läksin ära ja ootasin Kaarlit, aga tal läks nii kaua aega, et ootamine tundus nii lõputuna. Raske on oodata, teades, et mida kauem ma ootan, seda vähem jääb aega koos olemiseks ja seda aega jäigi lõpuks nii väheseks, aga lõpuks ta siiski tuli. Vahepeal jõudsin väljas netis käia, kuna Vabaka nett ei levi läbi muusikakooli seinte.
Kaarel oli alguses jälle tõsine ja/või kuri, nagu ta alati on, kui ma teda päeva jooksul esimest korda näen, aga hiljem oli kõik mega toree, sest kuigi ma ootasin teda nii kaua, siis oli see ootamine seda väärt. Minu laulud, mis tagaklaasi bassiga värisema pani ja siis viis
Kaarel mind päikest vaatama, mille peale Maarja ilmselt oleks jälle laulnud: "See on romantika", aga mulle ei meeldinud see madal päike, mis otse silma paistis. Muidu oli üli mõnus õhtupoolik - need vähesed 2 tundi, mil me väljas olime. Sõime kummikomme, nii et Kaarli lõualuud olid lõpuks nende närimisest juba valusad. Pärast ta pani veel mu lambakindad kätte ja ütles: "Tahad poksida v?" ja meenutasime siis häid aegu.Nii kevad on juba südames - energia ja ülimalt hea tuju. Koju jõudsin, siis ka olin vastupidiselt tavapärasele mega energiline, rääkisime Loca Mannuga ja siis üle pika aja Kädiga jne.
Sain turismimajanduse õpetajalt väga positiivse kirja eilse 3 kuuse hilinemisega saadetud töö tulemusest. Ühesõnaga sain kiita. Ma oleks selle aine viie saanud, kui ma selle ja ka eelnevad asjad kõik õigeks ajaks ära oleksin teinud. Kui ma homme turismiturundust või arvutit ka vastama läheks, siis mul läheks veel paremini, aga aitab ka selleks nädalaks, muidu pole järgmisel nädal
al enam millegi nimel pingutada.Aga kokkuvõtteks: Jah, ma olen see nädal mega tubli olnud. Tegin homseks veel Eesti kultuuriloo powerpointi ka valmis, Kristjan ka tegi, siis umbe seletamine käis. Lõpuks saatsin oma valmistöö talle. Kristjan: "Mega nunnu pilt lõpus." - Panin lõppu viimasele slaidile "Tänan kuulamast" oma 19. sünnipäeva pildi, et selgituseks antud teemal "jõulud" öelda, et mul on jõulude ajal sünnipäev.
Enne magama minekut sain Joosepilt sõnumi, sisuga: "Ioou bf, eet mis seis on? Tulete pühapäeval? Väga ootaks küll, et jh, hetkel küll supper kiire, püüan lähipäevil helistada ka, hetkel aga head ööd."
Neljapäeva hommikul jälle sama värk: isaga tööle kaasa ja sealt edasi kooli. Seekord sõitsin marsaga otse k
ooli, kuna 1. tund oli peamajas saksa keel. Kordasime eelmisel tunnil õpitut, kuulasime arvutist dialooge ja tegime neid ka omavahel. Naersin, kui õpetaja Kristjanit jälle parandas, kui too ütles "mein" asemel "meine". Ükski tund ei möödu nii, kui õpetaja Kristjanit selle sõnaga ei parandaks. Täna ütles Kristjan õpetajale seepeale: "Mul on sügavalt savi" ja ega tal ongi.Tänase saksa keele tunniga tekkis tunne "nagu hane selga vesi", sest eelmise tunni asjadega hakati jälle otsast peale ja mul oli kogu aeg tunne, nagu ma oleks tagasi sattunud 10. klassi, kus ma saksa keele õppimisega alustasin. Taaskord taandareng, aga vähemalt võib öelda, et selle kolme gümnaasiumiaasta saksa keele tundides looderdamise jooksul on päris palju asju korralikult selgeks saanud, et praegused asjad mulle nii mega lihtsalt siin tunduvad.
