Ma sul teen sõltuvus

Kolmapäev on ülim - saabuv lumi oli järsku avanud nii palju võimalusi ja täitnud mitmete suuri unistusi. Nüüd on jõulud päriselt ja lõplikult saabunud. Ei suutnud uskuda, kui hommikul koridori aknast lendlevat lund nägin, veelenam, kui trepikoja uksest välja astusin ja talla all sulalume krabisevat häält kuulsin.
Järjekordselt polnud mul öösel und, nii et lugesin Tammsaaret ja sattusin sellest sõltuvusse. Ka hommikul ei saanud raamatut käest panna - isa tööjuures lugesin, bussis lugesin, trepikojas ja esmaabikoolituselgi veel, kuni Riina mul selle lõpuks käest ära võttis, kuid siiski kiitis mu head valikut. Nüüd, kui ma filmi sõltuvusest üle sain, on mind jälle raamatu hullus tabanud. Friik olen, ma tean.
Jõudsin jälle nii vara sinna maja juurde, kedagi veel polnud, väljas külm oli ja mu ainus lootus oli, et keegi majaelanikest tuleb, kellega ma paralleelselt uksest sisse liikuda saaksin. Õnneks ei pidanud ma kaua ootama - mingi vanamutike tuli oma koeraga. Läksin trepikotta, istusin maha ja jätkasin lugemist, kuniks mingi teine vanamutike koera haukumise peale üles trepile ilmus ja mind uudishimulikul pilgul tükkaega jälgis, tuvastamaks, kes ja milleks ma seal olen. Ma muigasin omaette, lugesin edasi ja naersin, kuidas ta aegamööda tuppa läks ning seejärel kiiruga ukse lukustas, millest jäi mulje nagu keegi oleks tal pidevalt kannul.
Lõpetasin poolelioleva peatüki lugemise ja läksin vaatama, kas keegi on vahepeal ukse taha ilmunud. Karla oligi kohal. Lasin ta ka uksest sisse ning jäin temaga rääkima, kuni Riina tuli ja uuris, kuidas me sisse saime.
Hommikust peale hakkas kohe nalja saama. Krissu tuli, nägu endiselt naerul. Riina: "Tulid uiskudega v?"
Krissu: "Ei."
Riina: "Lumelauaga siis v?"
Krissu: "Ei suuskadega ikka", mille peale ma omakorda rääkisin, kuidas me vanasti põhikoolis kelguga kooli käisime, kuna sinna sai raske A4 mõõtmelisi õpikud ja töövihikuid täis koolikoti panna.
Kuna eile saatis mu isa Riinale kingituse, siis täna saatis Riina mu isale vastukingituse, mille üle mu isa hiljem üliõnnelik oli, aga kahjuks ma ei või selle kingituse sisu avaldada, kuna see on tegelikult seadusevastane kaup.
Riina uuris, mida päkapikud meile täna tõid: "Mis sulle tõid? - Mett, mett ja veelkord mett", kuid pidin tema pettumuseks ütlema, et päkapikud ei too mulle mett, vahepeal isa juurde lähen, siis on ainult suss nädalaga ääreni täitunud.
Oma laste kohta rääkis ta veel nii palju, et täna ei toonud päkapikud neile magusat, vaid hoopis aluspesu. Riina: "Kaua ma neid ikka magusaga söödan."
Veel rääkis ta loo mingist tuttavast, kelle poeg käis juba 5.-6. klassis ja uskus ikka veel päkapikke. Ükskord oli aga ema unustanud sussis sisse midagi panna ja läks hommikul seda tegema - hiilis umbe vaikselt, aga siis tegi poeg silmad lahti ja ütles: "Päkapikk tõi selle mulle, mitte sulle!" Tahaks ka nii sinisilmne olla, et isegi peale ema vahelejäämist näha temas kommivarast, mitte päkapikku.
Kell 9 alustasime taaskord elustamisega. Riina õpetas kõrval, mille peale Annakas talle ütles: "Ma ei saa ju nii rääkida, kui te kogu aeg vahele segate", mille peale Riina eemale läks, vait lubas olla ja ütles: "Ma ei tea määne vingats sa seal koolis oled - arvad, et sa oled kõie targem, kõige parem, osavam ja kõige ilusam."
Annakas sai kogu aeg ta käest pahandada, kuna ta rääkis, ütles või küsis selliseid asju, mis Riinat ärritasid või ta lihtsalt pidas Annaka sõnu absurdseteks. Lõpuks ütles ta veel Annakale: "Sa oled üldse üks eriline tüüp. Ma ei tea, kas ma viitsiksin igapäev sinuga koos olla."
