Cold as Ice

Reedel hommikul oli hea, kuna esimene tund oli vaba ja tänu sellele lühenes niigi lühike koolipäev veelgi. Jõudnud kooli, ootasid kõik juba garderoobis. Mõni lõpetas veel inglise keele plakatit ja siis algas kirjandus, kus tegime lõpparve vene kirjandusega. Täitsime töövihikut, millega ma lõpuni ei jõudnudki, aga vähemalt sain kirjanduslikele küsimusele vastata töövihiku lõpus, mis mulle selle töövihiku juures kõige rohkem meeldisid. Samal ajal tutvustas õpetaja Eesti Panga kirjandikirjutamise võistlust taskurahast ja selle kasutamisest.
Älf: "Kirjutad sinna - palun andke mulle raha!" - Võistlustööde auhind on rahaline ja on võimalik ka mingi reis võita.
Tund möödus ruttu, aga siis tuli saksa keel. Osad küll puudusid, aga tegime lugemise peale ikkagi töö. See oli parim varjant, kuna mul oli kodune töö tegemata, sest mul pole õpikut ja eile läks Kapiga ja Moksiga msni konvekas koduseid töid tehes ka nii palju aega ära, aga vähemalt sai nalja nendega. Mul sai psühholoogia tehtud, aga Moks inglise keele plaktit ikka valmis ei teinud. Õnneks oli tal täna materjal kaasas ja nii panin ta tööle, et lõpuks sai plakat ka valmis. Moks käskis veel õpetajale öelda, kuidas ta ikka palju tööd ära tegi. Õpetaja naeris: "Ma usun, väga tubli!"
Aga nüüd saksa keelest. See oli kõige naljakam saksa tund üldse vist selle aja jooksul, kui ma uues rühmas olnud olen. Õpetaja pani mind lauaga enda ette istuma, kus ma hakkasin jalgadega arvutiküljest juhtmeid lahtiühendama. Alguses tõmbasin kõlari juhtmed ära ja pärast veel mingi juhtme ja siis hiire juhtme. Ta ei saanud alguses aru. Lõpuks, kui sai, tõstis hiire õhku, vaatas seda ühelt- ja teiseltpoolt ja hakkas siis juhet tagasi ühendama. Ma tegin umbe tõsise näo pähe, kuigi ma oleksin tahtnud üle klassi kõva häälega naerda. Mul olid vahepeal mega naerukrambid. Saqu tegi ka veel mingeid üli haigeid nägusid mulle, mille peale on võimatu mitte naerda.
Töö ise oli päris kerge, kuna vastused olid kõik lehel olemas. Alguses ma mõtlesin, et need on eksitavad, aga nagu hiljem selgus, siis mitte. Kirjutasin sealt need kõik ära ja kustutasin lehepealt ära, et ühtegi jälge ei jääks. Vaatasin seal juba ringi ja naersin, kui õpetaja küsis: "Birgit, ist das fertig?" või midagi sellist.
Noogutasin ja andsin töö ära. Ma unustasin mõne vastuse valeks panna, et ta kahtlustama ei hakkaks. Ta vaatas töö üle. Endal oli tal ka selline nägu peas: "See pole võimalik!", et mul kõik õiged vastused on. Tuli siis mu laua juurde. Vaatas neid lehti nii ühelt- kui teiseltpoolt. Tegin umbe rahuliku näo pähe ja üritas mitte naerda, nagu nii peakski olema ja siis kõndis ta minema.
Kui kõik olid töö ära andnud, siis hakkasin õpetajaga segast ajama jälle. Ta küsis Jaanuse kohta, kes puudus jälle täna, kuna talle ikka jääb ette, et me nii tihti ta tunnist puudume.
Mina: "Ma olin haige, mis ma teha sain."
Õpetaja: "Mis haige? Ega see mingi haigla siin pole!"
Mina: "Sellepärast ma koju jäingi, et see haigla pole."
Kuna me pole tema nimekirja veel pandud, vaid oleme endiselt teise rühma nimekirjas, siis hakkasin talle ajama, et ta teise rühma õpetajale ütleks, et too meile hindeid ja puudumisi paneks, aga ütlesid kogemata mitu korda järjest arvutiõpetaja nime ja nii me rääkisime üksteisest mööda koguaeg. Väga segast ikka. Siis ütles: "Mis sa arvad, et sa tegid selle töö hästi v?"
Mina: "Loomulikult tegin!"
Õpetaja: "Arvad jah? Ma küll nii kindel poleks!"
Muusika tunnis sai väga palju nalja ikka. Eilsetest töödest selgus, et enamus me klassist sai maksimum punktid, nagu Oha ütles pärast, et ta parandas mu tööd ja ma sain ka. Kui 10nda alguses kõik kartsid muusika töid, siis nüüd on need päris kergeks ikka muutunud.
