Printsid ei sure kunagi

Hommikuti ei jõua üldse üles tulla. Mida varem hommikul isa jõuab, seda kauem aega mul söömise ja kõige muuga läheb. Kuulsin raadiost juba mitmendat korda Ott Leplandi laulu "Kohtume jälle" ja nüüd jõudis mulle kohale, kust Liana tookord oma blogi pealkirja võttis.

Koolis algas kohe spikrite laialijagamine - tänane töö tõotas karm tulla.

Älf oli just kooli jõudnud ja küsis spikrit, mille peale keegi ütles talle: "Võta kokku enanst!"

Älf: "Ma olengi koos!"

Saksa keele ei tõotanud just väga vaimustav tulla, kuna enamusel olid laused tegemata. Mul ei tahtnud ka eile õhtul kuidagi meenuda nende lausete põhimõte, mis kodus tegema pidi. Alguses tublid krissugängi liikmed olid koduse ülesande ära teinud, aga kui poiste käes järg oli, siis hakkas tulema: "Tegemata, pole" jne. Õpetaja võrdles koguaeg meie kooli "laisku" õpilasi Saksamaa õpilastega, kes hästi kaasa töötavad ja endast 60% annavad, aga meie koolis on õppimistase tema arvates täiesti 0. Peaks mainima jah, et latt on kõrgel. Selline tunne, nagu oleksin kuskil äriklassis. Poisid istuvad umbe põkilt kõik, ise umbe rahulikud ka, kui sõimata saavad. Õpetaja pani üldse jumala segast. Me naersime ainult Jaanusega. Eriti siis, kui õpetaja hakkas meile õpikut otsima.

Mina: "Raamatukogus pole v?"

Õpetaja: "Ei ole enam mingeid asju siin."

Lõpuks leidis meile õpiku ja siis tõi jälle selle Steveni töövihiku. Nii jääbki nüüd vist, et need on meil kahepeale. Tuleb hakkama saada. Tegime õpikust ülesandeid, alguses tegime lehepealt. Tegelikult saime päris hästi hakkama.

Järgmine vahetund tuli mu eelmine saksa keele õpetaja kohe rääkima, küsides kuidas teises rühmas läheb ja kuidas me hakkama saame. Kiitsin, et päris hästi, aga kodune töö jäi ikka ja jälle tegemata.

Ma polnud veel teiste juurde jõudnudki, kui kõik kaugelt juba spikrit palusid. Kirjandus möödus muidu üsna töiselt, kuna me pidime neli töölehte ära täitma. Samal ajal üritasin vahepeal veel ühiskonna tööks valmistuda.

Kontrollisime inkas kodust tööd. Ma panin mega lambist vastuseid ja siis vajusin vahepeal üldse mõttesse. Võimatu oli keskenduda täielikult millelegi. Õpetaja tõi oma sõnadega mu maapeale jälle tagasi. Ta üldse rebis. Kapp pidi just lugema, aga ta luges jälle nii vaikselt, et õpetaja ei kuulnud. Õpetaja: "Ma ei kuule hästi, mingi asi siin peakohal undab ka." Pärast hakkas ta mingist koerast rääkima. Lõpuks kommenteeris veel: "Saiko(ma ei oska seda inglise keelset sõna kirjutada) dog!" Me koguaeg ainult naersime ta juttu. Ta ise ka naeris.

Järg oli jälle minuni jõudnud. Lugesin siis: "I sometimes lose my temper when.. ", vastasin, aga siis: "I'm not lose temper" vms.

Õpetaja: "Good for you!"

Moks: "I like these girl. She is mine." Pärast läks jutt üldse klassipulma peale ja ma jälle naersin.

Läksin suvalt sööma. Ma ei pannud üldse tähele, et kes veel tulevad. Pärast tuligi välja, et sõime seal Jaanuse ja Gerdiga. Jutt läks üldse lõpuks Rõuge kooli ja mingite ülinaljakate teemadepeale.

