Seda oligi veel õnnest puudu

Pühapäeva hommikul, kui ma ärkasin ja kardinad eest ära tõmbasin, oli esimene reaktsioon: "Wtf? Malla võtab juba päikest v?" Samal ajal, kui ma pikad riided selga olin pannud ja rattaga maale minema hakkasin.
..Oli emadepäev ja sugulased oli ka selleks vanaema juurde sõitnud. Jõudsin sinna, siis kõik olid juba kohal ja tegutsesid. Vanaisa oli ka just ärganud ja naeris vanaema üle, kuna tädi kaevas roose aias ümber. Vanaisa: "Sa tegutsed siin ega näegi, et sul maja taga roosid välja kaevatakse."

Üritasin isa üles leida, aga ta oli oma mesilaste vaatamisega nii ametis ja ilmus alles söömise ajaks välja. Enne seda andis sugulane mulle mu peegelkaamera. Kõige imelikum oli see, et ma polnud üldse nii rõõmus, nagu ma eile olin, kui seda uudist kuulsin. Mulle ei jõudnud alguses kohale jälle, et see on nüüd päris minu enda kaamera. Ja siinkohal tulevad mängu jälle eesmärgid, mille poole püüdlemine on huvitavam, kui see eesmärk ise. Mitu aastat ma kavatsesin osta ja nüüd lõpuks, kui sugulane selle nädala ajaga läbi foorumite otsis ja ära ostis, polnud see kaamera käes hoidmine üldse nii rõõmustav, kui see teadmine, et ma varsti selle saan. Kõik võivad selle üle küll naerda, aga ma annaks kõik oma asjad ja raha ära, et koolis käia ja aega veeta koos klassikaaslastega. Mis ma selle kaameraga teen, kui mul kodus kedagi pildistada pole? - Sellised mõtted tekkisid mul sel päeval, kui ma oma uut kaamerat käes hoidsin, aga muidugi on mul väga hea meel selle üle ja tulevikus kindlasti mängib see mu elus suurt rolli. Lõuna ajal istusid kõik laua taha, et sööma hakata. Räägiti juttu ja oli niisama tore. Kui magustoidu söömiseks läks, siis vanaema ütles, et ta ei taha eriti jäätist. Isa: "Mis ei taha? Sa pead ütlema, et seda oligi veel õnnest puudu." - see viimane lausepool ajas mind eriti naerma, kuna see meenutas mingist filmist öeldud lauset, aga mul siiani ei meenu, mis filmist see oli.

See lausete teema jätkus veelgi. Rääkisime just midagi, kui keegi mingi targa lause ütles ja ma omakorda oma vanasõnadega lagedale tulin: "Paks laps, ilus laps."

Sugulane: "Ja neid vanasõnu jätkub rohkemgi.."

Siis muidugi vanuse teema. Sugulane sai hiljuti 24 aastaseks, mille peale ta ema ütles: "Ta läheb meil jah juba mahakandmisele.

Isa: "Vanasti oli jah nii - 22 oli viimane taks."

Peale lõunat panime sugulasega kaamerat kokku - objektiivid ja värgid külge ja siis ta rääkis ja näitas igasuguseid asju sealt ning hakkasin siis Rõugesse tagasi sõitma. Pidin tegelikult kohe ajalugu õppima hakkama, kuna mul oli kõik esmaspäevaks ikka veel kõik tegemata, aga mul tuli mega uni ja siis magasin pool õhtut veel maha.

Esmaspäeva hommikul läksin kooli jälle, kuigi midagi head loota sealt polnud. Ajaloo õpetaja oli ka üsna veendunud, et ma olen lootusetu - kõik tegemata ja ma ei osanud talle vastata ka mitte millegi peale midagi. Õpetaja: "Tunnista nüüd, et sa ajalugu ei oska!"

