A sa tahad ingel olla?

Mõtlesin, et ajaloo õppimise vahepealt peaks blogi ka kirjutama, kuna Krissu, Eliis ja muud toredad inimesed ootavad blogisse saamist ja ma ei leia üldse oma seikluste keskelt aega, et inimesi rõõmustada ja kirjutama hakata.
Kõigepealt aga sellest, kuidas iga hommik, mil ma ärkan ja väsinud peaks olema, on uni läinud ning peas tiirlevad juba uued ideed, mida korda saata. Peale oma neljapäeva öist/varahommikust autoga ringisõitmist, ärkasin pool 12 ja lõpetasin eelmise blogi ära. Polnud õieti veel tegutsema hakanudki, kui Annu helistas ja oma referaati printida tahtis. Nii tulidki nad Kairiga mu poole ja jäid päris pikaks ajaks siia, kuna Kairi oli mu toast ja piltidest nii suures vaimustuses.
Täna oli üldse eriline külalistepäev. Kui Annu ja Kairi ära olid läinud, siis koristasin ja õppisin ajalugu seniks, kuni Kädi tuli. Vahepeal oodates ja LemmikSanderiga rääkides, tekkisid mul mega plaanid. Ma alati pean midagi sellist tegema, mida ei peaks, ei tohiks või mille nimel riskida tuleb. Kui Jaanika küsis, mida ma tänaseks plaanin, vastasin: "Pahandust, aga sellest juba järgmises peatükis."
Ema oli teise Eesti otsa läinud ja pidi alles järgmise päeva lõunal tulema. Niisiis hakkasin autovõtimeid ja dokumente otsima. Vahepeal helistasin Etsile ja küsisin igasuguseid küsimusi: kas dokumente on üldse vaja? Mis bensiin autosse käib jne. Ta ainult naeris kui blond ma olen. Bestika käest ka küsisin, pärast jäime msni jutustama ja jõudsime järeldusele, mis käib osaliselt me mõlema kohta: "Me oleme kõik sündinud hulluna. Mõni meist jääbki selleks."
Kogu auto võtmise plaani juures oli aga kaks takistavat asjaolu - ma ei teadnud, kas paagis nii palju kütet on, et linna sõita ja teiseks tankimine, mida ma kordagi teinud pole. Lõpptulemus oli see, et kumbki fakt ei saanud takistavaks.
Kui Kädi ka kohale jõudis, rääkisime ja ootasime, kuni pimedaks läheb, et linna poole liikuma hakata. Vahepeal helistas Egle ja teatas, et ta on Rõuges. Kutsusin ta ka enda poole. Ta rääkis igasugustest kooli sündmustest, näitasin pilte neile ja siis kui Egle ära läks, hakkasime me ka Kädiga liikuma. Läksimegi linnas kohe Nestesse tankima. Olime mingi 15 minutit seal, enne kui tangitud sai. Naersime seal kahekesi ega osanud alguses midagi teha - kaks blondiini, nagu me oleme. Ma ei osanud isegi seda kaant maha keerata, kust bensiini sisse pannakse. Keerasin valele poole, alles pärast avastasin, et oijah, teisele poole peab keerama. Mõtlesime mitu korda, et kutsume appi endale kellegi, aga lõpuks ma sain ikka ise hakkama. Maksin ja tankisin ära, käisime Statoilis, ostsin vahtralehed ning hakkasime Osula poole sõitma, kuna me plaanisime LemmikSanderiga teha midagi ja siis vahepeal helistas veel Lauri ja küsis, et miks ma talle ei öelnud, et ma autoga täna olen. Teatavasti pole enam lubatud autoroolis telefoniga rääkida, aga kui veel juurdearvata vahtralehtedeta linna sõitmine ja hiljem veel mõned asjaolud, siis sai päris palju seadust rikutud.
Jõudnud Osulasse, helistasin Sanderile. Nad tulid koolimaja juurde vastu meile, istusid autosse ja juhatasid kuhugi, kus ülejäänud rahvas ümber lõkke oli. Alguses rääkisin Kädi ja Lauriga juttu, aga siis tulid Steven, ÜlikonnaTauri ja veel mõned. Läksin kohe ÜlikonnaTauri juurde. Ta ehmus korra ja ütles: "Ma ei märganudki, et sa siin oled" ning hakkasime ülikonnast jälle rääkima. Mina: "Tauri, kus su ülikond on?"
Tauri: "Sa pidid helistama ju mulle, kui sa Osulasse tuled."
Mina: "Ma ei teadnud ise ka, et ma tulen ja ma tulin nüüd ka korraks siia, aga sul on võimalus praegu ülikond selga panna veel."
Tauri hakkas mõtlema, et roller küsida, kodus käia ja ülikonnaga tagasi tulla. Mina: "Päriselt läheksid praegu koju ja paneksid ülikonna selga, kui ma tahan?"
Tauri: "Kui vaja, siis jah!" - nii äge oleks olnud, kui ta ekstra minu pärast koju ülikonda selga oleks läinud panema, aga ma ütlesin, et ta ei pea seda tegema, kuna mul pole uut kaamerat, millega ma lubasin teda pildistada ja temaga koos pilti teha. Sellegi poolest tegime koos pilti. Hiljem, kui keegi seda pilti nägi ja küsis: "Kes see on?"
Vastasin: "ÜlikonnaTauri!"
Ja siis too keegi ütles: "Aga tal on ju dressid."
