Sind kui õhku neelan alla

Pole nii ammu kirjutanud, aga kui ma kogu see vahepealne aeg kirjutanud oleksin, siis oleks see siin vist sõna otseses mõttes päevik, kus on kirjas mõtted, mida ma ei julge välja öelda. Aga äkki ikka peaks? Tahaks siia nii palju kõigest ja kõigist kirjutada. Tahaks rääkida, kui hea koolis on ja veel parem peale kooli ning nädalavahetusel väljas. Tahaks rääkida Kaarlist ja Kristjanist ja Tammest ja teistest, kellega ma viimasel ajal kõige rohkem kohtunud või koos ja väljas olen käinud. Tänu nendele lõpupeo DVD-dele olen näinud ka mitmeid oma vanu klassikaaslasi, keda, kas ammu või lõpupeost saadik näinud polnud.
Nagu öeldakse, et mida õnnelikum aeg, seda kiiremini see lendab, siis praegu ongi kõik ülimalt hea, et pole selle kõige juures aega isegi kirjutada olnud. Tahaks, et, et see nüüd kiiresti enam käest ei lendaks. Tohutul hulgal head: "Häää tunne, JAAA", nagu me Kaarliga kogu aeg laulame. Ma praegu totaalselt kõrvuni sees. Neid kõiki ja teda on nii palju mu jaoks.
Esmaspäeval kooli 3. tundi jõudes, oli selline tunne, nagu oleks teiselt planeedilt, nimega Tallinn tulnud. Nädalavahetusest oli vaja välja magada, sellepärast jõudsingi nii hilja. Tegelikult jõudsin 2. tunni lõpuks ja jäin autoga koolimaja ette Kristjanit ja Karlat ootama, et koos tehnomajja minna, aga siis tulid Taavi ja ta klassivennad ning hüppasid autosse, nii et pidin nad ennem ära viima ning alles siis sain Kristjanile ja Karlale järgi minna.
Esimese asjana hakkas Kristjan mind kohe süüdistama, et meie klass ei saa minu pärast lumelinna ehitama minna, kuna ma olen klassivanem ja ei teadnud, et eelnevalt pidi end sinna ehitusele registreerima. Seda kuuldes otsustasin, et me lähme ikkagi ehitama, keegi ei saa meid minema ka ajada. Lubasin veel Kata selle eest lume alla ära matta, mis ta Kristjani õhupalliga tegi jne, nii teisipäevaks oli meil kurjakuulutav lööklause: "Lahinguväljal näeme!"
Nägin Joosepi sugulast Kerlit ka. Nüüd on majas igast rahvast jälle, kuna põlvakad ja parksu omad on Väimelas mingi aja.
Läksingi tegelikult ainult oma lemmiktunniks kooli. Eesti kultuuriloos rääkisime mõisatest ning vaaatasime neist pilte. Kui teema läks mõisate põletamise ja rüüstamise juurde, siis sain jälle oma raamatu tarkusega hiilata ning ütlesin: "Tammsaare "Tõe ja õiguse" 3. osas räägib sellest."
Õpetaja: "Sina oled küll kõik raamatud vist läbi lugenud", kuna peaaegu ükski tund ei möödu nii, kui ma kuskilt raamatust näiteid ei tooks. Eelmise tunnil rääkisin "Keisri hullust" ning täna mainisin veel Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" ära, mis siis, et ma pole kahte viimast terviklikult läbi lugenud, aga ma vähemalt tean, millest seal räägib. Hetkel on mul aga endiselt "Toomas Nipernaadi" teemaks. Õhtul seda lugedes ja mõeldes, tuli mul esimest korda tahtmine, et keegi lihtsalt räägiks mulle kõike, räägiks maast ja ilmast, inimestest jne. Tegelikult Kristjan on hetkel üks selline inimene, keda ma võikski kuulama jääda, sest tavaliselt olen mina see, kes kõiki surnuks räägib ega kuula teisi, aga teda ma kuulan. Tunni ajal ka kiusasin teda. Tõmbasime loosiga endale mingi rahvakalendri tähtpäeva. Mina: "Ma ei tea, kui ma jõule ei saa!?" ning saingi. Mu hea õnn ja tahe oli sedavõrd suur, et järjekordselt sain, mis tahtsin. Tahtsin näha, mis tähepäeva Kristjan sai, aga kuna ta ei näidanud mulle, siis tõmbasin tal selle paberi nii käest ära, et see läks katki. Lõpuks ta rebis selle väikesteks tükkideks ja pani mu pinalisse. Ma võtsin aga need tükid sealt uuesti välja ja panin talle kraevahele. Pärast lõhkusin oma pastaka kogemata ära ja toppisin selle jupid talle taskusse. Kui ta need sealt uuesti välja võttis, siis panin need uuesti talle taskusse jne. Pärast meist jäigi mega praht sinna maha.
