I will be Popular

Laupäeva hommikul pidin juba kell 8.00 Annu maja ees olema, et nendega koos Sänna laadale minna. Mitte, et nagu laadale vaid pigem rahvarohkesse kohta, kus näeb palju sõpru/tuttavaid. Seda ka seal. Tegime Annuga ringi peale ja läksime Sillu ja Risto juurde, kes liiklusjärelvalvet korraldasid ja takistasid autojuhte parkimast sinna, kuhu muidu iga aasta pargitakse. Nad hakkasid muidugi kohe rebima, nimetades endit turvadeks. Nad elavad ka Sännas nii, et üks elab muidu ühes Sänna otsas, teine teises - mõlemad mäe otsas. Sillu: "Org on kogu aeg hirmu all."
Autosid muudkui tuli. Sillu: "Täna teeme erandi" ja lubasid võõraid ka Sänna südamesse, muidu on alati terve Sänna hirmu all ja kedagi sisse ei lubata.

Pildistasin neid, naersime ja läksime Silva ja nende juurde. Silva sõi jäätist juba, kuigi nii külm ilm oli. Nad pidid batuuti valvama seal ja raha küsima, kui keegi hüppama tahtis minna, aga keegi polnud alguses huvitatud, kuna kõik oli nii märg. Nii tegidki nad Deiviga ise algust. Pärast olid mõlemal sokid nii märjad, et muutsid värvi juba. Ma käisin alles pärast tasuta hüppamas seal, kui kõik juba ära kuivanud oli.

Hiljem liitus meiega veel Ulvi ja siis igasuguseid muid tegelasi. Käisime niisama ringi ja ostsime süüa. Annu vend oli endale mängupüssi ostnud, siis käis ja sihtis meid sellega.

Ennelõunal, kui autosid järjest tulema hakkas, läksime uuesti Sillu ja Risto juurde. Mina: "Siin on varsti ülerahvastus. Te ei pidanud inimesi Sännasse nii palju laskma ju."

Sillu: "Ma helistasin sõpradele!"

Sillu üldse rebis täiega. Näitas oma katkist vihmavarju, mille ta vahepeal ära oli suutnud lõhkuda ning siis oma käe peal olevat haava, ise seletas: "Kaklesin, üks tüüp on out-is praegu põõsas!"

Mina: "Millises audis?"

Sillu: "Quattros!"

Nalja sai ikka. Ühed parkisid ikkagi sinna, kuhu parkida ei võinud ega kuulanud Sillut ja Ristot. Kui nad siis kõik autost välja tulid, avastasin nad oma mälestustest, kui me ükskord sugulastega Hiiumaal olime, nad helistasid ja ka järgi sinna tulid. Ühele neist lõppes see seiklus tookord politseis kaineks magades, teine magas lihtsalt autos. Ma ei teagi, kuidas nad sealt Hiiumaalt lõpuks tulema said. Ma hakkasin täiega naerma, kui neid hulle nüüd üle pika aja nägin. Inimesed ikka ei muutu.

Henn oli ka laadal taksikoera müümas. Müüs seda 120€ eest, mulle lubas 50€ teha. Ausõna, mulle taksid üldse ei meeldi!

Kui laadal rohkem rahvast juba oli, siis nägin sugulasi, kellega rääkima jäin ja siis ülipalju sõpru, keda ammu polnud näinud. Näiteks Merilini nägin viimati täpselt aasta aega tagasi sel samal laadal. Jooksin kohe tema juurde, kui teda täna nägin. Hea on teada, et alati on kuskil olemas üks särasilmne Merka, kes sind ära unustanud pole, vaatamata sellele, et me viimati aasta aega tagasi kohtusime. Küsis, kuidas mul eksamid läksid jne. Kirjandi kohta ütles: "Me just ükspäev arutasime, et Bikul juttu jätkub." - minust ikka räägitakse igal pool.

