Dice

Kui mul on esimene tund vaba, siis tähendab see seda, et Kaarel on jälle esimesest tunnist üle lasknud ja kohe kui ma silmad avan, hakkame jälle seletama. Naersin teda täiega, kuna ta suudab kogu aeg nii haigelt mulle vastata või küsimusi elu naljakat sõnastada.
Mina: "Kuule, sa peaks tunnis olema praegu!"
Kaarel: "Tõsi, jah?!"
Mina: "Jah!"
Kaarel: "Äkki olengi?"
Mina: "Jutuga!"
Kaarel: "Mis jutuga?"
Mina: "Jutuga, mis mind naerma ajab."
Muudkui ülbitses ja pärast süüdistas mind veel selles, et ma olen midagi tarbinud, et talle sellist juttu ajan, aga lõpuks tunnistas siiski üles, et tegi pattu ja valetas mulle, et tal esimene tund vaba on.
Mangoga sai ka hommikul igast teksti aetud. Meenutasime möödunud aastat, mis lõpetas need kolm parimat gümnaasiumiaastat.
Liikusin suht varakult juba uksest välja, kuna aimasin, et öösel maha sadanud lumi on teinud omatöö. Puhastasin umbe asjalikult lume alla mattunud autot, kui naaber akna avas ja ütles: "See on sul küll nüüd suur vaev!"
Vastasin talle aga: "Kõigest kerge hommikuvõimlemine" ning käisin tanklast läbi ja suundusin siis kooli. Sõitsin peaaegu kogu tee kramplikult roolist kinni hoides, kiirustamata, nagu õpiks uuesti sõitma, kuigi alles eile vabanesin vahtralehtedest. Tee oli üleni jää ja lumega kaetud, nii et näiteks Kasaritsa risti maandusin ma külg ees. Täiesti võimatu oli peatuda.
Esimene tund oli inglise keel, mida õpetaja alustas jälle oma "lollide küsimustega". Seekord küsis ta, kus me kõik need 7 päeva olime, mille peale ma talle midagi vastata ei suutnud, kuigi mul oli elu hea tuju, aga alateadvus või mingi selline asi magas veel, sest mu mõtted uitasid kuskil ringi, mille peale õpetaja mulle ütles: "Sa oled praegu niukese olekuga, et ma paneks sulle praegu ühe tou! Võib vä?"
Mina, endiselt uimaselt: "Jah!"
Õpetaja: "Tegelikult ka?"
Mina: "Mhm" ning lootsin, et see nn. tou oleks mind mõttest äratanud.
Õpetaja lollide küsimuste peale mainis Mariliis Karlale lõvikonserve, mida aga õpetaja märkas ja ta Mariliisil seda kõva häälega korrata palus, nii et pärast sai selle lõvikontserviga veel päris palju nalja. Sellelt kandus teema omakorda mingitele kommidele ja muule söögile, mis erinevates maades saada on, nii et kõigele sellele kulus kõvasti üle poole tunni, kuniks õpetaja töölehed jagas, kus pidi laused õigesse järjekorda panema.
Kuna meil oli samas klassis ka eesti keele tund ja keegi ära ei tahtnud minna peale minu ja Kristjani, kuigi ka meie ukse tagant kaugemale ei jõudnud, siis ütles õpetaja Kristjanile: "Mille sa ärr ei lää?"
Kristjan: "Maq v?"
Õpetaja: "Mida sa ütlit? Saq jah!"
Pärast tuli õpetaja veel ukse taha meiega seletama, aga samal ajal tuli ka kursusejuhataja ja pahandas inglise keele õpetajaga: "Ära hirmuta mu lapsi!"
Kristjan: "Ega ma ei kardagi!"
Enne tunni algust tuli klassi tööohutuse õpetaja ja küsis, miks me tema tundides pole olnud, väites, et me oleme terve klassiga sealt juba mitu nädalat põhjuseta puudunud, kuigi meie ei teadnud sellest midagi, sest meil pole tunniplaanis päris kaua seda tundi enam olnud. Püüdsime talle seda selgitada, aga ta ajas ikka oma rida ja korrutas, et meil on nüüd arvestustöö ka tegemata. Ei teagi, mis sellest kõigest nüüd saab.