Pärast jäime Tauriga sinna veel jutustama. Tauri mölises oma vennaga - võttis tal õlu käest ära ja käskis koju minna. Ma ei lubanud teda kiusata ja üldse ma kogu aeg kaitsen kõiki. Mingi aeg läks Tauri sealt oma seltskonnaga minema. Steven ka veel seletas ja küsis, et kas ma olen rattaga ega suutnud imestada, kui ma ütlesin, et autoga.
Tegime pilte veel ja hakkasime siis Võrru sõitma. Lauri ja Sander tulid ka. Kõigepealt läksime Favora juurde raha välja võtma ja siis Sander ostis burksi, mille järele pärast terve auto haises. Hakkasime Favora juurest liikuma, siis ma tekitasin seal liiklusohtliku olukorra, kuna mingi jobu ilmus kuskilt lambist välja, kui ma ümber keerama tahtsin hakata. Pärast Mad'i juures oli sama värk.
Lõpuks läks Sander bossu. Me jäime autosse, vaatasime, kuidas mingi purjus kodanik bossust välja visati. Kuna aga me auto kõige lähemal oli, siis tuli too lambist autosse ja ütles: "Viige mind Nõmme keskuse ette!"
Mul oli nii, et: "Wtf? Nõmme keskus? See asub Tallinnas ju."
Mölisesin ja too tüüp läks minema. Siis jõudis aga just Keili bossu ette. Läksin ta juurde. Rääkisime, kuni too sama tüüp ta autosse tahtis minna, aga Keili mingi sõber, kes autos istus, mega närvi läks ja peksa andis tollele. Ma ei tahtnud aga seda värki pealt näha, kuigi Lauri sattus mega vaimustusse ja sõitsin minema. Läksime kirikuplatsile, aga enne sinna jõudmist sai just autol õli otsa. Ma juba arvasin, et saab, kuna see auto on juba omaette sara. Õnneks jõudsin ilusti ära parkida ja käskisin siis Lauril õli juurde valada, aga ta oli nii segi ega saanud aru midagi. Pani nii segast. Alguses nuusutas kõik kolm kanistrit läbi, mis pagaasnikus olid, kuigi kaugelt oli näha, milline õli on. Ise naeris ainult kogu aeg. Ma arvasin alguses, et ta teeb nalja, aga ta ei teadnud päriselt, kus see koht kapoti all on, kuhu õli käib. Keeras lambist kuskilt korgi maha ja nuusutas, et kas on õli lõhnaga. Ma läksin mega närvi ta peale, mõtlesin, et me jäämegi sinna.
Lauri: "Sul on mega palju sõpru igalpool, kutsu appi endale keegi."
Rõugekad olid ka just kirikuplatsil. Läksingi nende juurde ja hakkasin elu blondi juttu ajama neile: "Meil sai mingi asi otsa. Nüüd on vaja kuhugi mingit värki kallata." John ja Härps, kellele ma seda rääkisin, hakkasid täiega naerma ja saatsid oma mingid sõbrad mu auto juurde. Nood kallasid õli ära ja siis Rauno pani auto käima. Keegi küsis ta käest: "Mis viga oli?"
Rauno: "Vaja oli ainult auto tööle panna."
Mina: "Hah, ega ma nii blond ka nüüd pole!"
Edasi läksime Statoili, kuna Lauri tahtis käsi pesta. Parkisin autot, endal mega tõsine nägu peas, samal ajal, kui Helen ja Tauri kõrvalt autost mind jälgisid. Kui ma nende poole vaatasin, hakkasid nad täiega naerma. Läksin siis nendega rääkima. Helen pani elu segast ja rääkis, kuidas mehed on paremad söögitegijad, kui naised ja Tamme pelmeenide tegemine oli endiselt teemaks. Lõpuks küsisin, miks nad Ohat välja ei kutsunud, mille peale tegigi Helen Ohale kõne, teeskles läbi telefoni nutmist ning seletas, kuidas ta koos minuga nutab, kuna Ohat meiega pole.
Vahepeal helistas Sander, et me talle bossu järgi läheks, aga meil läks veel aega ja kui me lõpuks jõudsime ja talle rääkisime vahepealsetest sündmustest, siis hakkas ta targutama, nagu ta ise oleks meiega õli vahetamas käinud. Üldse ta ainult seletas kogu aeg ega lasknud kellelgi teisel rääkida ja ütles iga asja peale: "Ole vait!"
Siis ta rääkis veel, kuidas kõik talle võlgu on, eriti mina. Lõpptulemus oli ikkagi see, et sõitsime veel linnas ringi ja läksime Olerexi, kust Sander mu raha eest pääleka ostis. Peale seda läksime Navile, kust Sander viina ostis. Seal ka sai nalja, kuna ma ei osanud välja sealt tagurdada ja keerasin lambist kuskil aias ümber. Hakkasime Osulasse sõitma, kui Soon Laurile helistas, aga Lauri ei saanud midagi aru, kus me oleme, magas pooleldi ja ütles: "Ja me käime viina järel ära, siis tuleme linna."
Sanderil oli selle aja peale juba pool viina ära joodud ja nagu ta pärast ütles: "Lauri, see ei mäleta viinagi!"
