Ära otsi vabandusi loll olemiseks

Et lubasin siin sõbrapäevast veel pikemalt rääkida. Tavaliselt ma olen hommikuti üksi kooli läinud, aga kuna me eile Kristjaniga jälle pikalt rääkisime ja ma varem ka mõelnud olin, et võiks samahästi ta ka hommikuti peale võtta, siis läksimegi hommikul koos kooli. Kristjani sõber ja Kiva tulid ka veel, nii et hommik oli igati hästi alanud.
Seminarikorralduses sai hanguda jälle, samas muidugi ka naerda, sest tuli ära see, mida me kõik juba olimegi oodanud ja arvanud. Kiusasin Kristjanit ja toppisin talle kapuutsi kogu aeg pähe. Vahetunnis ka kõik naersime Kristjanit, kes nagu väike laps akna laual istus ja jalgu siputas. Teel tehnomajast peamajja sai muidugi driftkingi kulul nalja tehtud.
Inglise keele tund läks loodetust palju kiiremini. Õpetaja andis alguses meile töölehed ning hakkas ise hoopis Kristjaniga tegelema. Kristjani juures olles on aga õpetaja näoga minu poole, nii et kui minu ja õpetaja pilgud kohtusid, siis tegin talle nägusid, mille peale ta mulle neid muidugi vastu ka tegi, nii et ma naerma hakkasin. Õpetaja pani üldse segast. Tahtis meile ka kommi jagada, aga ise muudkui narritas meid nendega.
Ma ei mäleta mille peale või kellele, kas minule või Kristjanile, ütles õpetaja rusika näitamise saatel järgmise lause: "Sa kurrradi! Ära otsi vabandusi loll olemiseks. Tunnista! Me kõik oleme lollid olnud. Kui sul kurat sees on, siis jumal ei aita, ise pead ta välja ajama!" See oli nii hea lihtsalt, kuidas ta seda ütles.
Tegime, kuni tunni lõpuni grammatika harjutusi. Õpetaja: "Ärge lõpuni kirjutage..", kõndis siis klassis ringi ja nägi, et laused olid lõpuni kirjutatud, kuigi seda tuli grammatiliselt õigesti kirjutada ainult kahe või kolme esimese sõnaga ning kõigi lõpuni kirjutatud lauseid nähes lisas: "Te olete täis teinud selle juba."
Hakkasime lõpuks neid lauseid ette lugema. Ma ainukesena rääkisingi seal. Teised ei tajunud midagi, Karl-Kaspar ütles ainult vahepeal mõne lause. Nii ütleski õpetaja mulle õigepea: "Sina ole vait nüüd, sa oled selgeks saanud selle!" Seda muidugi irooniaga, kuigi jah see oli nii kerge asi, et ma olin suht hämmingus, kuna me just rääksime ja tegime kõik läbi, aga keegi ikka ei osanud, nii et kui mu vaikimise peale klassis täielik vaikus saabus, siis hakkasin ikkagi neile õigeid lauseid ette ütlema.
Peale tundi linna ja siis Kaarliga välja. Passisime Vabakal, kus Kaarel nii ammu käinud polnud, rääkisime ja siis sain igasuguseid ägedaid sõnumeid. Annamiia sõnumiga sai kõige rohkem nalja. Mu telefon hakkas segast panema, kui talle sõnumit vastu tahtsin saata ja näitas, et seda pole saadetud, aga nagu hiljem selgus, siis sai Annamiia 9 sama sisuga sõnumit, nii et ta ühika toakaaslane arvas selle pideva telefoni piiksumise peale, et tal on palju sõpru.
Koolis sain 1. tunni ajal Jaanikalt sõnumeid, nii et Kristjan naeris seda, kuidas mu telefoni sõnumihelin hääletuks ei käi. Moksilt sain sõnumi ja Kritzult ja Sulevilt jne. Sain Piretiga ka korraks kokku.
Ma arvasin tegelikult, et mu auto läheb teisipäeval remonti, aga kuna kellelgi polnud aega sel päeval sellega tegeleda, siis tänu sellele saingi sõbrapäeval ka kauem linnas olla, kuigi ma mõtlesin, et isegi kui mul autot pole, siis ma kutsun ikkagi Kaarli välja, kuna ma tahtsin näha, mis näo ta teeb, kui ma jala temaga välja oleksin läinud.