Tunni lõpupoole vaatasin veel ühte esitlust, mille peale ma egotsema hakkasin, nii et õpetaja ütles: "Mis sa nii õel oled? Ma ei uskunud, et sa nii õled oled."
Tund sai varem läbi, kuna õpetaja pojal olid tuulerõuged ja ta pidi tema juurde koju minema ning seepärast jäi 4. tund ka ära. Seda kuulnud, ütlesin õpetajale: "Ma alles tulin ju kooli!" ning rääkisin talle, kuidas Eesti kultuurilugu mu lemmiktund on jne.
Viisin Kristjani linna ja helistasin siis Kaarlile, aga ta läks alles 4. tundi, nii et me ei saanudki välja minna. Mulle meeldib talle alati helistada, kuna tal on telefonis mega nunnu hääl ja siis veel nii äge rääkida ja naerda jne.
Käisin Chillinist läbi, koju ja magama. Õhtul ärgates oli ikka veel uni, neutraalne tiksumise tuju, kuulasin muusikat ja rääkisin Kristjaniga loogilist juttu. Kristjan: "Nüüd selline valem, et vahest tahad, kogu aeg võib ja koolis peab!"
Mina: "Kui nüüd loogiliselt võtta, siis on need 3 täiesti erinevat asja!"
Kristjan: "Ära vaidle, ma olen loogik siin."
Mina: "Ma pean vaidlema, sest ma ei näe siin midagi loogilist."
Kristjan: "Sa ei saagi näha, sest sa pole loogik, vaid blond rõõmurull."
Teisipäeval oli esimene kaua oodatud saksa keele tund. Kes ootas seda rohkem, kes vähem ja mõni üldse mitte. Enne tundi ütles Marilin midagi, mille peale ma suht halvasti ütlesin. Mitte tema, vaid ühe teise inimese kohta, kelle sõnad külmaks jätavad. Jane: "Ära nii õel ka ole", aga who cares, olen nii õel, kui tahan. "Ärge te öelge mulle, mida ma pean tegema, ja ma ei ütle teile kuhu te minema peate."
Kui õpetaja tuli, siis andis ta paberid, kuhu pidime oma nimed kirjutama, et ta meid kõnetada saaks, samal ajal pani ta seintele plakatid, kus olid erinevad numbrid, pildid, sõnad jne. Õpetaja küsimustele tuginedes pidime minema pildi juurde, kus on näiteks: su vanus, jalanumber, lemmiktegevus, lemmikilm jne. Kõik vastused pidi ka saksa keeles ära põhjendama. Tore oli, Parve saksa keelest on ikka kõvasti kasu ka olnud, mis siis, et enamuse ajast looderdatud sai. Ma tegelt täiega tunnen Parvest ja Jaanusest puudust, kellega kõik saksa keele tunnid täiuslikud olid, mis siis, et Parv küsis enamikel tundidel mu käest: "Wo ist diese Junge?" vms, kuna Jaanus pidevalt puudus.
See uus saksa keele õpetaja on igati hakkaja, väga tore, rõõmsameelne ja huvitav. Mulle meeldib ta hääl, sest see paneb teda kuulama.
