Ma tean, ma blogist lugesin

Tänasest hakkas jälle elujärg paranema, kuna ma sain kooli. Ärkasin suurest vaimustusest juba enne 6 üles, kuigi isa tuli alles kell 7. Varem ma olin kooli läinud mingil suvalisel ajal, kui ärkasin ja minna viitsisin ja siis ka täiesti eesmärgitult, aga täna läksin kuna, ma olen ju see, kes ajaloo eksami teeb. Hakkasin siis oma plaani teostama, nagu ma lubasin - iga hommik pool 8 ajaloo õpetaja ukse taga, aga teda polnudki, kuna muidu on neljapäeviti paralleelikatel esimene tund, aga kuna me nüüd enam koolis ei käi, siis oli õpetajal esimene tund vaba. Nii veetsingi ma terve hommiku Pireti, LemmikSanderi, Marleeni, Egle, Jette ja teiste toredate 10ndike seltsis, kellel õnneks pole valgeid 5000 tonniseid saapaid, aga see selleks. Ma ainult naersingi vist kogu hommiku. Nii hea oli koolis olla. Nii vara ja koos inimestega, kelle seltsis ma harjunud olema olen. Ma polnud varem märganudki Egle erilist huumorisoont ja oskust küsida selliseid küsimusi, mille peale ise ei tulekski. Näiteks see, et me koolis ööbisid venelased ja ukrainlased, kes olid kõik ühesugustes riietes, sildid kaelas. Egle: "Kas neil on sildid selleks kaelas, et nad sassi ei läheks v?"
Egle pani üldse väga segast. Tal oli raudselt mega hea tuju, juba kooli jõudes säras mulle. Egle tegi mingit reklaami järgi ja laulis: "Sõit, sõit linna, mis sinna.."
Ja siis muidugi Jette, kes algul mind nähes suured silmad tegi. See oli kirjeldamatu nägu. Tundus vist nii uskumatu tema jaoks, et ma koolis olin, ja veel hommikul. Jette vaatas Eglet ning hakkas järsku ta laulmise peale oma viisi edasi laulma: "Eglel sõidab, sõidab.."
Vahepeal kõndis matemaatika õpetaja mööda, kellel täna sünnipäev oli. Algul keegi küsis, et miks ta nii pidulikult riided on ja kui ma siis meenutama hakkasin, mis kuupäev on, meenus mulle ta sünnipäev. Kui õpetaja meist taas möödus, lilled käes, siis ütlesin: "Õpetaja! Palju õnne!" - ta tänas ja kõndis kiirel sammul edasi. Pärast, kui ma paralleelikatele sellest rääkisin, nimetasid nad mind pugejaks ja ütlesid, et nemad küll meie klassijuhataja juurde kunagi pugema pole läinud. Jah sellised paralleelikad siis - ainult norivad meie kallal.
Kui kõik juba tundi olid läinud, võtsin ajaloo õpiku kätte ja hakkasin seda lugema. Vahepeal liikus veel palju venelasi ja ukrainlasi mööda, kes ülevalt tulid ja sööma läksid. Siis möödusid minust kaks mingit 4-5nda klassi poissi. Üks ütles teisele: "Ütleks neile pajehhali!"
Teine: "Ütle!..A mis see tähendab??"
Esimene: "A ma ei tea!?"
Vaatasid üksteist nõutult otsa ja ehmusid korraks, kui ma nende jutu peale muigama hakkasin.
Veel ei saa ma sellest aru, miks eestlased ikkagi venelasi mõnitavad. 10ndikud ka hommikul seletasid ja hõikasid neile midagi, mis siis, et nad aru ei saanud, aga minu arvates pole meil õigus midagi halvasti öelda. Eriti vaenulikult suhtusid põhikooli õpilased. Üks ütles nende kohta: "Kaks bussitäit venelasi - tulid siia oma nälga kustutama!" Tol hetkel oli see tegelikult isegi naljakas.
Kui garderoobis vaiksemaks jäi, siis kolisin üles ajaloo klassi juurde, et seal õpetajat oodata. Õnneks ta tuligi varem kooli ja meil oli aega rääkida ning õppimisega algust teha, sest siiani ma olin ainult üldajaloo kohta natuke kodus lugenud. Kui ta jõudis, siis ütlesin vaid: "Tere!" ning olin hetkeks sõnatu, kuna ma ei teadnud, kust oma jutuga alustada ja kuidas õpetaja reageerib, sest tegelikult ma oleks võinud end juba esmaspäeval näole anda.
