Käekiri on hinge peegel

Täna on Kadripäev. Ilusat nimepäeva kõikidele Kadridele, Katidele, Katrinitele, Kätlinitele, Karinitele ja Triinudele! Palju õnne Ats ja Kaidi!

Erinevalt teistest jõudsin ma päris vara kooli. Enamusel oli kaks esimest tundi vaba, kuna nad tegid kodanikupäeva viktoriini eile poiste arvutitunnis ära, aga mina mitte. Arvuti tunnis oligi meid vaid kolm.

Peale tundi jooksin kiirelt vene keele klassi, et viimane töö ära teha ja siis inglise keelt vastama. Moksil sai ka kõik vastatud, mille peale ta egotsema kukkus. Moks: "Biku, onju ma olen inglise keeles ennast tõestanud?" Mis mul muud üle jäi, kui nõustuda.

See, mis muusika tunnis toimus jääb paraku selle klassi seinte vahele. Kõige selle kõrvalt kirjutasime õpikute abil konspekti ja nalja sai ka päris kõvasti. Viimasel ajal ongi muusika tunnid kõige naljakamad.

Õpetaja rääkis, et ma peame laulupeo ajaloo kohta mingi iseseisva töö tegema, mille Henn lubas käsitsi kirjutada: "Käekiri on hinge peegel!"

Õpetaja: "Aga käekirja pole sul ollagi!"

Samal ajal üritas Henn ka raamatut lugeda: "Ma ei saa ju nii lugeda, kui te minuga vestlusesse asuda tahate!"

Sealt kandus jutt üle Mastile, kes koguaeg nii rahumeelne on ja kunagi närvi ei lähe.

Moks: "Mast on aeglane, nagu karu!"

Mina: "Sellepärast nad Caroliga paras paar ongi!"

Moks: "Kaks karu!"

Kogu tänane koolipäev oli võrreldes teistega rahulik. Esiteks sellepärast, et nii hilja alles kooli tuldi ja teiseks: paljud puudusid, eriti Rauno. Keili: "Sellepärast ma vaatasin, et keegi ei haugu siin!", mis Raunole tavaliselt kombeks muidu teha on.

Henn: "Kui ma terve päev jooks, siis läheks mul 400 krooni!"

Älf: "Ära nüüd nii kõva mees ka ole! Ennegi nähtud, kui palju sa selle nelja soti eest kannad!"

Söögivahetund kujunes üpris lõbusaks, kuna paralleelikad tulid ka sööma. Kõige selle aja jooksul suutis Liana jälle mind oma jutuga naerutada. Ma ise olin ka väga jutukas, mis kandus edasi ka matemaatika tundi. Mango, kes kirjanduse vastamiseks valmistus kolis ka meie juurest minema, kuna me muudkui jutustasime ja ta ei saanud keskenduda.

Kapp on ka nii enesekindlaks muutunud: "Mul on 1 kolm, saan kolme!"

Mina: "Kapp sa oled nii enesekindel!"

Kapp: "Endasse peab uskuma!"

Siis ta ei imestas, et meil lambist vene keele tund ära jäi.

Mina: "Väga hea ju!"

Kapp: "Ei ole ju. Endale tuleb kasuks(see, et tund toimuks)!"

Ise ka ei usu, kui tarka juttu ta mulle rääkis.

Kui Henn ka lõpuks märkas, et lumi on maas: "Oi jah, mul on kapsad kõik võtmata!"

Vahetunnis tuli klassijuhataja rääkima ja raha küsima Tallinnasse minekuks ja nagu ta Moksile ütles: "Kui raha ei too, siis panen su nööriga bussi taha jooksma!"

Ma protestisin, et meil Tallinnas nii vähe vaba aega on. Ma ei saa aru, mis mõttega me natukeseks ajaks sinna lähme. Kui me juba nii pika tee maha sõidame, siis võiks võimalikult kaua seal olla, aga peale Teeviidal käimist tahab ta ainult tunniks Ülemistesse meid viia ja siis koju tagasi. Täiesti pointless.

Ajaloo tund algas õpetajal pea kinni hoidmisega, kuna üsna paljud olid kõiksugu rumalusi töösse kokku kirjutanud.

Hennu tööst siis üks selline nali: "Sama laul oli ka Stalinil!"