Kui Lauri lõpuks küsis midagi, et kus me oleme, siis alles taipas, et viin on ammu ostetud ja me jõuame varsti Osulasse juba. Sander helistas ise Soonele ja käskis mul ümberkeerata, et Võrru tagasi minna. Ümber keeramisega läks aega jälle. Polnud mingit teeotsa ja lõpuks oli, siis seal oli ka mingi mägi vms, kus mul tükkaega läks, enne kui ümber keeratud sain.
Vahepeal Sander urises. Mina: "Mis urised?"
Sander: "Ma ei urise! Ma olen jumala kuri."
Peale uue viina ostmist läks Sander mega hulluks. Hakkas kõigest kõrist karjuma, nagu siga aia vahel. Ma käskisin tal ära lõpetada, aga siis ta hakkas laulma, nii kõvasti, kui võimalik.
Läksime Statoili juurde, võtsime sealt Soone ja Rauno peale ning siis tankima. Auto oli ülerahvastatud ja kõik panid nii segast. Seletasid ja siis Rauno hakkas lambist sõidu ajal kallistama mind.
Soon ja Rauno kahekesi tankisid ära ja hakkasime siis uuesti Osulasse liikuma. Viisime Soone koju ja läksime bussijaama. Rauno ja Sander tegid kõik uksed lahti, panid muusika nii kõvasti mängima, kui võimalik ja ronisid auto katusele, tegid seal igast lollusi jne. Rauno tahtis ise autoga sõita. Elu kaua palus mind, ise seletas: "Ma oskan jumala hästi sõita!" Mul oleks mega ükskõik olnud, kui see mu auto oleks, aga kuna polnud, siis vastasin talle ainult: "Ei!" kogu aeg. Lõpuks ikkagi lubasin, istusin kõrvale ja läksime koolimaja taha, kus ennem kõik olnud olid. Kuna seal kedagi aga polnud, siis läksime Sanderi maja ette. Kutsusime Raigo välja, kellega Sander romantikat tegema hakkas - musitas ja värki. Passisime suht kaua aega maja ees, kuni Rauno ja Sander tahtsid mulle Osula järve näidata ja Rauno seepeale jälle autovõtmeid küsis. Andsin ja nii viis ta meid järve äärde, pani täistuled peale, rääkis suvest ja ütles: "Issand, kui ilus siin ikka on!", mille peale meenus mul see, kui me talvel Sulbist tulime ja ta härmas puude kohta sama ütles. Nagu näha on ta mingi looduse armastaja.
Läksime tagasi Sanderi maja ette, tiksusime niisama ja tahtsime Kädiga ära minema hakata, aga Sander ja Lauri magasid autos ega tahtnud välja tulla. Palusin Raunolt abi. Ta käskis mõlemal autost välja minna. Sanderi esimene reaktsioon, kui ta autost välja astus ja katusel viina nägi, oli: "VIIIIN!", nagu näeks oma viimast elupäästjat ja võttis viina katuselt ja hakkas edasi jooma.
Tegime kõigile kalli ja hakkasime siis Rõuge poole sõitma. Mul tuli mega sõiduisu. Ma oleks täna ka hommikuni ringi sõita tahtnud, aga kuna järgmine päev pidi vara tõusma, et Tartusse minna, siis sõitsin otseteed koju. Enne veel tegime auto korda ja puhtaks, sest jalajäljed olid kapotil ja igasugused tekstid igalpool.
Sain mingi 3-4 tundi ainult magada. Hommikul ma ei kuulnud isegi oma telefoni äratuskella. Alles siis, kui Kädi ütles: "Ouu Bikuu, su telefon vms", siis reageerisin, pikutasin veel natuke, panin siis riidesse ja läksime 8.15 bussi ootama. Väljas oli ülikülm ja elu unine oli olla. Ma täiega hangusin. Jõudsime elu ruttu linna, käisime poes ja läksin Kädiga bussijaama istuma, kuni kell nii palju oli, et kirikuplatsile bussi ootama minna. Enamus rahvast oli juba seal. Hakkasin Eliisile kohe seletama oma eilsetest seiklustest. Ma arvan, et kui ma oleks too hommik seda blogi kirjutanud, siis oleks see palju sisukam ja naljakam tulnud, aga hetkel pole mul enam nii palju fakte meeles, aga selle eest sai Eliis sellest täiuslikult osa. Kogu tee, kuni Tartuni ma ainult seletasin, kuigi jah me rääkisime ikka muudest asjadest ka ja tol hetkel oli mul vähemalt eluvaim sees. Enne esinemist EV Presidendi auhindadele toimunud ajalooalaste uurimistööde võistluse lõpetamisel laulsime koridoris hääli lahti ja rääkisime juttu. Nii hea oli oma klassivendi Jaanust ja Hennu näha, kuna polnud neid jälle tükkaega näinud ja nendega jutustanud. Jaanus lõi patsu jälle ja hakkas kohe seletama.
Õnneks olid meie esinemised kohe alguses. Tegelikult kõige alguses laulis ansambel ja poisid. Mul tuli peaaegu pisar silma jälle, kui ma kuulama jäin ja mõtesse vajusin. Uni ka tappis järjest enam. Ma polegi vist nii emotsioonitu laval lauldes olnud. Tavaliselt ma säran täiega, kui mitte ei naera, aga kui ma seal laulsin, siis ma tundsin, et ma ei jõua üldse naeratada kuidagi. Ainukest positiivset emotsiooni tekitas mu eesti keele õpetaja, kelle ägedaid näoilmeid ma vahelduva eduga jälgisin.

