Pärast mind tulgu või veeuputus

Neljapäeva hommikul rattaga kooli. 16 km - no problemo. Tegelikult isegi rohkemgi, aga linna jõudsin elu ruttu. Kolmas vahetund polnud veel alanudki, kui 11.a klass juba koolimajast välja tuli, et poodi või suitsule minna. Põhiline oli Gert, kes mind nähes ütles: "Sul pole nagunii muud targemat teha. Tule kaasa!" Sõitsin aeglaselt kõrval ja kuulasin ta huvitavat juttu, kuni me Kaubamajani jõudsime. Rääkisin Gerdile, et ma saan teda nüüd üle sebra minnes, ära kasutada, kuna autojuhid ei laseks muidu mind, kui ratturit üle sebra. Sain selle peale aga Gerdilt hea uudise, mis uues liiklusseaduses kajastub: "Jalgrattur võib üle sebra sõita, ainult, et jalakäia kiirusel." - mulle see meeldib.
Gert rääkis veel, et ma võiks koju sõites vihma kätte jääda. Kujutas oma fantaasiapildis ette, kuidas ma läbi vihma koju väntaks, olles läbi märg ja mu märjad juuksed lendleks tuules, nagu.. (ma ei mäleta, millega ta seda võrdles)

Ta rääkis mulle ühe anekdoodi ka, aga see on ka mul juba meelest läinud. Hakkasime siis tagasi liikuma, Gert läks poodi ja ma suundusin tagasi koolimaja juurde, kus oli vahetund juba alanud. LemmikSander ja teised 10ndikud tulid vastu. Sander ei pannud algul tähelegi, et ma tulen. Vaatas kuhugi mujale. Alles siis märkas mind, kui ma rattaga ta suunas sõitsin ja teda alla üritasin ajada.

Läksin koolimaja ette trepi peale, mis oli paksult rahvast täis, kuna väljas oli nii palav ilm. Kõik hakkasid mu käest jälle igasuguseid küsimusi küsima: "Sul kuum pole? Tulid rattaga Rõugest?" jne. Sain paar sõna rääkida, kui ajaloo õpetaja kuskilt välja ilmus ja ütles: "Sa oled ka juba kohal.