Pärast tegime mingit maja harjutust. Pidime tabelisse kirjutama andmed, mis õpetajalt saadud sedelitelt leidsime. Kirjutasin kogemata ühe asja valesse kohta, mille peale õpetaja sinna tuli ja küsis: "Mis see siia puutub, küsin ma?", mille peale ma täiega naerma hakkasin, kuna mul meenus automaatselt Kaarel, kes mu käest sama asja kogu aeg küsib.
Saksa keeles on tahvli peal lause: "Inglise keelt oskab igaüks, saksa keelt vaid vähesed väljavalitud."
Mina: "Meie oleme need vähesed!"
Vahetunnis käisime raamatukogus, võtsime saksa keele õpiku ja töövihiku ning läksime Kristjaniga ta toitlustusmappi viima, mida ta juba viimased 2 nädalat teha on üritanud. Õpetaja tuli meile trepil vastu ning ütles seepeale: "Uskumatu!", kuna tegelikult oli selle tähtaeg juba oktoobri keskel.
Istusime inka klassi juures, siis nägin suhtlemispsühholoogia õpetajat, kellelt uurisin lumelinna ehitamise kohta, kuna kursusejuhatajat polnud ning sain vastuse, et lumelinna ehitamine jääb ära. Me olime Kristjaniga nii pettunud, kuna meil olid mega plaanid, kuigi samas oli väljas nii halb ilm ka, aga mitte sellepärast ei jäänud ära, vaid ikka sellepärast, et keegi ei teadnud, et registreerima ka peab. Õpetaja: "Rõhu ta süütundele", nii et Kristjan endiselt süüdistab mind kõiges juhtunus.
Pärast tuli veel Kristjani sõber me juurde jutustama. Ta paneb nii hääd teksti kogu aeg, et ma olen suht enamuse ajast kõveras, kui ta räägib. Bussi oodates ja bussis ka pidevalt.
Inglise keeles oli töö selle peale, milles ma eelmisel tunnil tark olin ja täna peaaegu veatult selle tegin. Üks viga oli ja sõimata sain ainult tõlkelausete eest, mida ei pidanud tegema, aga ma ikkagi tegin, veelenam, et ma pole kunagi eesti keelest inglise keelde tõlkida osanud. Mul ei tule lihtsalt sõnad meelde. Teistel oli grammatikas nii palju vigu, et ma olin suht hämmingus, et 3.-4. klassi materjal 10 aastat inglise keelt õppinutele endiselt peavalu valmistab. Õpetaja on ilmselt veelgi suuremas hämmingus ja nii loeti moraali kogu klassile, mulle ja Kristjanile muidugi vähem. Kristjan aitas mul need laused ära tõlkida, seni kuni õpetaja teistega rääkis. Õpetaja oli nii lootusetus seisundis juba, ta ei oska enam kuidagi meiega tegeleda. Pärast andis mingi dialoogteksti, mida pidi lugema mõttega: "Ma õpin inglise keelt!" ning hiljem tõlkima eesti keelseid lauseid inglise keelde, mis tulid mul mega hästi välja.
See inglise keele tund erines totaalselt varasematest tundides. Seekord me isegi ei rääkinud tunni alguses, nagu tavaliselt. Eelmise nädala inglise keele tunnis juures unustasin veel rääkida sellest, kuidas õpetaja Karlat kõnetas: "Kristjan!?"
Karla: "Ma olen Kaspar!"
Õpetaja: "Miks sa oled Kristjani nägu? Kui ma olen otsustanud, et sina oled Kristjan, siis sina pead sellele nimele reageerima!"
Teisipäev oli muidu elu äge päev. Kerlit nägin jälle koolis. Ta ka ülirõõmus, nagu Joosepki - naeratab ja lehvitab mulle kogu aeg.
Pärast hakkasime Kristjaniga linna minema, siis oleks parklas mingile tüübile otsa tagurdanud, kuna ta kõndis liiga lähedalt mööda. Kaarel ütles mulle selle peale: "Homme, kui ma ARK-i lubade järgi lähen, siis tuled kaasa ja viid oma load ära!" Tahtsingi Kaarliga välja minna, aga kuna tal oli üks tund rohkem, kui mul, siis jäin linna ja ootasin ta ära. Sõin ja läksin Vabakale, et muusikakooli minna, aga nagu ikka, ilmub just siis Sander välja, nii et klaveri klassi me küll jõudsime, aga mängida ei jõudnud, kuna ma lihtsalt rääkisin ta surnuks. Polnud teda põhimõtteliselt oma sünnipäevast saadik näinud. Tegelikult olen, aga ainult autoga mööda sõites. Meenutasimegi mu sünnipäeva ja ta rääkis laulmisest, kus ma päris kaua käinud pole jne.
