Meediapäev ja kergelt tulnud kuulsus?

Täna on siis see kardetud ajaloo kontrolltöö päev. Terve hommik valmistuti, lõigati spikreid ja õpiti. Kuigi minu arvates polnud selles töös midagi nii väga põdeda. Tegelikult täiesti tavaline arutlus.
Hommikul jõudsime Egle ja LemmikSanderiga ühisele arvamusele, et Piret on ikka nii loll ja enne tunde sain veel Egolt traditsiooniks saanud telefonikõne, aga kuna ta alati vaid mõne minuti enne esimest tundi helistab, siis pidin ma seekord ka jälle saksa keelde suunduma. Tund läks õnneks üsna kiirelt. Tegime õpikust ja töövihikust harjutusi. Jaanus pani tarka, ma täna olin vait igaksjuhuks.
Järgnev vahetund möödus paralleelikatega ajalugu õppides. Nad said ka mu ülisuurest spikrivarust osa ja lootsid, et meie klass neile arutluse teemad ütleb, kuna meil oli ennem neid töö. Samal ajal, kui kõik kas spikreid lõikasid või selle pealt õppisid, kõndis ajaloo õpetaja mööda.
Liana: "Mis? Ma lõikan konspekti!"
Ei väga tore oli ühiselt õppida seal ja juttu rääkida. Mõtlesin täna just, et aasta aega tagasi poleks me sellisest koostööst kuuldagi tahtnud.
Kirjanduse tund algas mu üle klassi rääkimisega, kuna mul oli nii palju küsimusi, seoses tänasele meediapäevale minekuga. Kujutasime juba ette, kuidas ma seal naerma hakkan ega ma väga palju selle ennustusega mööda ei pannudki.
Kõik olid endiselt ajaloo lainel. Terve meie laud oli mingeid ajaloo asju täis. Täiendasin oma "konspekti" ja Jaanus kõõlus ka tooliga, kuni matemaatika õpetaja aknast mööda kõndis. Jaanus ja Gristel ei jõudnud ära lehvitada talle, mille peale õpetajal umbes selline nägu peas oli: "jälle need hullud".
Siis polnud aga enam üldse lõbus, kui ma lõpuks oma kõik kirjanduse tööd kätte sain. Enamus olid kolmed ja just need raamatud, mis ma korralikult läbi lugesin. See raamatutöö aga, mida ma korralikult ei lugenud, oli neli - päris normaalne.
Inka tund algas jälle Mango segastpanekuga. Täiesti lambi kohapealt ütles: "Andke mulle ka seda dessertkreemi!" ja hakkasime siis lugemise tööd tegema. Üle poole tunni ma lihtsalt vahtisin neid lehti, kuna ma ei saanud midagi aru. Lõpuks sai kuidagi tehtud. Kõõlusin ka vahelduva eduga, et Krissu ja Exu vastustega tutvuda.
Ja kätte oligi jõudnud ajalugu. Võrreldes mõnega olin ma täiesti rahulik. Ma ei hakanud enam rabelema ja kordama. Plaanisingi kirjutada nii palju, kui meelde tuleb. Õpetaja laotas kõik mööda klassi laiali. Mango tahtis taha istuda, aga õpetaja polnud nõus.
Õpetaja: "Mul ei ole teiega aega siin jamada! Ma pean tööd tegema!"
Mango: "Mis tööd?"
Õpetaja: "Mul on vaja ajalehte lugeda!"
Igaüks sai lehed, kus oli peal 4-5 teemat. Ma valisin neist esimese ja hakkasin kohe kirjutama. Vahepeal tuli tahtmine spikrit vaadata, aga see oli nii pikk ja seda edasi-tagasi keerates käis ainult haige krabin. Mõne üksiku asja vaatasin, aga enamus panin oma peast, mis meelde tuli.