Ühiskonna töö oli veel hullem, kui ma arvanud olin. Kaks A4 lehte küsimusi. Tegin alguses need ära, mida ma oskasin. Alati, kui ma spikerdada üritasin, tõstsin õpetaja pea ja küsis: "Kes räägib?" Enamvähem sain töö tehtud ka, kuigi osad küsimused jäid aja puuduse tõttu vastamata. Seekord peab vist jälle kolmega leppima, kuigi ma ei taha neid kolmi üldse ühiskonnast.

Ajaloo tund oli äge. Õpetaja koguaeg rebis.

Õpetaja: "Ükskõik kas sa oled kuningas või kuninganna, surevad kõik ikka ühtemoodi."

Älf: "Printsid ei sure kunagi!"

Õpetaja: "Ainult muinasjuttudes!"

Siis räägiti Mastist, kes üldse tunnis ei taha käia ja midagi ei tee.

Õpetaja: "Küll mina topin talle kõiksugu asju, aga midagi ei kasuta ega tee."

Avastati, et Gristelit ja Eliiset pole.

Õpetaja: "Üks laps ütleb ka, et tal on hea tööd teha, aga see näeb ainult teistmoodi välja." Seletas seal Älfiga. Henn kaebas, et Älf ei viitsi midagi teha.

Õpetaja: "Ma ikka imestan, et mõni on nii oi oi oi."

Terve ajaloo tund ma muudkui kirjutasin. Kõike ikkagi täielikult ära ei jõudnud.

Vahetunniajal näppisid kõik mu juukseid nii, et ma olin sunnitud kapuutsi pähe tõmbama. Lõpuks hakkasin ma ise tukaga jamama. Võsu ka sättis seda elu naljakalt ja Mast samal ajal naeris. Kõik küsisid mu käest: "Mida sa naerad?"
Mina: "Ma naeran Masti. Tal on siuke muhe naeratus koguaeg." Ja ta muudkui tuletab mulle kõikvõimalikul hetkel meelde: "Colour head!"

Räägiti siis Maiku pükstest, mis eile katki olid keka tunniajal kärisenud, kui ta peapeal seisu tegi, aga ma ei pannud seda siis tähele, aga nüüd tagant järgi teiste emotsioone sellest kuulates, hakkasin ma täiega naerma.

Füüsika oli äge. Mitte keegi ei kuulanud. No va. üks inimene. Naersime terve tund Keiliga.

Keili: "Mul oleks kaelatuge vaja!"

Võtsin tal sellepeale kaelast kinni: "Anna ma toetan!" Siis toppisin talle raha kuhugi pluusi sisse seljataga, kust ta seda kätte ei saanud. Tegime Lempsi järgi (see, kuidas ta lehvitab) ise samal ajal elu naerukrampides. Kõik vaatasid, et mida me jälle naerame.

Saatsin möllulehe ringile. Päris palju tulejaid oli esmapilgul. Kuigi Rauno ei suuda ikka oma suud kinni hoida ja koguaeg kõike kritiseerida.

Peale tundi läksime Merkaga bussijaama. Ta läks kohe bussipeale, ma jäin veel Timoga rääkima. Krissuga sai ka täna bussipeal nalja. Ta rääkis oma arenguvestlusest, kus ta koos Maiduga käis. Mait oli aga terve öö joonud ja pani mega segast järgmisel päeval arenguvestlusel. Vahepeal unustas üldse ära, et ta arenguvestlusel oli. Siis mul tuli meie sünnipäevajuttude käigus elu vaimustus peale. Mõtlen ikka, et kus pidada. Sellest sünnipäevast peab midagi üli kaiffi tulema, kuna viimased kaks sünnipäeva on mu arust väga mõttetud olnud.

Koju jõudnud, läksin magama. Mega uni oli. Nüüd on umbe hea olla. Vaatasin Lotokolmapäeva, sest mu vanaema sai stuudiosse mingi piletiga. Praegu vaatan naistevahetust ja hakkan siis õppima.