Vahepeal ma võtsin üldse vale laulu lahti, mille peale Krissu kõrvalt ütles: "Seda laulu me küll nüüd ei laula."

Kui esinemine läbi sai, siis läksin koos Eliisi, Priidu, Eveli ja Krissuga kaasa linna peale. Mahutasime end Priidu autosse. Ma pidin ikka ära märkima, et Priidu auto on nii puhas - sellest, kui nad tookord Tammega seda Tauri pool koristasid.

Priit läks süüa ostma ja teised vahetasid seniks autos riided ära. Pärast tuli Priit söögiga, ise nii õnneliku näoga. Sõi ja liikusime edasi Kaubamajja, mille parklas Priit ringi kihutas, enne kui leidis koha, kuhu parkida. Ootasime lifti. Ma olin endiselt mega tuim. Priit pani just tupsu alla. Vaatasin talle otsa, mille peale Priit ütles: "Biku vaatab mind nii kurja näoga." - tegelikult ma polnud üldse kuri, aga minu puhul on jah kohe märgata, kui ma vaikne, unine või väsinud olen.

Siinkohal tahakski öelda, et kui varem on paralleelikatega lihtsalt nalja tehtud, siis täna ma veendusin, kui head ja toredad nad sõpradena on. Kõik üritasid minusse eluvaimu süstida, naerutada jne. Krissu raputas mind: "Bikuuu. Mis sul viga on? Joo oma energiajooki, siis tuleb elu sisse tagasi!"

Priit oli terve see aeg väga hooliv ja murettundev. Kohe alguses, kui ta mind tõsisena nägi, uuris: "Juhtus midagi? Tahad muret kurta?"

Mina: "Ei ei. Ma olen lihtsalt väsinud ja kui ma tahakski, siis ma ei tee seda, sest ma tavaliselt ei räägi kellelegi, kui midagi on."

Priit üritas mind veenda selles, et alati peab rääkima, kui midagi on. Mina: "Ma tegelikult blogis rääkisin, miks ma vahel nii ära vajun."

Priit hakkas naerma selle peale ja ütles: "Aa sa ei räägi, sa kirjutad!"

Selle blogiga tahakski tänada Priitu, kes suudab

päästa ka kõige unisema ja lootustandmatu päeva oma naeruga. Ta lihtsalt oli ja säras oma naeratusega, kui ma oma tõsistesse mõtetesse olin vajunud ja pani mind naeratama. Lisaks sellele tegi ta oma naeratuse ja jutuga ka teised rõõmsaks. See on väga hea, kui keegi muretseb ja üldse on mul hea meel, et mul nii hoolivad paralleelikad on.

Käisime Kaubamajas ringi. Krissu ja Eveli läksid shoppama. Mina, Eliis ja Priit otsisime midagi asjalikumat ja käisime kaameraid ja läpakaid vaatamas ning suundusime kõige ülemisele korrusele raamatu poodi. Priidule ja Eliisile jäi inka eksamist veel väheks. Mõlemad vaatasid mingeid inglise keelseid raamatuid. Ma alguses vaatasin eesti kirjandust ja asusin siis tsitaatide raamatute kallale. Ma olen tsitaatidega viimasel ajal nii "sinapeale" saanud, et mul on tihti erinevate olukordade või mingite loogikate peale mingi kindel tsitaat öelda. Ka sealt leidsin mingi naljaka tsitaadi, mille ma Eliisile ette lugesin, aga kahjuks ma ei mäleta seda enam.

Kui me alla tagasi läksime, olid Eveli ja Krissu proovikabiinis. Krissu oli vist kõik võimalikud riided seal läbi proovinud, nii et me pidime neid hakkama riidepuudele tagasi toppima. Lõpuks ostis ta ühe ägeda suvekleidi. Krissu oli terve päev täielikus ostuhulluses. Eveli ütles, et see pole üldse Krissu moodi. Ma väitsin selle peale aga, et tavaliselt olen mina selline energiline ostuhull ja jõudsin järeldusele, et Krissu on mu energia ja entusiasmi ka endale saanud.

Peale Kaubamajast käiku, käisime veel McDonald'sist läbi. Priit ja Eliis ostsid endale jäätisekokteili. Kui ma praegu sellele kõigele järele mõtlen, siis ma oleks ka tahtnud igast värki osta sealt, aga tol hetkel polnud mul tahtmist isegi süüa. Käisime McDonalds'is ära ja siis Priit kiirendas seal parklas veel. Mina: "Kas sa emaga ka nii sõidad v?", mille peale ta mulle väitis, et ta ema on sellega harjunud ja usaldab teda.