Peale tundi suundusin kohe Võro Instutuudi poole. Varsti tulid teised ka. Üllatus oli suur, kui nägin seal palju tuttavaid nägusid, kes luulelaagriski olid. Ma alguses arvasin, et see on mingi suurte inimeste üritus, aga ei. Üllatuseks oli Liisi seal, kes oli loosi tahtel sellele üritusele saanud, et koolis ei peaks olema.
Liisi tuligi mu juurde. Rääkisime juttu, kuni mu eesti keele õpetaja selle ürituse avatuks kuulutas ja mina esimene külaline olin, kes kõigi ees oma ajakirjaniku tööst rääkima pidi. Sel hetkel, kui ma seal ees seisin, ei teadnud ma ise ka, kuhu mu mõte triivib ja kuhu ma sellega välja jõuan. Ma muudkui rääkisin, mis mul pähe tuli. Õnneks läksid kõik hästi kaasa mu jutuga ja hakkasid juba mu jutu vahele igasuguseid küsimusi küsima, mis muutis selle rääkimise rohkem aruteluks. Alguses, kui ma rääkima hakkasin, siis tegi Helena veel pilti ka, mille peale ma naerma hakkasin. Mõtlesin, et ma jäängi nüüd naerma, aga õnneks võõramas keskkonnas ma suudan end tagasi hoida, et mitte naerukrampidesse langeda.
Järgmiseks külaliseks, kes rääkima hakkas oli Maalehest keegi Mikk Sarv, kes kõikvõimalikul moel mind jälle mainis. Küsis vahepeal küsimusi ja tõi ühiselt paralleele minu ja tema ajakirjaniku töö jooksul. Jõudsime ühisele järeldusele, kuidas toimetuses pealkirja muutmised võivad vahepeal täieliku segaduse tekitada. Siis tuli Ülle Harju võru keelest rääkima, andis meile "Uma lehed" ning tutvustas üht uut konkurssi. Ma mõtlen, et äkki võtan ka osa.
Sellele järgnes väike söömaaega koogi, tee ja kohviga. Samal ajal sain tuttavaks Liisi klassivenna Sveniga, kes tundus esmapilgul juba väga avatud isiksusena. Hakkas kohe kaasa rääkima minu ja Liisi vestlusele. Seletasin talle Liisi põhikooli aega, kui me isegi mõnda aega koos istusime ja me Mallaga ta ainukesed sõbrad olime. Tundub, et Liisit jälitab endiselt kiusamissaatus. Svenil on ka kombeks inimesi surnuks rääkida, nagu mul. Seletasin, kuidas ma Liisit kiilakaks kutsusin ja teda puuri tahtsin panna, kui ta ringi jooksis.
Kõik oli väga tore. Liikusin ringi, nagu kuulsus. Piisas lihtsalt sellest, et ma ajakirjandusest rääkisin ja juba kõik teadsid. Rauno, keda ma luulelaagrist teadsin tegi koguaeg nägusid, kui ma temast pilti tegin. Õigemini ta jäi vaatama, nagu tahaks midagi öelda, aga ei öelnud. Alles siis, kui see üritus läbi hakkas saama ja kõik riidesse panid, tuli ta rääkima: "Kas ma luban sul need pildid kuhugi üles panna?" Seletasin talle siis, et see on avalik koht/üritus ja siin võib pilti teha ja küsisin lõpuks, et kas ma võin siis? Ta ütles, et võin ikka.
Aga nüüd ürituse juurde tagasi. Kui söödud sai, jagati kõik tähistiku järgi gruppidesse. Sattusin ühe poisi ja kahe tüdrukuga ühte gruppi, ühte neist ma teadsin.
Alguses pidime kolmekesi olema, aga siis õpetaja küsis: "Birgit, kas sa võtad selle poisi ka endale?"
Rauno: "Võta kohe päris endale!"