Lõpuks siis ütlesin: "Ma tulin ajaloo konsultatsiooni."
Õpetaja küsis, mida ma õppinud olen ja hakkas kohe ühiskonna arutlusest rääkima, mille mustandid kõik kooli jäid ja ta need läbi lugeda oli jõudnud. Kõigepealt muidugi kriitika ja siis põhiline jutt. Arutluse koha pealt nii palju, et sissejuhatus, kokkuvõte ja näited olid väga head kõik, aga üks näide oli selline, mis võib saada otsustavaks ja ma ei pruugi nii häid punkte saada, mida tegelikult see arutlus võimaldaks. Ma ei tea ise ka, miks ma mingi haige näite kirjutasin, aga sellest äkki kunagi hiljem lähemalt, kui ma vahepealsetest sündmustest millalgi räägin.
Edasi võtsin ette eksamivihiku, kus asusime kõige keerulisema osa - absolutismi juurde, milleks õpetaja mulle veel ühe õpiku kapist otsis ja teatud leheküljed läbi palus lugeda ning nende põhjal täita eksamivihikust 20 lehekülge. Loodan, et ma need kõik esmaspäevaks valmis ka jõuan, sest kellelegi teisele ei saa seekord lootma jääda.
Lisaks sellele veel arutlus koos täieliku skeemiga lahti kirjutatult külma sõja teemadel. Alles üks päev märkasin, et ajaloo eksamis tuleb ka arutlus kirjutada, mille eest on võimalik teenida 25 punkti. Õpetaja muidugi andis väga häid nõuandeid, mis eksamis tuleb ja millele rohkem tähelepanu pöörata, mis teemal arutlus kirjutada jne. Ma kartsin tegelikult sinna minnes, et ma saan pikki päid ja jalgu, aga asjad laabusid hoopis ettearvamatult hästi.
Lõpuks, kui kell käis, panin asjad kokku ja astusin klassist välja, lubades esmaspäevaks kõik asjad tehtud saada. Ukse taga oli Gristel, kes tahtis ühiskonna perioodi hinnet vastama minna. Tegin talle kiire ülevaate oma konsultatsioonist, mille peale ta imestusest ainult suuri silmi tegi.
Käisin veel eesti keele õpetaja juures, et mälupulgale lennuraamatu asjad võtta ja tahtsin edasi Laane juurde minna, aga nägin väljas hoopis Keilit, kellega hiljem liitus Gristel ja Alfred. Keili ja Gristel ootasid inglise keele suulist eksamit, Älf oli aga just eksamilt tulnud, ise nii rõõmus, et see tehtud nüüd sai. Jagasid seal oma eksami emotsioone ja jäingi nendega pikemalt koolimaja ette jutustama.
Kui kõik laiali läksid, siis käisin Laane juures, kuigi tal oli 9.b-ga tund jälle, aga sellest hoolimata pühendas ta mulle aega ja tuli ukse taha. Küsis, et mis ma koolimajas teen ja ütles: "Ma ei saa kahjuks sinuga siia vestlema jääda, kuna mul on tund." Ta oli väga rõõmsas meeleolus. Pärast ta jäi tükiks ajaks veel ukse taha, kuna muusika õpetaja tuli sinna. Rääkisin temaga veel paar sõna ja küsisin laupäevase esinemise kohta ajaloo uurimistööde lõpetamisel ning läksin siis garderoobi järgmist vahetundi ootama. Alustasin nende õpiku lehekülgede lugemist, mida ajaloo õpetaja palus, kuni Moks kooli jõudis ja rääkima tuli. Seletas ka inka eksamist, kuhu ta just minemas oli. Ütles, et loodab suulisest vähemalt 5 punkti ära saada, mis, nagu hiljem selgus, ta ka sai.
Vahepeal tuli Merka, kelle ma juhatasin teiste juurde ja ise läksin hoopis paralleelikate juurde, kes tegid oma klassijuhatajale sünnipäevaks üllatust - õhupallid ja värgid. Jäingi nendega sinna jutustama, kuni vahetund algas ja ma 10ndikega välja trepile istuma ja juttu rääkima jäin. Väljas oli nii soe ilm. Mäletan, kuidas me 11ndas igal võimalikul hetkel seal trepil alati klassiga istusime.