Annu pärast ütles: "Sul on nii ägedad sõbrad."

Mina: "Mis mõttes?"

Annu: "No kõik need, kes siin vastu tulevad ja seletavad." - ja ma arvan ka, et mul on väga ägedad sõbrad ikka. :)

Hiljem tulid Sannu ja Raive ka sinna. Sannu oli just ärganud ja elu padjakaga, aga sellegi poolest tahtsin ma koos temaga pilti teha, mille peale Sannu seletama hakkas, et ma panen need nagunii kohe üles, kui jõuan, mida ma ka tegin.

Õhtupoole läksime muusikakooli 53. lennu lõpupeole. Ma ei läinud sinna niivõrd sellepärast, et kellelegi lilli viia, vaid rohkem enda pärast. Juba sellepärast, et ma ise eelmine aasta lõpetasin ja tahtsin tunda seda tunnet uuesti. Tahtsin teada, kas see tekitab minus veel samu emotsioone. Ma kujutasin juba mõttes ette, kuidas ma muusikakooli hümni 2. salmi ajal pisaraid valama hakkan, aga ei, kuigi mul käisid mega külmavärinad üle. Nii võimas tunne oli seda kogu selle rahva sees kaasa laulda. Aga kuna seekord ei olnud see minu lõpupidu, siis ma ei nutnud ka. Pärast Hanna-Mari mind nägi, siis küsis kohe: "Noo nutsid ka jälle v?"

Muidu oli see kontsert-aktus väga super. Hoidsime alguses Annu ja Elisega Gerdile, Intsule ja Evertile ka kohta. Ootasime elu kaua neid, nad jõudsid nii hilja. Gert ja Evert ei jõudnud ära istuda seal pärast, kuna kõik muudkui venis. Käskisin neil kannatust varuda, ise aga nautisin seal olemist. Kontserdi ajal vajusin mõttesse, aga aktuse ajal kuulasin neid kõnesid mega huviga. Kui ma praegu tagasi eelmisele aastale mõtlen, siis ei mäleta ma ühtegi kõnet sellest.
Selle aasta aktusest meenuvad mulle aga direktori sõnad: "On kindlaks tehtud, et need, kes on vähemalt viis aastat pilli õppinud, on vanaduspõlves ja ka üleüldiselt hea mälu ja meeldejätmisvõimega." - Mul meenus selle peale kohe Eliis, kes alati imestab, kuidas ma kõike nii hästi mäletan. Üks saladus peitub arvatavasti siis selles.

Veel rääkis direktor vanematest, kellele on tähtsad oma laste saavutused, jättes seejuures tahaplaanile kõik oma enese saavutused elus. Evari kõne oli ka hea. Juba see, kuidas ta seda luges - lihtsalt paberi peal, püüdes aru saada, mis seal kirjas seisab. Siiani jäi kummitama kõne lõpus olev lause: "Sõnad ütlevad küll palju, kuid muusika rohkemgi veel."

Jäin sellele pikemalt mõtlema, kuna kui ma Sveni peale mõtlen, siis oleme me just sõnades leidnud suure väe, aga kui ma oma eelnevate muusikakooli aastate peale tol hetkel mõtlesin, siis läks see lause südamesse ja nõustusin selle väitega.
Direktori eestvõtul lauldi veel üht pikka regilaulu, mida lõpuks enamus saalisolejatest kaasa laulis ja lõpuks oli aeg, et lilled lõpetajatele üle anda. See aasta oli aktus nii ülesehitatud, et lillede andmine toimus kõige lõpus. Osad läksid alla fuajeesse, teised jäid üles aulasse. Alguses andsime Mannule ja Kätule aulas lilled ära, juhatasin siis Gerdi, Intsu ja Everti kiiremat teed alla, kuna neil oli äraminekuga kiire ja läksin siis ise ka alla Sanderit ja Piretit otsima, et neile lilled anda. Läksin Sanderi juurde ja ütlesin: "Palju õnne väikeEmme!"