Mu rühmaliikmed esitasid omakorda mulle veel küsimusi seoses ajakirjandusega. Mind pandi artiklit kirjutama ja nemad hakkasid keeleorganistatsioonile uut nime ning tuleviku plaane mõtlema. See poiss, kes meie rühmas oli, pakkus igasuguseid naljakaid nimesid ja üldse oli meil väga tore rühm. Nalja sai. Kui ma vahepeal ringi käisin ja eesti keele õpetajate palvel pilte tegin, siis käisid kõik ja küsisid, et mis mu nimi ikka oli või perekonnanimi vms? Kuulsuse tunne oli.
Samal ajal, kui ma artiklit kirjutasin sain igasuguseid naljakaid pilke ja šeste kõigilt. Liisi klassivend lehvitas mulle: "Tsau Birgit!" ja siis Rauno ka seletas midagi, mis mul hetkel meelde ei tule.
Lõpuks tehti kokkuvõtteid üritusest. Üritati küll nimi valida, mis ei õnnestunud ja loeti iga rühma artikkel ette. Mulle meeldis kõige rohkem Lennarti artikkel. Iga ta lausega ma veendusin tema, kui kirjaniku andes, aga kindlasti mitte ajakirjanik, kun ta eiras selles peaaegu kõiki ajakirjanduses uudise jms kirjutamise reegleid, mida ma omast käest tean ja mida Mikk Sarv tutvustas, aga see kõik oli väga naljakas. Iga lause tõi aina suuremaid naerupahvakuid. Ta võttis kokku kõik selle, mis lisadena juurde räägiti. Näiteks see, kuidas ta Mikk Sarve tsiteeris tema metsaskäigust, mis lisana kuskil ta juttu tuli. Lennarti kirjutatud lause oli umbes selline: "Kohates kitsu, mäkru, põtru, ilveseid ja muid karvaseid elukaid. Mees näeb endiselt kõike läbi lillede!" Seal oli kõike muud naljakat veel ja ma oleksin väga õnnelik, kui ta paneks selle jutu kuskile üles või vähemalt saadaks mulle. See oli liiga andekas.
Ma alguses arvasin, et ta on Liisi mingi tuttav, aga tuli välja, et nad olid tuttavaks saanud alles sellel üritusel, kuna nad olid samas rühmas. Kuna meil kõigil kolmel oli ühine tee bussijaama, siis tegin ka temaga juttu. Alguses kiitsin ta lugu ja innustasin seda kuskile üles panemast ja sealt jätkus kõiksugu muu jutt. Tõsiselt tore inimene. Avastasime palju ühiseid tuttavaid ja ma suutsin jälle inimese välimuse järgi määratleda seda, kes on ta vend. Tegelikult ta alguses küsis, et kas ma tean ta venda ja kui ma ütlesin, et ma tean, siis oli kohe selge, miks ta mulle nii tuttavana tundus. Lisaks sellele avas ta mulle nii palju illusioone seoses ajakirjandusega. Ma olin täiesti kindel, et ma ei saa elusees ülikooli sisse, aga kui ma kuulsin ta venna lugu, siis mul hakkas peas 101 mõtet keerlema, et see kõik on siiski võimalik ja nüüd tuleb selle poole püüelda.
Bussijaamas jätkus meie kolme vestlus. Kõige naljakam oli see, kui mingi vanem naine temast möödus ja talle ütles: "Sa võid tema kõrvale istuda, ega mul kahju pole!", vihjates Liisile. Lihtsalt täiesti lambi kohapealt. See oli nii haige! Vaatasime tükkaega nõutult ja rääkisime siis edasi, kuni bussini. Rääkisin Liisit surnuks, kuni Malla ilmus ja hakkasin siis Immoga seletama, kuni Rõugeni. Käisime poes ja mängisime sillapeal vanamutikesi, kuna Immo oleks peaaegu sillapeal libisenud ja vältimaks seda, hoidsin tal käest kinni ja liikusime rahulikumas tempos.
Lõpus ma pean ära mainima ikka Kapi, kes seda blogi nii väga ootas ja Ego, kes kõige selle ajal, kui ma kirjutasin nii palju msnis rääkis ja ma talle nii napisõnaliselt vastasin, mis pole üldse minulik, aga võimatu on kõike korraga teha.