Sa oled väsinud jälle jah?

Alati kui täitub jälle järjekordne aasta meie tutvusest, ilmub Alari kui võluväel välja. Kõigepealt msn ja siis telefonikõned, nagu vanasti, kui me tundide kaupa rääkisime, kuni üks meist lõpuks magama jäi. Good friend, jeesh.
Pühapäeva õhtul, kui Malla oma murest rääkis, et talle Valka järgi läheksin, mõtlesin esimese asjana Alari peale, kes Valgas mu ainuke sõber on ja selgitada võiks, kus asub rongijaam, mis siis, et ta aastaid tagasi juba tutvustas mulle kogu tundmatut Valgat, aga ma ei mäleta sellest enam peaaegu midagi, kuna pole peale seda sinna eriti palju sattunud. Hetkel meenub ainult Joosepi, Kaarli, Ego ja Martiniga Lätis käimine, kui Joosep kõikidel Valga ringteedel tuhat ringi tegi, enne kui Valgast Valka suundusime.
Kuna meie sõprus Alariga kunagi autodest alguse sai, siis võiks me tunde autodest rääkida, veelenam, kui talle teatasin, et mul endal ka nüüd auto on ja 14. detsember kohtume. :)
Kuna ma ikkagi ei jõua ära oodata, et Joosep juba tagasi tuleks, siis nägin täna ka vastavat unenägu. Suvi oli juba. Joosep oli tagasi ja Kaarlil olid load. Olin nendega olles üliõnnelik. Kaarel sõitis Joosepi golfiga. Ma istusin kõrval, Joosep taga, kuna Pipi istub alati taga.
Nägin Sännas Eglet ja Aget, kes just ujumast tulid. Me Joosepiga ja Kaarliga olime kuskilt Lätist just tulnud ja mul oli ikka veel Läti leviala, nii et kui ma Eglele helistasin, siis neelas see kõne kogu mu arve, nii et 3310 ekraanile tuli trükitähtedest tekst: NO MONEY. Tahtsin koju arvet laadima minna, aga Joosep ja Kaarel ei lubanud.
Hommikul oli ülijõhker uni, mis saatis mind kogu teisipäeva. Kõigepealt isaga tööle kaasa ning sealt edasi bussi peale. Kahtlesin jälle bussivalikus, nagu selle aasta esimesel koolipäevalgi, kui ma ei teadnud, mis bussi peale ma minema peaksin ja kus hiljem sealt maha saan. Õnneks sattusin siiski õige bussi peale, mis viis mind otse selle maja juurde, kus meie tänane ja homne esmaabi koolitus toimub.
Õpetaja oli rääkinud, et koolitusel toimub kõik nagu koolitundideski ehk siis rahvas oli pool 9 kohal, aga tegelikult algas see hoopis kell 9, nii et pidime tükkaega väljas veel külmetama. Arvasin, et ma olin esimene, kes kohale jõudis, aga poisid olid juba varem kohal, aga kuna nad jõudsid liiga vara, siis läksid nad seniks Noorusesse, kus jõudis juba nii palju juhtuda, et mõlemad olid üsna lõbusas meeleolus, kui kohale jõudsid. Krissul endiselt sõitis. Jälle ta naeris terve päev, vähemalt siis, kui ma talle otsa vaatasin.
Lõpuks Riina tuli, siis läksin kohe sisse ja istusin maha. Nii külm oli, et ma ei suutnud end liigutadagi, mille peale ta küsis, et kas ma jäängi sinna nii istuma. Ta tundis mind kohe ära, ütles, et mäletab mind autokooli esmaabi koolituselt ja teab mu isa, mille peale talle vastasin: "Ma tean, mu isa saatis teile kingituse ka" ning viisin talle mee, mis on kaanetatud konservikarpi ja, mida katab tuunitud silt. Riina rääkis meest, mida ta varemgi mu isa käest on ostnud ja ütles: "Põhiline, et inimest huumor maha ei jäta, siis on kõik kõrran!"