Edasi läksime Taskusse, kuhu Eveli juba vahepeal enne meid jõudnud oli. Suundusime Krissuga New Yorkerisse, Eliis ja Priit jäid oma jäätisekokteili jooma. Kui ma hiljem nende juurde läksin, andis Eliis oma pooliku jäätisekokteili mulle ja läks ise koos Priiduga New Yorkerisse. Ootasin nad ära, kõndisime veel ringi ja hakkasime ära minema. Enne veel peatusime raamatupoes, kus leidsin end ajaloo nurgast raamatuid sirvimast. Ajaloo eksami värk hakkab pähe vaikselt, eriti kui ma kogu aeg teadsin, et pean hakkama kodus eksamivihikust ülesandeid lahendama.

Istusime umbes pool tundi autos, kuni Krissu Taskus oli. Rääkisime juttu ja mu energia hakkas ka vaikselt tagasi tulema.

Kui Krissu tuli, siis hakkasime tagasi Haridus-ja Teadusministeeriumi juurde sõitma. Vahepeal sai nalja, kui Joanna ja Kertu käest kinni hoidsid ja Sander lolli näoga kõrval kõndis. Jõudsime tagasi, siis kõik tulid ja istusid järjest trepi peale. Räägiti juttu ja kui üleval üritus läbi sai, siis läksime ka sinna. Eesti keele õpetaja tuli kohe minu juurde ja pani käed kägistamiseks ümber mu kaela, kuna ma pidin peale esinemist sinna üritusele jääma, sest ma osalesin ka oma uurimistööga seal ja õpetaja tuli sinna, kui ainult minu juhendaja. Tegelikult ma ei saanud pahandada, õpetaja naeris, kui ma ütlesin, et ma ei viitsinud jääda ja andis mulle mu diplomi ja raamatu. Ma sain raamatupreemia. Õpetaja

rääkis, et see tuleb kasuks, kui ma juunis oma uurimistööd eksamina kaitsma hakkan.

Läksin oma raamatuga Eliisi ja Krissu juurde, ise olin mega õnnelik ja ütlesin: "Ma sain raamatu!"

Kumbki neist ütles: "Vaata, kui õnnelik ta on!" - see oli vist tõeline pööre, peale tänast hangumist. Läksime kõik laua ümber, et endale laua pealt igast hääd värki taldriku peale korjata. Alguses võeti umbe vähe. Sõime ja siis me Krissuga mõtlesime, et tahaks veel. Läksime uuele ringile. Sõime ära ja siis mõtlesime, et tahaks ikkagi veel. Krissu oli nii kõveras juba. Ainult naeris ja ma naersin omakorda teda. See järjest enam ja enam kasvav isu muutus aina naljakamaks. Naersin muusika õpetajat ka, kes elu eest sõi. Ma ei teagi palju me sealt sõime, aga põhiline oli see, et juust oli hea.

Pärast muusika õpetaja tuli rääkima meiega, käskis süüa nii palju, kui tahame. Rääkisin temaga midagi, mille peale ütlesin: "Ma rändan ringi."

Õpetaja: "Ma näen ja piltide pealt!"(facebookis) - See ongi tegelikult nii, et kõik teavad mind piltide järgi - kus ma käin, mida teen ja kellega, aga kui neilt, kes mind vaid piltide järgi teavad, küsida: "Kes on Birgit Pettai?", siis ei oskaks nad sellele vastata, vähemalt selliselt, nagu ma neilt vastust ootaks.

Kui söödud sai, siis läksime välja. Ootasime, et buss ukse ette tuleks, aga seal oli nii vähe ruumi ja nii pidime ise üle sõidutee kogu rahvaga jooksma, et bussi peale saada. Me kohad võeti jälle lambist ära. Läksime Eliisiga siis mingi suvalise vaba koha peale bussi taga osas. Kui ma siis ümberringi vaatasin, olid kõik õnneks meie kooli omad. Grete ja Merit sõid mingeid pähkleid, Eleri naeris kõrval ja meie ees istuv järjekordne Sander hakkas istme tagant meid piiluma. Alguses Eliis ütles talle, et ta ei piiluks ja pärast ma hakkasin ka seletama temaga. Ma polnud varem Sanderiga suhelnud, kuigi teadsin teda ammusest ajast juba, kuna Risto pidevalt räägib temast.

Kõik sai alguse sellest, et Sander rääkis kogu aeg kellegiga, aga me kuulsime Eliisiga pealt ja segasime vahele, mille peale Sander hakkas pahandama, et me ta juttu pealt ei kuulaks.

Eliis: "Ma ei saa. Jäi kõrva."

Mina: "Helivõnked - su teksti võngub helidena meie kõrvadesse." - pärast käis tükkaega see helivõngete teema.

