Parkisin oma auto tehnomaja ette, kuhu ainult õpetajad võivad parkida, nii tegigi õpetaja mulle märkuse, millest vabandasin end välja sellega, et meil pole tehnomajas eriti tunde olnud ja ma ei teadnud. Tegelikult ma teadsin, aga kuna keegi varem midagi öelnud pole, siis ma ei näinud mõtet kuhugi kaugemale ka parkida, kuigi järgmisel päeval ma seda siiski tegin.
Seminarikorralduse tunnis läksime arvuti klassi. Tehnomaja arvuti klassid on palju ägedamad ja võimsamad, kui peamajas. Teised istusid esimesse ritta, me läksime poistega teise. Täna oli jälle sama rahvas koolis - nemad neljakesi: Jane, Mariliis, Rele ja Marilin ja meie kolmekesi: Mina, Kristjan ja Karl-Kaspar.
Alguses muidugi netti, facebooki ja värki. Ajasime facebookis Kristjaniga Tamarile mingit haiget teksti kokku. Saatsin ta pe**e, nagu Kristjan käskis, mille peale Tamar küsis: "Asja ka oli või Kristjan saatis?" Seletas veel igast teksti kokku, mille peale ma norima hakkasin: "Ma ei küsinud praegu su käest, et mida sa teed", aga ta ikka seletas edasi.
Tunnis tegime ka kõike ilusti kaasa. Pidime mingitele mõistetele vastama: mis on konverents, mess, kongress jne. Kristjan googeldas, siis ta ei leidnud eriti midagi, ma leidsin korraga ja siis copy-paste ja olidki olemas. Pärast ikka Kristjan jõudis kõik teised ülesanded ka enne teisi tehtud, mida mina kahjuks ei jõudnud.
Võtsin Karla, Rele ja Marilini ka lisaks Kristjanile auto peale ja siis tagasi peamajja kursusejuhatajaga maailma turismigeograafia tundi. Vahetunnis istuti netis jälle. Jutt läks kuidagi eurovisiooni peale, nii et kuulasime vahelduva eduga Karla ja minu läpakast igasuguseid ägedaid eurovisiooni laule läbi aegade, kuni lõpuks õpetaja tuli ja meid raamatukokku uute õpikute järele saatis. Teised hakkasid juba minema, nii et pidin neile järgi jooksma. Jooksin aga nii, et kui uksest välja jõudsin, siis jooksin mingile tüübile sülle, hakkasin naerma ja siis järgnesin teistele. Läksimegi kogu klassiga raamatukokku. Kristjan nägi riiulis juba toda õpikut ning ütles: "Me tahame seda raamatut, me kõik!" Saime siis oma raamatud ja läksime tagasi klassi. Tund ka just algas, aga me hakkasime Kristjaniga jälle msnis rääkima. Kristjan oli telefoniga netis, nii et õpetaja arvas, et ta mängib telefoniga ja nii sai Kristjan õpetaja käest noomida, nii et pidi telefoni käest ära panema. Ma ainult naersin, kuidas ta punastas.
Õpetaja tutvustas jälle seda moodulit ja ainekava vms ning jagas eelteadmiste testid meile, kus olid nii Eestit kui ka maailma hõlmavad küsimused. Vastasime iseseisvalt ära ning kontrollisime siis neid, kuni tunni lõpuni. Peale seda linna, Chillinisse ja siis kõne Kaarlile. See oli nii äge, kuidas ta telefonis rääkis - elu nunnult. Seletasime suht tükkaega. Naersin, kuidas ta bussi ootas, sest Kaaarel ju ei sõida kunagi bussiga, aga seekord ei jäänud tal muud üle. Alguses ta korrutas, et ei viitsi minuga välja tulla, aga kõne lõpetuseks ütles ikka: "Oota seal mind, ma jõuan 15 või 20 minuti pärast."