Kui kell käis, siis kõndisin koolimajas ja otsisin inka eksami tegijad üles, kes ukse taga järjekorras ootasid. Keili oli mega närvis juba, nagu alati ja Gristel oli just valmis sisse minema. Mu inka rühma omad olid juba selleks ajaks lõpetanud ja ära läinud ning räägiti ainult punktidest, mis nad said. Kui teise rühma kord oli, siis tuli mu inka rühma õpetaja välja ja tegi minekut. Mööda minnes küsis ta rõõmsalt: "Kuidas sul Birgit läheb?"
Mina: "Hästi. Ikka ajaloo lainel!" Õpetaja naeratas ja läks.
Rääkisin Keili ja Merkaga, kuni Mati tuli. Rääkisime alguses niisama vastamistest ja inkast, kuni Mati edasi-tagasi käima hakkas ja aknast, kust päike paistis, välja vaatas ja mulle eelmine möll meenus. Mina: "Mati, ära mine päikse kätte - sa hakkad sädelema!"
Keili: "Mõni on palju Videvikku vaadanud vist!?"
Mina: "Ma räägin möllust praegu."
Mati hakkas naerma: "Päriselt ka Erle hammustas mind v? Ma lugesin midagi."
Mina: "Ei hammustanud ikka. Sa läksid kuhugi vastu ainult." ning rääkisin talle põhimõtteliselt kogu selle loo ümber, mis tutipäeva blogis sellest vampiiriks muutumisest kirjutasin. Mati ainult naeris ja ütles, et ta ei jõudnud jah järgmine päev konsultatsiooni. Mina: "Ma nii lootsin, et sa lendad nahkhiirena uksest sisse ja muutud siis inimeseks."
Kui kell vahetunnile lähenema hakkas, siis lähtusin Kapi taktikast ja läksin sööklasse, et kõht täis süüa - milleks ma muidu siis kooli tulin? Tegelikult mul oli bussini aega veel, Piretil oli ka kõht tühi ja päevapraest ei ütleks ma ka kunagi ära, nii et läksin sööma, kuigi ma oleks pidanud ikka pannkooke sööma. Päevapraad polnudki nii hea, kui tavaliselt.
Rääkisin söömas Piretile, et ta nimi võiks olla Piret Rummikook. Piret: "Kuidas siis öeldakse mulle - Rummikook, tee rummikooki v?"
Pärast ostsingi rummikooki ja läksin siis bussi peale, mis oli paksult täis pensionäre ja igasuguseid muid tolguseid ja eluheidikuid. Masendav olukord, aga kui ma bussis kõige tagumises pingis maha olin istunud, muusika mängima pannud ja pilgu aknast välja pööranud, siis leidsin end kuskilt täiesti muust maailmast. Mõtlesin oma mõtteid ja kadusin sealt bussist nii, et mu keha ainult istus seal.
Tulin bussi pealt maha, siis kõndisime koos Ilvesega üles. Ta seletas oma tänasest "koolipäevast", kuidas ta kooli ei jõudnudki, vaid hommikul ärkas ja Võru bussi peale istus. Käisin korra kodus, rääkisin Ülikonna Tauriga, kes jälle koolis polnud, nagu minagi. Ta põhjenduseks oli aga võistlused Ida-Virumaal, kus ta nii hilja tagasi jõudis. Tauri: "Jube masendav paik see Ida-Virumaa - täielik tühjus, mingi russid igal pool, kortermajad olid osad sellised, et kõik aknad puruks, täpselt nagu sõda oleks üle käinud." Siis ta jutustas veel, kuidas GPS pange pani ja nad kuhugi kaevanduse juurde hoopis jõudsid ja peaaegu võistlustele hiljaks oleks jäänud.
Õigepea läksin koolimajja playbackile. Kuues tund oli just lõppemas. Läksin oma venna klassi ukse taha, et kuulata, mis tund neil on. Ma ei viitsinud seal kaua vaikselt olla, tegin ukse lahti ja vaatasin sisse. Kõik vaatasid mind äratundvalt rõõmsate nägudega ja karjusid: "Bikuuu!" Olin juba peaaegu klassi sisse astunud, kui mu pilk õpetaja peal peatus ning tegin siis kiirelt minekut. Kõndisin mööda koolimajas ringi ja nägin direktorit, kes ütles: "Hommikul ma nägin Talist. Nüüd ma nägin sind.."

