hommikul enam see jama ei korduks. Henn alustas hommikul vara juba oma jutuga, märkides ära järjekordse kalendritähtpäeva - hingedepäeva. Täna pidi siis tema jutujärgi mindama surnuaiale. Terve tund käis üleüldine kirjutamine, sest varsti on tulemas üks suurem kontrolltöö.
Vahetunnis tuli Henn küsima, et kas ma saksat vastama lähen? Aga täna on ju see tore päev, kui me Jaanusega teise rühma ära lähme. Kapp ka ütles hästi sellepeale: "Biku on viieline ju."
Vene keel möödus töiselt. Aitasin Moksil plakati valmis kirjutada, andsin samal ajal enda oma õpetajale kontrollida ning kirjutasin peaaegu terve tund seda juttu ümber, et seinale panna. Enamus tegeles vastamisega. Carol ainult pahandas seal kõigiga, kes klassis ringi liikusid. Moks: "Vait Carokas! Ole hea! Kõik on hea, kui sina oled hea!"
Jaanusest kujunes tänase päeva põhiline rebija. Eesti keele alguses ma ei jõudnud ta erinevaid näoilmeid ära naerda. Ta oli ka nii vaimustuses uute saksa keele rühma minekust: "Elu peab huvitavamaks tegema!" Sööklas ainult naeris ja seletas. Samal ajal, kui ma sööklas ringi jalutasin, vaatas Aniita ühte õpetajat. Kõndisin temast mööda, parodeerisin ta nägu. Pärast ei jõudnud ise ka ära naerda enam.
Eesti keel möödus muidu rahulikult.
Mina: "Õpetaja, kas te kaotasite oma kõnevõime v?"
Õp: "Ma olen hääletu!"
Saqu: "Lennurežiimil!"
Vaidlesime enne filosoofiat Raunoga. Ta viskas oma saiapaberi mulle, aga et sellest lõplikult vabaneda, siis viskas selle lambist Maikule. Mango oli sellepeale aga nii kõveras, et ei jõudnud enam kuidagi ära naerda. Ma omakorda naersin seda, kuidas Mango naeris jne. Tehti jälle mingeid looma hääli.
Mina: "Mõni loomastub."
Õpetaja: "Ega sinna loomariiki taandareng võib ka olla jah."
Sellegi poolest oli meie real enamusel juba kõik töövihiku ülesanded tehtud, mille peale õpetaja ütles: "Oi kui tublid!" ja selleasemel, et meil puhata tunnilõpuni lasta, käskis järgmisi ülesandeid tegema hakata.
Käisin enne saksa tundi veel õpetajaga rääkimas, et kas me teise rühma minek on ikka jõus? Õpetaja: "Jah, teise rühma õpetaja ootab teid juba pikisilmi. Pidage ennast ilusti üleval siis!" Läksin klassist välja: "Tavai kivi kotti ja lähme Jaanus!" Sööklas viskas Jaanus tollele õpetajale näppe, aga tunnis hoidsime siiski esialgu madalat profiili. Pidime end tutvustama ja siis koos teistega oma vaheajast rääkima. Ütlesin, et mu vaheaeg oli fantastiline. Arvake ära miks? - ma lugesin raamatuid, haha. Tegelt mega vähe lugesin, aga see oli ainuke asi, mis mul pähe tol hetkel tuli. Kirjutasime mingeid uusi asju vihikusse, saime Steveni vana töövihiku endale, mida ta eelmisel aastal nii laisalt täitnud oli ja lõpuks üldse sinna jättis.
Kui ma siis lõpuks tagasi jõudsin, oli mu esimene küsimus: "Laulsite ikka Kapile sünnipäevalaulu?" Seekord lauldigi. Mis siis, et ma laulda ei saanud, aga nüüd on vähemalt süda rahul sellega. Mango tuli mata klassi jutuga: "Biku teed ära homseks saksa v?"
Mina: "Mis teha oli?" Jälle nad naersid.