Sander: "Palju õnne suurEmme!"

Mõtlesime Annuga, et kuidas me koju saame, siis tulid aga just Grete ja Siret, kes olid ka lahkumas. Soovisin Piretile õnne, andsin lilled, tegime pilti ja siis kiirelt minekut.

Nii ilus, nii ilus, nii ilus ja kuidas siis mu mõte lendas, kui me autoga koju sõitsime. Meeldejäävalt hea oli kogu see muusikakooli lõpupidu, ühtlasi ka eelmänge eelseisvaks gümnaasiumi lõpupeoks, kuigi neid lõpupidusid tuleb veelgi, sest meie kooli oma on kõige viimane selle aasta lõpupidude reas.
Jõudsin koju, siis Lossu kutsus mind Sännasse Sulot fännama, kuna ma ei näinud teda hommikul laadal kordagi. Ta muudkui jutustas mulle msnis, kuidas ta oma õega laada peal ringi jalutas, ta õde aga tahtis, et Lossu talle igasuguseid asju ostaks ja müüjad pidasid Lossut oma õe emaks.

Kuigi Sulo laulud on mul ammu juba peas mingist vanast Viitina peo fännamisest, kus ta esines, siis ma ei läinud, kuna õhtul oli eurovisiooni finaal, millele ma kogu õhtu pühendusin. Lossu lubas selle peale elektri väljalülitada, et ma vaadata ei saaks. Üldse pani ta nii head teksti, vaatas mu msni pealkirja ja ütles: "Aga ma elu solv nüüd su peale, sest kuidas peaks mina veeuputusest eluga pääsema?" ja nii pidin ma ka tema nime sinna lisama.

Lossu: "Tänks, Biku!"

Mina: "I make your day!"

Lossu: "Yes, you do!" ja pani oma alapealkirjaks: "Biku, you make my day", mis tal seal siiani on, sest nunnudele lähevadki nunnud pealkirjad.

Vahepeal hakkas Kassu msnis seletama, mille peale ma ta oma vennale külla kutsusin, kuna meil polnud kedagi kodus ja nii plaanisime eurovisiooni vaatama hakata. Käisime poes, siis Kassu läks otse, üle mäe, hüppas seal ringi nagu kits ja laulis "miniseelikut", kuni tal jalg pahupidi läks ja ta üldse enam nii rõõmus polnud, lonkama hakkas ja ütles: "Enam ma miniseelikut ei laula". Pärast ikka laulis. Jõudsime üles maja ette tagasi, siis Kassu karjus maja ees: "Kõik eurovisioonile!"

Mu vend: "Kõik paraadile!"

Hakkasime pannkooke tegema. Kassu lubas ise teha, kui ma taigna valmis teen, aga lõpptulemus oli ikkagi see, et kui Annu ja Sagu tulid, siis tegi neid Annu. Pärast ma saatsin Kassu ka kööki, et ta näitaks oma pannkoogi tegemise oskusi, aga ta ei pannud isegi õli ja siis see pannkook oli nagu mingi käkk. Taigna sisse kallas ta üldse ginni, ise lubas ära ka süüa selle. Ma kallasin carribat. Pärast mu vend seletas, et pannkookidele peab sildi juurde panema, mis millega on. Ma sõin kõige rohkem 2 pannkooki, ülejäägi sõid Kassu ja mu vend ära, nii et terve laud oli moosi täis, nagu sõda oleks üle käinud.
Eurovisioon algas, siis Annu ja Sagu läksid minema. Me läksime tuppa telekat vaatama. Kuna digibox oli katki, siis ei saanud ma oma toas vaadata ja pidin nende kahe hulluga teises toas vaatama ja kuulama, kuidas nad kommenteerisid ja kaasa röökisid, eriti, kui punktide andmine käis. See oli nii haige. Ma ei kuulnud mitte midagi, mis telekas räägiti, nii et vaatasin järgmine päev uuesti, kordusest.

