Kus on sinu tõeline jõud? Kas südames on või peas?

Taaskord on selja taga üks meeldejääv nädalavahetus ja kõik sellele eelnenud sündmused. Blogi statistika näitab, et järjepidevad refreshijad on vahepeal kõvasti tööd teinud ja nüüd on jälle aeg jätkata sealt, kus eelmine kord lõpetasin ehk siis NELJAPÄEV.
Ootasin bussi, et kooli laulma minna, kui Kairi ema elu sõbralikult seletama tuli. Arvestades ta varasemaid näoilmeid, arvasin siiani, et ta on mu peale pahane, kuna Kairi ei jõudnud ükskord talvel Ulvi sünnipäevalt minu pärast õigeks ajaks koju. Tänasega veendusin aga, et siiski vist mitte. Küsis mu käest mingi lasteaia kohta, mille olemasolust mul aimugi polnud, hiljem läks jutt üle koolidele - palju neid Võrus on, kui arvesse võtta kõik muusikakoolid ja muud huviõppeasutused?

Hea oli jälle linna sõita, teadmisega, et saab Rõugest minema. Kunagi olid Rõuges head ajad, kus leidsid aset kõige ägedamad seiklused ja kõik olid õnnelikud, nüüd on see aga muutunud nii tühiseks kohaks. On vaid mälestused aegadest ja inimestest, keda siin enam pole. Ma olen vist veel üks vähestest, kes läbiaegade siit minema pole läinud.

Praegu ka, istun toas ja õpin, samas, kui väiksed lapsed majade juures nõiaringi mängivad ja rõõmust hõiskavad.

Jõudsin koolimaja juurde. Vaatamata sellele, et parasjagu tund käis, olid 10ndikud väljas trepi peal. LemmikSander mängis kellegi salliga moslemit ja teised olid niisama lõbusas meeleolus ja karjusid juba kaugelt: "Biku tuleeeb!"

Läksin otsejoones eesti keele õpetaja juurde, kellel parasjagu vaba tund oli, kuna meid enam pole. Õpetaja oli mu lennuraamatu üle vaadanud, arutasime, mida veel juurde lisada ja kuidas leheküljed paigutada. Teema läks ka sellele niiöelda rühmatööle, mille ma praktiliselt üksi ära tegin. Seletasin õpetajale ära ka, kuidas ma teisi tööle rakendasin, aga lõpuks ikkagi ise kõik ümber tegema pidin, sest teiste töö ei vastanud minu eesmärgile. Õpetaja: "Tõepoolest, kui sul on oma nägemus ajast, siis on raske kedagi tööle rakendada." Tammsaare on ka midagi sarnast öelnud, aga ma hetkel ei leia seda õiget tsitaati, mida siia kirjutada. Aga nii see tõesti on!

Kui ma üles muusika klassi juurde jõudsin, käis aga veel 9.b klassi tund. Istusin maha ja hakkasin Sannult tagasi saadud eelmise aasta ajaloo töövihiku abiga eksamivihiku ülesandeid lahendama. Samal ajal kuulasin aga seda, kuidas muusika õpetaja 9ndikele veerandi hineid välja pani. Päris naljakas oli. Nood on samasugused hullud nagu me isegi. Seda tõestab ka see, et mind ja Raunot on näiteks Siim Tarroga võrreldud. Pärast, kui nad klassist välja tulid, siis Siim jäigi mu ees seisma, tegi jälle oma ülinaljakat nägu ja hakkas segast panema nagu tavaliselt. Mu esimene mõte teda nähes oli - ma pean talle kindlalt lõpupeol lilli viima!

Läksin klassi ootama, millal teised jõuavad. Olin üllatunud, nagu Jaanus isegi, kui ta üks esimesi oli, kes kooriproovi jõudis - tavaliselt ta hilineb kogu aeg. Jaanus oli umbe õnnelik, tuli kohe mu juurde jutustama. Pärast kogunesidki kõik meie ümber. VäikeEmme tuli ka ja hakkas tooliga kiikuma, mille peale õpetaja tal selle ära lõpetada käskis. Mina: "Kiigu aga edasi. Me lõpetame nagunii kohe selle kooli ära!"