On sul kõik ülesanded tänaseks tehtud?"
Mina: "Mhm."
Õpetaja: "Tule sisse siis. Hakkame peale!"
Viisin ratta ära, mida ma aga lukku ei saanud panna, kuna põhikooli õpilaste ülivinged BMX-d olid kõik vabad kohad juba hõivanud. Gert ka rääkis mulle ennem BMX-dest: "Kui sul pole BMX-i, siis sa pole mitte keegi."
Läksin täna ajaloo konsultatsiooni palju enesekindlamalt, kuna mul olid kõik vajalikud harjutused tehtud, mida me koos õpetajaga kontrollima hakkasime. Mõnda üksikut asja ainult ei leidnud, aga need olid ka sellised loogika asjad, mille peale ma ise ei tulnud. Õpetaja ikka rääkis, et mul pole seda ajaloolist mõtlemist: "Ma juba kooliajal nägin, et sul pole seda. Sa suudad ainult selle jupikese ära õppida, mis igaks kontrolltööks ära õppima peab. Isegi mina poleks seda ajaloo eksamit valinud, kuigi ma olen nii kaua ajaloo õpetaja olnud. See on nii raske."
Põhiline lause, mis tal ikka on: "Nooo ma ei teaaa, kuidas sa selle ära teed."
Mulle pakkus see muidugi nalja, nagu kooliajal, kui ta mõnes tunnis küsis, et kas ma olen hakanud eksamiks õppima. Seekord ma ei saanud ainult talle vastu naerda nagu tunnis, kui kõik teised koos minuga naersid. Püüdsin naeru kõigest väest tagasi hoida ja üritasin umbe tõsist nägu teha, andes sellega märku, et küll ma saan hakkama.
Möödus tund aega, kui see tapvalt suur kogus ülesandeid, mida ma mitu päeva kodus lahendasin ära sai kontrollitud. Õpetaja andis järgmise teema - Idamaad ning käskis arutluse ära teha, mis ma ka esmaspäevaks tegemata jätsin, leppisime järgmise konsultatsiooni aja kokku ja läksin ära. Aaa veel ütles ta mulle: "See kõik on su jaoks nagu hiina keel siin."
Koolimaja ees trpil oli 7.b klassi muusika tund. Õpetaja oli neil lubanud tasemetöö õpiku abiga ära lõeptada. Jäingi nende juurde sinna. Liizu tahtis, et ma aitaks teda, aga ma ütlesin, et mul on ajaloost isegi villand - ükskõik, kas see on tavaajalugu või muusikaajalugu.
Liizu kiusab mind kogu aeg. Küsis täna mu käest, nagu eilegi msnis: "Kuna ajaloo eksam on?" Ja ta küsib seda nimelt, kuigi ma panin msni pealkirjaks: "30.mai ajaloo eksam, kui keegi veel küsida kavatseb", et inimesed enam ei küsiks. Kõik unustavad kogu aeg ära ja siis küsivad üha uuesti ja uuesti sama asja.
Muusika õpetaja, kes trepil oli, küsis: "Birgit, sa tead ikka, et homme on proov ja õhtul esinemine?"
Mina: "Täna tuli meelde jah, kui Gert ütles."
Ma mõtlesin terve nädal, et mis ma reedel tegema pidin ja alles täna, kui Gert küsis, kas ma tulen, tuli mul meelde. Seega oli siis reedeõhtu väga kasulikult sisustatud, võrreldes eelmise reedega.
Vahepeal olid kõik teised klassi ära läinud. Ainult Liizu jäi minuga trepi peale jutustama. Rääkisime juttu ja läksin siis linna peale rattaga sõitma. Linnas on mega huvitav rattaga sõita, kogu aeg peab liiklust pingsalt jälgima. Mulle meenus üks Liana blogi, kui ta minust ka natuke kirjutas: "..kui ma oleks Birgit, siis ma väntaks, aga mina ei ole (ps mu rattal puuduvad pidurid)."
Kui ma tookord blogi lugesin, siis naersin ja mõtlesin, et mul oleks suhteliselt ükskõik, kas mu rattal on pidurid või mitte, ma nagunii neid ei kasuta, aga täna linnas ringi sõites jõudsin järeldusele, et neid on ikka vaja ja avastasin, et linnas kulubki piduriklotse poole rohkem.
Linnast väljasõitmisega tekkis omakorda viivitus, kuna rong oli täpselt ülesõidukohas seisma jäänud. Nii palju autosid oli mõlemal pool raudteed ja ma ei saanud üle tee kuidagi. Tiirutasin seal edasi-tagasi ja siis lõpuks sain üle tee ning sõitsin mööda kõnniteed üle raudtee, linnast välja.
Käisin veel isa juures. Seal on alati mega äge, kui ma Kubja haigla 0 korruse alumisest uksest rattaga sisse sõidan ja siis mööda koridori rattaga kihutan, kuni isa ruumi ukseni. Ma täna ei öelnud ka isale, et ma tulen. Õnneks ta oli seal, kuna lõuna aeg oli just. Sõin ka ja hakkasin edasi liikuma.
Tauri ütles küll mulle, kui ma viimati ta juures käisin ja ta teed juhatas, et ma kunagi Kubjalt ta maja poole ei sõidaks, sest siis on kogu aeg mäed üles, aga täna ma ikka nimelt pidin minema sealt. Elu palav oli ja mõned mäed tundusid nii ületamatud, eriti kui kõht on just täis söödud ja koolikott seljas, aga sellegi poolest jõudsin ma Tauri majani ja suundusin sealt otse edasi. Sorri Tauri, et ma sulle seekord ei helistanud. :)
Ma kartsin, et vihma hakkab sadama, aga õnneks ma jõudsin enne vihma koju, kuigi ma isegi riskisin, kui pikemat teed mööda koju tulin. Teel koju, olid mul jälle masinlikud mõtted peas, millest ma siin varemgi seletanud olen. Kuigi Rõugessegi sõites on kõik mäed alati vastu, siis tundsin ma sõitmisest ja oma rattast nii suurt rõõmu, et mõtlesin, kui hea kõik on - kui on olemas vajalikud faktorid või ressursid, mis võimaldavad igale poole minna ja kõike teha, ilma, et kellegi teise peale toetuma peaks.
Muigasin oma ette, kui tagasi sõites juba neljandat või viien