Ma ei tunnistanud talle midagi, kuna ma pole sellega väga nõus. Mu ainuke mõte seal istudes oli - SAAKS SIIT AINULT MINEMA! Kopp oli nii ees juba esimese 10 minutiga. Uni tappis ja selline tunne oli, nagu mul oleks elu kõrge palavik. Lihtsalt olin ja istusin seal tuimalt, jahusin midagi kokku ja vastasin mega napisõnaliselt. Lõpptulemus oli see, et pidin samad asjad neljapäevaks tegema, mille kallal ma nüüd kõvasti töötangi, et kuidagi heastada esmaspäeva ja tõestada, et ma olen valmis minema ajalooeksamile, sest õpetaja kahtles, et ma 20 punktigi eksamist ära saan, kui ma nii edasi jätkaks.

Veel ladus ta mulle laua peale hunniku ajaloo õpikuid ja raamatuid. Terve kott täitus neist + raskus, mis koti seljaskandmisele järgnes ja see virn kodus mu voodi kõrval, mille ajaloo asjad kokku moodustavad. Kuul oli haigelt peas veel peale konsultatsiooni ka. Käisin koolimajas ringi, rääkisin eesti keele õpetajaga. Ta käest sain ka raamatuid kirjanduse eksami jaoks, kuigi tol hetkel ma seal ainult haigutasin ja ütlesin: "Mhm, mhm!"

See oli ka jama veel, et ühtegi bussi enne 11.20 jälle ei läinud. Kõndisin mööda linna ringi, seniks kuni vahetund jälle algas. Käisin Võrumaa Teatajas honorari järel, mille ma klassipulma artiklist sain. Nähes summat, tuli tahtmine jälle kirjutada midagi. Mul üks öö tuli hea mõte ka, aga nüüd ma pean selleks vaid aega leidma.

Kuigi, kui nüüd tagasi pöörduda mu eilse kaamera jutu juurde, siis valdasid ka sel hetkel mind sellised mõtted, et raha ei tee mind kuidagi õnnelikuks. Annaks kogu oma raha ja rikkuse ära, et pääseda sest masinlikust elust.

Läksin koolimajja tagasi. Istusin garderoobis, kuni matemaatika õpetaja jälle mööda läks ja mind nähes ütles: "Kooliajal sind küll nii palju näha polnud, kui nüüd." - alati, kui ma koolimajas olen, näeb ta mind.

Siis tuli kooli remondimees vms nurga tagant umbe rõõmsalt, ise ümises ja küsis: "No mis sa ootad?"

Mina: "Bussi!"

Siis tuli veel Krissu, kes vene keele konsultatsiooni minema hakkas. Rääkisime pikalt ja laialt juttu, kuni ma bussi peale pidin minema hakkama. Nägin seal kedagi, kelle olemasolust ma kõige rohkem puudust tunnen. See keegi tuli samal ajal bussi pealt, kui ma bussi peale minema hakkasin. Kõik oli nagu aegluubis. Nii oskamatu käitumine tol hetkel. Vaatasin talle otsa, tõstsin käe ja lehvitasin, ta lehvitas vastu, nagu hüvastijätuks ja läks. Ta vaatas tagasi mega pikalt, tegin sama, jälgisin ta segadust tekitavaid pilke ja naersin, kuigi see polnud üldse naermise koht tegelikult ning läksin bussi.

Bussi peal olid jälle põhimõtteliselt samad inimesed, kes alati esmaspäeviti lõunases bussis. Inimesed istusid isegi samadel kohtadel. Teistmoodi oli aga see, et järgmisest peatusest tuli Malla, kellega juttu jätkub kauemaks, nagu alati. Alustades eksamitest, lõpetades kõige muuga. Jõudnud Rõugesse, peatus mingi tume auto ning akna peale ilmus üks mustanahaline mees, kes küsis: "Where the school?" Malla läks kiirelt auto juurde ja hakkas neile seletama. Ma hakkasin naerma ja ütlesin Mallale, et kui ma üksi oleks olnud, siis ma oleks neile eesti keeles öelnud: "Eestimaal paluks eesti keeles!" ning poleks neid koolimaja juurde juhatanud. Tean jah, et ma pole vahel üldse tolerantne inimene, aga ma ei saa teha midagi põhimõtete vastast. Malla järgmised sõnad peale seda, kui auto minema oli sõitnud, olid: "Nad olid nii nunnud!"

