Huvitav lähenemine asjale

Mõtlesin, et lähen Hurdale suusatama, aga alles seal meenusid mulle mu koju jäänud suusasaapad.

Kuna aga väljas külm, aga samas suurepäraselt ilus loodus oli, siis käisisin väljas looduspilte tegemas, mille peale Alari mulle vanasti alati ütles: "Jah raudselt "loodus" pilte: mina metsas, mina siin karuga jne." Tegelikult ma tegin küll mõned sellised pildid, mida näete blogi üleval osas, agaa siin ka mõned sellised pildid:

Pühapäeval hommikul ärkasin mitu korda enne kellahelinat üles, aga kell polnud ikka veel nii palju, et üles tulla ja bussipeale minna.

Mida Haanja poole, seda talvisemaks läks. Kui mul nii külm olla poleks olnud, siis ma oleksin vist käskinud bussijuhil bussi kinni peatada ja maha minna, et seda kõike pildistada - võrrratu.

Läksin Soopeal maha, et seal Kädiga kokku saada ja Kuppi minna. Alguses, kui me väravatest sisse läksime ja oma dokumente esitasime, siis sai nalja jälle, kuna nood kaks ägedat tüüpi olid seal. Üks rääkis raadiosaatjaga, naljaga mölisesid üksteisega läbi selle. Too, kes meie juures oli, palus teisel teksti korrata koguaeg, kuigi ta sai aru, mis öeldi. Me naersime ja nad ise ka naersid.

Vaatasime, et üks ajateenija tuleb juba kaugelt. Polnud raske arvata, kes see oli. Tuli umbe lõbusalt libistades mööda teed. Hakkaski kohe rääkima sellest, kui libedad need saapad on. Ta on kaks korda kukkunud nende pärast, samal ajal, kui terve varustus seljas on olnud. Päris hull ikka.

Läksime sisse kohe, kuna jalad ikka veel külmetasid. Istusime maha, andsin talle oma telefoni, et ta sealt oma soovilood kätte saaks ja hakkasime siis jutustama. Neil saab endiselt nalja, aga nagu ma arvasingi, siis pididki nad pidevalt lume ja lörtsi sees pikali olema.

Kuna lõuna oli, siis läks ta sööma ja jättis oma telefoni mu kätte, kuna laulud saatsid veel. Ise ütles: "Te võite siin ringi vaadata!", mõeldes selle all seda, et selles majas, kus me viibisime, aga Kädi lisas mulle hiljem: "Me võime jah telefonis ringi vaadata!" Kui laulud ära saatsid, siis hakkasimegi telefonis ringi kolama. Hiljem mõtlesime Kädiga, et saadame talle selle pildi, mis minulgi taustapildiks telefonis on(see, kus me kolmekesi oleme) ja paneme taustapildiks, aga kui me ära saatnud olime, siis ei leidnud me enam üles neid faile, mis saadetud sai. Tal oli telefonis kaks sim-kaarti, aga ma ei teadnud, kuidas ühelt teiselt saab. Katsetasime kõik asjad läbi, aga asjatult. Terve selle tunni aja jooksul, kui Martin ära oli, ei saanud me ta telefoniga kuidagi hakkama. Lõpuks ma leidsin midagi, aga siis tegi telefon restardi ja me ei teadnud parooli. Naersime seal, et me nii blondid oleme ja ühest telefonist jagu ei saa. Sõime vahepeal, rääkisime juttu ja see tund aega, kui Martin ära oli, möödus nii ruttu. Läksime üles, et ta arvutis saaks käia ja pärast läksime alla videoruumi. Martin tahtis mu telefoni jälle, et veel muusikat saata endale. Pärast toppis saatmise ajaks mu telefoni mu pikasäärega saapasse. Kuna üks Martini sõber või keegi tuli meie juurde istuma koos oma digikaga, siis küsis Martin talt seda ja näitas mulle pilte, mis nad teinud on. Elu ägedad olid.

Varsti oligi aeg, et lahkuda. Kõndisime väravani. Rääkisime ja tegime koos pilti ja siis läksime Kädiga bussi ootama.

Ema oli süüa vaaritanud. Sõin ja soojendasin end üles. Mõtlesin, et hakkan blogi kirjutama, aga siin ma nüüd olen. Kell on juba 9 ja ma ikka veel kirjutan, kuna vahepeal on nii palju seletamist olnud. Kõigepealt rääkisin Cukyga, siis Kädiga muljetasime tänasest. Imestan ikka, kui ruttu tänane kaua oodatud päev jälle otsakorrale saama hakkab.

Käisin siis üle pika aja reidis. Tean jah, et paljude jaoks on see unustusehõlma vajunud, aga siiski on mul veel tuttavaid, kes pole suutnud orkuti peale üle minna. Siis tuligi kiri. See oli üks mu sõber, kes on samuti sõjaväes. Ma näen teda igakord, kui ma seal käin, aga siiani pole tema mind ära tundud ja nüüd ta kirjutaski. Hiljem jätkasime oma vestlust msnis ja siis ta helistas mulle. Kutsus külla. Igatahes see tund aega, kui me telefoniga rääkisime, oli väga naljakas. Me muudkui rääkisime ja rääkisime, koguaeg oli millestki rääkida. Jõudsime ühtedele ja samadele arusaamadele ja sündis deja vu. Ma avastasin, et 4 aastat tagasi, samal ajal, kui me just tuttavaks olime saanud, rääkisime me täpselt samal ajal telefonis, täpselt samast asjast. Ta rääkis, kui kaugel Valga Rõguest on, aga minu arvates pole see endiselt üldse mitte kaugel. Ütlesin, et ma olen poolel Valga teel rattaga ära käinud (Mõnistes) ja ta ütles, et teemegi nii, et ta sõidab pool teed ja mina pool ja keskel saame kokku. Mul tuli see hetk silme ette, kui me 4 aastat tagasi sellest rääkisime. Ta mäletas täpselt sama. See oli nii äge nagu, meeldivalt ootamatu kokkusattumus.

Lisaks sellele ta seletas, mis ta kõik need aastad teinud on, kui me rääkinud pole ja rääkis sõjaväe elust. Mu heameeleks on staabikompanii rivilauluks "ajateenija", mida me Kädiga viimased kuu aega koguaeg kuulame.

Siis võttis Sven minuga ühendust. Mulle nii meeldivad tema pikad msni tekstid ja see, kuidas ta suudab mind oma tekstiga motiveerida. Mul on hetkel nii palju mõtteid, mida teha ja mida kirjutada jne. Mõned laused temalt siis: "Sul on huvitav lähenemine asjale..Sellesmõttes, et sa ei räägi kohe kõike välja, vaid raskendad asja ära, see on hea." Raamatukirjutamise kohta ütles ta nii palju: "Kooliteema oleks äge ja üldse noorteelust, klubidest, armastusest jne."

Sorri, et ma nii palju sind tsiteerin, aga ma lihtsalt pidin. Sa oskad nii tabavalt öelda. Aga okei Liana ootab nüüd, et ma selle teksti nüüd ära postitaks.