Mina: "Jah. Kool on läbi!"
Kui vahetund algas, siis läksin tagasi oma venna klassi ukse taha ootama, kuni nad klassist välja tulevad. Jutustasin seal nendega ning hiljem liitusid meiega veel Gert, Pilt ja paljud muud toredad inimesed. Hakkasin pilti jälle pildistama, öeldes Pildile oma tavapärast lauset: "Pilt, tsiiis!"
Gert tahtis, et ma teeks referaadi talle ära, sest ma lubasin Atsile ka ükskord teha. Gerdile on võimatu milleski ära öelda. Nii lubasingi ma talle, et teen ära. Mina: "Pead selle eest 100 kallit mulle tegema!"
Gert: "Teen kasvõi tuhat!"
Mina: "Tavai. Sa jäädki oma tuhandet kallit mulle tegema."
Nägin Talist, rääkisime juttu ja siis tuli Ilves ka koolimajja playbacki vaatama. Panime Silvaga veel segast. Kõik olid juba kostüümid playbackiks selga pannud. Karo käis oma padjaga ringi, mille peale mu esimene reaktsioon oli: "Teete unematit v?"
Tarmo ja Kiisu olid nii haigelt ägedad, kui nad riietusruumist tulid. Mõlemad nägid välja, nagu tüdrukud - ära meigitud ja läikivad.
Lõpuks avati saali uksed ning algas playback. Gert ja Talis kommenteerisid mu digikat ja tegid pilte sellega. Seletasin neile oma peegelkaamera ostust, mille peale mõlemad käskisid mul kaamera asemel hoopis auto osta.
Playbackil oli ainult 4 kava. Paljud olid üsna pettunud, et nii vähe esinejaid oli, aga minu arvates olid need neli mega head. Parem vähem ja paremad, kui palju ja mõttetud, nagu eelmine kord oli. Esimesene esinesid Tarmo ja Kiisu Homme18-Pilvede embuses. See oli mu kõige lemmikum. See oli nii hea, kuidas nad puusasid nõksutasid ja käest kinni hüppasid.
Teisena esinesid mu endised lemmikud, nüüd siis 9ndikud Bruno Marsi lauluga "The lazy song". See oli ka üsna hea. Sellesmõttes, et enamjaolt video järgi. Kõik oli nii reaalne. Mõned liigutused olid ainult üsna ootamatud näiteks vanema põlvkonna jaoks. Eriti see, kui öeldi, et neid, kui võitjaid on võimalik näha taaskord esinemas perepäeval, mis on pühendatud vanavanematele. Nood saavad šoki, aga nalja peab saama.
Viimased kaks kava polnud nii silmapaistvad, aga ka päris head. "Suitsu ei tee" ja Orelipoiss "Valss". Viimases meeldis mulle Ilvese väikevend, kes elu hästi kitarriga kõikus. Filmisin ka kõiki neid esinemisi, mida on võimalik vaadata mu youtube kasutaja kaiffislifeee alt.

"Suitsu ei tee"-ga meenus mulle suitsu teema, mida ma viimasel ajal kogu aeg naljaga ajan. Gerdiga ka seletasin: "Gert, sa teed suitsu v? Mis suitsu sa teed? Mõtlesin, et hakkan ka tegema." Hommikul lubasin ka LemmikSanderile suitsu osta, kui ta mulle jätab. Ja tegelikult ma ei tee suitsu jne, nii et pole mõtet sellest lõigust midagi järeldada.
Kui playback läbi sai, siis jäime natukeseks saali. Seletasin kõigiga. Päeva limiit sai vähemalt täidetud - tõmbasin Sannul kapuutsinöörid ära. Tegime Gerdiga pilte ja naersin õppeala juhataja juttu, kes laiskadest meestest rääkis - 9nda klassi poisid ei viitsinud üldse end toolide tõstmise ja vaiba kokkurullimiseks liigutada.
Peale playbacki läksime Annuga koju. Mul oli mega hea tuju.

Nii tore oli kõiki näha, eriti Gerti, sest ta on üks mu parimaid sõpru, kes alati särab nagu päike ja paneb oma positiivse olekuga kõik naeratama.

