est isa helistas ja ütles, et ta on täna ikkagi kodus. Koristasin jälle. Võtab vist nädalaid, et seal kõik korda teha. Koristasin parasjagu just riiulit, kui sealt venna vanad mänguasjad leidsin - terve hunniku sõdureid, mida tal kunagi sadu oli, nii et tihti oli terve põrand neid täis. Igatsen täiega seda, kui me väiksed emme ja issi nunnukad olime kahakesi.Sõitsin just koju, kui Jaanus helistas ja rääkis, kuidas ta juba loeb päevi, mis teda järgmisel reedel algavast linnaloast lahutab. Enne veel peab ta aga läbima palju raskeid eksameid. Nüüd on mingid uued süsteemid ka, mida nende peale katsetatakse ja kui kõik hästi läheb, siis peale uut aastat saab ta igal nädalavahetusel linnaloale. Ootan nüüd reedet, siis korraldame ilmselt midagi.
Ma ei plaaninud algul ka neljapäeval linna minna, aga kuna Mikk helistas ja midagi teha tahtis, läksime siiski linna, kus valitses täielik vaikus. Mitte kedagi põhim
õtteliselt polnud, siiski need vähesed, kes liikusid, olid juhuslikult mu sõbrad.Mul on nüüd uus lemmiktegevus, mida ma tegema hakkan, kui mul igav on - lähen Rossale driftima. Laupäeval ka libisesin seal autoga ringi, et kohati oli selline tunne, nagu libedasõidul. Suht tore oli. Algul, kui kedagi polnud, siis sõitsingi seal ringi, kuni Joemagi tuli ja mu auto kõrval oleva jää saabastega nii libedaks tegi, et pärast kui ma autost välja läksin, et Karli autosse minna, siis oleksin peaaegu pikali kukkunud.
Nägin Kristit üle pika aja. Nad seletasid täiega, samas, kui ma lihtsalt tuima näoga seal istusin ja neid jälgisin. Ühesõnaga mõttetu. Edasi mindi Chillinisse, kus me Mikuga juba ennist käisime, kuna mul on nii haige kana wrapi sõltuvus. Käisin korra seal, aga läksime välja tagasi, kuna Tauri, Tamm, Priit ja Joosep tantsisid ümber Tamme Golfi ja kõik olid üldse nii lõbusad ja energilised, et mul oli hea meel neid näha. Priit küsis, et miks mind eile polnud, kui kogu rahvas linnas oli, aga ma arvan, et seekord oli parem kodus olla ja samas keegi puudust ka ei tundnud, nii et kõik oli väga rahulik ega tekkinud kiusatustki minna.
Kõik oli seni tore, kuni tujurikkujad (loe: mendid) seal kõrval olevast majast kellegi kutsutuna tulid ja Tammelt dokumente küsisid ning tal kodus muusikat kuulata käskisid. Kuigi öörahugi veel polnud, siis targutasid mendid, et see ei loe.
Lõpuks läksime kogu selle kambaga Chillinisse. Kõndisin poiste vahel, nii et Ella ei tundnud mind ära ja küsis kellegi käest: "Kes see blond piff on?"
Pärast naersid seal. Nad hakaksid just liikuma, kui meie sinna jõudsime. Poisid sõid ja ma rääkisin telefoniga. Ego seletas oma eilsetest seiklustest, kuidas ta mendile vahele jäi, aga no ükskord pidi see nii või naa juhtuma. Ma juba arvasingi, et ta ühel ilusal päeval selle kuradi kuudiga sõites vahele jääb. Muidu ilmselt ei peaks politsei teda kinni, sest politsei isegi ei aimanud varem, et tal tegelikult puuduvad load, mis ta oleks pidanud juba ammu ära tegema.
Nad jäid vahele selle pärast, et keegi andis politseile vihjeid, et auto on ülerahvastatud ja lisaks sellele murdsid mendid Ego ID-kaardi puruks. Ma ei tea, miks nad seda tegid, aga ääretult kahetsusväärne tegu nende poolt. Politseid on viimasel ajal üldse väga kurjad, sest alles oli see kui Joosep trahvi sai või kui Kaarlil see jama oli jne, nii et nüüd on vaid aja küsimus, kui juhtub see ime, et mendid mind esimest korda rajalt maha võtavad.
Tauri oli jälle mu kiisu kinnastest vaimustuses, kuigi lammaste vill pole enam nii kohev, kui alguses ja Tauri ka lõpuks tunnistas, et need on lambad, mitte kiisud. Priit oli ka terve õhtu mega rõõmus, tegi kogu aeg keep smilet, mis mind täiega naerma pani. Samamoodi ka Tamm, kes mind nähes alati ütleb: "Oi, Bikuuuu!" Ühesõnaga mega tore oli neid kõiki näha. Edasi läksid nad klubisse Üllar Jörbergi fännama ja me suundusime Mikuga Kiva juurde. Tahtsin, et Kiva välja tuleks, aga kuna tal oli nii töine päev selja taga, siis tuli ta ainult korraks autosse jutustama, vähendamaks 10 minutiks tema loneri staatust.
