Päev millal suren, on elamist väärt

Paljud blogijad kirjutasid arvatavasti sellele päevale ennustatud maailmalõpust, ma teen erandi ja ei kirjuta, vähemalt alguses mitte, kuna ma unustasin tol päeval selle täiesti ära.
Kuigi läksin peale Krissu sünnipäeva kell pool 4 alles magama, sain sellest hoolimata hommikul vara üles ja jõudsin õigeks ajaks bussi peale. Seda hommikut kirjeldab millegipärast lause "Uue elu algus". Ma ei tea, miks see lause mu telefonis on. Tõenäoliselt olin ma taaskord ülim junkie ja suutsin ümber lükata lause: "Uue lõpu alguses ei paista kunagi valgus." Arvatavasti siiski paistab, vähemalt tol hetkel paistis.

Kui sinnani jõudsin, kus Krissu eile oma sünnipäeva pidas, siis vaatasin pingsalt aknast välja ja lootsin kedagi näha, sest paljud pidid ööseks jääma, aga arvatavasti kõik veel magasid nii varajastel hommikutundidel. Mäletan, kuidas ma eile Sillule ja Taimule rääkisin sellest, kuidas ma hommikul siit bussiga mööda sõidan ja nad selle peale lubasid hommikul teeäärde lehvitama tulla, aga kuna nad läksid ka ööseks koju, siis polnud neid lehvitamas.

Pidin Võrus natuke aega Kädit, Annut ja Getut ootama, kes Carru poolt tulid ja oma üliigavast reedest Osulas rääkisid. Ma unustasin eelnevalt Kädile öelda, et reedel plaanisid just kõik Osulast ära minna. Nii tüüpiline, et mul asjad alles hiljem meeldetulevad.
Rääkisin neile siis vastukaaluks Krissu sünnipäevast, Sanderi üliägedast kellast ja kõigest muust, mis ma tol hetkel meenutada suutsin. Näitasin neile ka pilte, mida me keset bussijaama esist platsi kõik koos ringis vaatasime, nii et mõni mööduja meid imelikul pilgul vaatama jäi. Pärast pildistasin Kädit, Getut ja Annut ka, kuna neil kõigil olid mega padjanäod, mis on tavaliselt mu pildistamishulluses eriti suureks tõmbenumbriks.

Napilt enne bussi peale minekut jõudis ka Krissu, kes joostes tuli, kuna kartis bussist maha jääda. Kädi, Getu ja Annu läksid ära ja me läksime Krissuga Tartusse. Ma olin jälle rääkimishoos - terve tee, kuni Tartuni muudkui jahvatasin, alguses sünnipäevast, hiljem kooliaja meenutustest ja lõpuks sellest, miks me Tartusse üldse läksime. Tegelikult ma kutsusin alguses Kädit kaasa, aga kuna ta ei saanud tulla, siis kutsusin Krissu - ta oli kohe nõus. Nii me läksimegi siis mulle lõpupäevaks kleiti ostma. Kirjeldasin Krissule võimalikult detailselt, millist kleiti ma tahan, aga kui nüüd etteruttavalt öelda, siis ostsin ma lõpuks hoopis teistsuguse kleidi, kui algselt plaanisin.

Jõudsime Tartusse, mul oli kõht juba tühi. Läksime Mc'i. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja siis poodidesse. Kolasime tund aega kesklinnas ringi, aga kuna Krissul oli arvamusel, et Lõunakast leiame me mulle kindlalt sobiva kleidi, siis läksime sinna. Plaanisime alguses jänest sõita, aga siis Krissu otsis ikkagi piletid välja ja mingi suvaline kaasreisija aitas meil need ära komposteerida. Tee sinnani tundus nii pikk. Vahepeal sai muidugi kõvasti nalja, kuna ma seisin nii, et mu õlal olev kott asetus juhuslikult ühe istuva vanadaami õlale, kes pahandama hakkas. Eemaldusin temast, naersime Krissuga, kuni meie selja taga olev mees hakks Krissu kotti kommenteerima, mis pidi umbe stiilne ja värki olema. Krissu ei saanud üldse aru, mida ta podiseb, naeratas ja ütles: "Aaa, jah, jah."