Mega tore oli teda üle pika aja näha. Ütlesingi talle eile, et ei tea, kas ma ta üldse ära tunnen, pole nii kaua näinud, et nägugi meelest läinud, aga taaskord teda kaugelt nähes tuli pähe esimene sõna: "Totuuu" ja sama totu oli kogu see aeg, kui me väljas olime, sest ta ajas nii totut juttu ja pani nii segast, et ma ainult naersin. Tegime üksteisele mingeid haigeid nägusid, nii et mõlemad olime kõveras. Jälle ta kiusas mind. Mina: "Nüüd on sul jah hea mind kiusata, sest pole Joosepit, kes mind kaitseks. Ma räägin kõik ära talle."
Kaarel: "Kui Joosep mulle midagi ütleb, siis sul läheb halvasti!" Ma olen ta käpa all nüüd. Üks vale liigutus ja ta avalikustab midagi, mida ei tohi, sest on midagi, mida ma teha tahaks, aga ta ei luba enam. Ta üldse keelab nii palju mind ja ma ei tea, miks ma teda kuulan. Ilmselt ta sõnad lihtsalt mõjuvad minusse niivõrd palju, et ma ei saa ta keelust enam üle astuda.
Alguses, kui ta tuli, siis hakkasin kohe norima temaga, et ta koolist üle lasi, nagu me eile msnis rääkisime, kui ma tal magama ei lasknud minna. Kaarel: "Piinad hommikuni ja siis sunnid veel pärast lõpuni koolis ka olema."
Mina: "Sunnin v?"
Kaarel: "Raudselt. No kui ei sunni, siis mölised, et miks ma ei olnud jne."
Mina: "Sa võiks üle lasta, siis sa saaks minuga välja tulla." Nii ma siis mölisesingi täna temaga. Lõpuks ta käskis mul ära minna ja ta üldse saatis mind igale poole. Eile ta ütles, et ma olen vastik, et ma tal magama ei lase minna ja saatis mu lõpuks kuradile. Good friend, jeesh.
Olime jälle 6 tundi väljas, kuigi see aeg läks nii ruttu, et pärast kõiki neid segast panekuid, möödasõitvate autode vaatamisi ja kommenteerimisi, üksteisega mölisemisi, rääkimist jne oli lõpuks jälle aeg, kui ta läks ja ma ka koju läksin. Kaarel ähvardas, et ta ei anna mulle oma uut msni, aga lõpuks ikkagi sain selle ja võisin siis rahulikult magama minna, kuigi kell oli alles 7. Mõtlesin, et kui ma nii vara magama lähen, siis ärkan hommikul mingi 4-5 ajal ja hakkan siis blogi kirjutama, aga ei ärganud. Ärkasin ainult korraks 3 ajal ja magasin siis, kuni kella helisemiseni, aga ka siis ei tahtnud uni veel ära minna. Lõpuks üles sain, siis oli elu hea olla. Peakski iga päev nii vara magama minema, aga ilmselt ei jõuaks ma siis paljusid asju ära teha, blogigi ei jõuaks kirjutada iga päev, kuigi ma seda nüüd kooli ajaks jälle teha lubasin hakata. Samas on mul lugejaid ka vähemaks jäänud. Ilmselt sellepärast, et ma ei kirjuta enam nii tihti, kui varem ja teisalt sellepärast, et kõigil on viimasel ajal nii kiire kooli ja kõigega, et pole aega lugeda, isegi mul pole aega teiste blogisid enam eriti lugeda. Rääkisin ükspäev Ellale, et ta pole nii ammu kirjutanud, aga lõpuks, kui vaatama läksin, siis oli juba 2 postitust. Ühes oli see põleva maja teema: mida sa võtaksid kaasa põlevast majast? Ma olen selle peale mega palju mõelnud, sest mu tuba on kogu mu elu ja ma pooks end üles, kui see põlema läheks, sest siis mul poleks enam mitte midagi, mille nimel ma elanud olen, niivõrd sõltuv olen ma oma asjadest. Ehk siis kõigepealt ma viskaks aknast kõik oma CD tornid välja, kuna seal peal on blogid, igast muud head tekstid, pildid, videod jne. Siis vihikud/märkmikud, kus on palju vajalikku teksti. Kaasa võtaks kaamera, telefoni, autovõtmed ja ratta. Aknast viskaks välja veel kõik oma riided ja albumid ning viimasel juhul arvuti kasti ja koolikoti.