Hiljem tegi Sander meile veel igasuguseid

kõõrdsilmseid nägusid istme tagant, mille peale ma teda pildistama hakkasin ja siis võtsin istmekatte istme küljest lahti ja panin ette, et ta neid nägusid enam ei teeks. Sander hakkas aga nendest istmekatetest igasuguseid asju leiutama - kardinad vahekäiku, pani kaks tükki kokku ja tegi salliks selle endale jne. Mul tuli kogu aeg mingi mõte, mida neist teha ja nii käskisin tal neid ideid teotada, mida ta muidugi ka tegi. Naerda sai ainult. Lõpuks ta leiutas mingi tasku moodi asja sinna, mille ma vahepeal ära lammutasin ja ta seda tagasi üritas sättida, ise seletas: "Ma pean sul olema nagu väike emme."

Ma hakkasin naerma ja hakkasingi teda väikseks emmeks kutsuma, mille peale ta mulle ütles: "Tsau issi!"

Kõik magasid vahepeal. Piinasin neid ja tegin pilte. Vahepeal sai Sander mu digika enda kätte ja hakkas sellega meid pildistama. Eliis avastas, et mul on kollased silmad. Mina: "Misasja sa ajad? Kollased ikka pole? Ma tean jah, et mul silmad värvi muudavad, aga kollased?"

Ma arvan siiski, et see tuli päikese peegeldusest, mis mu silmi nii mitmeväriliselt ja kollaselt peegeldas, aga Eliis väitis siiski nii kindlalt, et kollased on keskelt.

Helistasin vahepeal isale, kuna enne Võru oli teeparandus ja kell oli ka nii palju, et ma poleks kuidagi kella viie bussi peale jõudnud. Sander seletas, et mu isa ei saa nagunii järgi tulla, kuna autol on kumm katki. Ma sain isalt aga hea uudise ja hakkasin õnnest karjuma: "Jesss, jesss!", sest mu sugulane oli just helistanud ja öelnud, et ostis peegelkaamera täna ära ja lubas homme maale tulla, et ma selle ka kätte saaks. Sander samal ajal aga ütles mu karjumise peale: "Auto kumm ongi katki!"

Mu rõõmuhüüete peale reageeris ka Krissu, kes mõned pingis ees pool istus ja hakkas Sanderiga mingit teksti ajama. Nad vaidlesid seal kahekesi, Sander rääkis midagi päikese käes olemisest, mille peale Krissu tähti närima hakkas ja küsis: "Kuidas saab olla päikese käes? Sa ei saa päiksel käest kinni hoida ju."

Mina: "No siis hoiad päikeselt jalast kinni ja oled päikese jalas."

Ma muudkui kirjutasin üles seda teksti, mille peale Eliis üle bussi Krissule karjus: "Krissu, sa saad blogisse nüüd!"

Krissu täiega naeris juba, aga loll jutt jätkus. Järgmine teema oli SANDER. Ma ei saa aru, mis

kõigil emadel 90ndate alguses viga oli, et nad oma poegadele selle nime panid. Nii palju Sandereid on. Krissu arvas, et siis oligi mingi Sanderite boom, mille peale ma laulma hakkasin: "Boom, boom, boom - i want you in my room."

Krissu: "Let's spend the night together."

Laulsime seal natuke ja lõpuks olimegi juba Võru kirikuplatsil peatunud. Nägin aknast Matit, kes autos istus ja hakkasin rõõmust karjuma: "Matiiii! Ma nägin Matit!"

Grete hakkas naerma ja ütles: "Pole veel õeti Võrrugi jõudnud, juba karjub: Mati, Mati."

Viskasin Matile käppa ja ütlesin tsau. Kõndisin koos Eliisi, Grete, Ksenja ja Eveliga kaasa, kuna isa polnud veel tulnud. Pargis nägin veel Raunot, ise seletasin: "Näee, Rauno on seal!" Ma panin nii segast kogu see aeg. Mega klassivendade vaimustus oli täna.

Lõpuks, kui me nooruse juurde jõudma hakkasime, olid kõik teised vahepeal kuhugi laiali ära läinud. Ainult mina ja Ksenja kõndisime edasi. Polnudki temaga pikemalt rääkima. Varem ütlesime lihtsalt tsau üksteisele. Seletasime koolist ja kõigest, kuni isa lõpuks helistas ja ütles, et jõuab ka kohe.

Kui ma koju jõudsin, sis kahetsesin juba, et msni läksin, kuna mul tekkis mega kiusatus igale poole minna. Gert kutsus Viitinasse ja Rauno kutsus õhtul sõitma. Esialgu ma ütlesin mõlemale, et pärast poole vaatab ja läksin magama, aga ma olin ikka unesegane ja sain tund aega magatud, kui uni täielikult läinud oligi, kuigi ma arvasin, et kui ma lõpuks koju jõuan, siis magan järgmise päeva lõunani.

Tulin üles ja varsti helistaski Rauno, et nad on Saqu ja oma vennaga Rõuges ning küsis, et kas ma tulen. Nõustusin, rääkisin Jaanikale ka ja nii lubasid nad 9 ajal järgi tulla. Võtsime Jaanika ka peale ja läksime linna. Terve tee rääkisin Jaanikale oma eelnevatest seiklustest. Nii palju segadust oli nimedega, kuna nii palju on Raunosid, Sandereid jne. Nimekordused tekkisid igal pool. See oli eriti hea, kui ma just Ojast rääkisin ja Raido ütles: "Kus Ojast juttu" ja keeras raadiost tuleva oja laulu kõvemaks.