Siis nad rääkisid, kuidas kitarrile medikat saada - ostad zeni 50-kroonise laadimiskaardi, lõikad - tsik-tsik välja ja ongi olemas.

Tegin Kassust pilte, kui ta segast pani. Leidis mu prillid kuskilt, ma imestan, et ta neist läbigi nägi, aga ta oli suht segi omadega, et tal erilist vahet polnud vist. Mu vend leidis oma arvuti pealt tolmurulli ja pani Kassule selle pluusi peale, too ei saanud midagi aru. Käis ringi, tolmurull valge pluusi peal.

Punktide andmise ajal nad sattusid üha suuremasse hasarti nagu elaks jalka mängule kaasa ning muutusid üha vihasemaks, kui Eesti kas üldse punkte ei saanud või väga vähe punkte sai. Kui Bosnia & Hertsegovina mingi punapäine naine punkte edastas, ütles mu vend: "Pista p***i endale need punased juuksed ja anna Eestile punkt!" - ma olin nii kõveras juba, ainult naersingi.

Läti oli viimane riik, kes hääletas. Ma ei tea, mis teema neil lätlastega oli, igatahes sõimamine käis kogu aeg lätlaste kohta. Mu vend lubas hakata Läti poole astuma, kui nood Eestile 12 punkti ei pane. Kui Läti aga Eestile 4 punkti pani, siis ütles mu vend: "Minge p****e oma 4 punktiga. Mida me teeme nende 4 punktiga nüüd veel?"

Veel nimetas ta Poola-Eesti piiriks Lätit ja Leedut.

Kassu üldse seletas Ukraina laulu ajal, kui taustaks joonistati, et too naine joonistab varest, kuigi too oli kotkas.

Eurovisiooni ajal käisin vahelduva eduga msnis, seletasime Kapiga. Kirjutasime laulusõnu kaasa, kui enne hääletuse lõppu veel neid laule korraks lasti. Kapile meeldis Taani ja Rumeenia. Ma ikka elasin Rootsile, Eestile ja Soomele kaasa, kuigi lõpus hakkasid mulle peaaegu kõik laulud juba meeldima.

Kapp ikka kiitis Taanit: "Praegu Denmark käib. Jumala hea."

Mina: "Uus hypnotize v?"

Kapp: "Ma enam ei tegele. Let's take new tomarrow. 22. juuni võiks olla juba. Mul suva, kas ma lõpetan või ei lõpeta - tulen ikka kohale!"

Ma lootsin ikka täiega, et Rootsi võidab ja võit tuleb Põhjamaadesse, siis võitiks ikkagi Azerbaijan. Kuigi see minupoolne favoriit polnud, siis polnud tegelikult ma otseselt vastu ka sellele, sest nad on igati ära teeninud oma võidu - 4 aastat osalenud ja iga aasta esi kümnesse tulnud. Iga aasta on mulle Azerbaijani laulud meeldinud ka, eriti 2009 see "always in my heart, always in my mind" jne. Rootsi võitis mõnes mõttes ikkagi, sest rootlased kirjutasid Azerbaijanile laulu ja Eesti eelviimane koht polnud ka kõige hullem, kuna need 18 riiki, kes finaalist välja jäid, olid kokkuvõttes veel halvemas olukorras.

Jälle oli võidu lauluga nii, et see oli üks vähestest, mida ma küll teadsin, aga polnud niisama üldse kuulanud ega arvutissegi tõmmanud. Peale võitu alles tõmbasin ja läksin magama ära.