Ella ma ahvin nüüd sind natuke. Mind hakkas ka see asi huvitama, nii et kirjutage mulle msni või siia kommentaaridesse, mida te põlevast majast kaasa võtaksite?
Neljapäeval jälle autoga kooli. Esimene tund oli turismiinfokeskuse töökorraldus, mis oli isegi huvitav. Kõigepealt palus õpetaja igal ühel mõelda lause, mida öelda turistidele hommikul enne ringkäigule minekut? Seekord alustati tagumistest. Kristjan ütles esimesena ja nii pidin ma ka kiiresti midagi välja mõtlema. Kasutasin Mannu nunnut lauset: "Tere hommikust päiksekiired!" ning jätkasin seda ühe lausega oma eelmisest postitusest: "Täna on küll külm ilm, aga nagu öeldakse, siis pole halba ilma, vaid vale riietus." Ilm oli muidu ilus, päike paistis, aga me olime sunnitud üsna pimedas istuma, kuna eespool tõmbas õpetaja rulood alla, et meile slaide näidata ja taga olin sunnitud ka sama tegema, kuna "lilleke" Kristjan ei taha päikest.
Peaaegu kogu tunni tutvustas õpetaja meile giiditöö etiketti. Seda oligi kõige huvitavam kuulata. Sain palju asju teada ja samas tuletasin mõttes meelde giide, kes erinevaid ekskursioone on läbi viinud ja analüüsisin neid selle etiketi kohaselt.
Vahepeal rääkisin Kaarliga msnis. Täna ta oli isegi nõus minuga kohe
välja tulema, ilma, et ma peaks teda pikemalt paluma, aga ainult sellisel juhul, kui ta võib mulle otsa ette totu kirjutada, nagu ta eile selle mulle käe peale kirjutas, nii et mul oli see veel tänaseni seal alles.Kuna ma aga pooleldi õpetaja juttu ka kuulasin, siis suutsin Kaarli kirjutatud teksti valesti kokku lugeda. Eesti keel on selline äge keel, et kui rõhu valesse kohta paned või koma ära jätad, siis muutub lause mõte täielikult. Kaarel kirjutas: "Sa peaks õppima, mitte minuga rääkima", mille peale ma korraks mega imestasin, kuna ma lugesin seda lauset ilma komata, nii et mõte muutus selleks, et ma peaksin õppima seda, et ma temaga enam ei räägiks. Siis naeris lambist mu üle, nagu ma oleks tal mingi naerualune kogu aeg, aga no kui see teda õnnelikuks teeb, las ta siis naerab.
Tunni lõpus täitsime mingi turismiseaduse vms abiga testi ja kontrollisime seda jälle, kuni tunni lõpuni. Järgmine tund oli tehnomajas ja kuna vahetund oli ainult 15 minutit, siis jõudsimegi õigeks ajaks. Teised jäid hiljaks, kuna nad tulid jala, aga õpetaja on igati mõistev ja tore, nii et see pole tema jaoks probleem. Meil pidigi temaga kaks tundi olema, kuna kursusejuhataja ei saanud meiega 3ndat tundi teha.
2. tund oli mu lemmik - Eesti kultuurilugu. Nii hea tund oli, et isegi Kristjanile hakkas see tund meeldima, kuigi alguses ta pidas seda igavaks. Rääkisime nii palju maast ja ilmast kokku. Õpetaja ütleski, et see on selline aine, et siin saabki kõigest rääkida, ka tänapäevast, sest seegi on nüüdseks juba ajalugu. Üldiselt oli muidu tunni teemaks eesti keel ja selle arenemine. Teema käis nii seinast seina. Jõudsime lõpuks oma teemadega multikateni välja. Rääkisin oma ajaloo eksamist jne. Hästi tore oli kõik.
Alguses, kui õpetaja puudujaid märkis ja nimesid järjest nimetas, siis minu ta võis korraga kohalolijaks ära märkida, kuna esimese kolme päevaga on tal minu nimi juba selge, sest ma kogu aeg räägin temaga ja võtan üleüldiselt sõna igast teemadel. Mina: "Kuidas tal mu nimi juba selge on?"