Olime Selveri vastas parklas, kui Tamm sinna tuli. Sellest hetkest alates on Tamme golf mu golfi armuke, kuigi Tamm ütleb mu golfi kohta, et see on Joosepi golfi armuke, aga tegelikult on nii, et minu ja Joosepi golf on suhtes, kuna nad musitasid ükskord Selveri parklas, aga kuna Tamme golf mu golfile ka pidevalt läheneda üritab, siis on ta golf nüüd mu golfi armuke. Täna said nad ka üksteise küljepeeglitega kokku. Niiii nunnu jaa. Ja Joosepile nii palju veel,et: "Su golf on äge, aga sina oled kõigeägedam!" :)
5 ajal saime kõik Vabakal juhuslikult kokku. Tamm oli just seal, Maria tuli ja siis veel Mariana. Soovisin kõigile head sõbrapäeva ja kutsusin totuu ka autost välja, et talle lõpuks "head sõbrapäeva" soovida. Sellepärast ma ei soovinudki talle seda ennem, et tahtsin kallistada teda ja siis tahtsin temalt veel seda Joosepi kallit, mille ta mulle siiani võlgu oli. Muidu ma oleksingi enne Joosepit näinud ja temalt selle kalli saanud, kui Kaarlilt, keda ma viimasel ajal peaaegu iga päev näen. Igati hea ja tore sõbrapäev oli. Enne ära minekut, ütles Kaarel: "Msnis kohtume!", aga me ei kohtunudki, kuna mul on nii haige uni.
Kolmapäeva hommikul toodi mind mu oma autoga kooli, sest see läks remonti, nii et õhtuks oli see enamvähem nii korras, et sellega võiks nüüd ülevaatusele minna. Algusest peale pole numbrituled põlenud, tagurdustuled vist mingi aeg töötasid, aga lõpus enam mitte ja palju teisi asju on nüüd vägagi korras, kuigi enne auto tagasi saamist kadusid pidurid ära, nii et hea oli, et see tema käes juhtus enne, kui mul endal see juhtunud oleks.
Esimene tund oli jälle tehnomajas seminarikorraldus, kus me rääkisime oma unistuste maast, kuhu me minna tahaks. Ma tahan Suurbritanniasse praegu kõige rohkem minna. Mingi teema oli veel sellega, aga ma ei mäleta, kuna see oli tegelikult juba nii ammu.
Saime iseseisva töö ülesande: 2-päevane seminaripakett, mille me Kristjaniga kahepeale pidime tegema, aga lõpptulemus oli see, et kui lõpuks too õhtu kätte jõudis, mil me seda koos tegema oleksime pidanud, siis ma magasin rahulikult kodus, sest ma harjunud muidu peale kooli magama, aga kuna ma olen iga päev peale kooli linnas olnud, siis on nii, et kui ma lõpuks õhtul koju jõuan, jään kohe magama ning magan hommikuni.
Terve see seminaritund oli nii tore, kuna meil oli Kristjaniga mega huvitav vestlus. Me ainult rääkisimegi terve tund omavahel, nii et õpetaja pidi juba keelama: "Birgit, ära sega!" Tegelikult oli kogu see päev üsna rahutu, igas tunnis õpetajad keelasid mind. Ma ei suutnud rahulikult istuda ega vait olla. Viimasel ajal me Kristjaniga ainult räägimegi. Msnis räägime, vahetunnis seletame ja tunnis ka veel.
Rahutu ma olin sellepärast, et Kaarel käis ARK-i eksameid tegemas. Saingi esimeses tunnis temalt sõnumi: "Ära tegin, aga ära pöidlaid lahti lase, kell 11 on sõit!", nii et järgmises tunnis ma ei saanud üldse enam rahulikult istuda. Kaarel ütles, et ta kardab sõitu rohkem, kuna ta ei oska kahe käega roolistki kinni hoida, aga ma lootsin ja uskusin, et tal läheb hästi ja läks ka. Enne seda rääkisin vahetunnnis temaga veel msnis. Seletasin talle, mis ma 2 aastat tagasi sõidueksamil tegema pidin ja sain talle veel viimast korda öelda: "Sul pole ju lube",mille peale ta mind pe**e saatis, nagu ta seda viimasel ajal iga päev teeb, nii et ma pidevalt loen, mitu korda päevas ta mind sinna saadab. Kaarel, ma tean, et ma olen vahel nii vastik, aga mu hea õnn ikkagi aitas sind.