Olime alguses Vabaduse platsil, kuni Saqu mega geniaalse avastuse tegi, et Liana elab ka Võrus ja võiks ta poole sõrmuste järele minna. Mina: "Saqu, sa oled mega geenius ikka!"

Läksime oma arust Liana maja ette, aga Rauno ei teadnud, et Liana elab nüüd teises kohas. Ma unustasin talle õigel ajal öelda ka, kus ta praegu elab. Lõpuks jõudsime Liana maja ette. Helistasin Lianale ja ütlesin: "Tsau Liana! Me oleme klassiga su maja ees. Kas sõrmuseid saaks?"

Liana küsis, et palju meid on ja ütles Jaanikale, kuidas uksest sisse saab. Läksime üles. Liana jäi ikka selle juurde, et tahab isiklikult kõigile sõrmused üle anda ja käskis teised ka üles kutsuda. Ma ei osanud aga ust lahti teha, kuna seal pidi mingit magnet nuppu vajutama. Pärast Liana naeris, et siin ei saa nii uksest läbi joosta.

Liana koridor oli nagu büroo - sõrmused ja värgid olid laua peal kõik, ise umbe asjalikult istus laua taga ja otsis kõigile sõrmuseid. Tegime mõned kõned. Ma juba varem teadsin, et pean Jaanuse ja Hennu sõrmuse ka võtma, lisaks sellele võtsin veel klassijuhataja sõrmuse ka. Jaanika võttis Võsu sõrmuse ja helistas Merkale. Saqul soovitas ma Matile helistada, kes ka pikemat aega juba sõrmust ootab. Lõpuks saime kõik sõrmused kätte ja tegime minekut.

Läksime Vabaduse platsile tagasi. Mati oli ka seal. Saqu andis sõrmuse talle. Nad rääkisid juttu väljas, samal ajal, kui me Jaanikaga autos jutustasime. Pärast liikusid kõik kirikuplatsile. Mati oli suht segi siis juba. Saquga kahekesi muudkui seletasid. Saqu tahtis musi Mati käest, aga Mati ütles, et ta pole pede.

Mina: "Matil pole tundeid enam Saqu vastu. Ta on nüüd vampiir."

Mati: "Ma ikka ei mäleta seda vampiiri teemat."

Seletasime vampiiridest seal. Saqu, Mati, Jaanika ja Raido jõid vahelduva eduga, mina ja Rauno olime kained.

Lõpuks tuli veel Keili sinna, kes üle pika aja polnud kainekas. Silmad ainult särasid. Seletasime seal tükkaega ja siis hakati plaanima Tengelisse minekut. Ma juba ennem kunagi ütlesin, et võiks niisama käia seal. Raido tahtis ka minna ja nii hakkasimegi mingi 12 ajal Tengelisse minema, kuigi Rauno ei tahtnud isegi sisse minna. Ta pole kunagi käinud ka seal. Raido: "Võtame su tenksi süütuse ära täna!"

Ma olen peale eelmist kahte päeva arvamusel, et mehed on rooli taha ikka kõige sobilikumad. Hea oli lihtsalt autos istuda, ilma et ise sõitma peaks ja poisid on prood ka autoga sõitmise osas, eriti Rauno.

Sõitsime Tengelisse, siis laulsime Jaanikaga terve tee. Raido juba alguses tahtis, et me laulma hakkaks ja ütles, et varsti pole enam muusikat vajagi. Põhiteema oli "Ingel", mis sai alguse Rolf Juniori samanimelisest laulust, mida ma kaasa laulsin. Raido ütles, et ma olen ingel. Pärast, kui ma talle seda meelde tuletasin, küsis ta: "See ingel, kes seal Rõuges mäe otsas istub v?"(mõtles Eesti ema)

Jõudsime Tengeli juurde, siis rõugekad olid seal juba. Olime ka suht seal samas, istusime aia peal ja rääkisime juttu. Saqu sebis Tarvi käest tengeli tasuta piletid ka meile. Jaanika oli just ühest Raunost rääkinud, kui üks rõugekatest mu juurde tuli: "Oi Birgit, sind ka üle pika aja näha. Tsau!"

Mina: "Tsau Rauno!" - Jaanikal oli selline nägu peas, et wtf, jälle mingi Rauno. Ma räägin, et ühenimelisi inimesi on nii palju. Nii, et kui tulevikus oma lastele nimesid plaanite panna, siis mõelge midagi geniaalsemat välja, et nimed oleks ainulaadsed. Rääkisin Raunoga natuke aega, et millega ta tegeleb jne, kuni Raido avastas, et ta käib Raunoga samas koolis. Nad rääkisid tükkaega, kuni Raido aia ära lõhkus. Nad tahtsid seda ära parandada ja käskisid mul aia pealt alla ronida, aga me keeldusin.

Nad lõid aia kinni tagasi, aga ma lendasin maha sealt. Raido: "Ma ütlesin ju, et tule pealt ära."