Kristjan: "Sa oled sa." (loe võru keeles seda)
Kuna meil oli selle õpetajaga kaks tundi järjest, siis arutlesime, kuidas me võiks vahetunni teha, kuna see on tehnomajas 45 minutit, aga ilmselgelt oli see liiga pikk aeg. Me Kristjaniga läksime sööma, teised jäid klassi teed jooma, nii et saime 20-25 minutiga hakkama ja jätkasime siis seminarikorraldusega arvuti klassis.
Vahetund oli ka omamoodi äge vms. Karla küsis pärast: "Kuidas söömine/söök oli?"
Mina: "Sa parem küsi, kuidas me sinna jõudsime..!" ning rääkisin talle, kui libe tehnomaja tee on, et seal kurvis mu auto muutis suunda. Tagumised rehvid nagu nii siledad ja tee omakorda nii libe, et võimatu on sõita seal. Pärast sain teada, et ma polnud ainuke, kellel nii juhtus.
Seminarikorralduses jätkasime oma eelmise tunni tööd, mis Kristjanil tookord juba valmis sai, nii et ta sai facebookis istuda ja jälle simpel sessioni kodulehe lahti võtta, nii et ma hoidsin taaskord pead kinni, kui ta sellest rääkima hakkas. Ta rääkis veel igasuguseid ägedaid lugusid, mida nad sõpradega korraldanud on. Ta ka jõuab igale poole, kõike teha jne. Igati äge on alati ta juttu kuulata.
Ülejäänud tunnist tegelesime mingi lugemistekstiga, kuhu pidi tähtsamatele asjadele jooned alla tõmbama. Õpetaja rääkis veel ja nii kiiresti ongi esimene koolinädal juba möödas.
Kristjaniga linna ja siis hakkasin jälle oma asju ajama. Nüüdseks on enamvähem kõik video rahad koos, nii et läksin neid välja ostma, aga avastasin, et mul kaardil limiit, mis isa pani, kui ma tatt veel olin, nii et läksin panka ja lasin selle maha võtta ning suundusin tagasi võru fotosse, et videod välja osta. Täna sain juba esimese video ära ka anda, kui Kaarliga Nooruse juures passisime ja Laura mööda kõndis. Vaatasin ise ka seda videot, aga mingeid selliseid emotsioone ei tekkinud, nagu ma arvasin. See video oli nii naljakas, ma ise ka
kogu aeg ainult naeran seal. Mäletasin lõpupidu hoopis teistmoodi, kui see sealt videost vaadatuna tundus. Ilmselt ka sellepärast, et meie seal istudes nägime lõpupidu hoopis teise nurga alt, kui see mees läbi oma kaamera. Ta oleks võinud direktori kõnet rohkem filmida, aga tema filmis rohkem meid, kes me seal istusime. Kokkuvõttes oli see video ikka igati tore. Igasugused head ja naljakad hetked on peale jäänud. Nali nalja otsa - huumor, nagu meid tegelikult iseloomustada võibki. Õhtul ka seletasin Ella ja Lianaga sellest videost, andes sellest ülevaate ja jagades nii oma hetkeemotsioone, mis vaadatust tekkisid.Peale kooli läksin Kaarliga välja jälle. Käisime Roosisaarel ja Kagu juures ning siis lõpuks ikkagi Noorusele, kus liigub kõige rohkem rahvast ja möödub autosid. Täna olime vähe aega väljas, kuna mul oli 3 tundi ja siis jõudsime välja alles pool 3, aga s
ellegipoolest sai selle vähese ajaga suht palju nalja. Kaarel leiutas mu autole digitelevisiooni, nii et kui me autoga mööda linna sõitsime, siis kõik vahtisid, nagu ka siis, kui me Kaarliga üksteist autos padjaga peksime ja möödujad meid suht imelikult vaatasid, aga no peamine oli see, et meil oli naljakas. Seda muidugi selleni, kui selle tõmblemisega mu mälupulk katki läks ja ma korraks kurjaks sain. Kaarel on ka pidevalt mega kuri. Eile ta oli eriti kuri. Kui ta kurjaks saab, siis ta hakkab karjuma mu peale, aga ta ei suuda kaua kuri olla ja hakkab naerma.Mingi aeg me jäime elu pikalt rääkima. Vahepeal on vaikus ja siis kui mingi teema hakkab arenema, siis ei jõua kumbki enam ära rääkida. Taaskord ma veendun ikka selles, kui väike maailm on ja kuidas kõik kõiki teavad või omvahel seotud on. Seda on ka tegelikult haige mõela, et täna, kui me Kagu parklasse läksime, siis ütlesin Kaarlile, et eelmine aasta samal ajal olin ma iga päev siin ja ta väitis, et oli ka kogu aeg peale kooli siin. Seega ma kõndisin iga päev ta autost mööda, aga me ju ei teadnud üksteist ja ma ei mäleta üldse, et ma oleks näinud teda või ta autot.