Peale lõunat mõtlesin, et võiks kaamerat testida ja pildistama minna, kuna väljas oli mega soe ja päiksepaisteline ilm. Pidin aga ootama, kuni Annu koolist tuleb. Seisin oma maja ees, kui naaber tuli ja umbe kavalalt küsis: "Keda sina nüüd pildistama hakkad?", lootes vist, et ma teda pildistan, aga ütlesin talle, et lähen uut kaamerat testima.

Annu tuli, siis läksime kämpingute juurde, kus on minu arust üks Rõuge ilusamaid kohti. Annu oli mega sillas mu kaamerast. Istusime ja rääkisime juttu ning alles siis hakkasime pildistama. Piinasin Annut täiega ja seletasin, mis ta tegema peab. Kokkuvõtteks pildistamisele ütleks nii palju, et ilm oli hea ja kaamera on väga super ja pildid sai ka ülihead. Ootan juba pikisilmi, et teid kõiki sellega piinama saaks hakata. Vaikselt hakkasid mu silmis tõusma ka masinlikud väärtused, millest ma veel eelnevalt pääseda tahtsin.

Pärast Rõuges ringi matkamist jõudsin lõpuks koju, aga mitte kauaks, kuna ma vaatasin ajaloo eksamivihikust ülesandeid ja avastasin, et suur abi nende tegemisel on 10nda klassi töövihikutest, mis aga Sillu käes olid. Helistasingi talle, et Sännasse töövihikutele järele minna, aga Sillu pani nii segast, et ma ennem sain tükkaega naerda. Mina: "Sa oled kodus v? Ma tulen töövihikutele järele."

Sillu imestusega: "Tuled ? Ma lähen otsin siis...lõkke juurest."

Põhiline oli see, et Sillu ütles iga asja peale: "Ja edasi?"

Mina: "Mis edasi? Võtame nüüd tagasi!"

Sillu: "Ei võta tagasi. Mis edasi??"

Lõpptulemus oli see, et ma hakkasingi kohe Sännasse rattaga väntama ja jõudsin nii kiirelt kohal, et kui ma Sillule helistasin, siis ta imestas, et ma juba Sännas olen. Läksin seniks kiikuma, kuni ta mõisasse jõudis. Kiikusin seal üksinda, kuni mingi punane audi tuli ja seisma jäi. Neli tüüpi tuli autost välja. Üks tuli mu juurde, ütles tsau ja uuris, mida ma teen, keda ootan jne. Ta meenutas alguses üht mu tuttav, aga kogu selle aja, kui me rääkisime, ei teadnud ma, kellega ma räägin. Rääkisime elu pika jutu maha ja alles lõpus küsisin: "A kes sa oled üldse?" (see meenutab mulle seda, kuidas me Carruga kunagi tuttavaks saime)
Too tüüp hakkas seletama mulle, et ta on Deivi sugulane ja elab Roosikus. Siis lõi pildi veits selgemaks. Pärast, kui Katu ja Silva tulid, siis nad ütlesid, et ta on mingi Ingvar vms. Katu tegi oma rolleriga tiiru mulle. Kuigi ma kahtlesin, kas temaga üldse sõitma minna, sest selle nädala aja jooksul, kui ta rollerit omanud on, on ta juba mitu korda matsu pannud. Täna ka sõitis kõikidest võimalikest aukudest läbi, nii et ma ainult sõimasin teda kogu tee. Tagasi tulime, siis Ingvar seletas midagi, et Katu tahtis ta autoga kunagi sõita ja lubas tal seda nüüd teha. Me hüppasime ka Silvaga peale. Silva kartis täiega ja varjas end, kui me ta majast mööda sõitsime. Lambist sõitsime kuskil metsas Ingvariga, aga pärast tagasi tulime, siis läks Katu rooli. Alguses sõitis Katu suht normaalselt, aga pärast, kui me mõisasse hakkasime jõudma ja teeotsast sisse keerata oli vaja, siis Katu oleks matsu pannud.
Sillu oli ka mõisasse jõudnud ja töövihikud toonud. Ütles, et me oleme ikka nii kavalad, et autoga ringi sõitsime. Läksin Sillu ja Silvaga kiikuma. Sillu tegi nii suure hoo, et Silva hakkas kartma ja hoidis minust kinni. Tegime pilte seal veel ja naersime neid kohatuid laule, mida Ingvar autost pani: Orelipoiss-valss jne.
Kui Jaanus, Kristjan ja Atu rolleritega tulid, siis läks Ingvar oma autoga minema. Olime veits Sännas veel ja siis hakati koju liikuma. Ma läksin ka otse Rõugesse tagasi. Käisin majade juures veel, kus enamjaolt ainult väikseid lapsi kohtab, aga kuna Timo oli ka seal, siis rääkisime juttu. Timo: "Tulid jälle oma 50-kilomeetriliselt soojendusringilt v?"