Lõpuks Kaarel helistas, siis saime kokku ja olime jälle õhtuni väljas. Kaaaarel on kõige vastikum, aga siiski kõige parem mul. Nii palju üksteise kiusamist ja ägedat teksti jälle. Tal piisab ainult mulle otsa vaatamisest, et ma naerma hakkaks - kõige efektiivsem kiusamisviis minu puhul.
Õhtul koju jõudsin, siis olin jälle nii väsinud, nagu iga teisipäev, kui Kaarel mind taaskorda ära on väsitanud, nii et jäin kohe magama. Nägin unes, et aastavahetus oli ja ma tahtsin, et Kaarel mulle kooli järgi tuleks, aga ta läks hoopis kellelegi teisele järgi, nii et ma olin nii kurb ja pettunud selle peale.
Kolmapäeval pidigi Kaarel mulle kooli järgi tulema, kuna ta sai load tagasi. Läksin ekstra sellepärast bussiga kooli ja käisin üle pika aja hommikul VKLG-s ning Jette siis mind nähes ütles: "Kadunud tütar, leidsid ka tee koju!" Egle ka muidugi säras, kui kooli tuli ja mind sealt eest leidis, samas, kui Kristine mind kogu aeg ära eksimises süüdistab. Seletasime seal Jette ja Eglega veel igasugust ägedat teksti ning plaanisime Eglega Shanonit fännama minna, sest mind juba viimased 24 tundi kummitas Shanoni laul "jäätunud jäljed".
8.10 läksime kõik koos bussiga kooli. Annakas tuli ka lõpuks, kuigi ma juba kahtlesin, et ta ei tulegi enam kooli. Esimene tund oli tehnomajas jälle. Rääkisime Kaarliga msnis. Mina: "Nägid, mis ma unes nägin v?"
Kaarel: "Jaa, ma vaatan, kas mul on kellelegi teisele kooli järgi minna.."
Kristjan ei lasknud mul üldse msnis olla, kogu aeg kirjutas mingeid lambikaid tähti msni akendesse. Lubasin talle, et kui ma õhtul koju jõuan, siis hakkan temaga ka nii rääkima: "Jrngogiogfoiggogo, gäopfdjgopjf, gfgoojog." Kristjan üldse narris ja kiusas mind terve päev, kuna ma suudan kogu aeg feilida või midagi sellist öelda, mille peale ta ära ei jõua naerda. Msnis kirjutamise lõpetasin, siis hakkasin teda vastu kiusama - võtsin pastakal vedru ära jne.
Vahetunnis käisime poes ja siis üles 4. korrusele. Maailma turismigeograafia tund oli seal väikses saksa keele klassis, kus tuli nii haige uni peale, kuna soe päike paistis otse aknast sisse. Kordasime kaardi tööks, ma kirjutasin kõik asjad läpakasse, nagu eelmiseski tunnis, kuna ma ei viitsinud mingit kirjutusvahendit tol päeval käes hoida. Peale tundi pidime aulasse Vabariigi aastapäeva aktusele minema, aga me jõudsime nii hilja kohale, et aula oli juba rahvast täis ning sinna minekuks pidime kõik asjad ja kotid garderoobi panema, aga ma ei viitsinud, rääkisime Kristjani ja ta sõpradega ning lasime üle. Me ei lasknud Kristjanil üldse rahulikult sõpradega rääkida, kogu aeg seletasime: "Lähme ära jubaa!" Pärast ma naersingi, et Kristjan on naiste võimu all, sõpradega ka ei lasta rääkida enam.