Tunnis sai muidu päris palju naerda, eriti kui Annakas sõna "schlüssel" öelda ei osanud ja pidevalt omaette susistas.
Peale tundi mindi tehnomajja. Tegime oma kultuuriloo esitlusi. Õpetaja ütles, et mu esitlus oli nii teistmoodi ja keegi pole veel sellist teinud, eriti just see minu pilt seal lõpus. Teised said ka muidugi kiita, ilmselt saime kõik viied. Isegi Annakas viitsis slaidid valmis teha, kuna Kristjani kadripäeva esitlus poleks saanud olla ilma mardipäevata.
Meil oli 3. tund ka, aga sealt ma plaanisin juba ammu üle lasta, veelenam, kui olin eilsest õhtust peale mossanud ja täna ka väga palju targem polnud, kuna Annakas ja Kristjan kiusasid mind. Alguses ma vaidlesin nendega ja sodisin Eesti kultuuriloo tunnis Kristjani käed oma pastakatega ära, nii et pärast, kui me laulupidudest kirjutasime, nägi mu vihik tänu Kristjanile välja selline:
Ja Kristjani vihik näeb tänu mulle välja selline: 
Ükskõik, mida ma ka ei öelnud, väitis Kristjan, et ma olen loll. Mina: "Ma ei räägi enam sinuga."
Kristjan: "Ära räägi jah, nagunii sa midagi tarka ei ütle", peale mida ma olingi vait. Kõndisime peamaja juurde. Annakas küsis mitu korda, kas me lähme sööma või poodi, aga ma vaatasin neile ainult otsa ega vastanud midagi, kuigi nad ajasid mind naerma. Lõpuks nad läksid poodi ja ma läksin bussi ootama, mis siis, et bussini üle poole tunni aega oli. Pärast nad tulid veel korra mu juurde ja ütlesid, et ma tundi tuleks, kuna mingi vastamine oli, aga ma olin endiselt vait ja naersin. Kristjan: "Miks sa sellises tujus oled - ise jumala kinni, aga midagi ei ütle?" Pärast kursusejuhataja ka küsis Anne-Mai käest, et kas me oleme tülli läinud, sest kui olen mina tunnis, siis pole Annakat ja vastupidi.
Ootasin bussi, samal ajal, kui 4 filmistaari tulid ja ma lihtsalt lootusetult seal passisin ja vaatasin, kuidas nad minema sõidavad, nii et Kaarel isegi ei lehvitanud mulle. Kõik oli üldse nii teistmoodi, sihitu, üldse mitte minulik. Kõndisin lihtsalt pea maas ja nii savver oli, kuni ma juba järgmise bussi peal olin ja Kaarel helistas, nii et ma oleks tema pärast kasvõi keset linna bussi pealt maha hüpanud, et temaga välja minna, aga lõpuks me mõtlesime, et siiski ei lähe. Pärast oli msnis ka mega moss jutt, mille peale Kaarel arvas, et me mõlemad peaks ära magama minema. Kristjan ka rääkis veel ja muretses sellepärast, et ma temaga ei räägi ning lubas, et ta enam ei egotse, mölise ega kiusa mind.
Ma ei söö ja ma ei saa enam magama jääda. Joosep on alati mu jaoks esikohal olnud ja ma tunnen sellistel hetkedel temast nii suurt puudust, aga praegu ma tunnen, kui tähtis Kaarel mu jaoks on. Ma pean kogu aeg teadma, et keegi on alati olemas, alati mu kõrval ja ta on viimasel ajal peaaegu alati seda ka olnud. Ootan igat päeva teadmisega, et täna me jälle näeme. Juba see teadmine teeb mind hommikul ärgates rõõmsaks, et sind täna jälle näen ma. Iga päev ärgates käib kohe esimene mõte peast läbi - KAAREL. Siiani on ainult üks inimene suutnud hommikul esimese asjana mulle meenuda, aga nüüd suudab seda tema ka.