Ma naersin juba täiega, kuigi ma ei saanud ka pärishästi kõigest aru. Ainult sellest, kuidas tollele mehele meenutas Krissu koti rihm alguses püksirihma.

Läksime kuskil enne Lõunakat maha. Krissu jutustas oma lugusid sellest, kuidas nad Maikuga Tartus on käinud, mida seal teinud jne.

Lõunakas oli mega palju rahvast. Käisime mõnes poes ja suundusime siis Sixtinasse, kuhu me väga pikaks ajaks jäime. Ma proovisin vist kõikvõimalikud kleidid seal läbi. Alguses võtsin mingid, mis mulle endale meeldisid ja proovisin neid. Siis hakkas Krissu järjest tooma mulle igasuguseid kleite, mis mulle tema arvates sobima peaksid ja käskis kõiki selga proovida. Krissuga on eluhea poodides käia. Ta täiega viitsib otsida ja proovida kõike jne. Tavaliselt, kui ma teistega olen käinud shoppamas nii, siis kõik ajavad oma rida või aitan mina teistel kõike valida jne, seekord oli aga kõik vastupidipidi. Krissu tegi kõike, et ma jõuaks oma eesmärgini ja leiaks tänase päva jooksul endale sobiva kleidi. Siinkohal ma tänakski Krissut, kes selle päeva täiesti mulle pühendas ja mulle abiks oli, jättes kõrvale kõik oma tahtmised ja soovid, sest ta ise ei jõudnud midagi endale osta.

Kui me lõpuks Sixtinast lahkusime, käisime veel paari teises poes ja sattusime kuhugi, kus oli ülipalju igasuguseid kleite. Seal ka proovisin jälle selga igasuguseid. Nii palju naerda sai osasid kleite, milles ma ülihaige välja nägin. Mulle ei sobi üldse mingi ülipuhvis kleidid. Ma näen nendes välja nagu mingi inetu pardipoeg. Oleks võinud pilti teha mõnest sellisest, siis oleks praegu ka naerda saanud.

Käisime vahepeal toidupoes, sõime jäätist ja mõtlesime tagasi Kesklinna minna, sest ma olen kõige puhul nii valiv ja ei leidnud ikkagi endale sobivat kleiti, kuigi ma proovisin neid nii palju. Siiski osaliselt meeldis mulle üks kleit, mida ma Lõunakas kõige esimesena proovisin. Tahtsin seda ikka uuesti proovima minna. Läksimegi siis tagasi Sixtinasse. Võtsin tolle kleidi ja mööda minnes võtsin veel 2 kleiti proovimiseks kaasa, mida ma ennem ei proovinud. Proovisin järjest kõik selga ja siis hakkasid järsku need kõik mulle meeldima. Krissu tõi veel vahepeal paar tükki. Kõik olid nii hääd, et ma ei suutnud valida. Lõpuks jäi kaks kleiti: valge ja kirju. Mõlemad olid umbe ilusad. Valge meeldis mulle värvi poolest, aga kirju sellepärast, et see oli täpselt nii lühike, nagu ma tahtsin ja sellise lõikega, nagu mulle meeldis. Otsustasin lõpuks kirju kasuks, mis mulle järjest enam meeldima hakkas ja need värvid lähevad rohkem kokku mu loomuse ja isiksusega. Valge oleks liiga tavaline mu puhul olnud. Krissule ka täiega meeldis see kirju ja nii ostsingi selle ning hakkasime kiirelt bussipeatuse poole liikuma, et kesklinna minna.