Lõpptulemus oligi see, et Kaarel ei tulnudki mulle kooli järgi, kuna ta pidi samal ajal juuksuris käima, kui mul tunnid olid ja ma ei viitsinud tundide lõpuni oodata. Saime linnas kokku ja läksime Rossale ning siis igale poole sõitma. Kaarlil ongi nüüd lõpuks load. See aeg läks nii ruttu. Elupalju rääkisime igast asju, mis siis teeme ja mis tema teeb, kui ta load tagasi saab, aga nüüd ma ei mäleta ja ta ei ütle ka mulle, nii et pean iga päev talle korrutama: "Ütle, ütle, ütlee."
Viisin oma roosad käerauad ta autosse, sest mul endal on täringud. Joosepile pidin selle kohta ütlema, et ma ei andnud neid Kaarlile, ma lihtsalt olen kogu aeg seal. Tegelt pole kogu aeg, aga viimasel ajal päris palju. Seejuures meenub mul veel see, et mu auto ja nüüd ilmselt ka Kaarli auto on mu juukseid täis, nii et lubasin seepeale need kõik kokku korjata ja Joosepile paruka teha, sest ta on ju peaaegu kiilakas seal mereväes. :/
Ja mulle meeldib Kaarli bemm nii väga, et ma tahan endale ka viiest bemmi. Tuli jälle see bemmiarmastus nüüd tagasi, mis kunagi oli.
Olime Noorusel, siis nägime Tamme. Nüüd ei leia keegi mind üles enam, kui ma oma autoga pole. Pärast Maria ja Maarja tulid ka. Mariaga oleme viimasel ajal jälle rohkem rääkima ja nägema hakanud, nagu Tammegagi, keda linnas peaaegu iga päev kohtab, kui ta töölt tuleb.
Sõime Kaarliga komme, rääkisime ja kuulasime muusikat. Ta autos on BASSS. Nii võimas bass, et kui ma muusikakoolist tulin, kus on tegelikult helikindlad seinad, siis kuulsin isegi sinna selle muusika ära.
Pidin isaga õhtul koju minema. Ta oli parasjagu kesklinnas, kui ta mulle helistas. Mina: "Ma olen Nooruse juures, tule siia!"
Isa: "Ma kepsutan siis sinna!" Ma olin nii kõveras selle peale. Pärast koju minnes sai üldse nii palju nalja, et ma hakkangi nüüd isaga kooli käima. Pärast ta kommenteeris veel seda, et mul nn. "bemmikutid" on ja ajas niisama igast segast. Olingi juba teda ja ta nalju igatsema hakanud. Me pole nii kaua koos hommikuti linna läinud ega sealt tagasi tulnud, nii et viimane aeg seda asja paranda. Tal tuleb varsti sünnipäev kaa. Peame vennaga midagi välja mõtlema.
Õhtul jälle rääkisin Kristjan ja Kaarliga ning ÜlikonnaTauriga. Kristjan hakkas just Vabariigi aastapäeva vastuvõtule emaga minema ja näitas mulle oma ülikonnas pilti, mille ma tal teha käskisin. Kristjan: "Siin olen siis mina aka äge, ülikonnas ülimalt viisakas loogik." Ma ikka naeran ta teksti kogu aeg. Meil mingi loogika teema käib kogu aeg. Pidin temaga msnis rääkima hakkama meie uues keeles: "gklhgfognfln", aga ta jõudis hoopis ise ette, nii kui ma msni logisin.
Ja Kaarel ikkagi ei öelnud mulle seda, mida ma ei mäleta. Kaarel: "..ja kui veel küsid, siis saad piitsa."
Mina: "Nonoh, mida sa endale lubad?"
Kaarel: "Kõike head ja paremat."
Mina: "Piitsa andmine on hea ja parem?"
Kaarel: "Parim!"
Ja ikka veel pean Tallinnas käigust rääkima, et tagasi tulles istus mu selja taga üks laiguline Kupipoiss ning eespool istus veel teinegi, nii et seegi bussisõit ei möödunud päris ilma nendeta, kuigi mina istusin, kui unes seal üksinda ega liigutanudki end. Erinevates peatustes inimesed aina vahetusid mu ümber, aga mina olin ikka mina.