Jõudsin vahetunnis veel raamatukogus käia. Ma korduvalt mõelnud August Gailiti raamatu "Toomas Nipernaadi" peale, mis mind täna raamatukokku viiski. Ma selle aasta jooksul nii palju lugenud ja raamatukogus käinud, et ma ei pea seal Mango emale enam midagi ütlemagi, ta juba teab isegi kõike.
Teine tund oli maailma turismigeograafia, kus me tegelesime mõõtkavaga. Õpetaja tegi mingeid arvutusi tahvlile. Lambist kirjutas sinna mingi suure arvu, ise seletas: "Ma panen rohkem nulle!" See oli ikka ehtne geo tund. Arvutasime ja tegime mingeid töölehti. Geograafia pole kunagi mu lemmiktundide hulgas olnud, nii et peab üle elama kuidagi. Õnneks seda tundi eriti kaua polnud, kuna kell 11.15 oli mingi loeng erasmuse ja vahetusõpilaste teemal. Üks tore noormees käis rääkimas oma hariduskäigust, erinevatest koolidest ja nende süsteemidest. Ta rääkis nii ägedalt ja rebis suht palju, nii et suht palju sai naerda ja mulle meeldis. Seejuures ei saa mainimata jätta muidugi Kaarli klassivendasid, kes me selja taga istusid - see mantliga tüüp ja üks teine poiss, kes on meiega sama vana, aga näeb välja nagu 12. Neil kummalgi suu üldse kinni ei püsinud, terve see aeg nad muudkui seletasid, targutasid ja tegid mingeid oma nalju. Tollele mantliga tüübile ei meeldinud enam tooli peal istuda, siis istus maha põranda peale. Jälle naerdi. Ütlesin Kaarlile, et kui ma ta klassis käiks, siis ma oleks nonde kahe tüüpide kambas ja peksaks segast nendega. Haah, tegelt vaevalt küll. Alguses ma suht naersin seda, kui idioodid nad on, aga lõpuks hakkas see möla pinda käima, nii et Annakas käskis neil vait olla, aga nad ei hoolinud sellest ja rääkisid ikka edasi. Kaarel: "Seal ei aita ei ussi ega püssirohi."
Vahetunnis käisime söömas. Ütlesin Annakale, et ma võin kihla vedada, et me jõuame Kristjaniga suured praed kiiremini ära süüa, kui ta oma väikese, aga lõpptulemus oli see, et hoopis mina olin viimane. Helistasin Kaarlile ka, kes nii pettunud oli, kuna ta sai küll sõidueksami tehtud, aga sõiduõiguse saab alles nädala aja pärast, kuigi ta nii lootis, et saab selle juba täna, nii et peab nädal aega veel ilma lubadeta vastu pidama, kuigi mida päev lähemale lubade saamisele, seda ülbemaks ta muutus. Käskisin tal vene keele tundides käia, aga ta lubas üle lasta. Mina: "Kui sa üle kavatsed hakata laskma, siis ma peksan su sinna lihtsalt!"
Kaarel: "Sa ei saa, mul on kiire bmw, sa ei saa kätte mind."
Mina: "Küll ma saan, kui sa autoga passid kuskil, siis ma ilmun järsku kuskilt välja ja hüppan su autosse."
Kaarel: "Ma hoian uksi lukus."
Mina: "Tee mis tahad, tahaks näha palju ma üldse sind veel näen või sinust kuulen peale kolmapäeva", aga nüüd peale ta lubade tagasi saamist oleme me veel rohkem hakanud koos olema ja rääkima, kui varem, mis mulle tegelikult täiega meeldib.
Kolmapäeval oli kolm tundi. Viimane oli ka kursusejuhatajaga - turismisinfokeskuse töökorraldus, kus me eelmisel tunnil tehtud postrit esitlesime. Õpetaja: "Kust me siis seekord alustame?"
Kristjan: "Me pooldame täna seda, et tüdrukutel on eesõigus!"
Jane: "Jah, nüüd on küll eesõigus, uksest küll ei lase tüdrukuid esimesena", aga siiski oli täna tüdrukutel eesõigus. Me Annakaga näitasime täna, kui tublid me oleme ja läksime esimestena oma postrit esitlema, kuigi tavaliselt oleme me viimased.