Siis helistas Ats ja küsis, et kaugel ta referaat on, mille peale ma läksingi koju ta referaati tegema.

Vahepeal käis veel Henn Rõuges oma sõrmuse järel, mille ma ükskord enda kätte pidin võtma. Esimese asjana, kui ta selle kätte sai, lõi ta hambad sellesse, et vaadata, kui vastupidav see on, tänas ja läks.
Atsi referaadi tegemine kujunes ikka väga kergeks. Netis oli kõi olemas, mida vaja. Sain ise ka kuu ja kuu faaside koha pealt targemaks. Leidsin mega huvitava lehekülje päikese tõusude ja loojumiste kohta: http://www.astronoomia.ee/tahistaevas/efemeriidid
Otsisin mingit fakti referaadi kohta Atsi msni ajaloost ja leidsin sealt mega head teksti, mida ma ise kunagi öelnud olen. Sealt peale sain ka oma laiskusest üle, kui oma sõnade sisu peale mõtlema hakkasin: "Õppida on vaja, mitte lolli mängida!"
Ats oli ise ka mingit loogikat pannud: "Krt kõik on liiga pe***s. Tarkusel on kuskil leke vist, voolab välja kuskilt."

Mu venna kohta ütles ta nii: "Ma olen Piido. Ma olen Rõugest. Ma olen purjus!"

Õhtu oli totaalselt vastupidine sellele, mis hommikul valitses. Olemisrõõm, entusiasm jne saatsid mind ka järgmisesse päeva. Teisipäeval ärkasin telefonikõne peale, kui Kapp helistas ja Sanderi numbrit küsis. Saatsin talle ära ja magasin lõunani ning hakkasin kohe ajalooga peale - pool päeva tegin õpiku ja konspekti abiga eksamivihiku ülesandeid. Tegelikult olen ma mega kannatamatu inimene ega püsi eriti kaua õpikute taga. Väljas oli ka mega hea ilm, aga ma pole eriti selline, kes läheks välja päevitama, nagu naabermaja inimestel kombeks on, sest mina ei võta päikest, vaid päike võtab mind ja rattaga sõites pole eriti võimalik ülesandeid lahendada. Imestan, et ma täna nii kaua toas püsisin, aga selle eest oli õhtuks hea meel tehtud ülesannete üle. Selle kohta ka üks tark lause: "Kui ma olen päeva jooksul juba midagi õppinud või lugenud, tunnen end poole täiuslikumana."