Koolinädala lõpp pöördus lõpuks üldse väga skandaalseks jälle. Hull teema oli detsembri sünnipäevade ümber, mida tahetakse järgmise nädala jooksul millalgi ühikas koogi, kohv, šampuse ja muu värgiga saatel pidada, aga ütlesin seepeale konkreetselt ära, et mina ei tule, mille peale lendas teine pool klassist peale oma küsimuste ja peale surutud arvamustega, mis mind täiesti külmaks jätavad. Jätke rahule mind, fck küll! Kas nii raske on aru saada sellest, et mulle ei lähe kuidagi korda nendega mingi ühistegevus?
Väitsin, et ma ei viitsi, mille peale mulle öeldi, et ma ükskord viitsima hakkaks, aga ma lõpuks seepeale juba üsna kurjalt neile laususin: "Ma ei taha teiega mingit sünnipäeva siin pidada, veelvähem enda oma."
Alles nüüd hakkasin aru saama gümnaasiumi ajast, kuidas Krissu gängi võimatu kuhugi kohale oli meelitada, sest neile ei pakkunud algul samuti huvi klassiga midagi koos teha, pigem korraldasid nad neljakesi ise midagi põnevat. Tagantjärgi panin end nende olukorda ja hakkasin kõike mööduvat alles nüüd mõistma. Miks ma peaksin tähistama oma sünnipäeva inimestega, keda ma tegelikult ei tunne? Klassis on healjuhul 2-3 inimest, keda ma üldse oma sõbraks võin pidada.
Olin sellest konfliktist sedavõrd häiritud, et eesti keele tunnis oli võimatu millelegi keskenduda. Tegime mingeid ülesannete lehti, mille peale mul lõpuks kõik nii sassis oli, kuigi ma muidu reaalselt oskan, siis tol hetkel oli kõik pahupidi. Õpetaja näitas netist mingeid lehekülgi, kus iseseisvalt igast õigekirja asju saab vaadata. Tegime ühe testi ka läbi, millele ma kiiruga õigeid vastuseid üritasin öelda, kuna keegi teine ei liigutanud suudki, aga panin nendega nii pange, et ootasin juba, et see tund ja ühtlasi kogu see koolinädal läbi oleks.
Teised jäid veel psühholoogiat vastama, ma läksin linna. Käisin söömas ja siis saime Kaarliga kokku. Passisime jälle tunde autos ja seletasime. Kaarlil oli jälle see segast paneku tuju, nii et ma ainult naersingi. Aknad olid elu uduseks läinud. Mina: "Sa oled joonud jälle v?"
Kaarel: "Jaa, ma olen kogu aeg joonud, et ma jumala eest sõitma ei peaks!"
Mina: "Vaata päikseloojang!"
Kaarel hakkas naerma. Mina: "Mida sa naerad? Vaata päike tekitab seda ju!"
Kaarel: "Minu arust tekitab seda kuu või mõni muu lamp!"
Kaarel kiusas mind kogu aeg. Kõigepealt ei lasknud ta mul kuulata Dope laulu "die motherfcker die", mida ma terve eesti keele tund peale seda mõttetut vaidlust oleks kuulata tahtnud. Üritasin lugu vahetada, aga ta lihtsalt ei lasknud.
Kuigi ma käsen tal alati käed taskus hoida, kui ta mu autos on, kuna vastasel korral on tal vaja kogu aeg midagi mu autos näppida, mis häält teeks, nii et lubasin talle jõuludeks kõristi koos kaua lubatud medaliga kinkida. Kui väga vaja, siis kingin 2 kõristit - üks ühte kätte, teine teise.
Lõpuks hakkas ta täringuid ahistama. Keelasin teda, väites, et muidu tulevad need viimasedki täpid ära, mille peale ta tahtis need niisama ära tõmmata, aga ma ei lasknud. Mina: "Nad saavad ka haiget."
Kaarel: "Ma vähemalt elan" ja karjus koos täringutega.
Mina: "Näee, nad teevad häält ju."
Mingi aeg tuli Bruno ja ehmatas Kaarlit ning ronis siis autosse ja käskis end koju viia, kuna tal oli mark tööriietega läbi linna minna. Ennist isegi mingid 4. klassi tatikad naersid juba ta üle.