Ma ei tea, kas me ei meeldi kursusejuhatajale, aga talle ei meeldi viimasel ajal miski, mida me teeme. Postri kallal ta ka noris mega palju ja surus meid oma küsimustega täiega nurka. Pärast vaidlesin õpetajaga ööbikuoru teemal mega pikalt. Ta väitis, et õige ööbikuorg on see ürgorg, mis jääb linnamäe paremale küljele. Ma üritasin selgeks teha, et see on ürgorg ja seal on trepid ning sealt saab läbi kõndida, aga tema väitis, et seal on ainult org ja see ongi ööbikuorg. Tegelikult ongi, aga õpetaja ei saanud sellest aru, mis ma talle üritasin selgeks teha.
Tunni lõpus sõitis kõigil ikka korralikult ära jälle. Need kursusejuhataja tunnid mõjuvad meile kolmele suht laastavalt, sellesmõttes, et tarkuse asemel tuleb pähe mingi lollus ja siis hakatakse niisama segast panema ja naerma. Annakas viskas näppe ja ma muudkui rääkisin, nii et õpetaja pidi jälle keelama hakkama ning ütles: "Tunnis tuleb nii käituda, et kaasõpilasi ei häiri!"
Lootsin, et mu autost kitt tuleb mulle peale kooli järgi, aga pidin ikkagi bussiga minema. Peale tundi läksimegi kohe bussi peale ja sealt edasi Rõuge bussi peale, kus Jannu ja Siimuga segast sai pandud. Rääkisime jälle autodest jne.
Õhtuks oli selline keskmiselt hea olemine, tegin jäätisekokteili ja auto on lõpuks korras ning siis rääkisime Alariga elu head juttu. Rääkisin talle koolist, kus mulle üllataval kombel täiega meeldima on hakanud, nii et ta ütles seepeale: "Ma kujutan ette, et kunagi räägid mulle, kui raske on ära minna, nagu oli keskkooli lõpus." Ta teab mind selle koha pealt kõige paremini, ta on kursis mu eluetappide ja erinevate koolidega, kus ma käinud olen ning talle rääkinud, kuidas mulle, kas meeldib või ei meeldi seal käia jne. Ma usun, et juba varsti saavad ta sõnad tõeks.
Lugesin raamatukogust võetud "Nipernaadit", millest mul nüüd sõltuvus on, kuna kui ma lugema hakkan, siis ma ei suuda enam seda raamatut käest panna. Tegin sellise avastuse, et ükskõik, mida ma praegu teen, mida ma oleks pidanud mõistma gümnaasiumis, hakkab alles nüüd kohale jõudma. Hakkan alles nüüd mõistma seda kõike. Silmad on avatud maailmale ja tarkusele, mille ees ma varem kogu aeg silmad tugevasti kinni pigistasin, kui need lähemale ja jõudsid ja mu sisse ronida tahtsid.
Rääkisin veel Elise, Kristjan ja Kaarliga. Kaarel oli kuri jälle. Mina: "Miks just minuga?"
Kaarel: "Kellega siis? Mind võetakse kodus toidult maha, kui ma kuri olen, siis valan su peale kõik välja."
Mina: "Sorri, et elan!"
Kaarel: "Ära emotse nüüd. Biku on emoplika, jejee" ja sellest hetkest alates ma olengi emoBiku. Mõtlesin, et iga päev, kui ma Kaarlile helistan, siis küsin, kas ta tahab minuga välja emotsema tulla, kuna pidin talle ka emotsemist õpetama, aga mul läheb alati meelest ära.
Lõpuks oli nii haige uni juba, kuigi Kaarel pidi mu eest ka päeval magama. Sai mingit segast veel aetud. Mina: "Mis teed?"
Kaarel: "Niisama."
Mina: "Äge siis."
Kaarel: "Olen jah."
Mina: "Oled, oled!"
Kaarel: "Olen jah."
Mina: "Ego!"
Kaarel: "Ei, ma ei ole ego, Ego on ego, mina olen Kaarel."
Mina: "Totu oled hoopis."
Kaarel: "Ma pole ainus."
Mina: "Kes veel?"
Kaarel: "Joosep ja Biku kaa."
Mina: "Umbe nunnu."
Kaarel: "Kes? Mis? Kus?"
Mina: "Mida sa ajad?"
Kaarel: "Ei tea ma."
Mina: "Kes siis teab?"
Kaarel: "EmoBiku teab!"
