Vahepeal vaatasin telekat ja siis jätkasime Egoga oma vestlust nii, et lõpuks oli kell pool 3 hommikul. Pühapäeval ärkasin, siis Ego oli juba üleval ja hakkas otsast peale oma huumoriga. Kui ma siis vahepeal üritasin õppida ja klaverit harjutada, siis ta helistas mulle ja ainult naeris nii, et ma ise ka naersin telefoni otsas. Lõpuks pidin aitama tal riideid valida, mida ta mingile koosolekule minnes selga panema pidi. Jutujärgi sai suht kirju riietus - kahju, et ma ainult oma silmaga seda ei näinud.
Siis soovitas ta mul veel sõduripoisile konserve viia, kuna see on sõdurite "lemmiktoit". Pärast, kui ma Martinile sellest rääkisin, siis ta ka naeris sellepeale.
Muide Mallal sünnipäev oli ka täna, 21. novembril. Palju õnne veelkord Malla! :)
Kõndisin alakasse, kui nägin seal Steffi ja Evvut, kes hakkasid oma Itaaliast rääkima, kuidas nad sinna talvepuhkusele lähevad jne. Ja ma ikkagi ei usu, et nad Itaaliasse makarone lähevad sööma. Jutustasin neile, et töötlevad photoshopiga raudselt ennast Itaaliasse.
Bussisõit jätkus taaskord naerdes, kuna naeruMaria ja Maarja olid bussipeal. Muidu küsisin ma jälle pileti Võrru, mis siis, et ma tegelt Kosele või noh Kupi juurde tahtsin. Saatsin kiirelt Martinile sõnumi ja küsisin siis Kupi ees peatust - sain ka. Seekord oli sõbralik bussijuht. Need, kes sõjaväkke sisse lasid, olid täna eriliselt mökud. Nad ei saanud üldse aru midagi seal. Mitu korda pidin neile üle kordama oma öeldud sõnu, kuna nad suutsid paari sekundi jooksul juba ära unustada, mis ma ütlesin. Saadeti ootama - seekord ootasin üksinda, kuna Kädil oli laager ja ta ei saanud tulla. Martin tuli, siis kõndisime staabi juurde. Läksime videoruumi vms - seal sai muusikat kuulata jne.
Istusime maha ja hakkasime juttu rääkima. Ta muudkui rääkis ja ma kuulasin, tegelikult jälgisin rohkem seda emotsiooni, kuidas ta rääkis, aga need asjad, mis ta selle nädala jooksul läbi on elanud jne olid väga vinged. Mul on nii kahju temast, kuna tal on üks jalg katki ja ta kõnnib pikka maad ainult valuvaigistite mõjuall, aga vaatama sellele on ta nii rõõmus ja räägib koguaeg ainult, kui palju nalja neil seal saab. Üks nali, mis mul hetkel meenub oli see, kui eile öösel üks kutt norskama hakkas ja ta oma soki tollele näo peale pani. Too kutt ei saanud midagi aru, lükkas selle soki näopealt ära ja võttis kaissu ning magas hommikuni sellega.
Samal ajal, kui me rääkisime, saatsin tallle laule, mis ta palus mul telefoni panna, kuna tal on oma ühtede ja samade laulude kuulamisest juba kopp ees. Enamus see aeg oligi mu telefon ta käes. Otsis sealt uuemaid laule, mida sõjaväes kuskilt saada hetkel pole. Seal videoruumis käis ka muusika. Põhiline laul, mille peale ma muigama hakkasin ja mis mulle täiega meeldima hakkas oli Lowry "Just nii nagu peab", mida ma siiani kuulan. Kõige naljakam oligi see, et ma pärast kodust otsisin igalt poolt seda laulu, aga pärast avastasin, et see on mul arvutis - nii tüüpiline mu laulude otsimisega.
See oli hea üldse, et täna külastuspäev oli, kuna keegi nende rühmast kaotas metsas relvasalve ära ja sellepärast oleks peaaegu terve rühm külastuspäevast ilma jäänud, aga õnneks mitte. Järgmine nädal pidi neil kõige naljakam tulema, kuna siis tuleb mingi sõjaolukorra värk, kui koguaeg peab valvel olema jne.
Täna ma olin kauem aega Kupis, kuna tal oli ka rohkem aega ja nii jõudsin ma normaalsemal ajal bussijaama. Kõndisin läbi linna, muusika käis, pealkirjast võite leiad ühe sama teemalise laulu sõnad.
Jõudsin koju, siis Kädi juba ootas, et ma räägiksin talle Kupis käigust. Seletasin siis talle, samal ajal, kui Egoga huumorit tegime jälle ja Kapiga mingi kooliteemat ajasime. See oli mu nädalavahetus. Plaanisin küll alguses, et kirjutan esmaspäevale sissejuhatuseks mõned laused nädalavahetusest, aga nii palju siis sellest.
No comments:
Post a Comment