dat korda tänase päeva jooksul kägu kukkumas kuulsin. Tekkis tunne, et mul on kägudega vist mingid soojemad suhted, et nad alalõpmata mulle kukuvad.

Jõudsin koju, siis valmistusin õhtu eelseisvaks eurovisiooni II poolfinaaliks, tõmbasin laule ja lugesin ajalehest ja netist uudiseid eurovisiooni kohta. Samal ajal reklaamiti facebookis paadirallit, kuhu Getter Jaani esinema tuleb. Panin omapoolse viite, et teiseks esinejaks võiks Contra tulla, kes omapoolse versiooni Rockefeller streedist esitaks. Siiani ikka naeran seda, kuidas Contra seal Keeletegu 2010 üritusel "Hei muumi, hei muumi" omaette laval rokkis. Sellepärast ma lähengi laulupeole, et Contrat ei kutsuta paadirallile esinema.

Enamus pärastlõuna mööduski msnis, netis jne. Oma ajaloo hullusest panin Louis XV öeldud lause msni alapealkirja: "Pärast mind tulgu või veeuputus."

Pärast Liizu ütles selle peale: "Sa umbe mulle ka mõtled v? Sa pead panema sinna: Pärast Liizut ja mind tulgu või veeuputus."

Lisasin siis ta nime. Natukese aja pärast hakkas LemmikSander seletama: "Pane sinna Zandrit ka. See on siis nagu Liizu ja Zorro."

Liizu: "Keegi lisandus nimekirja."

Mina: "Kõik vajavad tähelepanu."

Liizu: "Sinupoolne tähelepanu on järelikult eriline."

Pärast ajasin Jaanusele ka veel oma segast masinlikku loogikat. Jaanus: "Sa oled täpselt nagu pilvede embuses. Selline tunne tekib, kui ma su teksti loen. Mul tuleb mega naer peale su segadusest" ja soovitas mu mõttelennu jutu peale raamatut kirjutama hakata.

Siis helistas Gristel ja küsis, kuna lennuraamat valmis saab ja ütles, et siis ta teab raha koguma hakata, aga ta ütles seda täpselt nii, nagu hakkaks nüüd järjest pudeleid korjama, et raha kokku saada. Ütlesin talle ka seda. Ta naeris, seletas umbe mingit teksti ja lubas pudeleid korjama minna.

Otsisin youtubes midagi, kui leidsin Mellist ühe video, kui ta veel põhikoolis käis, pool tundi naersin: http://www.youtube.com/watch?v=iz_B7cSCtC0&feature=realted

Õhtul, kui vihm järele oli jäänud, mõtlesime Marleeniga jooksma minna. Ma olin nõus isegi Osulasse sõitma rattaga selleks, et temaga siis veel jooksma minna. Panime mega teemat facebookis, Raigo ka seletas veel. Ma olin valmis minema juba, aga kui ma uksest välja astusin, hakkas äkki vihma kallama ja nii ma ei läinudki.