Annakas: "Tänks. Ma arvan, et ma ka ei viitsiks."
Kui Riina pärast mitmeid keelamisi minult raamatu konfiskeeris, väitsin talle, et ma ei saa teisiti, kuna mul on sõltuvus, mille peale Riina naeris ja ütles: "Ma sul teen sõltuvus, endal on isa korstnapühkija."
Mul on üldse mingid hullud sõltuvused, eelkõige sõltuvused inimestest või siis sõltuused erinevatest tegevustest. Alari pärast on mul nüüd telefonisõltuvus, eile ka jälle rääkisime, kui tal G4S-is öine vahetus oli.
Täna polnud ma üldse unine, kinnitasin ka Riinale seda, aga terve päev ühe koha peal istuda on ikkagi liiguta tüütu ja väsitav ja mul tuli ikkagi uni peale, nii et nõjatusin peaga laua peale. Samal ajal lõpetas Riina just ühe teema rääkimise ja küsis: "Sa ka said aru v? Tammsaare ka kirjutab toda v?"
Mina: "Ei kirjuta."
Pärast rääkisin talle veel, kuidas ma praegu ainult saan lugeda, kuna kodus hakkan juba ise kirjutama, mille peale mõni nägusid tegema hakkas.
Vahepeal oli jälle mingi 15-minutiline paus, mis oli ka ainus, sest kui Riina küsis, et kas me tahame väikest pausi, ei lausunud keegi sõnagi ja lõpuks ma lihtsalt ei suutnud enam seal kuidagi ära istuda ning vajusin toolile mega lebosse ja vahtisin lakke, mille peale Riina küsis: "Mis sa teed sääl? Ma ei saa aru, kas sa oled teadvusel või mitte."
Und peletasid erinevad sidumisvõtted, mida me kogu päeva vältel tegema pidime. Ma olen neid tegelt varem mega palju teinud, aga no tänu nendele vähemalt aeg lendas palju kiiremini. Tegelikult mööduski kogu tänase päeva koolitus nii kiirelt, et ma oleks nagu kuskil unenäos olnud ja ärganud, kui see lõpuks läbi sai, kuigi ma mäletan kõike, mis räägiti. Lõpus oli test ka. Õpetaja: "On teil küsimusi?"
Mina: "Jaa, mis esimene vastus on?"
Pärast kontrollisime koos vastused ära. Mul oli üle ühe neid õigeid vastuseid. Tegelikult polnud nii hull, aga peaaegu. Ma suht kiiruga ja lambist vastasin.
Pidime tagasiside ka kirjutama. Kirjutasingi, et see koolitus võiks kesta pigem kauem, kui ühel päeval 8 tundi järjest. Muidu oli väga huvitav. Paljud autokooli esmaabikoolitusel õpitud asjad tulid meelde ja teada sai ka palju uut, mis aga peamine - nalja sai väga palju. Kõike pole küll siin blogis kajastatud, aga tore oli. Põhiline on see, et Karla peab nüüd rummi teega jooma, sest energiajoogi ja gaasiliste jookidega kanget alkoholi juua ei tohi.
Peale koolitust kõndisime Annakaga minema. Ta viimased sõnad mulle olid: "Esmaspäeval näeme!" - Reetur - jälle ei tule homme kooli ja reede on meil taaskord vaba. Ma igatsen juba täiega kooli. See nädal ainult ühe päeva koolis käinud, homme teine koolipäev ja jälle on nädal läbi.
Käisin ARK-is ja sain oma uued load kätte sõnadega: "Sellest hetkest alates ei pea te enam vahtralehtedega sõitma", mille peale naeratasin ja too tädi lisas: "Tõi kohe naeratuse näole, jah?"
Nüüd oman 10 aastat lubasid, millel on järjekordselt mingi väga debiilik pilt.
Kõndisin bussijaama, kuni nägin tänaval vastukõndivat Rivot, kelle rõõmus nägu veelenam naeratama pani.
Istusin bussijaamas, lugesin jälle raamatut, kuni Kassu ja Täävi tulid. Täävi: "Niisama vabal ajal istusin bussijaamas ja loen raamatut", mille peale meenusid mul Merka sõnad sellest, kuidas ma isegi bussijaamas ajaloo õpikut loen. Tookord oli mul ajaloo eksamiga tõsi taga, hetkel kogun inspiratsiooni uuesti kirjandi kirjutamiseks, nii et kallid abituriendid, te pole ainsad, kes eksamiteks valmistuvad. Tahaks loota, et ma ikka julgen inglise keele eksami ka ära teha.