Teepeal jälle naersime, kuna Krissu rääkis mulle venelaste traditsioonidest, naljadest ja ütlemistest, ma omakorda eestlaste omadest. Pärast me jutt kujuneski eestlaste ja venelaste naljadeks ja nende erinevusteks. Hakkasime bussipeatusesse jõudma, kui buss just ette sõitis. Hakkasime jooksma, Krissu jõudis bussi hüpata, ma jäin ukse taha, kui bussiuksed mu nina ees sulgusid ja hakkasin karjuma. Mõtlesin, et ma jäängi maha nüüd, aga õnneks tegi bussijuht mu karjumise peale uksed uuesti lahti ja ma jooksin bussi. Kõik vaatasid lollide nägudega, keerasin selja ja naersin. Kesklinna jõudmiseks läks aega jälle, kuna buss sõitis väikese ringiga. Sain jälle seoseid eilsega tuua, kui Sander eile oma koolivahetusest rääkis ja me just sellest koolist mööda sõitsime, kus ta nüüd käib.

Jõudsime kesklinna, siis käisime Kaubamajas kingapoodides, lootes et tänasega kingad ka leiab, aga seal polnud midagi head ja nii läksime Taskusse, et mingeid tavariideid veel osta. Lõpuks läks aga nii kiireks, et me oleks küll ostnud mõned asjad, aga polnud aega proovida ja nii jäi ostmata. Kiirelt möödaminnes, ostsin vaid maasikad, mida bussis süüa.

Jõudnud bussijaama, oli buss juba ees. Ütlesin bussijuhile: "Võru!"

Bussijuht kordas sama linna nime järgi.

Lisasin juurde: "Õpilane!"

Bussijuht: "Või päris õpilane!? Oi, kui ilus!"

Ma naersin ja kõndisin bussi tagumisse otsa. Hakkasime Krissuga seletama ja maasikaid sööma. Vahepeal oli buss juba inimestest täitunud, kuigi tagasi minnes oli poole vähem rahvast, kui hommikul. Me taha istusid kaks väikest umbes 4-5 aastat tüdrukut koos oma emaga. Üks mängis selle lauaga, mis bussiistme küljes on ja ütles, et kui on laud, siis ta tahab süüa ka, aga ema väitis, et nad alles sõid. Hetk hiljem, kui ma Krissule maasikaid pakkusin, karjus üks väikestest lastest üle bussi: "MAAAASIKAD!"

Me hakkasime Krissuga naerma ja mu peast käis läbi mõte - sa pead neile ka maasikaid andma! Hakkasin juba neile maasikaid ulatama ning küsisin veel enne nende emalt, et kas ma võin neile anda. Nende ema oli positiivselt üllatunud ja ütles, et võin küll. Pakkusin siis neile maasikaid, kaasaarvatud nende emale. Nood kaks väikest last olid nii õnnelikud, umbe naeratasid mulle ja lõpuks hakkasid laulma ka veel.

Krissu ütles, et pärast saavad rääkida kellelegi: "Me nägime bussis nii toredat tädi, kes meile maasikaid andis."

Jõudsime Maaritsasse, kus nad maha läksid. Tüdrukud läksid ees, ema järel. Enne lahkumist vaatas nende ema veel mu poole ja ütles: "Head aega ja aitääh veelkord!" ning läks. Mul oli nii hea meel, et sain kedagi rõõmustada.

Jutustasime Krissuga, kuni Võrru jõudsime. Ma oleks saanud tegelikult 5 bussiga koju minna, aga otsustasin isa ka ära oodata, kes jälle pulmaväravaid kuskil tegi, et siis koos Viitinasse laulu- ja tantsupeole minna.
Krissu tuli ka Kagusse seniks istuma, hangusime seal juba vaikselt, mul tuli mega uni. Järsku nägime muusika õpetajat, kes AG-sse midagi ostma tuli, mida ta varem välja oli valinud, aga siis osta ei saaud. Peatus siis meie juures ja küsis, et miks me nii hea ilmaga sees istume ning rääkis maailmalõpust, milleni oli vaevalt tund aega jäänud. Alles siis tuli mul meelde, et täna on see päev.

