..ja äkki välgatas tal peas mõte, mis tundus nagu mingi eluülesandena

Üks totu tahtis, et ma blogi kirjutaksin, kuna selle ülimõttetu vaheaja jooksul on neljapäev saanud blogi kirjutamise päevaks, aga täna on juba pühapäev ja nädalajagu sündmusi on kirja panemata. Tegelikult polegi väga midagi kirjutada. Kermo ka, kes mu blogis ükspäev järjest kõik postitused läbi luges, tahab, et ma veel kirjutaksin, nii et ma nüüd üritangi seda teha, kuigi põhjus, miks ma siia ei kirjuta, on Rolandi blogi, mille ma juhuslikult googeldades leidsin ja, kus ma nüüd oma mõttetega kinni olen. Täiega huvitav, mingi 6 aasta jagu materjali, annab lugeda seda. Tahaks kunagi isiklikult ka temaga rääkida.
Pühapäeva hommikul kohe üles ja maale, peale seda üritasin end kuidagi kokku võtta, et õppima hakata ja tegemata tööd viimseks tähtajaks ära teha, aga seda ilmselt ei juhtu, kuna nii palju on teha ja arvuti õpetaja tuleb puhkuselt alles 20. veebruaril, seega ma stippi ei saa, aga ega see mind väga muserdagi, kuna ma selle heaks nii ehk naa midagi head teinud pole.
Iga õhtu olen siin teleka ees istunud ja mingeid filme vaadanud. Pühapäeva öösel oli kõige parem film: "Just like a heaven", mis on nüüdsest üks mu lemmikfilmidest. Seal on nagu kõike head ja toredat, ebanormaalsust ja nii edasi. Vaataks seda veel mitu korda uuesti. Kulminatsioon oli nagu nii hea, kuidas sündmused arenesid ja kuidas see vaatajat köitis. Puänt oli nii ilus, et võttis pisara peaaegu silma.
The Day After Tomorrow oli ka suht äge. The Wanted'i juures nõustun Kivaga, et seal olid mega ägedad efektid. Romeo Must Die oli suht mingi kaklusfilm nagu Wanted. Ma tavaliselt ei vaata selliseid, aga nüüd hakkas isegi meeldima. 50 First Dates ja The Bachelor olid ka suht vaadatavad, aga nüüd ma ei viitsi ilmselt pikemat aega filme vaadata, kuigi selle nädalaga sai juba telekas nii armsaks kaaslaseks.
Sellel nädalal on jõhkrad miinuskraadid ka olnud, kuigi eilse ööga sai arvatavasti talve selgroog nii öelda murtud ja Jõgeval tuli taas uus rekord -35 kraadi. Jälgisin iga päev neid rekordeid seal ja tahan endiselt Jõgevale minna, kuna ma pole seal kunagi käinud. See suvi kindlalt lähen.
Esmaspäeval tegingi autoga nn. soojendusringe, et see täiesti ära ei külmuks, kuigi teisipäeval see enam käima ei läinudki. Tõin aku tuppa ja panin laadima, et neljapäeva hommikul saaks vanaema ja vanaisa nende naabrist sõbra matustele viia. See tundus mu jaoks olevat, nagu mingi eluülesanne, et ükskõik, kui haige ma ka tol hetkel olnud poleks või kui halb mul ka olla polnud, siis pidin vanaisa ja vanaema viima matma inimest, kes oli olnud nende sõber ja sõbrad on tähtsad, sest kunagi kümnete aastate pärast tuleb aeg, kui mina lähen ni mõnda oma sõpra matma..
See oli vist kõige õilsam tegu üldse, mis ma teinud olen. Nemad on minu heak snii palju teinud ja nüüd oli mind kord nende heaks teha kõik, mis mu võimuses, kuigi eelnevalt oli terve öö nii halb olla, hommikul ka, aga kõikvõimas Biku, nagu ma olen, suutsin sama kiirelt terveks saada, kui haigeks jäin.
Pärast vanaema ütles, et mine koju teki alla ära, aga kuna ma lõpuks oma auto tööle olin saanud, siis läksin ühte varem plaanitud mõtet teostama - Ööbikuorgu pildistama, kuigi väljas oli kõvasti üle -20 kraadi. Selle külm ajal sai tegelikult mitmeid kordi nii pildistamas käidud, nii et pärast ei jõutud facebookis ära enam laikida. Siia ka üks Kairi nunnu kommentaar mu kõige paremate looduspiltide kausta all: "Biku, tõsiselt suurepärane ! Selline kodune tunne tuli peale, ja mõnd pilti vaadates läks silm märjaks. Sa oled nii andekas laps, tõsiselt kah ! Ma armastan sind nende piltide eest, nii hea, et keegi näeb, kui ilus on kodukant, ja muud kohad, ja et keegi need ka ära jäädvustab! Aitähhaitähhaitähh!", kuigi selle vastukaaluks ütleks, et see on rohkem nagu haigus, et kui midagi head taevas või kuskil looduses näed, siis see ajendab kaameraga selles suunas jooksma.