Siis seletasin talle, mis vahel on pikutamisel ja bikutamisele. Bikutamine tähendab Bikuga koos olemist, haaha ehk siis pidime neljapäeval välja minna. Läksingi neljapäeval ainult oma lemmiktunniks - Eesti kultuurilooks kooli, seegi oli alles 2. tund, sest 1. oli vaba. Rääkisime gooti stiilist. Seletasin parasjagu jälle Kristjaniga, kui õpetaja küsis: "Noh ajaloolane, kust maalt sai alguse gooti stiil?"
See on rohkem kunstiajaloo teema, aga pakkusin siis umbe ettevaatlikult: "Kas Prantsusmaa või.." ning juba õpetaja rõõmustas mu õige vastuse peale ja ütles: "5 punkti!", iseasi, mis ma nende punktidega peale hakkan, aga taaskord oli jälle üks väga hea tund.
2. tunnist lasin üle, kuna mulle piisas juba eilsest, kui kursusejuhtaja nii näkku pani ja mulle üldse ei meeldi ta tunnid enam, kuigi Kristjanil on kahju, et õpetaja meiega Tallinnasse ei tule, muidu saaks seal ka segast ajada.
Sellepärast lasin ka üle, et Kaarlil oli ka ainult kaks tundi ja ma tahtsin temaga veel välja minna, enne kui ma ära Tallinnasse läksin. See oli mega äge pärastlõuna. Käisime igal pool. Mul oli täiega sõitmise tuju ja Kaarlil oli vaja Parksus käia, nii et läksimegi sinna. Passisime mingi aeg ühes ilusas korteris. Elu hea oli lihtsalt diivani peal istuda ja rääkida ning kellatiksumist kuulata. Mingi aeg läksime tagasi linna. Käisime Kosel mingit lillat bussi vaatamas ja siis tiksusime linnas, kuulasime muusikat ja elu tore oli see kõik temaga. Mul oli terve päev mingi äge tuju ka, nii et Kaarlil õnnestus jälle terve päeva vältel mind sadakorda pe**e saata.
Läksime Vabakale, siis Taago ja Silver tulid ka me juurde jutustama. Mingi riiete vahetamise teema käis. Nad pidid konverentsile minema, aga Silver oli just Tallinnast tulnud ja pidi enne seda riided ka ära vahetama. Hakkaski seal samas autos pluusi vahetama. Mina: "Ma vahetaks ka, kui mul midagi vahetada oleks, aga me võime omavahel riided ära vahetada", naersime seal ja siis nad läksid minema. Me läksime Noorusele, kuni mulle helistati ja ma Atsi jaoks mingi plektiüki kuskilt peale pidin võtma, millega ma hiljem oma näpu katki tõmbasin, nii et ma olengi nüüd emoBiku, nagu Kaarel ütleb.
Kaarel tegi mu autos tuled ka korda. Ta sattus oma kruvikeerajaga nii hoogu, et oleks sellega vist kõikvõimalikud asjad korda teinud. Alguses ta lammutas kõik need lülitid laiali, kus sooja ja külma õhku tuleb jne. Seal oli muidu täielik pimedus, aga käisime poes, kust ta ostis pirnid ning tegi need korda. Mulle hakkab mu auto juba jälle meeldima, kuna see on hetkel igatipidi nii korras. Ta lammutas mitu korda toda värki seal lahti, nii et mul oli suht huvitav kõrval vaadata ja targutada. Nii hea päev oli too lihtsalt. Pärast viisin Kaarli koju ka veel ja siis sõitsin vastu roosat päikeseloojangut koju. See oli nii ilus, et ma karjusin üksi seal autos. Polnudki sellel talvel ja sellel aastal nii super head päikseloojangut näinud ja mul on nii kahju, et mul kaamerat kaasas polnud, et seda jäädvustada.
Vähe sellest, et me Kaarliga terve päev väljas olime, siis rääkisime terve õhtu msnis ka veel. Kermoga ka seletasime sellest, kuidas ma teda linnas nägin ja karjusin: "Kermoo!", nii et Kaarel mind imelikult vaatas ja mul polnud numbrit ka, et Kermole helistada. Kermo: "Tahad siis mu numbrit? Äkki järgmine kord ei peeta sind imelikuks, saad helistada ja häälitseda."
Jaa eelmises postituses unustasin veel kirjutada, mis mu õde mu juuste kohta ütles, kui need tuule ja lumega sassi olid läinud: "Su juuksed on nagu mopsi(koera) saba!"
Ja kui ma Joosepi juurest ära läksin, siis ta küsis, millal ma raamatut kirjutama hakkan? Ma ikka ei tea. Ma ei suuda enam blogigagi järje peal püsida.