Jaanus: "Peale meid tulgu või.."

Seekord ei lauldudki enam laulupeolaule, vaid mingeid vanemaid, mida koor varem laulnud on - tõeline jõud, vitsa laul jne. Jaanus oskas neid, aga kuna ta jäi meie häälerühma juurde istuma, siis ei suutnud me laulda, kui ta teist häält kõrval laulis ja ajasime ta minema.

Kuigi nende lauludega oli tükk tegu, siis oli proovis siiski lõbus, sest väikeEmme vaatas kogu aeg taha, kui me laulma pidime, tegi nägusid ja ajas mind ja Ellat naerma. Pärast proovi kiusas ta mind veel edasi ja tahtis mu päikseprille, seisis ette ega lasknud mul enne trepist alla kõndida, kui need mingil imeväel mu käest enda kätte oli saanud ja endale ette pannud. Talle hakaksid mu päikseprillid nii meeldima, et ta ei tahtnud neid isegi väljas eest ära võtta ning lubas mind bussijaama saata, et neid kauem kanda saaks. Pärast ta võttis need korraks ikkagi eest ära, aga pani siis kohe tagasi, kuna ta hakkas kõikuma ja väitis, et mu prillidel on tugevad miinused või plussid. Ma ise olen ka seda avastanud. Eelmine suvi, kui ma Otepäält, terve tee prillid ees tagasi sõitsin ja neid enne koju jõudmist peast tahtsin võtma hakata, siis hakkas ka kõik kõikuma. Mõtlesin, et ma kukun pikali ja panin prillid ette tagasi. Ma ei tea, millest see siis tuleneb.

Bussijaama kõndides, rääkis, kuidas ta RMK-lt lohutusauhinnaks talismani sai, mida nüüd kogu aeg endaga kaasas kannab ning jutustas mulle veel igasuguseid lugusid, mille üle ma terve tee naersin.

Jõudsin bussijaama, aga bussini oli veel 40 minutit. Rääkisime juttu, kuni nurga tagant Lauri tuli ning mind nähes seisma jäi. Marleen ka just jõudis ja nii kutsusin nad ka meie juurde rääkima.

Mina: "Lauri, ma teadsin, et ma täna sind näen. Tundsin, et saatus viib meid täna kokku."

Lauri: "Ei usu. Ära valeta!", mille peale Marleen tšakratest rääkima hakkas. Küsisin Marleenilt, et millal me jooksma lähme? Marleen oli juba täna nõus minema. Osulasse mineku peale meenus mu unistuste maja, mille ma avastasin, kui viimati rattaga seal käisin. Rääkisin neile ka sellest: kui Osulast Varese poole välja sõita, siis on kahel pool hästi kõrged künkad, ühe künka otsas on palkmaja, kuhu viib pikk puust trepp. See asub täpselt mäetipus. Kaljukitsena elaks seal nagu mäevalitseja.

Marleen ütles, et see maja on müügis. Ma hakkasin särama selle peale. Ostaks selle maja homne päev ära, kui nii palju raha korraga oleks, kuigi Marleen ütles, et seal on õudne elada, sest see maja on nagu metsa sees ja seal on hästi palju kitsi ja põtru, kes ringi jooksevad. Mu arust on just nii mega äge.

Sõpru järjest kogunes. Tol hetkel just seda vaja oligi, et kõik ülitoredad inimesed seal koos minuga olid. LemmikSander ja Rauno tulid, siis Piret ja lõpuks Soon, kes oleks bussi peale hiljaks jäänud, kui Sander ja Lauri poleks bussijuhil oodata käskinud. Soon jooksis rahulikult. Rauno: "Soon, sul veab, et sul nii head sõbrad on!"

Mina: "Nagu mina juba - mina ei oota bussi, buss ootab mind."

Kui teised bussi peale olid läinud, jäi Rauno veel minuga jutustama, kuna tal polnud muud paremat teha. Rääkisime eelmisest nädalavahetusest, kui ma nn. ema auto ärandasin ja sellega ringi sõitsime. Pärast läkski jutt trahvidele üle, sest Rauno tuli ise ka just politseist mingi vana trahvi pärast, kui joomisega ükskord vahele jäi.