Väljas oli vahepeal nii soojaks läinud ja Annu tahtis rattaga sõitma minna. Kuna ma aga olen plaaninud mitu päeva juba Võrru sõita, siis tegingi ettepaneku minna. Käisin kodus ära, sõin ja jäin mingeid tsitaate vaatama. Mõned, mis mulle meeldima hakkasid:
*Elage kui kaua tahes, esimesed kakskümmend aastat on teie kõige pikemad.
*Elust tuleb lahkuda nagu pidusöögilt: tänada perenaist ja siis kompsud kokku korjata.
*Kõik inimesed võiksid olla türannid, kui nad seda saaksid.
*Sina näed asju ja küsid: "Miks?" Aga mina näen asju, mida pole ja küsin: "Miks mitte?"
*Midagi pole tegelikult juhtunud, kui seda pole üles tähendatud.
*Kui su töö räägib iseenda eest, siis ära sega vahele.
Siia juurde lisaks veel kaks uut tsitaati, mis on viimasel ajal sõprade poolt öelduna kuulsaks saanud:
* "Ei naera!" (K. Kurvits)
* "Ei tegele!" (M. Kapp)
Kolme ajal hakkasime Annuga linna poole sõitma. Algus, nagu ikka oli tõusudega ja lisaks sellele puhus üsna tugev tuul, aga pärast asi paranes. Hakkasime juba Käätso jõudma, kui Annu t

ahtis Tengelit näha, kus ta kunagi polnud käinud. Sõitsimegi sinna ja jäime seisma. Annu oli šokis, kuna see maja meenutas talle mingit vana haiglat. Vahepeal tuli Annu veel mõttele, et ei viitsi ikka linna minna ja kuna Tengeli juures edasi sõites oleks Tauri teeotsa jõudnud, siis helistasingi Taurile ja rääkisin, kus ma olen ning küsisin, kas ta on kodus. Tauri oligi kodus ja ütles: "Tavaii, tulee!"

Sõitsime siis Kasaritsa poole. Ma olen varem seda teed ainult autoga pimedas sõitnud ja nüüd tundus see tee nii pikk ja kohati tundmatu. Nägin tee ääres mingit pardi-hane moodi lindu ja ütlesin: "Kesasi see veel on?"
Annu vaatas ja ütles: "Mingi lind - see on kindel!"
10-15 minutit hiljem jõudsimegi Tauri teeotsa, et teda oodata, kuna ta käis rolleriga just vennal Puigal järel. Tauri kutsus meid maja juurde kaasa. Priit ja Tamm olid ka seal. Priit piilus kuskilt nurga tagant alguses. Pärast tuli, siis säras täiega. Nad hakkasid Tammega Priidu autot pesema ja koristama. Ütlesin Taurile, et nad elavad varsti ta juures juba ja ta peaks hakkama neile arveid esitama. Tauri: "Peaks jah veearve esitama."
Priit: "Esitad mulle oma tiigi veearve?"
Tauri: "Elektriarve siis!"
Priit: "See oleks jah vähe mõtekam!"
Esimene reaktsioon üldse, kui ma sinna jõudsin, siis avastasin, et Oha saapad ei rippunudki enam vihmavee renni küljes, nagu nad eelmine kord sinna peale mu ära minekut jäid. Tauri rääkis, kuidas tal Ohast kahju hakkas ja ta ise need sealt hommikul jäätunul kujul alla võttis. Kuigi naljakas oleks raudselt olnud, kui Oha oleks üritanud neid ise sealt kätte saada, sest ta poleks arvatavasti küündinud.
Rääkisime üsna pikalt koolist, eksamitest ja kõigest muust toredast. Ma saingi rääkida rohkem tänasest päevast ja eelmisest nädalast, kuna Tauri oli just täna mu eelmisi postitusi lugenud ja ütles pidevalt mu jutu peale: "Ma tean. Ma blogist lugesin."
Mina: "Mhh. Ma ei saa nii sulle midagi rääkida ju." - mul endal pole ka kõike meeles, mida ma kirjutanud olen ja mida mitte, aga Tauril on hea mälu ja ta vist on ka üks neid väheseid, kes mu blogi peaaegu täielikult läbi viitsib alati lugeda. Tauri oli üldse positiivselt üllatunud, et ma talle helistasin. Ja Tauri puhul avastan ma alati midagi uut. Näiteks see, et tal on roller ja tal on prillid jne.