Tavaliselt Carol on selline, kes õpetajatele ette ei jää, vaid ennekõike klassikaaslastele, aga täna, kui keegi talle midagi eriti ei öelnud, oli õpetajal iga ta lause peale midagi öelda. Ta pani Caroli 3 korda järjest paika nii, et Carol tegi oma grimassivooru ja me olime mega kõveras.
Carol tööde kohta: "Ma tegin kõik ilusti ära, miks ma maksimumpunkte ei saanud?"
Õpetaja: "Ma nägin küll, kuidas sa kõike maha tegid!"
Natukese ajapärast hakkas jälle Carol seletama midagi.
Õpetaja: "Ole vait!"
Ja seda kolmandat asja ma ei mäleta.
Muusikas tegime samamoodiga vene muusikutega lõpparve ja hakkasime eesti muusikast rääkima - rahvalulud jne.
Õpetaja: "Alfred, hakka tööle!"
Älf: "Ma ei viitsi!"
Õpetaja: "See oli küll nüü hea vastus! Aus poiss vähemalt."
Henn tahtis, et ma paneks ajaloo orkutisse, fakebooki või kuhugi üles.
Älf: "Mis orkut? Mis facebook? Teeme kodulehekülje!"
Siis naerdi raamatust leitut. Älf: "Vaadake, 3 kappi!"
Henn: "Ongi 3 kappi!" ja sellele järgnes ta üli haige naer.
Henn: "Naera nii, et munad märjad..silmadmunad."
Õpetaja: "Ma mõtlesin küll, et sa sul läksid need teised munad märjaks praegu."
Henn: "Ega nüüd läksid munad ka kallimaks!"
Ma olin nii kõveras. Ma ei jõudnud enam üles ka kirjutada kõike neid nalju, mis järjest tuli. Moks tegi mind ja mu naeru juba järgi, mille peale ma veel omakorda naerma hakkasin. Lõpuks ma ei suutnudki enam lõpetada. Täielikud naerukrambid olid ja kuna kõik teavad, et ma ei suuda lõpetada, siis nad ajasid mind veel rohkem naerma.
Saqu: "Biku naera veel!" ja ma muudkui naersin. Ma ei saanud midagi teha.
Saqu: "Käsu peale naerab, normaalne."
Glaser, kes ka lõpuks kooli jõudnud oli, tahtis, et me ikka laulaksime täna, aga kuna ta puudus too tund, kui me laulsime, siis oli see ta enda mure.
Moks: "Viinapudeli kõrval laulsid kodus!"
Kõik tegid rahulikult tööd. Keegi rääkis just vihmast. Äkki ma ütlesin: "Vaadake lund sajab!" ( tegelikult ei sadanud)
Kõik vaatasid akna pooole.
Henn: "Ära ehmata! Mul pesu kuivab nööripeal!"
Enne psühholoogiat pidin raamatukogus käima, aga lõpuks ma sinna ikkagi ei jõudnud. Käisin inglise keele klassis ära ja jäin siis 10ndikega juttu rääkima, kes psühholoogia klassiees istusid. Rääkisin just Aniita ja Kristinega, kui Egle küsis: "Biku, sul on uus parasiitsõna v?"
Mina: "Milline?"
Egle: "See vä.. mina vä? Kuulsid vä?"
Mina: "On vä?" - ma ise pole seda tähelepannud. Ma ei tea, kust see külge jäänud on.
Muusika tunniajal sai juba Eli(i)sedele "Ilusat nimepäeva" soovitud ja sel vahetunnil võtsin eesmärgiks paralleelklassi silmis plusspunkte teenida ja läksin neid otsima. Polnudki vaja kaugele minna, kui leidsin nad matemaatika klassist. Nad olid nii meeelitatud: "Oii Pixuke, nii armas sinust." Tahtsin Eliisile ka soovida, aga eesti keele õpetaja oli selle ära rikkunud, tõestamaks, et täna pole tema nimepäev.
Kui ma lõpuks tagasi psühholoogia klassi jõudsin, oli tund juba alanud ja Rauno oli mu koha ära võtnud. Otsustasin seekord end teise veergu Kapi juurde paigutada. Kui ma teises ääres istusin, siis tuli Moks sinna. Nüüd, kui ma akna poole istuma läksin, oli tal ka vaja sinna tulla. Aga vähemalt sai naerda, kui ta Kapi kiusas ja õpetaja küsimustele mingeid haigeid vastuseid lahmis.
Õpetaja rääkis silmsidest, mille katsetuseks pidime üksteisele silma vaatama. Me naersime Jaanikaga ainult, kui üksteisele otsa vaatasime. Tavaliselt, kui Mast mulle otsa vahib, siis täna ta õnneks seda mu peal ei rakendanud ja nii hakkasin ma hoopis teda tüütama, aga mitte kauaks, kuna ma läksin muusikakooli jälle ära.