Õhtul hakkas Gert msnis rääkima ja tahtis, et ma talle ka referaadi ära teeks ja kuna ma olin lubanud juba nädalavahetusel Viitinasse minna, siis tegingi seda täna. Uksel tuli ta ema vastu ja ütles, et Gert on haige ja ei tule välja ning lubas mul nende poole minna. Gert imestas, et ma nii kiiresti kohale jõudsin, kuna me alles 15 minutit tagasi rääkisime msnis. Gert kurtis mulle, kui halb tal terve päev olla on olnud ja rääkis, kuidas ta eile ujumas käis ning järve peal luike taga ajas, kuni luik lõpuks hoopis teda taga ajama hakkas. Rääkisime mingi poolteist tundi niisama juttu, kuni Jaanus helistas ja ütles, et ta tahab sõrmuse järgi tulla. Hakkasin Rõugesse tagasi väntama. Elu hea hoog oli sees. Jõudsin vähem, kui 10 minutiga Rõugesse ja läksin kohe msni ning ütlesin Gerdile: "Haah. Ma jõudsin koju."

Gert: "Midaa?? Alles sa astusid uksest välja.."

Olin toas, kuni Jaanus helistas ja ütles, et ta on maja ees. Alguses mõtles, et kas on ikka õige maja, aga kuna ma jätsin ratta välja, siis selle järgi tundis ära. Välja läksin, siis Jaanus hakkaski mu rattaga maja ees tiirutama. Ise ta oli rolleriga tulnud. Rääkisime ka suht kaua juttu maja ees. Seletasin koolist ja kõigest, mega palju naerda sai. Rääkisin Jaanusele, et ostsin peegelkaamera ära. Jaanus: "Selle sa talvel seda raha kogusidki - surmakuulutused ja kõik.. Laane ema rohib tegelt praegu kuskil aiamaal."

Pärast, kui Jaanus ära läks, käisin veel majade juures. Timo pani segast jälle. Ta teab, mis tähti väiksed lapsed öelda ei oska. Näiteks üks ei oska H-tähte öelda, siis tollel ta käseb öelda kogu aeg: "Super hero", aga too laps ütleb selle asemel: "Super Eero."

Vaatasin veel Atsi referaadi üle ja andsin talle tolle ära ning hakkasin eurovisiooni vaatama. Ma alati mega eurovisiooni lainel. Väiksest peale kogu aeg vaadanud ja kaasa elanud. Võiks pikalt ja laialt sellest rääkida ja lauludele ning riikidele oma hinnanguid läbi aastate anda. Täna ka tegin märkmeid iga laulu kohta. Mikuga kommenteerisime erinevaid laule msnis. Kõige haigem oligi see, et need laulud, mida me täiega maha tegime, said kõik edasi.

Paljud laulud olid väga heade sõnumitega. Kuulasingi põhiliselt sõnu ja lugesin tõlkeid alt. Soome laulul oli mega hea sõnum - da da dam, mis sümboliseerib seda mõtetut loba, millest inimesed tegelikult rääkides ei hooli. "Peeter on noor. Tahab rääkida, aga keegi ei kuula. Kõigil on kiire elamise ja suremisega."

Malta laul oli ka hea sõnumiga, kuna see laulja on ise väga tolerantne inimene, kes töötab abivajajatega ning laul räägibki sellest, kuidas kõiki tuleb apsekteerida jne.
Ja siis muidugi need tüüpilised laulusõnad, näiteks Armeenia laulust "Boom boom, tšaka tšaka". Paljude arust on see nii mõttetu, aga mu arust just äge. Eurolaul peab olema mingi selline tabav ja kummitama jääv. Igasuguseid värvilisi tegelasi oli ka elu palju.

Esimesest poolfinaalist meeldisid mulle kõige rohkem: Poola, Norra, Armeenia, Kruusia, Soome, Malta ja Azerbaijan.

Peale eurovisiooni seletasin veel Saqu ja Jaanikaga, kes msnis juttu rääkisid ja alustasin selle blogi kirjutamist, mida ma aga siiani veel lõpetada pole jõudnud. Saqu käskis mul magama ära minna, ma hakkasin aga vaidlema temaga, ise samal ajal blogi kirjutades ja unustades ära, mille üle me lõpuks vaidlesime. Sündmused, millest ma blogis kirjutasin, jooksid tol hetkel peas, nagu reaalne elupilt.