Viisime Bruno ära ja olime veel mingi 4ni väljas, kuni ma liikuma hakkasin. Algul ei tahtnud Kaarel välja tulla, nüüd ei tahtnud enam ära minna. Ma oleks temaga veel väljas olnud, aga tahtsin isa juurest läbi käia, enne kui tal tööpäev läbi oleks saanud.
Enne sinna minekut nägin veel ridamisi metsast tulevaid ajateenijaid, nii et olin neist lummatud. Alari juba ütles täna, et pean endale elukutseline ajateenija meheks võtma.
Täna oli mu issi kodutunde saates. Rääkis seal nii tarka juttu, et olen uhke ta üle. Ma ei tea, kui nüüd keegi tuleb jälle ütlema, et ta teab mu isa, nagu mulle täna koolis öeldi. Tead mu isa? Ja siis? Mul on kõigeägedam isa ikkagi. Kunagi see osa üles pannakse, siis panen lingi ka siia sellest saatest.
Mul oli peale kooli mega jõulutunne ja kuna ma kuskilt telekavast "home alone" ei leidnud, siis otsisin filmide plaadi üles ja hakkasin seda vaatama. Seda igal aastal traditsiooniliselt näidatud, aga võiksin seda ikka ja jälle jõulude ajal vaadata, ilma, et villand saaks.
Seda vaadates tekkis mega palju ideid, mida oma sünnipäevakutsele kirja tahtsin panna, nii et jätsingi filmi vaatamise pooleli ja hakkasin kutset tegema. Päris huvitav tuli, vähemalt neile, kes selle juba kätte on saanud, meeldis see. Kunagi sünnipäev läbi saab, siis panen selle siia ka. Praegu ei pane, kuna kahjuks või õnneks ei saa ma sinna kõiki oma sõpru kutsuda, kuna neid on lihtsalt ülemõistuse palju. Igatahes Kaarlil oli au esimene olla, kes selle sai.
Täna "Tõde ja õigust" lugedes leidsin tegeliku põhjuse, miks me Karliga kunagi läbi ei saa, aga siia ma seda ei kirjuta, vaid ütlen seda ise talle, kui ta mind veel kunagi oma jutule kavatseb võtta.
Pärastlõunal, kui ma alles ärkasin, tuli Kaarel juba koolist. Tüüpiline, et me jälle jutustama jäime. Kaarel uuris, et mida ma sünnipäevaks tahan, mille peale talle täringuid mainisin.
Kaarel: "Selge, roosad ikka, jah?"
Mina: "Mhm, tegelt ma tahan selliseid, mis elavad ja karjuvad."
Kaarel: "Selliseid ei taha, mis iga päev peksa saavad?"
Mina: "Siis sa pead ennast koos täringutega mulle kinkima."
Ükspäev just googeldasin täringuid. Mul täiega täringute nunnustus. Tahaks noid kõiki endale, mis sealt leidsin:
Hakkasin seda blogi kirjutama, aga siis helistas Ats ja tahtis, et ma ta maale viiks. Tagasi tulin, siis polnud inspiratsiooni enam, nii et hakkasin hoopis koristama, mille käigus mul seoses sünnipäevaga aina uusi ideid tekkis.
Mingi aeg tuli vend mu tuppa ja teatas, et tahab tuba ehtima hakata. Otsisin kapist kõik asjad välja, panime nood üles ja ehtisin kuuse ka ära. Kogu sagimise ja msnis kõigiga jutustamise käigus unustasin toidu 45 minutiks pliidile kõrbema, nagu Kaarel ütles: "Sinust küll kokka ei saa", millega ma nõus olen, kuna see polnud esimene kord ja kindlasti mitte ka viimane.
Lõpuks üks reede, kui ma mitte kuhugi ei läinud ja rahulikult kodus olin. Jah Kiva, ma vahtisin jälle oma kiireid ja vihaseid ning lugesin paralleelselt sellega reklaamide ajal ka raamatut, nii et väga asjalik reede õhtu oli.
Enne seda oli veel film "maod lennukis", mis oli nii rõve, et ma nägin pärast neid madusid unes ka, nii et ärkasin hommikul krabina peale ja mõtlesin, et maod tulevadki, aga ma pean nüüd selle kirjutamise siin lõpetama, tsiteerides Kaarlit: "Kuuled v? Kirjuta see blogi valmis nüüd ja ära jahu siin tühja! Kirjuta! Ma tahan tuttu minna ju!"