Pühapäeval tahtsin isa juurde minna, kuna ma olin jälle süüdi, et köök nii ära lägastatud oli ja siis ema terve päev võttis mu kallal, aga isal polnud aega järgi tulla ja nii ma istusin vaikselt oma toas terve päev. Kuigi siis ka ei saanud rahu, kuna digiboxi värki hakati sättima jälle ja siis ma pidin oma paksult asju täis lauda liigutama, et juhtmeteni saada, aga ma ei viitsinud. Ma ütlesin emale nii, nagu ma ükskord Glaserile ütlesin, kui ta mu vihikut tahtis: "Võta kõik, jäta rahule mind ainult!"

No tegelt Glaserile ma ütlesin: "Võta mu vihik, ainult ära siia tule!", sest ma ei tahtnud, et ta hull mu kõrvale istuma tuleks.

Lõpptulemus tänasele sõimamisele oli see, et ma sain õhtul veel sefiiritorti ka, täiesti lambist. Kuldne elu ikka.

Kuna kuupäevaliselt sai alles täna, 15. mail meie 52. lennu muusikakooli lõpetamisest aasta, siis panin ma mälestuseks pildi üles. Peale seda jäingi pilte vaatama ja hakkasin lennuraamatuga tegelema jälle, mille tegemise ma täiesti hooletusse jätsin vahepeal. Vaatasin igasuguseid pilte gümnaasiumi ajast ja mõtlesin, et mõni pilt ikka ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Mõtlesin, et panen midagi ägedat üles ka, aga ma ikka ei pane, vaid teen nende gümnaasiumiaastate mälestuseks piltidest video. Kogu nende piltide vaatamise aja, kummitas mind lause "pildid jooksevad mu silme ees..".

Õhtul vaatasin Eesti otsib superstaari. Mu viimane lemmik - Kevin läks välja. See hooaeg on üldse nii jama. Juba esimeses saates läks Jaan Lehepuu välja ja peale seda pole eriti huvitatud sellest saates enam. Sama mõttetu hooaeg, nagu II hooaegkki, kui Jana Kask võitis.

Kogu selle eilse muusikakooli meenutamise peale ja mu ammu plaani teostamiseks, võtsin kandle välja ja püüdsin meenutada eksamilugusid. Enamus oli endiselt meeles, kuigi ma polnud nii kaua mänginud. Samal ajal, kui ma mängisin, meenus mul veel nii palju asju seoses muusika ja muusikakooliga.

Esmaspäeval alustasin ajalooga jälle ja üritasin eksamivihiku ülesanded kõik ära lahendada, mida ma peaaegu ka jõudsin ning jätkasin siis jälle lennuraamatu tegemisega, milleks kuluvad mu enamus üleval istutud ööd, sest just siis on mul kõige rohkem inspiratsioon ja tahtmist seda teha. Kõigele vaatamata annab ka Lauriga rääkimine mulle mega inspiratsiooni, isegi siis, kui me kasvõi niisama mingit teksti ajame.

Esmaspäeval oli veel Saqu sünnipäev. Palju õnne veelkord! Lisaks sellele oli ka mu sugulase sünnipäev, kes seda laupäeval tähistas ja kuhu ma ka eurovisiooni pärast ei jõudnud, aga vähemalt jõudis isa, nagu ma sugulasele laadal lubasin: "Ta tuleb kindlasti millalgi, kui oma pulmaväravad ja muud hullused tehtud saab." Avastasin täna taaskord, et mul on nii toetav isa. Helistas ja siis ema riidlemise peale ütles ta mulle nii: "Tegele oma asjadega. Las teised paanitsevad. Sa ära tee väljagi!" ega nii on ka. Mul on põhiline see, et kui ma oma asju teen, siis keegi ei tüütaks mind oma mõttetu jutuga mingist olnust sündmusest, mis mind tagantjärgi üldse enam ei huvita, nagu see pannkoogi asigi.