Mina: "Und pole v?"

Saqu: "On ikka."
Mina: "Miks sa magama ei lähe siis?"

Saqu: "Ma olen jumal."

Mul hakkas ajalugu täiega pähe, hakkasin seletama talle: "Pead end jumalaks, nagu Louis XIV v?"
Saqu: "Mida vi**u?"
Mina: "Ma täna terve päev õppisin absolutistlikke valitsejaid."

Nii jätkus ajaloo õppimine ka terve kolmapäevane päev, kuigi väljas oli veelgi parem ilm, kui eile. Õhtuks oli enamvähem kõik valmis ka. Krissu ei jõudnud mind ära kiita msnis. Mul endal oli ka hea meel, et ma lõpuks ajaloo eksamivihiku ülesannete tegemisega enamvähem ühele poole sain ja kogu see teema sellega palju selgemaks sai.

Krissu rääkis, et saksa keele õpetaja saadab Maiku ja Kristianne omapäi neljapäeval Saksamaale ära, saatuse hooleks.

Mina: "Jajah. Vaata, kuis ise tagasi saate, nagu ta mulle ütles."

Krissu: "Tulevad tagasi - Saksa rahvarõivad selja, saksa aktsent juures ja Baierni saiakeste lõhn küljes." Nüüd ma loodan, et nad toovad mulle kotiga Baierni saiakeste lõhna, millest nii palju juttu olnud on ja mida Jaanus saksa keele õpetaja järgi parodeerib kogu aeg: "Baierni saiakesed - mmmm."

Mõtlesin tükkaega, et mida teha või kuhu minna. Lõpuks läksin ikkagi välja rattaga sõitma. Jõudsin Nurssi ja helistasin Krissule. Sõitsin vastu talle, käisime poes ja läksime koolimaja juurde istuma. Rääkisime mingi tund aega lihtsalt juttu. Krissu lugusid kuulates, veendun ma alati üha rohkem, kui haige maailm mõne nurga alt vaadates on. Hea, et ma ise sellises kohases ei ela.

Tahtsin juba koju hakata minema, aga viimasel hetkel mõtlesin ümber ja läksin Sännasse. Tüüpiline rahvas oli mõisas jälle. Nägin alguses rollereid, siis mõtlesin, et sõidan niisama mööda, aga Sillu hakkas lehvitama ja karjuma ja nii läksin ikkagi nende juurde. Rääkisime väikse Risto, Silva, Katu ja Silluga mingi pool tundi juttu. Alguses rääkisid Risto, Katu ja Silva koolist ja lõpetamisest ning lõpuks hakkasime me Silluga oma koolist rääkima. Sillu kommenteeris oma klassikaaslasi, mille peale ma lõpuks mega kõveras olin. Sillu rääkis sellest, kuidas Brent on täielik pastakasurm, kuna Brendil pole kunagi pastakat ja kui keegi talle laenab, suudab ta selle ühe tunniga ära lõhkuda või järgmiseks päevaks ära kaotada.

Mingi aeg mõtlesid kõik, et peaks koju hakkama minema. Jahedamaks hakkas ka minema juba, kuna kell oli vist 9 saamas vms. Jõudsin veel päikeseloojangut Rõuges pildistada, läksin siis koju viimased ajaloo ülesanded tegema ja panin asjad kokku, kuna neljapäeval oli see päev, kui ma ajaloo konsultatsiooni pidin jälle minema. Jaanus ja Saqu rääkisid ka, et nad peavad kooli minema. Jaanus naeris, kui hädas ma ikka olen selle ajalooga: "Sa oled tõesti laisk. Sind vist annab sundida midagi tegema. Tunnen kaasa ajaloo õpetajale."

Mina: "Kuule mul ei jää kogu see jama pähe."

Jaanus: "Tegelt mu jaoks naljakas see."

Mina: "Ma usun, et on, aga ma olen nii hädas."

Läksin vara magama ära, kuna neljapäeva hommikul plaanisin rattaga hommikul kooli minna.