Miku mingi klassiõde kutsus teda klubisse, mille peale käskisin tal minna. Käisime Statoilist läbi, siis nägin Kappi. Ta on kainena umbe asjalik ja tõsine. Rääkis mega ägedat juttu jälle, kuidas ta hakkabki üüd kaineks. Ainult mu sünnipäeval teeeb erandi. Nunnu jaa.
Viisin Miku klubisse ära, siis läksin Rossale ja driftisin seal üksi ringi. Ma hakkan seda juba armastama. Kapp ka tiirutas natuke aega ning jäi siis seisma, nii et tiirutasin ümber nende ja olin niisama, kuni mul idee Kaarlile tuli helistada. Tahtsin näha teda ja oleks tema pärast end Lasvale vedanud, aga ta oli juba linna jõudnud, mis oli muidugi üliboonus ja me saime kokku, mis siis, et me isegi pool päeva msnis jälle jutustanud olime.
Kaarel oli mega purjus, kui ma talle helistasin ja ajas elu segast juttu: "Ja, ei, ja, okei, sinu võit, ma tulen alla."
Tulid Lauriga kahekesi. Lauri on üks poiss, kes ka VKHK-s käib. Mind nägi, siis ütles: "See tädi käib ka Väimpsus ju!"
Nad olid Kaarliga mõlemad mega purjus. Ma pole Kaarlit kunagi sellises seisus näinud. Ta ei püsinud eriti püstigi, naeris kogu aeg ja ajas niisama segast. Tahtis jälle täringuid ära võtta ja korraldas igasuguseid arulagedusi. Pärast ajas oma pääleka autoistme peale laiali.
Nad Lauriga kahekesi põhimõtteliselt seletasid. Alguses Lauri rääkis, keda ja kuidas ta mind ja mu klassikaaslasi teab, kellega ta mind koolis tavaliselt näeb ja lubas esmaspäeval mulle: "Tsau" öelda. Kaarel seletas mulle täringutest kogu aeg. Lõpuks hakkasid Lauri ja Kaarel autodest rääkima, nii et kumbki ei teinud minust enam välja. Lõpuks jäi Lauri magama ja Kaarel hakkas üles tagasi minema, aga kuna ma ei tahtnud, et nad mind üksi jätaks, siis läksin nendega kaasa.
Kõigepealt läks muidugi aega, et liftiga üles jõuda, kuna Lauri ja Kaarel vajutasid pidevalt erinevaid korruseid ja stopi, kuni me lõpuks üles välja jõudsime ja siis oli ka seal mingi koflikt, kuidas üks mu isa tuttav oma pojale sinna samma järgi oli tulnud ja meid nähes ütles: "Lõpetage see joomine ära ükskord!"
Korterisse jõudsime, siis oli seal tuttavaid nägusid veelgi. Ponsa oli suht vaimustuses sellest, kuidas me tegelikult tatikast peale üksteist teame, aga varem väga suhelnud pole. Lubas nüüd suhtlema hakata ja ütles: "Ma teadsin varem sind, aga ma ei teadnud, et sa nii tore oled." Olin ka positiivselt üllatunud sellest, kuidas taaskord ilmub mõni aastate tagune sõber/tuttav välja. Rääkisime ja meenutasime pärast igast asju veel.
Käisime rõdu peal, kust avanes super vaade, kuigi köögia
knast oli vaade veelgi võimsam, nii et hiljem, kui ma selle avastasin, siis sealt aknast ma enam kaugemale ei saanudki. Pärast istusimegi Kaarliga suht pikalt sealt ja rääkisime, mis siis, et enamus ajast ta kas kiusas või ma lihtsalt naersin, kui purjus ta on. Talle ei sobi LIIGA purjus olek. Kainena on ta palju teistsugusem, kuigi siis, kui ta lihtsalt "meeldivalt" kaine on, jookseb tal ka jutt üsna hästi.Ma olekski sinna temaga tahtnud jääda, aga vahepeal helistasid Mikk ja Kristen vahelduva eduga. Üks tahtis koju ja teine tahtis, et ma ta linna tooks. Võtsin Kaarli ka kaasa ja läksime Rõugesse. Kristen ja Sandro tulid peale, viisime Miku koju ning siis tagasi linna. Käisid Favoras söömas, viisin nad ära ja läksime tagasi, kuna tahtsin sellest vaimustavast öisest linnavaatest pilte teha. Sattusin täiega hasarti, aga siis said akud tühjaks ja ma ei võtnud teisi akusid ka auto pealt kaasa, nii et tiksusime vaikselt edasi seal akna peal.
Teises toas oli üks tüdruk, kes kuulas muusikat. Nende lugude järgi, mida ta kuulas võisin köögis istudes ja aknast välja vaadateski öelda, mis tuju tal on, mis elu ta üldse elab, mida ta tunneb, ilma et talle otsa oleks pidanud vaatama. Muusika ütleb inimeste kohta nii palju.