Mina: "Ma tahtsin pealt ära lennata."

Raido: "A sa tahad ingel olla?"

Rauno: "Nüüd said alla!"

Raido tahtis juba Tengelisse sisse minna, aga me ei viitsinud veel. Raido: "Kuna te sisse tulete? Homme v?"

Vaatas kella. Kell oli 12 läbi ja ütles: "Kell on juba homme!"

Ta helistas veel mitu korda, kuni me kõik lõpuks sisse läksime. Moks ka just tuli ja siis rääkisime seal sees juttu. Pärast läksime Raido, Saqu ja Jaanikaga tantsima. Suht mõttetu oli tegelt, aga ma ei tea, mul oli lõbus. Kõigil oli hea tuju ja värki. Mingi aeg ei viitsinud enam. Rääkisin Ilvesega ja veel mõnega ja läksime minema.

Jõudsime autosse, siis ma olin mitu korda Raidole öelnud millegi peale: "Vanaema sul on.."

Raido: "Mu vanaema on sulle südamelähedane teema."

Mina: "Üks on jah - too, kes kurt pidi olema. Rauno ükskord koolis rääkis."

Raido viskas suitsu paki aknast välja. Mina: "Miks sa nii tegid? Lambist viskad prügi maha?"

Raido tegi ukse lahti ja võttis selle üles ja "kinkis" mulle, aga ma ei tahtnud ja siis ta viskas selle uuesti aknast välja. Tagasi Võrru sõitsime, siis laulsime jälle. Olime just Võrru jõudnud, kui Oha helistas mulle ja ütles: "Kell on nii vähe ja sa magad."

Mina: "Ma ei maga. Ma olen praegu Võrus."

Oha arvas, et ma magan, kuna ma ei vastanud talle msnis. Ta tahtis mulle tagasi teha, selle eest, et Helen talle minu käsul eile helistas. Oha oli endiselt sugulaste pool, muidu oleks ma ta välja kutsunud. Rääkisime suht pikalt. Oha rääkis elu head juttu. Muidu ta ainult möliseb, nüüd rääkis umbe armsalt ja sõbralikult, et ma ei hakanud ka talle mingit lolli juttu ajama. Käskisin tal mulle msni pika monoloogi kirjutada, mida ma pärast lugeda saaks, kui koju jõuan. Seda ta ka tegi, aga et see blogi veelgi pikemaks ei veniks, siis ma ei kirjuta seda siia.

Passisime veel kirikuplatsil. Varem ma oleks öelnud, et selline passimine on suht pointless, aga see õhtu oli ma rahul kõigega, mida ma tegin või kus ma olin. Kodus ei tahtnud olla ainult. Ema sai teada, et ma sõitmas käisin ta autoga, aga kui ma veel kodus olin ja ta küsis midagi, siis mul muusika käis ja ma vastasin talle ainult: "Mida...? Ahh...?...Jaah!"

Läksime mingi aeg Favora juurde, olime seal. Mina: "Räägi rõõmu!"

Raido: "Aga rõõmu on palju!" - esimene inimene, kes vastab sellele nii positiivselt. Tavaliselt öeldakse: pole rõõmu, mida ma räägin jne?

Raido rõõm oli see, et homme on esmaspäev, siis tuleb teisipäeval, jne ja lõpptulemus on see, et jälle on reede ja laupäev ja piduu.

Raido: "Homme on pühapäev. Pühapäev on perepäev."

Mina: "Aga, kui pere pole?"

Raido: "Siis on ikkagi perepäev."

Pärast ta väitis juba, et pühapäev on perepuhkepäev.

Vahepeal rääkis ta telefoniga. Elu naerda sai kogu aeg ta kõnesid, kuidas ta kõigile midagi naljakat ütles. Põhiline oli see, et ta mõnitas neid, kes kodus istusid ega täna midagi ei teinud. Peale telefoni kõne küsis ta, et miks me nii vaiksed oleme.

Mina: "Me kuulasime su naljakat telefonikõnet."

Raido: "Mis seal nii naljakat oli?"

Mina: "See, et elu on raske."

Raido: "Kui lihtne oleks, siis oleks ka keeruline."

Rääkisime Saqu sünnipäevast ja sellest, kuidas Saqu siis kõik lauta tööle lubas panna jne. Raido küsis lehma jutu peale Saqult: "Hobusega lennanud oled v?"

Lõpuks oli kell nii palju, et Raido tahtis koju minna. Enne veel rääkisin talle rebaste retsist, millest alates ma tean teda, kuna ta kõndis minu ja Kairega kogu takistusraja kaasas. Kirjeldasin talle igasuguseid hetki sellest, mille peale tal ka meenuma hakkas. Kui ma siis rääkisin, et ma teadsin tookord ette, mis seal retsil toimuma hakkas, siis nimetas ta mind viilijaks.

Peale Raido koju viimist, viis Rauno mu ka Rõugesse ja läks siis teisi viima ja nii lõppeski üks pikk jada mu seiklusterohkest nädalavahetusest, kui ma kolme päeva jooksul ainult 10 tundi maganud olin.