Asjaliku juttu on ka üsna palju aetud. Üks õhtu rääkisime Ego ja Mallaga tulevikust ning rääkisin Mallale igast raamatutarkust. Alustasin "Päikeseküla" lugemisega jälle otsast peale, kuna mul oli vahel see mõte kaduma läinud sellest, mida ma seal lugesin. Pole esimest 100 lehekülgegi veel läbi lugenud, kui juba võin öelda, mida ma sellest raamatust õppinud olen. Olen õppinud kahtlema, sest kõik praegune oli ka kunagi tundmatu. Võtma kõike, millest räägitakse endale lihtsalt teadmiseks, tõrjumata arusaamatut. Teistes iseenda nägemine, sest me näemegi ennast tegelikult teistes. Juhuseid tuleks usaldada ja need tervitades vastu võtta, mitte kahtlema hakata. Üks on looduse tundmine ja teine sisemine tunnetus.
Alariga oleme ka igast head ja asjalikku juttu rääkinud. Oeh, kuidas mulle meeldib temaga rääkida. Loodetavasti juhtume järgmise nädala jooksul samal ajal suusatama ka, siis saab näost näkku rääkida ja ma loodan, et me kohtume ja suhtleme selle aasta jooksul rohkem, kui tavaliselt.
Kermo ajab ka igast ägedat teksti kokku kogu aeg. Ükspäev hakkas lihtsalt facebookis teemat arendama sellest, kuidas ta ikka sai endale ükskord autojuhi, kes iga asja peale naerab, aga mis ma teha saan, kui ta terve tee nii naljakat juttu ajas? Siis rääkisime veel mu tulevikuplaanidest ja raamatu kirjutamisest. Kermo ütles, et ta läheks kooli tagasi, kui ma seal õpetaja oleksin, kuigi sel juhul oleks ma kogu tunni tahvli ees naerust kõveras. Veel käskis ta mul kirjutada raamatu, millel on hästi palju pilte, kuna talle meeldivad pildiraamatud. Blogis pidin ka iga sõna kohta ühe pildi panema, aga sellest sa võid ainult unistada..
Pätuga rääkisime, kui ta loengus istus. Lisasin ta ükspäev msni, kuna ta tahtis mingit pilti, siis nüüd pean talle head rääkima kogu aeg. Käskisin tal reedest blogi lugeda, nii et ta sai seepeale keset igavat loengut üksi rahulikult muiata. Ja Siimuga seletasime nädalavahetusel suht paljuu. Ta on nii äge lihtsalt oma jutuga.
Ellaga rääkisime ka üle pika aja. Pean tunnistama, et igatsen temaga chattimisi. ma olen ilmselt asju valesti öelnud ja teinud, et me üksteisest nii kaugenenud oleme, aga ikka igatsen teda. Tahan olla jälle äge Biiksu. (A)
Vastupidiselt teistele, üritasime selle nädala jooksul Kaarliga vaikida, kuna vastasel korral ma lihtsalt räägin ta surnuks või tüütan teda liialt oma segase tekstiga. Ma kardan, et temaga juhtub muidu varsti sama, mis juhtus ühe teise inimesega, kellest liig sõltuvuses olek mu temast lõpuks lihtsalt kaugendas. Alguses pidasin 1,5 päeva vastu - rohkem ei suutnud, aga nädala lõpuks, kui ma oma kaua plaanitud projekti kallal tegutsema hakkasin, siis ma väga ei tundnud puudustki kellegiga jutustamisest, sest ma reaalselt olin oma plaani sees ja unustasin mõneks ajaks kõik asjad enda ümber korraks ära. Vahel ma isegi oskan ajas tagasi rännata, kui ma vaatan pidevalt pilte ja videosid, millest mu nii öelda projekt koosneski. Panin torusse jälle igasuguseid gümnaasiumiaja videosid ja kogusin pilte kokku, millest on nüüdseks valminud 10-minutiline video. Mitte, et ma jälle oma mälestustes elaks, aga mul on see video tegemise plaan terve see 3 aastat olnud, aga kunagi pole olnud, kas kogu materjal veel koos, polnud aega või inspiratsiooni. Tegelikult ma tahtsin seda videot lõpupäevaks valmis teha ja see olekski meil nagu kõne eest olnud, aga kuna mul olid viimased eksamid alles juunis ja nii palju ringi seiklemisi seoses sellega, kui ma Joopsei ja Kaarliga tuttavaks sain, siis ei saanudki see valmis ja alles nüüd ma olin kuidagi mega valmis kõigi nende piltidega tegelema, et need kõik üheks videoks teha, mis mul 3-4 päevaga õnnestuski. Siin see on: http://www.youtube.com/watch?v=jZYp933EbDY&list=UUCEyElKNAY3kFL8absTHvcw&index=1&feature=plcp . Võiks öelda, et see on ka üks mu eluülesannetest, millest ma nii kaua unistanud ja mõelnud olin. Täiega rahul olen.