Mingi aeg, kui juba Tammel ja Priidul auto ära koristatud ja pestud sai, hakkasime me ka Annuga Võru poole liikuma. Läksime Meegomäe ja Kubja kaudu ning suundusime siis tagasi Rõuge poole. Arvasin, et isa on juba koju läinud, aga teel kohtasin veel teda. Alati, kui ma kuskil seal kandis sõidan, siis ta näeb mind.
Käisime veel Nursis poes ja tulin koju. Jäin vahepeal teleka ette 15 minutiks magama, aga ärkasin siis üles ja hakkasin "Ühikarotte" vaatama. Vahepeal oli nii lootusetu olla juba, aga siis hakkasid kõik msnis rääkima ja toimus mingi murranguline pöörang, peale mida mul siiani nii hea olla on. Laadisin youtubesse tänased videod üles, mille kaudu LemmikSander mu sõprade video leidis. Rääkisimegi sõpradest ja suitsudest jälle, nagu ikka. Ta saatis mulle mingeid haigeid laule ja üldse sai mega segast aetud. Samal ajal rääkisin ma veel Lauriga mingit head teksti ja Piretiga, kelle jutt ja küsimused kooskõlastusid kõige muuga nii hästi. Peale nende kolmega rääkimist tuli tagasi taas mu kaotsi läinud inspiratsioon ja hakkasin blogi kirjutama. Rääkisin veel Saquga, kuni telefon helises. Kui ma üht nime telefoniekraanil nägin, siis teadsin juba, et kui ma vastu võtan, siis ei jää mul muud üle, kui kainekaks minna. Võtsin vastu. Ma sõna otseses mõttes naersin mingi 10 minutit telefoni otsas. Nii hea tuju oli ja lõpuks pika vaidlemise peale olingi nõus oma vanadele sõpradele kainekaks minema. Alguses tiirutasime Võrus ringi ja mõtlesime, et kuhu siis edasi minna. Sõitsime läbi Nursi, siis Sännasse, Rõugesse ja tagasi Võrru. Kuigi kell oli päris palju, siis polnud mul isegi hommikul üldse und. Viimasel ajal polegi mul öösiti eriti und. Pidevalt olen pool ärkvel, lähen hilja magama, ärkan vara ja ma ei tunne mingit väsimust. Samas, kui ma talvel võisin tundide kaupa magada, aga uni ikka ära ei läinud.
Lõpuks läksime Otsale, kuna nad tahtsid kuskil käia. Mõni üldse magas kogu selle aja autos ega saanud midagi aru, kus me kõik öösel ära käisime. Rääkisin juttu, kuulasin muusikat ja oma eesmärgitut sõitmist põhjendasin ma vaid lausega: "Igal pool on parem, kui kusagil mujal!"
Peale pikemalt Otsal peatumist suundusime tagasi Võrru või no tegelikult Kosele, sealt Haanjasse ja edasi

Ruusmäele. Ma käisin vist esimest korda elus Ruusmäel, vähemalt esimest korda selle aja jooksul, mida ma mäletan. Võib-olla väiksena käisin kunagi, aga ma ei mäleta. Ruusmäe tee oli üliäge - käänuline, mäed, kurvid jne. Ülihuvitav oli, vahepeal tekkis mega adrenaliin juba. Ületasin vahepeal päris palju kiirust ka.

Kuna kõik kas magasid või olid sellises seisus, et neil oli savi, kus me sõidame, siis lasin oma meeltel end juhtida ja sõitsin sinna, kuhu heaks arvasin. Ruusmäelt keerasime kuskilt Luutsniku peale, kust sai ikka päris palju maad mööda katkiseid kruusateid sõidetud, lootusega, et kuskilt peame me Viitinasse ju jõudma. Tahtsin mitu korda teisele poole sõita, aga just neid teid, mis ma lõpuks valisin, jõudsime me Viitinasse. Viitinast läksime Saarlasesse, siis Sadrametsa, Kangstisse, Sännasse ja lõpuks jõudsime mingi 5 ajal tagasi Rõugesse. Väljas oli juba täiesti valge. Ma tulin koju, aga see, kuhu teised jäid, ma ei tea ja elu on endiselt seiklus! ;)