Eurovisioon algas, siis ma jälgisin neid vaheklippe, kus näitas Saksamaa erinevaid paiku. Ma ootasin täiega, et seal Baiernit näidataks, aga ei näidatutki. Samal ajal vaatasin arvutist vastu suvepilte, kustutasin osa pilte ja koondasin ühte kausta. Elasin täiega sisse nendesse hetkedesse, mis mul piltidega meenusid. Elu hea feeling oli. Siis avastasin, et suvel, kui Summerfest vms Võrus oli, siis oli pool paralleelklassi seal Otti fännamas. Terve lavaesine oli neid täis ja ma üldse ei mäleta neid sealt. Küllap sellepärast, et me ei suhelnud, kuigi nägupidi ma ikka teadsin kõiki, aga tagasi praegu mõeldes üldse ei meenu, et ma neid seal näinudki oleks. Saatsin Ellale ka pilte, siis seletasime täiega.

Aga nüüd eurovisioonist. Teine poolfinaal oli tunduvalt parem, kui esimene. Veelgi rohkem häid laule. Kuigi alguses mulle osad laulud üldse ei meeldinud, mis edasi said. Hiljem, kui neid arvutis mitu korda kuulasin, hakkasid alles meeldima. Alguses meeldisid mulle: Slovakkia, Moldova, Rootsi, Bulgaaria, Makedoonia, Rumeenia, Valgevene, Läti, Taani, Iirimaa ja muidugi Eesti, mida saatis eriti suur edu. Juba laulu alguses oli publik hullumas. Täiega elati kaasa ja aplaus oli ka suurem, kui teiste laulude ajal. Hea tunne oli, kuna mu peas käisid juba mõtted, et Eesti võib sellel aastal võita.

Moldova laul jäi sellest poolfinaalist kõigile hästi meelde, kuna neil olid eluägedad mütsid ja laul oli ka üsna äge. Rootsi laulu peale ütlesin ma kohe, et see võidab, kuna sellel on kõik eeldused ja eurovisioonilikud faktorid läbilöögiks olemas. Rumeenia laulul oli head sõnad, kuigi laul ise oli ka hea. Kapile see meeldis, ma tean. Sõnad siis eestikeelses tõlkes: "Arvad, et sul on aega kõigest aru saada. Elu lähebsinust mööda, aeg saab otsa."

Valgevene laulus olid põhilised sõnad "I love Belarus" ja "Je-je-jee", mis kummitama jääb. See oli esimene eurovisiooni laul, mida ma sellel aastal kuulsin juba kunagi ammu ja see hakkas siis juba meeldima mulle. Sellepärast oligi pettumus, kui see edasi ei saanud. Kuigi hea meel oli selle üle, et Eesti oli esimene kohe, kes edasi sai. Mõnede laulude puhul ma küll imestasin edasi saamist täiega, sest nii mitmedki väga head laulud jäid välja jälle.

Peale hääletust tegin ennustust. 1.-5. panin - Rootsi, Eesti, Soome, Rumeenia, Azerbaijan ja 6.-10. kohtadele - Venemaa, Iirimaa, Taani, Kruusia, Moldova. Kui nüüd etteruttavalt öelda, siis väga mööda ei pannudki, kuigi ma olin peale II poolfinaali nii kindel, et võit tuleb Põhjamaadesse.