Õpetaja oli ka varem kohal, aga kuna ühel muusikakooli töötajal oli sünnipäev ja õpetaja natukeseks tema juurde läks, siis sain seni harjutada. Ma pole jõudnud peale eelmist tundi harjutada ja nagu ma hiljem õpetajale lubasin: "Järgmiseks tunniks õpin kõik ilusti ära!" Loodan, et jõuan end ületada ja mitu korda harjutada lähima nädala jooksul.
Ristox oli ka bussijaamas, et siis sai natuke juttu räägitud, mis jätkus Kassu tüütu lobaga bussis ja Hekuga õhtusest peost rääkides. Sain kurva uudise sellest, et Ahto läks DJ võistlusele ja õhtul teda Tsoorus arvatavasti ei näe. Kuigi ma loodan, et ta sai seal heakoha, sest ta on nii hea Dj ja väärib igati seda võitu.
Kuna Egle ja Age õhtul Tsooru minnes mind ka Rõugest peale lubasid võtta, siis sain peale kooli kauem magada.
Poole 8 ajal hakkasime läbi vihma Tsooru poole liikuma. Jõudnud kohale, valitses seal ikka tavapärane õhkkond, kus mõned kodanikud väljas suitsu tegid ja uksest sissejõudes esimese asjana turvat ja piletimüüjat näed. Sisenesime "Party people" templid käel tantsusaali. Heku oli puldis juba, aga ausalt öeldes mulle väga ei meeldinud tema lood täna. Alguses tantsisime natuke ja läksime välja, kuna enamus sealolijatest olid mingid väikesed, kaasaarvatud rõugekad - nuudlid jne.
Väljas või no seal eesruumis oli palju toredam. Täna oli üldse tore kõigiga suhelda. Põhimõtteliselt oligi nii, et vanad olijad, kes alati on käinud hoidsid rohkem kokku ja räägiti ja tantsiti koos ja siis mingid lambikad panid oma teemat kuskil. Kuigi paljude arvates oli see pidu väga mõttetu, siis mu arust oli tore. Just sellepärast oligi, et täna oli mõnus seltskond.
Selle peoga võiks paralleele tuua School off-ga, mis oli esimene pidu, kus ma Tsoorus käisin ja mis oli ka tookord selline rahulik.
Naersime Eglega Pärti, kes mu digikaga igasuguseid pilte tegi ja karakterisse elamisest rääkis: "Teeme nii, et ma olen tumm!" Ise rääkis, ise naeris. Ei lõbus oli. Vahepeal kogunesidki kõik rääkima sinna. Cuky ja Jürgen ja veel osad, kelle nimed mul meelde ei tule.
Piret peksis jälle mind, kuigi me sõlmisin vähemalt kolm korda vaherahu, aga see ei takistanud teda millekski. Natukese ajapärast oli ta jälle tagasi, et mulle rusikaga litti panna. See oli ka hea, kui Jürgen just saalist välja tuli ja lauluhoos oli, Piretile otsa vaatas ja mingit armastuslaulu laulis. Ja siis see, kui Sillu või keegi nondest ütles Jürgile: "Tsau Cuky!"
Vahepeal oli keegi Pärdi lipsusõlme lahti tõmmanud, aga Pärt ei osanud uut lipsusõlme teha. Lõpuks kellegi teise abiga sai tal see siiski kuidagi tehtud.
Kõige selle kõrval, et me seal ees pidevalt istusime, tantsisime ka ikka päris palju tänase päeva kohta, kuigi tavaliste Tsooru pidudega seda võrrelda ei saa. Egle arvates polnud piisavalt häid laule, mille järgi tantsida, aga vedasin ta ka kõige mõttetumate laulude ajal tantsima.
3 DJ-d oligi ainult mu arust. Aimar, Heku ja Marko Vuks. Aimari muusika oli kõige parem. Sellepeale me naersime ka, et Aimar leidis raudselt mõne Ahto plaadi üles.
Vahepeal tegime pilte, mis siis, et algselt kahekesi koos pilt kujunes lõpuks grupipildiks. Nagu Toomas ütles: "Ilma minuta teete pilti v?", kui meil õnnestus Eglega üks pilt ilma tema pildile ilmumiseta teha. Pildid tulid täna normaalsed, kuna tossu oli õnneks vähem.
Vahepeal tuli Marelle veel oma sõpradega sinna. Siis sai ka päris palju naerda, kuna nad panid omajagu segast.
Pidu pidi kestma kella 3.00-ni, aga turva ütles, et kui rahvast pole, siis lõpetatakse kell 00.00 ära. Alaealised saadeti nagunii enne 11 juba ära ja mõned vajusid jälle kuhugi tooli peale ära. Lõpuks tõsteti nood ka välja ära sealt. Enne seda õnnestus aga nondega veel sõbrapilti teha mõnel.
Ma läksin peale 12 ära ja nagu ma hiljem kuulsin, siis lõppes pidu poole 1 ajal. Ma loodan, et järgmised peod tulevad sama toredad, kui nad varem olnud on.