Vaatasime aknast välja, kui Jüri mööda sõitis. Kaarel helistas talle ja küsis: "Kas klubi on täna lahti? Ma olen siin Bikuga koos. Ta tahtis pidu panna." Pärast mölisesin Kaarliga, et ta nii segast ajab.
Vahepeal oli peaaegu hommik juba saabunud ja me Kaarliga ikka rääkisime. See kõik tundus nagu terve igavikuna, samas, kui aega lausa kadus. Polnud kella ega telefoni ka, kust vaadata, nii et seal me siis istusime ja rääkisime, kuni Ponsa tuli ja oma juttu seletama hakkas ja lõpuks kell juba pool 6 oli, nii et ma tahtsin koju hakata liikuma.
Kaarel jõudis nii välja minna, et ma ei märganudki, kui siis alles aknast nägin, et ta juba väljas on. Läksin ka alla. Kaarel ei saanud midagi aru. Viisin ta koju ära. Kell 6.05 hommikul koju jõudmine tundus tol hetkel suurima patuna, samas, kui suvel oli see nii tavaline, aga võrreldes eilse õhtuga, kui ma raamatuid lugesin, tundus see ringi hulkumine tõesti patuna, aga no väga tore oli ikkagi, mis siis, et ma üldse eriti ei tajunud, mis toimus.
Hommikul kohe peksis Ats mind välja ja tahtis uut raadiomakki mulle maha ärida, mis tal ka õnnestus, kuna sellel oli enamvähem kõik asjad olemas, mida ma tahtsin - Aux ja sinna käib veel mälukaart ja mälupulk, ainult CD-d pole, nii et võite kõik mu 2 tornitäit CD-sid endale võtta, kui tahate.
Chillisimegi Atsi ja Mikuga väljas. Ats lasi mitu kaitset selle paigaldamisega läbi ja muidu sai ka nalja. Pärast driftisime ringi veel ja viisin nad lõpuks Miku juurde ära.
Mega uni oli terve päev. Olin suht pool unes, kui Jaanika helistas ja ütles, et on kohe mu ukse taga. Kutsusin teda külla kogu aeg ja kui ta nüüd lõpuks tuli, siis oli mul uni, nii et panin talle laulud ja pildid mälupulgale, peale mida ta põhimõtteliselt kohe edasi tõttas.
Terve õhtu olin niisama lebos, lugesin, olin läpakaga netis ja vaatasin telekat. Vaatasin esimest korda elus otsast lõpuni Jääaega ja pärast Mamma Miat. Seal oli teemaks eneseleidmine, mille peale mulle mu proovikirjand meenus, kus kirjutasin nii targalt, kuidas eneseleidmise üks komponent on reisimine, nagu Ekke Moor seda tegi ja siis nüüd ise jäin peale keskkooli lõppu ikka siia, no fckk. Tahan ära siit! Hakkan juba harjuma selle mõttega, et kõik liiguvad edasi ja miski pole jääv. See aasta olen seda just kooli ja oma väga heade sõprade juures täheldanud.
Kaarliga seletasime jälle terve õhtu. Tal oli eilsest ikka veel halb olla, aga no ma üldse ei imesta, kuna ta lihtsalt jõi niii palju. Pärast panime Mallaga ka elu segast. Mõistsime üksteist võõriti, mitte midagi aru ei saanud, aga ikka oli vaja rääkida. Ma üldse viimasel ajal kõigiga mega palju rääkima hakanud. Ilmselt ka sellepärast, et sünnipäev hakkab varsti lähenema. Etsiga rääkisime üldse autodest ja meenutasime igasuguseid vanu naljakaid asju.
Plaanisin magama minna, aga und ei tulnud. Joosepit ka igatsen täiega ja nagu ta ütles, et alati, kui teda meenutada tahan, siis kuulaksin lihtsalt muusikat, mida ma ka tegin. Nägin kuskilt mingit lauset - sõber on see, kes ei lase su käest lahti isegi siis kui tal on surmahirm. Ja just nii ongi. Sa oled nii vajalik mulle! Tegelikult on ta nüüd tagasi ja see on niii USKUMATU. Ma siiani ei usu, aga no sellest kõigest lähemalt juba järgmises blogis.
Mul mega inspiratsioon praegu. Lubasin selle postituse valmis kirjutada, et Kaarel saaks seda kohvi kõrvale lugeda, umbes nagu ajalehte. Vanasti luges Ella hommikusöökide kõrvale mu blogi. Ma ei tea, kas ta siiani jätab hommikusöögi vahele, kui ma kirjutanud pole või mitte?
Aga tavai, ma hakkan raamatut lugema. Ma olen nii friik, et iga päev ma lihtsalt loen end magama, kuna vastasel korral ei tule mul und.
No comments:
Post a Comment