12 ja neljapäev on ikka tuhatkorda parem, kui 13 ja reede. Tavaliselt pidasin ma 13 ja reedet oma õnnepäevaks, aga kui ma sel päeval ilma, ennast ja teisi vaatasin, siis tundus, et kõik on nii aia taga, nagu oleks üleöö rentslisse kukkunud.
Kuigi ma ei viitsinud üldse reede hommikul rattaga linna kooriproovi minna, siis võtsin end kokku ja ikkagi läksingi. Peas tiirles see tsitaadid: "Kes ei riski, see šampust ei joo" ja "Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi", kuigi ma ei tea, kui palju see viimane antud olukorraga seondus.
Riskida tuli sellepärast, et ma olin kaks päeva juba ilm.ee-st jälginud, mis kella ajal vihma sadama hakkab ja olin kindel, et tagasi tulles ma jään vihma kätte, aga sellest hoolimata, läksin ikkagi, kuigi mul oli kaks muud võimalust, kuidas linna saada.
Jõudsin kooli, siis sain LemmikSanderit jälle ehmatada, kes tunnelis just seljaga mu poole oli ja jooksin siis üles arvuti klassi Pireti juurde. Rääkisime juttu ja kõndisime koos majanduse klassi juurde, kus teised 10ndikud olid. Kõik pärisid jälle midagi mu käest - küsiti, et kas mul on autovõtmed käes jne. Panin segast seal nendega ja läksin aulasse, kus enamus lastekoorist oli. Hiljem hakkas ka segakoor kogunema. Õpetaja üritas kogu aeg rääkida midagi, aga ma muudkui jutustasin Eliisile eurovisioonist midagi. Mega kommenteerimine käis, lõpus ma hakkasin laulma ka veel Soome ja Valgevene laulu. Eliis on endiselt mu junkie rohi - teda nähes, ma hakkan umbe palju seletama. Õpetaja pidi mitu korda keelama mind. Lõpuks ütles: "Birgit tule ise siia ette rääkima!"
Kogu see laulmise värk oli muidu üsna pointless. Põhiline oligi Eliisiga seletamine, sest me laulsime kokku 3 või 4 laulu ainult. Enamjaolt laulis lastekoor ja siis poistekoor. Poistekoori poisid on nii ägedad - teevad nägusid ja säravad laval täiega.
Vähem, kui tunni ajaga oli proov läbi, võtsin ratta ja suundusin kõnniteele. Saksa keele õpetaja tuli just üle sebra ja ei pannud mind tähelegi. Ma aga sõitsin temast nii lähedalt mööda ja ütlesin rõõmsalt: "Tere!" Tal oli pea nii laiali otsas, vaatas elu ehmunud näoga, siis tundis mu ära, ütles tere ja hüppas peaaegu kõrvale, et ma teda alla ei ajaks.
Suundusin jälle isa juurde. Teda aga polnud oma ruumis. Ta oli kuskil korrusel remontimas midagi. Ootasin ta ära ja läksin siis kohvikusse saiakesi ostma. Sõin veel ja viitsin aega täiega, kuigi ma oleks selle ajaga juba ammu koju jõudnud. Lõpuks hakkasingi koju sõitma, siis tundsin esimesi vihmapiisku. Lootsin, et see on vaid mööduv nähtus, aga kui ma Käätso risti jõudsin, siis hakkas täiega kallama. Mu esimene mõte, kui vihmapiisku tundsin, oli: "Gert, raisk!

" - Gert sõnus eile ära, et ma vihma kätte jään, kui mitte eile, siis täna ikkagi jäin ja siis edasi meenus juba 13 ja reede jne. Põhilised olid siiski kõigi vastutulijate naerul näod, kui nad mind Rõuge poole väntamas nägid. Ma ise ka naersin täiega, kui keegi vastu tuli ja naeris. Mega lõbus oli.

Alguses sadas normaalselt, aga siis hakkas järjest enam kallama, nii et vihm sõna otsesesmõttes peksis vastu jalgu. Mul oli, nii et: "Autsss." Lõpuks hakkas müristama ka veel, aga äike oli õnneks väga kaugel. Lootsin ruttu Kusmale jõuda, kus bussipeatuses varjualune on, aga sinnani oli 2 kilomeetrit. Nii ma üritasin võimalikult kiirelt sõita, kuigi vihm pidurdas täiega.