Rauno: "Mis seda bussi ootad? Mine äranda auto kuskilt!"

Mina: "Ega ma nii hull ka pole."

Rauno: "Mis nv teed?

Ma ei saanud veel vastatagi, kui ta oma küsimusele vastas: "Aaa, ma tean - autosid ärandad."

Rääkisime veel Sanderitest. Mina: "Ma ei saa aru, mis kõigil emadel 1992-1995 aastatel viga oli, et kõik oma lastele Sander nimeks panid!?"

Rauno: "Mind on küll ainult üks. Ma olen üks ja ainuke Rauno Osulas!" ja seletas, mida kõigile Osulas teha meeldib.

Mina: "Ma tean jah!"

Buss oli tegelikult ammu ees juba, aga ma läksin alles viimasel minutil, kuna me ei jõudnud ära jutustada. Alles, kui kõik omas suunas kõndima hakkasid, läksin bussi peale. Seletasin Jürgenile veel, kui ägedad klassivennad tal on ja hakkasin siis telefoni oma mõtteid trükkima, nii et Jürgen heitis juba pilke mu telefonile, kui ma 5 minutit hiljem ikka veel trükkisin ja arvas arvatavasti, et ma kirjutasin kogu see aeg sõnumit. Sellest trükkimisega entusiasm aina kasvas. Ma olin nii positiivselt inspireeritud. Jõudsin koju, siis seletasin Krissule, milline elujõud mind tol hetkel valdas, nii et ta tundis läbi msni ka mu positiivset energiat. Krissu: "Nakatad mind ka. Mul on nägu naerul praegu su jutust."

Rääkisime Egoga ka üle pika aja. Veel parem oli see, et ta lubas ka Kritzu sünnipäevale minna, mida me juba talvel plaanisime, kui Kritzule sünnipäeval duetti laulda lubasime. Täna ka juba laulsime msnis üksteisele Tõnis Mäe "Koitu".

Kuigi pidime Marleeniga jooksma minema, siis lõpuks ikkagi ei läinud. Läksin hoopis rattaga sõitma. Nägin uuekal kohe Atsi ja Raini rolleriga. Võtsin Atsil käest kinni ja sain natuke maad, kuni Raini majani nn. võlgu sõita. Saingi sealt hoo sisse ja sõitsin, kuni Nursini välja, helistasin Sannule ja läksin ta maja ette, kus nad Annikaga istusid. Rääkisime homsest Kritzu sünnipäevast, kiusasin Annikat, et ta mulle kutse tooks, aga ta ei viitsinud. Lõpuks, kui viitsis, tuppa läks ja selle aknast alla viskaks, kukkus see koridori katusele, nii et Sannu oli sunnitud oma oskusi näitama ning läks ja ronis üles, et see sealt kätte saada. Pärast tuli veel Kritzu sinna. Mega õudne oli teda vaadata alguses, kuna tal olid pikendused, mis olid nii harjumatud. Lõpuks tuli veel Carmen oma katkiste pükstega sinna ja ajasime niisama tund aega juttu, kuni ma lõpuks kuhugi poole liikuma hakkasin. Rääkisin Sannule nii palju kõike, et ta ütles juba pool mõnitades: "Wauu, räägi veeel!"

Sõitsin veel Sännasse, aga kell oli nii palju ja kedagi polnud enam mõisas ning sõitsin korraga edasi ja tulin koju. Seletasin kõigiga msnis edasi. Kuna Kädi ei saanud Tartusse tulla minuga laupäeval, siis kutsusin Krissu, kes oli kohe nõus. Rääkisime veel Tartu Sanderiga, kes ka Kritzu sünnale pidin tulema ja ma üha rohkem seda ootama hakkasin, sest kõik ägedad inimesed pidid kokku tulema. Pärast rääkisin veel VäikseEmmega muusikakoolist ja otsisin kinnisvara koduleheküljelt oma unistuste maja, mis müügis pidi olema, aga VäikeEmme ütles, et mul sõidab, kui ma Osulasse elama kavatseks minna.

Lõpetuseks ütleks veel, et Kädi ei tea midagi, kui ta blogi ei loe.