Bussis sai ka nalja. Täävi rääkis mulle kogu tee sellist juttu: "Mis sa arvad, et mina olen loll ja ei saa aru v? Mina olen tark ja intelligentne poiss." Pärast ta lehvitas aknast mingile onule, aga just siis buss pidurdas, nii et ta lendas oma kohalt lihtsalt minema.
Asjalikku juttu rääkisime muidugi ka. Täävi lubas suvel jälle rattaga sõitma hakata ja kuna talvel seda teha ei saa, siis hakkan ma jälle suusatama, mitte nagu eelmine talv - paar korda jõudsin ainult Haanjasse.
Tulin koju, siis avastasin Joosepi blogi. Vapustav jah, nagu sa ise ütled. Tahaks nüüd sulle jälle nii palju siia kirjutada, kui palju minagi sind igatsen, aga suurendaksin sellega arvatavasti su igatsust veelgi. Tahaks nii väga, et sa taas siin meiega oleksid. Tahan sind juba nii väga näha ju. Mis ma ilma sinuta teeksin? Iga päev ilma sinuga rääkimata, iga nädalavahetus ilma sind nägemata - üks suur ja tähtis osa on sellest kõigest puudus.
Oleksin tahtnud nii väga sellel ajal netis olla, kui ta seda kõike kirjutas, aga mind polnud. Ma ei tea isegi, kuna ta käis või kuna ta seda kõike kirjutada jõudis, igatahes kirjutas ta nii: "TAHAN NIIKOJUU... lugesin biku blogi ja noo midaigatsust tuli, õõõõ ma igatsen kõiki BIKUUUU.. miss ya.. Marleeni ja Kaarelit ja DEIVI:) misssyou a lot...//..teen pilti ka kunagi linna ülevaatest. Bikule se meeldiks, maja kuskil metsa sees kõrgel kõrgel mäeotsas ja tervelinna tuled(A) vapustav... nüüd lumi ka:) no jaa, aga tahan kojjuuuuuuukojukojukojuuuu..."
Mul viimasel ajal täiega öö ja päev vahetuses. Eile olin pool ööd üleval, täna jälle pool päeva magasin. Vaatasin "Pilvede all" ära ja hakkasin eesti keeleks pressiteadet koostama. Homme tõotab huvitav tund tulla. Nägin selle pressiteatega oma tund aega vaeva ka, üritades seda ikka võimalikult professionaalselt kirjutada.
Lõpetan nüüd jälle sealt, kus alustasin, et alla sadav lumi on teinud imesid. Kõik on nii head ja armsad. Maria kirjutas mulle täna msnis: "Bikuuuuu, mu kallliiiisss, kõik ajavad mind nii närvi, aga sa suudad ikka mulle hea tuju tuua."
Mõtlesin, et eilne postitus sai kuidagi väga emotsioonitult kirjutada, aga suutsin sellega Malla hoopis naerma ajada. Malla: "Üritan ostlemisega endal kurba meeleolu ära ajada, aga ei tule välja. Varsti raha läbi ja siis on veel kurvem olla..,aga sina näed suutsid tasuta mind naerma panna."
Ja mida me sellest järeldame? - Nii palju, kui suudan inimesi oma jutuga närvi ajada, suudan ma sama palju ka inimesi naerma panna.
Vaatasin uudishimust, mitu tundi mul järgmisel kolmapäeval on, et ma ikka jõuaks ilusti õigeks ajaks Mallale Valka rongi vastu, mille peale ta aga mulle ütles: "Nagu sul midagi oleks kunagi kooli pärast tegemata jäänud."
Ma ikka naeran, kui õigeid sõnu ta mulle pidevalt lausub, aga seoses selle järelduse tegemisega meenus mul praegu üks eesti keele tund keskkoolist, kui Leekas leidis pinali, mis pidi kellegi oma meie klassist olema, kuna tema arvates ei lõhna 8. klassi õpilase pinal suitsu järele. Hiljem selguski, et see on Saqu pinal, mis suitsu järele haises, mille peale Henn kokkuvõtlikult ütles: "Ja mida me sellest järeldame? - Ära hoia suitsuvorsti pinalis!"