Lõpuks jõudsin Kusmale. Pidin seal õnneks alla 10 minuti ootama, kuni vihm täiesti järele jäi, ja päike välja tuli, nagu poleks vahepeal nii raju ilma olnudki. See oligi kõige haigem.
Aga muidu oli eluäge seal olla, kui autod sajaga

mööda kihutasid ja vett lendas. See oli nii võimas vaatepilt. Kahju, et mul siis kaamerat polnud, et seda pildistada, kuigi kui oleks olnud, siis oleks mul oma kaamerat kahju hakanud, sest ma olin läbimärg ja arvatavasti oleks kaamera ka seda olnud. Aga nähes kogu seda vaatepilti ja nüüd tagasi mõeldes, siis võib öelda, et ma sain nüüd oma veeuputuse, millest msni alapealkiri räägib.

Peale vihma väänasin pluusist vett välja ja hakkasin siis edasi sõitma. Ma arvasin, et mul hakkab täiega külm, aga ilm jäi õnneks endiselt soojaks ja ma kuivasin peaaegu täiesti ära, kui lõpuks Rõugesse jõudsin.

See oli ka naljakas, kui 14.45 buss mööda sõitis ja kõige taga istunud Kassu, Mikk ja Juss aknast välja vaatasid ja mind naersid.

Jõudsin koju, vahetasin riided ära ja tahtsin blogi kirjutama hakata, aga server oli maas - ei saanudki. Tõeline 13 ja reede ikka. Kirjutasin facebooki ka selle, et ma vihma kätte jäin jne. Tuli välja, et ma polnud ainuke, kes vihma kätte jäi. Võiks 2 käe sõrmedel kokku lugeda, kui palju neid veel lisaks mulle oli. Vähe sellest - kõik like'sid ka seda veel, nagu see oleks mingi ülim rõõmusõnum.

Õhtul, kui ma linased riided selga panin ja Kevadkontserdile minema tahtsin hakata, tuli uus vihm, aga seekord võimsa äiksega, mis teises toas digiboxi mingi süsteemi läbi lõi. Ma alguses ei uskunud eriti, kuna mul on selle kohta väiksest peale oma fantaasia olnud, mida ma siiani usun - kui äike sisse lööb, siis käib pauk ja midagi läheb põlema või käib mingi sähvatus vms. Seda antud juhul ei toimunud, aga hiljem selgus siiski, et digibox andis otsad.

Õnneks viis ema mind bussipeatusesse ja kui ma linna jõudsin, siis oli vihm ka juba peaaegu järele jäänud. Kõik olid juba Kandles. Jaanus tuli peale mind. Ma rääkisin just Eliisiga ja võtsin oma kaamera välja, mille ma esimest korda rahvarohkesse kohta kaasa võtsin ja teisi pildistama hakkasin. Siis ilmus aga äkki Jaanus sinna ja kukkus seletama. Alguses ütles mulle: "Proovis pole sind kunagi, aga esinemas oled alati kohal."

Ma hakkasin aga vastuvaidlema, kuna ma olin päeval proovis, aga siis polnud Jaanust. Jaanus käis aga 5 ajal lavaproovis, kus polnud mind ja nii me ei saagi kunagi proovides kokku. Edasi küsis ta kõikvõimalikke küsimusi mu kaamera kohta, nii et ma ei jõudnud ära enam seletada. Siis tuli veel Jaanika, kelle kätte ma oma kaamera andsin, et ta meie esinemise ajal pilte teeks. Seletasin talle, kust midagi käib ja käskisin testida, samal ajal, kui mina, Jaanus ja Henn kaamera ees elu segast panime. See 15 minutit oli kogu selle 13 ja reede juures kõige helgem hetk. Ma ainult naersin kogu aeg, aga siin ei ole midagi imestada ka, sest kui me klassist kasvõi 3-4 inimest kokku saavad, siis sünnib juba sellist huumorit, et tükkaega naerad.