Tüütavaks muutus ka see kodus istumine. Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev möödus nii, et ma ei käinud kordagi väljas, juba sellepärast, et halb ilm oli ja kooli ka ei pidanud minema. Ma pole harjunud väga sellise üksluise kodus istumisega, sellest võib üledoosi saada, nagu Kädi mulle ütleb: "Sa oled mega üledoosike!", aga vähemalt oli esmaspäev see päev, kui digibox mingit moodi korda sai ja ma telekat jälle vaatama sain hakata.

Kui ma esmaspäeva õhtul jälle lennuraamatut tegin, tekkisid mul pilte ja oma eelnevaid kaameraid meenutades järgmised mõtted: gümnaasiumis on kõigile mu eelmine kaamera nii kalliks saanud. Nüüd on aga uus kaamera, millega jälle uute kohta edasi minna."

Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis tuleb mul öösiti mega inspiratsioon kõike teha, ehk siis õhesõnaga - ma muutun junkieks ja mõte hakkab jooksma. Sel puhul kontakteerusin ma Eliisiga. Talle teatan ma alati, kui mind jälle ülim junkielisus tabab. Täna polnud ta ka kiidusõnadega kitsi. Rääkisime pikalt ja laialt. Kõige lõpuks ma avastasingi, et me oleme msnis nii palju rääkima hakanud viimasel ajal, et tõstsin ta msnis kausta, mille pealkiri on "räägin kõige rohkem". Vahepeal rääkides suutsin ma selle aga juba ära unustada, võtsin kontaktide lehe lahti ja vaatasin, et kes see nii hilja veel msnis on, aga siis avastasin, et see on Eliis, kellega ma hetkel räägin.

Seletasin Eliisile, kuidas ma viiamti oma emotsioone telefoni trükkisin, mille peale ta mu telefoni blogphone-ks nimetas. Ma ei naernud terve päeva jooksul ka nii palju kokku, kui öösel msnis Eliisi teksti peale. Me rääkisime ülipalju maast ja ilmast kokku kõike. Eliis: "Mul genereerib siin öösel. Magada ka nagunii ei saa, sest ärevus on +5346776587 peal ja hingata ei saa üldse." Kodus istumine ajab lolliks. Mõtlesime, et võiks nii olla, et kool oleks võinud ikka juunini välja kesta, aga vabaainetena, nii et kõik on koos õpivad, igaüks oma asja ja rebivad." - ma juba tunnengi päevanaeltest puudu.

Peale Eliisiga rääkimist oli nii palju emotsioone, et ma oleks võinud kohe blogi kirjutama hakata, aga kuna ma pole ikka veel järje peale jõudnud ja kell oli nii palju, siis jõudsin ma kirjutama alles nüüd. Taaskord on kell peale südaööd ja mul on energiat üleliia palju, aga nüüd veel teisipäeva juurde. 17.mai - Glaseri sünnipäev. Talle ka palju õnne!

Alustasin jälle ajalooga. Nüüd alati, kui ma ajaloo asju näen, siis mõtlen, et tahaks ka juba öleda, et on lõpusirge. Mitte täiesti lõpp, aga ajaloo eksam võiks vähemalt läbi olla, aga hetkel on küll veel tunneli tunne, mille lõpus ikka veel valgus ei paista. Teisipäev algas üldse nii üksluiselt, aga kõik on pöörduv. Kui Krissu vene keele eksamilt tuli ja mulle teatas, keda ta seal nägi, siis hakkasin ma jälle üleni särama, kuna ta kohtas seal Sveni. Nii hea oli temast midagi kuulda. Me polnud peale kirjandit temaga rääkinud ja just täna sai 2 kuud sellest, kui ma teda viimati nägin. Just eile, kui mul und ei tulnud, püüdsin ma meenutada ta nägusid, häält ja emotsioone, lihtsalt uudishimust, kas ma mäletan teda terviklikult veel nii hästi. See oli nagu hea märk sellest, kuidas ta jälle välja ilmus, aga sellest lähemalt järgmises blogis.
Msnis LemmikSanderi, Pireti ja Kädiga seletades, kuulasin samal ajal igasugust muusikat. Enamjaolt trance't ja techno't, mis pani mind omakorda igatsema klassikalist muusikat. Otsisin välja muusika kuulamise töö jaoks arvutis olnud laulud. Kuulasin Artur Kappi ja muid Eesti heliloojate kuulsaid klassikalisi teoseid. Kuna ma kuulasin aga windows media playeriga, siis märkas Jaanika seda. Vaatas, et ma olen lolliks läinud. Ma juba arvasingi, et keegi kommenteerib seda, mida ma kuulan.