Vastupidiselt eilsele ei olnud ma täna peale me väljas käimist üldse väsinud. Läksin koju, siis seletasime msnis edasi. "Sina poju, ei lähe koju" oleks pidanud ma talle tegelikult ütlema. Kaarel lubas seda homme peale tunde Mangole öelda, kuna ma rääkisin Kaarlile täna, kuidas Mango seda alati koolis ütles, kui tunnid läbi hakkasid saama.
Kaarlil pole aega üldse msnis rääkida, kuna ta kogu aeg leiutab midagi. Pidin talle punast värvilist paberit sebima, aga nagu ma avastasin, siis mul ka pole. Tegelt ma tahan teada juba, mis ta lõpuks kokku leiutas, aga ma pean õiget aega ootama vist või midagi.
Rääkisime just Joosepist. Mõtlesin, et täna on elu tuttav kuupäev ja lõpuks jõudis kohale - 9. jaanuar, kui Joosep ära läks ehk siis kuu on möödas ja ma hakkan juba harjuma, et teda üldse pole. Eks ta vahepeal võiks ikka olla, et rääkida ja segast panna, aga no saan hakkama. Kaarel on ja siis on tore praegu.
Natuke aega hiljem tuleb sõnum ja see ongi JOOOSEPILT. Sisu siis järgmine: "Heei numpsik bf, jaaa kuidas läinud? Mul igatahes eriti saastalt, tamp peal koguaeg, eile käisime teatris, ainult parimad said, laupäeval muuseum+teater ja nii ongi, olen korralike nimekirjas. Täna oli orienteerumisvõistlus, mille meie rühm võitis neljakesi olime..Ja võitsime selle, et ei pidanud õhtul koristama..Voot, aga muud eriti polegi, ahja täna seal metsas, kus me olime, olid mingid kupi võitlejad ka,kahjuks ei olnud aega, et rohkem suhelda vms, kuna võistlus oli, vooot, 36 päeva SBK lõpuni, seega varsti pool ajast oldud, japjap, kõikide igatsus, sind igatsen ka vägaväga palju!! Voot, aga täna tuttu, proovin ikka ühendust võtta, kui aega antakse vms, jaa minupoolt tänaseks kõik. tsauuuuu bf."
See sõnum koosnes 4-5 osast, saatsin talle umbes sama pika teksti vastu, kui tore kõik on ja, kuidas ma arvatavasti järgmisel pühapäeval talle külla lähen jne. Järgmine reede ongi see päev, kui me klassi Tallinnasse turismimessile lähme ja siis ma jään ilmselt kogu nädalavahetuseks Tallinnasse.
Sattusin täna jälle raamatu sõltuvusse ja sain sealt paar head tarkust jälle:
* Elus on teatud asju, mis tuleb lihtsalt läbi teha, et mõista..//..Kui sellelt pinnalt asjadele läheneda, siis pole ei õnnestumist ega ebaõnne, on vaid sündmused, mille tunnistaja sa sel eluperioodil oled ja kogu lugu.
* On oluline vahe, kas sa jõuad ise mingi teadmiseni või loed selle kohta kusagilt. Ise asja tuumani jõudes oskad seda hinnata, mõistad seda, sest teadmine ei pruugi alati tähendada mõistmist..//..Ainult mõistmisest saab tarkus välja kasvada.
* Kui sa ise armastust ei jaga ja seda esmalt oma partnerilt ootad, siis pole sa ju ka midagi muud kui varas.
* Sõdides, tapeldes teistega, sõdime ja tapleme tegelikult iseendaga.
No comments:
Post a Comment