Lisaks meile tuli koolitusele veel üks tundmatu noormees, kes jäi kohe silma oma teksti poolest. Ta rebis nii haigelt, et me kõik olime suht kõveras. Ta pidi kuhugi arsti juurde minema, aga vaidles Riinale vastu, et ta vahetas juba aja ära. Riina ei uskunud ja helistas ta emale, kuigi poiss oli vastu. Samal ajal helises Annakal telefon. Annakas: "Te helistate mulle praegu!"
Poiss: "Ema mul v? Küsige temalt siis!..Nüüd läheb pool päeva aega võõrastele helistamiseks."
Kõik tegid endale teed ja kohvi, aga nagu teada, siis ma ei joo kumbagi ja hangusin seal edasi. Terve päev ei suutnud muust mõelda, kui saaks ainult koju magama ära. Riina: "Sa oled väsinud jälle jah? Püsti!"
Ma naeran ikka seda, kuidas juhuse saatel olin ma täna täpselt sama väsinud ja uimane, kui tookord autokooli esmaabi koolitusel laupäeva vara hommikul. Pärast Riina küsis, et kas ma olengi kogu aeg selline magaja tüüpi v? Selgitasin talle, et tegelikult ma olen mega energiline, lihtsalt siia tulles kukkub alati teistmoodi välja. Riina: "Ma vaatasin, et sa oledki sääne uimane. Sääntsel isal, sääne tütar."
Vahepeal tehti uuesti teed ja kohvi. Lõpuks jõin ka ikka teed, kuna muud ei jäänud järele. Sõime küpsiseid seal. Peal olid need suured küpsised, aga me avastasime Annakaga põhjast kalaküpsised, siis pärast sõime peaaegu kõik nood ära.
Annakas hammustas keelde ka veel, siis, oigas seal ja püüdis mulle öelda, mis juhtus, aga ta ütles seda sellise häälega nagu üks väike poiss linnaliini bussist, kelle juttu me ükskord täiega naersime.
Tegime mitmeid praktilisi asju, mida õpetati. Maas pidi üksteist pakkima ja teatud asenditesse sättima. Kõik olid nii ägedad. Tahtsin pilti ka teha, aga siis hakkas Jane näkku panema. Nad ajavad mind vahepeal nii närvi. Ma harjunud VKLG-st peale kõike ja kõiki pildistama, otsides erinevaid emotsioone ja huvitavaid situatsioone, aga kui keegi mu tahtmise vastu astub või mind takistab, siis tekitab see minus viha. Mul ei lasta oma liistude juurde jääda. Inimestele ei meeldi, mida ma teen, mida armastan teha. Samas kuulub see kõik asja juurde, aga ikkagi ma ei salli seda.
Oleks tahtnud poes ka käia, aga kõige pikem paus oli 15 minutit, mille sisustasime ka omavahel rääkimisega. Jane ütles Karlale kogemata Kata. Nüüd ongi Karla uus hüüdnimi - Kata. Kata ja Krissu, nii et võõrastele võiks nimedejärgi tunduda, et nad ongi tüdrukud.
Õnneks hakkas lõpus aeg ka kiiremini liikuma ja tänu bussi peale kiirustamisele sain varem ära, mis tähendas aga seda, et pidin olema esimene, kes toda nõmedat Annet elustab. Ma vihkan elustamist, juba tookord autokoolis valmistas see mulle peavalu. Annakas tuli ka appi, siis panime segast seal. Küsisin, et kus nuku jalad on, kuna tahtsin ta ta jalataldu katsuda, nagu väiksel lapsel sel puhul tegema peab, mille peale too poiss jälle rebima hakkas ja ütles: "Jalad on kõrvaltoas, tahad, siis võid sinna neid paitama minna."
Kokkuvõttes polnudki elustamine nii hull, kui kartsin. Homme hommikul peame sama asja kordama, oeh. Mulle ei meeldi esmaabi.
Hakkasin ära minema, siis poisid lehvitasid mulle jälle. Meil klassis ongi põhivärk kogu aeg üksteisele lehvitamine.
Jõudsin koju, sõin ja lõpuks MAGAMAA. 4-5 tundi järjest magasin, tahaks loota, et mul nüüd uuesti uni ka tuleks, muidu on homme jälle samalugu. Ja tahaks, et hommikuks on lumi maas. Iga hommik piilun aknast välja, lootuses seal lund näha, aga maa on endiselt must.