Seoses lauludega, tunnen ma end mega laululeksikonina, nagu Rait ükskord mulle ütles. Pidevalt keegi küsib, mis laulust need sõnad on võib laseb mingit laulu ja küsib, mis laul see on, kes esitaja on vms. Täna ka Elise helistas mulle, lasi mulle mingit laulu ja tahtis, et ma ütleks kes toda laulab.

Sain teada, et ma polnudki ainuke, kes kolmapäeval kooli minema pidi. Kapp ütles, et neil on ka bioloogia konsultatsioon ja nii plaanisin ma sinna ka minna, et oma lemmikuid klassivendi näha. LemmikSanderil pidi üldse eksam olema, lubas õlut osta, teise pudelisse panna ja eksamil jooma hakata. Mina: "Sa hakkad seal röökima siis ju."

Sander: "Ongi lahedam! ..Väike nohu on jah. Pea meeles, et ma taskurätti maha ei unustaks, muidu nuuskan sahtlisse."

Rääkisin muusika õpetajaga veel msnis. Talle ikka ei mahu pähe, kuidas ma ei oska facebookist vaadata kunagi teateid ja käskis nüüd seinale panna teate sellest, et 31. mai esinemine on. Mina: "Ma ei saa seinale teadet panna, mul on sein pilte täis!", mille peale ta naerma hakkas.

Pikk blogi sai jälle, aga tahtsingi blogidest rääkida siin veel. Blogi on hea koht, kuhu saab alati juurde kirjutada või öeldud sõnu tagasi võtta, kui vaja. Ma ei viitsi isegi teiste blogisid lugeda, sest need, kes ajalikku juttu kirjutavad nagu mina, blogivad harva. Ülejäänud on aga need, kes lihtsalt panevad mingit ülimõttetut teksti, mida kas pole kellegi vaja teada või on kuskil juba varem valmis kirjutatud ning tehakse lihtsalt copy-pastet. Need, kes lihtsalt pilte laovad on veel hullemad. Selleks on eraldi pildiblogid, millega Eliis mind juba kurssi viis.

Järeldus: Ma loen parem raamatuid ja kirjutan ise midagi asjalikku.

Lugesingi teisipäeva õhtul ühte oma vana blogi. Mulle täiega meeldivad mu blogid ja need mõtted, mida ma näiteks kuu aega tagasi olen mõelnud.

Maria blogi on ainuke, mida ma igapäevaselt lugeda viitsin, sest tal on ägedad mõtted ja sealt võib alati lugeda ägedatest lugudest, kuidas Tamm näiteks süüa teeb vms.

Teisipäeva õhtul oli see veel tore, et Kalle, kellest ma kaua midagi kuulnud polnud, hakkas rääkima ja arvatavasti me jaanipäeval taas kohtume.

Kirjutasin veel ajaloo arutlust, mis ka homseks valmis pidi olema ja jätsin Eliisi kõige lõpuks, nagu magustoiduks või nii ning üritasin ruttu ajaloo arutluse valmis kirjutada, et temaga rääkima saaks hakata. Täna ma ise ainult jutustasingi. Tekst haigelt jooksis, aga et nüüd tekst lõpmatuseni ei jookseks, siis lõpetan, sest kell pool pool 3 öösel ja Kädi ütles, et ma olen haige.