1. veebruaril oli mu nimepäev. Sel päeval oli täiega sünnipäeva tunne - kõik soovisid igal pool midagi head ja nunnut. Aitääh veelkord kõigile! Venelastel ongi kuuldavasti nimepäev tähtsam, kui sünnipäev. Ise ma kahjuks või õnneks pole venelane, aga hea teada ja vene keelt tahaks ikkagi osata.
Joosep ka helistas, aga ta vaidles vastu ja korrutas mulle: "Sul pole täna nimepäeva", kuna tal pole seal nimepäevades minu nime kirjas, aga lõpuks pärast pikka vaidlemist ta nõustus minuga ja soovis: "Ilusat nimepäeva" mulle.
Ta käis metsas vahepeal ja Tallinnas rännakul, peale mida ta haigeks jäi, nii et tal oli hääl ka ära, aga ka see teistsugune hääl oli täiega nunnu, nii et ma enamus aja naersin. Joosep: "Naerad mu õnnetuse üle.."
Ta küsib ja uurib alati, et kuidas mul läheb ja siis seletab, kuidas ta päevi väljasaamiseni loeb. Rääkis, kuidas nad said riided kätte, millega ta linnaloale tuleb, nii et kõik saaksid vaadata ja imestada. Tahan juba külla minna talle! Joosep küsib kogu aeg, et kas ma Kaarlit pole näinud, aga endiselt pole, nii et mul on tunne, et ma näen Joosepit ka ennem, kui Kaarlit. Käskis Kaarlile "tsau" öelda. Mannu ka tahab, et Joosep talle helistas. Laupäeval lõpuks helistas ka. Mannu ütles ka, et Joosep räägib täiega nunnut juttu. Joosepile ei meeldi üldse see pilt, mis Malla temast tegi, sest ta on kiilakas. Rääkisin ka, et mega võõras on ja ta pole üldse mu bf Joosepi moodi, aga ikkagi on äge.
Joosep oli nii väsinud sellest rännakust, et tahtis magama ära, aga nad pidid veel AK-d minema vaatama ja lõputuseks ütles ta veel: "Ma proovin sulle veel helistada, sa oled mu parim sõber."
Mina: "Sa oled nii nunnuuu!"
Kaarel ütles ka täna mega nunnult mulle, täpselt nii, nagu Joosep vahel ütleb.
Mina: "Totu!"
Kaarel: "Oled, oled, ära muretse!"
Kristjaniga oleme ka selle vaheaja jooksul mega palju rääkinud igast head teksti. Põhimõtteliselt iga päev räägime. Ja siis veel Ets, kes kogu aeg midagi seletab.
Kuna Kaarel mind ükspäev oma jutuga jälle hauda ajas, siis ma suutsin isegi mitu head päeva vait olla. Tegelikult nädalavahetusel ma ei suhelnudki eriti kellegagi. Reedel oli Eesti Muusika Auhinnad 2011. Termikas oli nii võimas oma show-ga, et ma oleks tahtnud kodus teleka ees ka kaasa plaksutada. Vaatasingi telekat ja olin jälle Rolandi blogist sõltuvuses, kuni siis Siret helistas ja ütles, et nad tulevad Alariga mulle Rõugesse järgi. Taaskord ei õnnestunud mul nädalavahetusel kodus istuda. Suht äge oli, kuigi linnas polnud eriti kedagi, ainult CT juures. Kell oli mingi 2 ka juba, kui me linna jõudsime ja 4ni üldse olimegi. Kuulasime Termikat, laulsime ja kuna ma istusin ees kaineka kõrval, siis minu soovil sõideti ja käidi seal, kus ma tahtsin, nii et igati äge oli. Alar rebis ka kogu aeg ja siis tegi termika lauludele kaineka nimega uusi laulusõnu ja küsis pidevalt ta käest: "Kuule?"
Kainekas: "Noh?"
Alar: "Ei midagi, ma kontrollisin, kas sa oled elus."
Ja siis küsis kainekalt: "Ma maksan kätte!.. Palju sa tahad?"
Me olime Siretiga kogu aeg mega kõveras. Elu hilja sai jälle magama ja mul üldse öö ja päev vahetuses. Iga päev suudan end õhtusse magada ja pärast jälle hommikuni üleval olla.
Laupäeval käisime Tauriga Kiidil, kuigi väljas oli -24 kraadi, aga paksude riietega oli soe. Külm hakkas ainult sellepärast, et mäest alla sõites puhus tuul näkku, nii et mul oli lõpuks mega jääpurika tunne. Tund aega pidasin vastu, siis viis Tauri mind koju. Ta ise läks veel tagasi. Oleks tahtnud ka olla, aga noo nii külm oli, et ma ei suutnud rohkem.
Terve laupäeva ja pühapäeva tegelesin selle videoga ja eirasin kõiki telefonikõnesid, sest ma ei tahtnud mitte kellegagi mitte midagi teha. Lihtsalt palve mind ümbritsevatele inimestele: "Ärge elage mul seljas! Jätke kõik juhuse hooleks ja ongi hää!"