Pidime matas reegleid ja asju vihikusse kirjutama, aga ma ei viitsinud ja paljud ei jõudnud järgi. Lõpuks Henn ütles: "Ma panen asjad kokku ja lähen ära!"
Mina: "Saigi villand!"
Kapp: "Oledki kauaks jäänud." Ta tüütas täna vist kõik ära oma röökimise ja segastpanekutega. Lisaks kõigele hakkas ta oma varaleitud jõululuuletust teistele ette lugema. Samal ajal, kui Gristel lille seljas ronis.
Õpetaja: Jäta see lilleleht rahule."
Gristel: "Miks? Ma ei saa.. ta tajab mind ju." Ta üldse seletas terve tund, istus Älfi seljataga ka veel nii, et too juba röökis peaaegu ta peale ning käskis vait olla.
Tund läbi, läksime siis kekasse. Riieteruumist leidsin eest juba paralleelikad, kellega pikemaks jutustamiseks läks.
Ja need treppi mööda ronimised. Ma ei tea mitu korda ma täna esimeselt korruselt neljandale ronisin, aga see oli igatahes mega piinav ja väistav lõpuks. Tegime soojendusjooksu ja mõned harjutused garderoobis ja läksime siis peeglisaali. Seal sai omajagu nalja.
Nalja sellepärast, et ma ei teinud jälle peaaegu midagi kaasa, vaid ajasin kõigiga juttu ja naersin.
Erle: "Õpetaja, Birgit ei taha minuga mängida."
Õpetaja: "Tule Birgit siia!" - siis tegin õpetajaga hoopis toda harjutust, sain kiita ka veel, poleks uskunud.
Vahepeal käis üldse loomastumine, mida ma Tjapkina arvates Raunolt pärinud olen. Omakorda ajasin terve päev talle ühe T-tähega inimese juttu, mille peale sain naljakaid nägusid. Krissu see pilt on sullle:
Pidime proovima peapeal seisu, aga mul kukkus see väga naljakalt välja. Lõpuks ma keeldusin katsetamast, sest ma teadsin, et mul ei õnnestu see nii ehk naa.
Õpetaja pani kohe alguses peeglisaalis raadio käima, mille muusika saatel ma terve tund kaasa laulsin ja tantsisin koguaeg. Laulsime seal Krissu ja Maikuga seda: "I like the bird"-i, samal ajal, kui teised tireleid tegid. Mul hakkas pea valutama nendest, mille peale käis meil jälle fantaasia jutt, kuidas linnukesed selle raadiost kõlava birdi-i laulu saatel ümber pea jooksevad või siis hoopis üllatusmunad.
Lõpuks lubasime Kraega teha venitusharjutused järgmiseks tunniks, aga ma ütlesin õpetajale tunni lõpus, et ära põe me järgmine tund kindlalt puudume.
Olin just riided ära vahetanud, kui Sillu ja Kaisa olid just raamatukokku minemas. Kutsusid mind ka kaasa ja nii me siis läksimegi. Pärast kõik koos laulma. Seletasin Eliisiga, jõudsin 2 laulu laulda, kui pidin bussipeale minema, kus kohtasin Oti. Ajasime veits huumorit. Kustutasin ta nälga oma saiakestega, mille peale ta ütles: "Ma jätan sulle ka ühe!" ja näitas vibo, teades, et mul poleks sellega nagunii midagi peale hakata.
Kodus hakkasin kohe ühiskonda tegema. Küsisin Lianalt, Kraaksult ja Eliisilt kõike võimalike asju, mis töös olla võivad ja aitasin Liana luuletusele pealkirja mõelda, mis pärast mind hoopis kummitama hakkas. Kraaksuga oli ka äge rääkima hakata.
Mina: "Tsau, väga eemal oled?"
Kraaks: "Sinu jaoks alati olemas, pixike." - taaskord pean ma tunnistama, kui toredad parallleelikad mul on.
No comments:
Post a Comment