Krissu ütles ka selle peale: "Mõtle, maailmalõpp tuleb ja me passime siin!"

Peas hakkas tuhat mõtet keerlema, mida kõike võiks veel teha ja kuhu minna. Ma hakkasin täiega ootama seda. Siiani ootan, et juba maailmalõpp tuleks. Tahaks näha, mis juhtub, kuhu me kaome, kuidas me sureme jne. Ma ootan seda päikesetormi ka. Midagi peakski muutuma, et inimesed tajuks, kui vedanud me inimkonnal tegelikult on.
Käisime veel Krissuga all jäätist söömas, kuni mu isa tuli, käisime isaga poes ja hakkasime siis Viitina poole liikuma. Vahepeal sai kell ennustatud maailmalõpuks 18.00. Olime siis poolel teel. Vaatasin aknast välja, taeva poole ja ootasin, et miskit kuskilt tuleks, aga ei tulnudki.

Enne Viitinasse jõudmist, hakkas järjest autosid vastu tulema. See tähendas seda, et pidu oli läbi saanud, aga me läksime ikkagi Viitinasse, kuna vastutulnud sugulane helistas ja ütles, et teised sugulased on veel Viitinasse. Poe trepil istuski üks mu sugulastest ja siis Timo ning Gerdi isa, kellel paar päeva tagasi sünnipäev oli. Nad nägid nii ägedad välja seal. Ehtsad eeskujud järeltulevatele põlvkondadele. Pildi järgi võib tunduda, nagu oleksid nad külaparmud, aga tegelikkuses nad seda pole. Pildistasin neid ja helistasin siis Brandonile, kes Janesega mööda kõndis. Läksin nende juurde jutustama, kuni sinna veel Alice ja Intsu tulid. Seletasin siis neile ka, kuidas ma maailmalõppu ootasin: "Kell sai 18.00, ootasin täiega, et miskit tuleks, aga näete, jõudsin isegi Viitinasse ja ei mingit maailmalõppu."

Intsu: "Viitina ongi maailmalõpp!" - Võiks olla küll.

Intsu rääkis oma eilsest peost ja seletas, kuidas ta täna mingi ratsavõistlusel turvama pidi, aga vahepeal hoopis kraavi pikutama läks ja sinna peaaegu magama jäi. Intsu: "Nagu oleks unes hobuseid lugenud."

Ajasime seal niisama segast, vahepeal läksid Brandon, Janes ja Alice ära. Me rääkisime ikka edasi, siis tuli Alice tagasi ja tahtis minna kuhugi, aga ma ei viitsinud kaasa minna ja läksin isa juurde tagasi, kes ikka veel poe juures jutustas. Isa viis koju, siis läksin automaatselt msni, nagu alati. LemmikSande rääkis oma reedest: "Tra, kus ma olin eile puruks. Korralikult sai igalpool segast pandud. Käisime Pevegas turvamees Matiga juttu rääkimas. Tra, kus too oli norm vend."

Mina: "Nüüd hakkadki Pevegas käima?"
Sander: "Eii!"

Panin veel pilte üles ja seletasin Silluga, kes Sännasse kutsus, läksingi. Sännas oli mingi suurem kalastuspäev, mingid väikseRisto sugulased püüdsid kala. Läksime ka Silluga sinna ja kutsusime teised ka. Varsti tulidki Silva ja siis Ristox. Panime niisama segast. Sillu tundis mu kaamerast puudust, millega ma teda eile nii palju kordi jäädvustasin, aga ikka jäi väheks vist veel. Sillu: "Kus kaamera on? Puhkab kodus v? Eile oli pikk päev jah?" Suht tüütu oleks jah seda suurt kaamerat igalpool kaasas kanda.