Jaanus ajas mind mega segadusse selle seletamisega, ise naeris ainult ja küsis: "Tead ikka, kus sa praegu oled? Rõuges või Võrus?" Ma oleks talle peaaegu Rõuges juba vastanud selle peale.

Gert tuli, siis hakkasin teda kohe süüdistama selles, et ma vihma kätte jäin: "Gert, su pärast jäin ma täna vihma kätte. Sa sõnusid ära eile selle. Esimene asi, kui sadama hakkas, siis tulid mul su öeldud sõnad meelde."

Gert hakkas naerma ja ütles: "Vähemalt sa mõtlesid mu peale."

Lõpuks tuli Priit, ise säras täiega. Peale seda, kui ta Tartus mind naerma üritas panna, tekitab nüüd ta kohtamine mega positiisvet energiat. Küsisin ta käest: "Kuidas mata eksam läks?"

Priit, endiselt lõbusalt: "Halvasti."

Kõik, kes tegid, ütlesid, et mega raske oli eksam olnud, aga ma loodan sellegi poolest, et kõik ikka üle 20 punkti ära saavad.

Laulsin Eliisile jälle eurovisiooni laule, mille peale ta mind hulluks pidas ja kui kontsert algas, siis läksime saali. Ma arvasin, et me esineme kuskil alguses ka, aga kuna Eliis ütles, et alles lõpus, siis läksin Jaanika juurde ja pildistasin ise ka erinevaid esinejaid. Algklasside koolitantsud olid eluvinged. Kõigile täiega meeldisid. Osadel läksid sammud sassi, siis ma ka mõtlesin, et täna on kõigil ikka mega 13 ja reede.

Kui me kord lavale oli minna, siis ma pidin tükkaega enne uurima, kus ma üldse seisma pean, sest ma ei käi peaaegu kunagi lavaproovides ja siis olen lavale minnes, nagu peata kana, aga täna õnneks mingeid raskusi seoses sellega ei tekkinud.

Laulsime, siis avastasin, et isa on ka kohal ikka. Alguses otsisin teda silmadega saalist ja olin korraks pettunud, et äkki ta ei tulnudki, aga kui teda nägin, siis oli hea meel. Talle täiega meeldis ka see kontsert.

Kui ma seal laval olin, siis ma üritasin umbe rõõmsat nägu teha, aga mul polnud ühtegi asja, mille või kelle üle rõõmustada. Saaliski polnud kedagi sellist, kes naerma ajaks, nagu kooli aktustel esinedes, kus ma ainult naerangi. Olingi alguses suht tõsine, aga siis ma hakkasin mingeid häid mõtteid mõtlema ja nii tuli naer iseenesest. Pärast Jaanusega msnis rääkisime, siis ta ütles: "Sul ikka naeru jätkus, ma vaatasin."

Seletasin talle siis seda, kuidas viimase laulu ajal mu pilk rõdul peatus, kus mõlemad saksa keele õpetajad seisid, Parv seda märkas ja naeris ning ma ka siis täiega naerma hakkasin. Ma ei jõudnudki laulu lõpuni enam laulda. Eliis naeris omakorda seda, kuidas ma naersin ja nii lõbusaks läks järsku. Jaanus: "Sind küll. Naerukera!"

Peale kontserdit käisime isaga poes. Nägin Taurit ka, aga ta ei näinudki mind.

See reede oli võrreldes teistega väga rahulik. Esiteks see, et ma olin üle pika aja nädalavahetusel kodus ja teiseks see, et ma polnud Osulas, nagu tavaliselt. Rääkisin hoopis msnis: Jaanuse, Pireti, Kädi, Ego ja Raigoga. Ja siis veel nendega, kellega ma ammu polnud rääkinud - Annamiia ja Alari.

Lõpetuseks ütleks seda, et ma olen end blogi kirjutamises jälle enamvähem kokku võtnud ja tihedamalt kirjutama hakanud. Nii, et nüüd võite taas lootusandvamalt seda lehte refreshida. :)