Lisaks sellele kuulsime paralleelikate tehtud vigu ka. Liana "avastas" uue riigi, mille nimi mul hetkel meelde ei tule ja mille peale õpetaja ära ei jõudnud vihastada. Siis süüdistas ta meie klassi kuskilt pähe õpitud teksti kirjutamises, aga spikreid ta ei maininud, kuna ta arvas, et me ei spikerdanud, vaid õppisime kuskilt mingid laused pähe ja kirjutasime need töösse. Õnneks see jutt mind ei puudutanud. Sain oma teadmiste põhjal nelja, samas, kui Rauno sai nn. pähe õppitud teksti eest nelja, aga nagu õpetaja ütles: "Ma ei saa millegagi tõestada!"

Moks: "Väga valelik poiss!"

Hakati hindeid välja panema. Masendav, kui paljud kolme said. Elise sai viie, kolm inimest, said nelja ja üks sai kahe ka.

Inglise keele tunnis järjekordne töö. Tegelikult kaks tööd: sõnad ja keelestruktuurid. Kapp istus mu ees ja Moks istus Elise ees ja mõlemad vaatasid koguaeg taha. Kui Kapp vaatas, siis ütles õpetaja: "Kuidas Birgitil täna läheb??" (See hakkab traditsiooniks saama. Ta mõtleb seda umbes nii, et Kapp kontrollib, et ma ikka töö hästi teeks)

Moksile aga ütles: "Mulle tundub, et sa tahad Eliset täna kinno kutsuda! Koguaeg vaatad taha." Jõudsin enne tunni lõppu töö ära teha, kui Ego helistas. Küsisin välja. Ta rääkis nii ägedalt. Peale tundi läksime Jaanika ja Elisega bussijaama. Kõndisin, kuni nägin kaugelt üht tuttavat inimest. See oli see, keda ma kord bussis kohtasin ja vaimustusesse sattusin. Ta tundis mu ära. Mega äge oli see, kuidas me pilgud kohtusid ja saatsid üksteist, kuni silmapiirilt kadusid. Ego ootas ära, kuni me bussijaama jõudsime. Sannu, Krissu ja Sagu tulid ka bussiga ja nii oli lõbus bussisõit kindlustatud. Nii hea oli valges koju jõuda. Viimasel ajal, kui ma koju jõuan on juba hämar või täiesti pime. Lumi on ka maas ja pühapäeval on esimene advent. Argine rutiin hakkab vaikselt jõulutundeks ümber lülituma. Rahulik olla ja ootusärevus on. Täna täpselt kuu aja pärast on mu sünnipäev. :)

Aga taaskord tuli mul kodus uni peale ja kui ma lõpuks Immo kõne peale ärkasin, siis nägin taaskord üht innustavat teksti msnis: "Tsau Birgit. Ma hakkan juba ära minema, seega ei saa ma sinuga pikemalt rääkida, kuid ma sattusin su seda blogi lugema. Kõik on äge, tekst jookseb ladusalt jne.." Ma tean, et sa loed seda nii, et ma tahtsin öelda, et ma mäletasin ka, et su nimi on Sven, aga ma ei tea miks ma Sten kirjutasin. Anna andeks! ;)

Edasi läks päris kiireks, kuna Rõuge Pk-s oli täna perepäev, millele ma tahtsin kindlalt jõuda, et kohata oma vanu häid sõpru ja veeta üks tore õhtu nende seltsis. Selle kõik ma ka sain. Käisime Immoga ringi, rääkisime juttu. Enamus aega olid Ristox ja Sagu ka meiega. Ristox tegi reidipoosi ja Sagu seletas omad tavapärast head teksti.

Kõige rohkem jääb mulle meenuma karaoke, millel teksti kohati üldse viisiga ei haakunud, aga sellegi poolest sai laulud lauldud. Annu tahtis, et ma klaverit ka mängiks ja siinkohal mul tulebki meelde, et ma lubasin see nädal harjutada, aga nüüd ongi viimane aeg, et harjutama minna.

Vahepeal, kui ma seda kirjutasin jõudsin Ühikarottide selle hooaja viimase osa ära vaadata ja mul on nüüd nii heameel, et Salme ära ei läinud.