Risto leidis eelmise nädalavahetuse laadast kellegi õhupalli maast ja puhus selle uuesti täis. Elu kaua jamas, kuni see lõpuks täitsa täis läks ja näo pähe võttis. Pärast pani Risto õhupallile oma mütsi pähe ja tegi koos sellega pilti jne. Lõpuks läks see õhupall aga tal kogemata katki.

Risto nägi ise ka mega äge välja, kuna ta oli üleni mustas, kõik pisidetailid olid paigas - alustades aluspesust, lõpetades jopega.

Sillu läks vahepeal kala püüdma, aga me ei viitsinud olla seal ja kiirendasime ratastega Katuaia poole. Terve tee sinna ja tagasi sai nii haigelt nalja. Risto muudkui rebis ja rääkis oma öisest kõhuvalust: "Mõtlesin, et maailmalõpp tuli varem. Võtsin espumisani ja jäin uut lõppu ootama."

Siis ta laulis kogu aeg "Beautiful people", mis mind ka lõpuks kummitama hakkas.

Alla tagasi jõudsime, siis läksime mõisa juurde mingit öörahu silti vaatama, mis seal elutsevad välismaalased sännakate pärast seinale pannud olid. Öörahu algab kell 21.00 - päris hea jah.

Rääkisime niisama juttu, kuni Sillu ka lõpuks kalalt tuli ja meiega liitus. Kõige lõpuks tuli veel üks välismaalastest - Tony, kes Silvat armastab ja täna ka teda sinna ainiti vaatama jäi. Silva sõimas teda igatpidi, aga too on sakslane ega saanud millestki aru.

Rääkisime oma juttu edasi ega teinud Tonyst välja, mõne aja pärast ta läkski minema.

Küsisin Sillu käest: "Kuidas ma täna jälle nii vabalt mõisa pääsesin? Keegi ei valvanud, kui ma tulin."

Sillu: "Sa oled meie volitusel siin!"

Järsku tuli Tony tagasi, šokolaad käes. Me olime juba enne ta algset äraminekut oma saksa keele oskusi tema peal demostreerinud. Mul ei meenunud muud, kui GemüseSuppe, mille peale Tony naerma hakkas ja siis Sillu ka veel igasuguseid naljakaid asju ütles. Põhiline oli see: "Silva mag Tony, Silva möchte Tony."

Aga nüüd, kui ta šokolaadi tõi, ütles Sillu: "Ich bin Hunger!"

Silva ja Risto ei saanud midagi aru, tõlkisin neile, nad hakkasid naerma ja Tony ka naeris ning pani šokolaadi lauale. Nii, kui ta selja keeras, võttis Silva pool šokolaadi ära.

Seal sai üldse elu nalja veel. Risto ja Sillu leidsid veepüstoli, siis pritsisid tolle meid ja üksteist. Nad lasid mu rattaistme veepüstoliga märjaks, siis ma omakorda ajasin Sillut mingi lauaga taga.

Pärast ma tahtsin ära minema hakata, aga Risto lubas ka koos minuga ära tulla ja nii pidin teda veel ootama. Vahepeal helistas Jaanika, et nad on Saqu sünnal ja ma plaadi teeks ja ka sinna läheks. Tahtsingi minna, aga ikka ei saanud kuidagi minema. Sillu tahtis veel silla juurde minna ja siis sõitsime edasi-tagasi, Risto demostreeris oma erinevaid rattasõidustiile ja Tony jooksis meile järele, aga ta oli päris raske jalaga ja jooksis nii, et kaugelt oli kuulda, kuidas ta tuli.

Küsisin, et kuna nad võrkpalli mängima hakkavad jälle - võrke veel polnud üleval.

Sillu: "Võrke ei saa panna, muidu hommkul leitakse jälle kalake võrgus."