Peale magamist oli kõik mega tore. Rääkisime igast head juttu Kaarliga ja peale seda saame nii hästi läbi jälle. Kirjutasin terve õhtu blogi ja istusin juba teist õhtut teleka ees. Seekord siis ühikarotid.
Kristjan rääkis ka igasugust nalja ühe meie klassiõe kohta ja seletas, mis üks tädike rääkis, keda me ükskord bussi pealgi nägime, nii et ma tookord mega kõveras olin. Rääkisime ja siis Kristjan ütleb: "Ma olen õnnelik su üle, et sa ikka räägid minuga veel."
"Ja am Morgen wir sprechen Deutsch!" nii oligi reedel esimene tund saksa keel, millest ma eriti midagi ei mäleta, kuna ma olen kirjutamisega üle nädala aja juba maas ja mul pole telefoni. Teine tund oli Eesti kultuurilugu, võtsime teepealt Karla ka peale, kes sisse magas ja siis tehnomajja. Väljas sadas lund ja lörtsi ja siis Kaarli klassist see mantliga tüüp kõnnib rahulikult ülikonna peal tehnomajast peamajja. Ma olin mega kõveras jälle.
Saime viimasest tunnist varem ära, kuna rakenduskõrgil oli lõpuaktus. Enne seda aga sai palju kirjutatud veel, millest kõigest pidin pildid tegema, et Kristjanile saata, kuna ta ei viitsi midagi kirjutada, järgmine tund on materjali peale kontrolltöö ja ma olen ikkagi ta sekretär. Täna ta ei kiusanudki mind eriti.
Peale tunde hakkasime linna minema, siis Taavi helistas. Kristjan võttis vastu. Taavi tahtis, et me tagasi läheks ja ta ka peale võtaks, aga elusees poleks läinud. Viisin teised linna ja läksin oma klaveri õpetajale lilli ostma. See aasta oli mul ta sünnipäev õigel päeval meeles. Ta oli õnneks nii vara juba muusikakoolis, nii et sain temaga natuke rääkida. Enne lahkumist, ütles ta mulle: "Ole siis sama tore ja tubli edasi, nagu sa alati oled olnud."
Parksiin Vabak
al 2 golfi vahele oma golfi: Mu golf on siiski kõige ilusam. Sõitsin koju, siis tuli autoroolis elu hea uni. Kaarel ajas msnis head juttu veel ja seletasin Kristjaniga ning siis magama. Õhtul linna laulma, enne seda olin Kaarli juures veel. Tamm tuli ka sinna. Mina: "Kuidas sa mu üles leidsid?"
Tamm: "Polnud just raske sind leida, kui ma bemmi ja golfi kõrvuti nägin."
Sõi just parasjagu ja tuli siis ka Kaarli bemmi tümmi kuulama. Tahtsin teada kummal on võimsam bass, aga lõpuks ma ei saandki aru siis, et kummal parem on?!
Tegelt oleks tahtnudki juba sinna Kaarli juurde jääda, aga pidin ikkagi kohusetundlik olema ja laulma minema, nagu ma õpetajale lubasin. Printisin kõik noodidki välja ja panin ilusti mapi vahele.
2. aldis oli ainult kaks inimest - mina ja Monika. Ella - siinjuures tunnen sust puudust. Muidu oli laulmas tore. Laulda oli tore ja teisi oli tore näha, kuigi mul oli rohkem outsideri tunne, kuna kooris pole enam enamusi neid, kellega ma pidevalt seal pläkutasin ja igasuguste esinemiste ajal koos chillisin, isegi Sanderit polnud täna kohal.
9ni laulmas ja siis Kaarliga välja jne, aga sellest kõigest pikemalt siis, kui ma telefoni tagasi saan.
No comments:
Post a Comment