Lõpuks hakkasime Ristoga minema, läksime otse, Jaanuse majast mööda. Risto muudkui seletas: "Ma tunnen värske heina lõhna." Hull rada oli seal ikka. Jõudsime tee peale, siis Risto lausus oma saksakeelsed hüvastijätusõnad ja nii läksid me teed lahku.

Kuna me Ristoga mega kihutasime, siis oli mega hoog sees ja nii sõitsin otseteed Saqu juurde. Helistasin Jaanikale ja kutsusin ta teeotsa, kuna ma plaanisin alguses ainult korra seal käia. Pärast tuli Saqu ka sinna, soovisin talle õnne, rääkisin juttu natuke ja läksin koju. Kirjutasin plaadi ära, võtsin kaamera ja läksin tagasi. Suhteliselt vaikne ja rahulik pidu oli, võrreldes sellega, mis eile Krissu sünnipäeval valitses. Oligi kuidagi harjumatu ümberlülituda. Mu endised klassiõed - Malla, Liisi, Kirsika ja Anne-Liis olid ka seal. Rääkisin nendega ja läksin siis teiste, oma klassikaaslaste juurde. Tegime pilte ja ajasime juttu, kuni Saqu, Älf ja Rauno pidid minema kuhugi. Mina, Jaanika ja Elise läksime batuudi peale seniks hüppama, pärast tuli Sulev ka. Vahepeal läksid Malla ja need ära, kuna neil hakkas igav vist. Pärast teised ka rääkisid, et Saqu ei tegelenud nendega eriti.

Kui nad ära olid läinud, siis pikutasime ja rääkisime niisama batuudil. Õigemini alguses rääkisid nemad mingit oma teemat koolist jne ja pärast tuli mu soolo. Ma panin mingit väga hullu loogikat. Mõte jooksis täiega ja siis rääkisin seda, mida mõtlesin. Nad naersid ja ma ise ka naersin oma jutu üle.

Kui Saqu, Älf ja Rauno tagasi tulid, siis mindi tuppa ära. Saqu võttis uue pudeli lahti. Sulev oli aga vahepeal teises toas ja ei näinud seda. Tuli, siis võttis pudeli ja lõi küünarnukiga põhja alla ning ütles: "Noh poisid, hakkame jooma!"

Samal ajal, ütles aga Saqu: "See on lahti juba!", aga siis oli hilja ja osa joogist oli juba põrandal.

Seni, kuni nad jõid, ajasime Raunoga niisama mingit segast. Ta ei lubanud "Ok" öelda ja käskis selle asemel "Olgu" öelda. Ta korrutas pidevalt väljendit: "Sebi endale", mille peale ma käskisin tal uue väljendi sebida endale. Rauno: "Olgu ufo!"

Vaatasime sõrmuseid. Tahtsin näha, et kas Rauno sõrmusel on nr. 13 ka sees, aga Rauno ei saanud aru, mis see 13 on. Mina: "See on lennunumber!"

Rauno: "Ei tea, ei lenda!"

Kellelgi tuli meelde, et vahepeal oli kell 12 saanud ja Keili sünnipäev alanud. Helistasin siis Keilile, et õnnesoovida. Ta oli isegi oma sünnipäeval kainekas.

Igast nalja sai seal veel. Ma ainult naersin Rauno juttu. Kui me muidu ainult tülitsesime, siis nüüd saame jälle hästi läbi. Pärast läksingi siis minema, kui Rauno ja Älf ära läksid. Teised jäid ööseks.

Elu hea oli sõita mööda tühja, tuttavat asulat üksida. See kõik on nagu sinu - tühjus, kus kedagi pole, keegi ei kuule ühtegi öeldud sõna ega tehtud tegu. Keegi ei vaata sulle otsa ega püüa mõista, mida mõtled. Ainult minu linn, minu aeg, minu öö. Vaid tundmatult kostuvad hääled kusakilt kaugusest..

Ühesõnaga taaskord üks teguderohke päev, kus ma jõudsin igale poole minna ja kõike teha.