Mitme tärni maja // 2. osa sünnipäevast

Ego oli see, kes lõpuks kõigele punkti pani ja viimasena kutsututest kohale ilmus. 29 sõpra oli kohal ja ainult tema oli puudu, sest seda ma teadsin, et Innu ei tule, kuigi ka mul endal oli vahepeal segadus sellega, kas kõik, kes pidid tulema olid kohale jõudnud. Loendasime igaksjuhuks kõik üle ning helistasin kohe peale seda Martini telefoniga Egole, teatamaks, et ta on ainukesena veel puudu, nii et mõne aja möödudes oli ta kohal, aga selleks ajaks olid esimesed juba lahkunud. Alguses läksid Egle ja Kerli ning siis Maria, Priit ja Kristi, kuna Priidul oli halb olla. Enne seda muidugi võis veel Mariat, Priitu, Taurit ja Jürgenit tantsimas näha. Pärast Kapp ja Moks jälle oma lugu taga otsisid, siis Kapp laulis mulle Getter Jaani "Me kõik jääme vanaks", mille peale ma talle mossis nägu tegin ja ütlesin: "Ma ei taha vanaks jääda", aga Kapp ainult naeris ja laulis edasi.
Olin just üleval ja tõmbasin vessarit, kui Ego tuli ja jooksin ta juurde nii, et kõik asjad lendasid, ilmselt ajasin vessari ja järjekordselt mõne joogi ümber, sest pärast, kui põrand märg oli, ütles keegi mulle, et ma ise ajasin, kuigi ma ei mäleta, et seda teinud oleksin.
Käisin all, siis kuulsin, kuidas Jaanika ja Alari omavahel rääkisid. Nad käivad ühes koolis. Olin suht kindel, et nad räägivad ka koolist. Mitu korda läksin neist mööda ja ütlesin: "Ei rääägi koolist!!", aga tegelikult ma ei teagi, kas nad rääkisid või mitte, ilmselt ikka rääkisid ja mul oli ainult hea meel, et kõigil lõbus ja tegevust oli.
Mingi aeg tuli Krissu mu juurde, näitas näpuga Kaarli peale ja ütles: "See poiss lõhkus mu õhupalli ära" ning lootis, et mul on veel õhupalle, aga mul polnud, kuna olime Kädiga kõik õhupallid kuhugi riputanud, aga selleks ajaks olid need juba ära lõhutud ja ma üldse ei imesta, et üks neist lõhkujatest Kaarel oli. Pärast, kui Krissu kuskilt endale veel mingi õhupalli leidis ja Kaarel toda ka ära üritas lõhkuda, siis hakkas Krissu teda fooliumi rulliga vastu pead peksma, mille peale Kaarel teda taga ajama hakkas vms, igatahes peale seda oli Krissu jalg katki, st. tatoo pealt tuli nahk maha, mida Martin pärast kinni plaasterdas. Krissul oli jalg nii valus, et ta ei saanud eriti kõndida ja nii nägin, kuidas Väike ja Joosep ta kahe vahel trepist alla tassisid. Pärast nad tassisid teda veel vist ringi seal, aga kuna Sannul ja Krissul oli enamvähem samavärvi pluus seljas, siis ajasid nad Sannu ja Krissu sassi ja Väike võttis Sannul jalgadest ja Joosep kätest ning üritasid teda tassida, aga Sannu oli raskem ja nii kukkus Sannu neil käest maha. Mõlemad täiega naersid, Sannu oigas maas ega saanud midagi aru, miks nad nii tegid. Joosep tuli mu juurde ja ütles: "Biku, see oli vale inimene ju. Sannu kukkus meil käest maha" ja naeris, aga oli ise sellest suht šokis. Läksime üles trepi peale istuma, kus Kiva meid pildistama hakkas. Pärast kogunesid teised ka sinna meie juurde.
Mingi aeg jutustasin Tauri, Maria ja Karliga ning teine hetk juba Joosepiga, kuni Tamm ja Tauri meie juurde tulid ja ma neid omavahel tutvustasin, sest Joosep küsis: "Kes need on?" Joosep tahtis ennast neile tutvustada, aga Tauri andis juba käppa ja ütles: "Sind ma tean - golf vr6" ning Tamme teadis Joosep ta golfi järgi, millel see hea tümm on. Joosep rääkis, kuidas nad ennist ta golfiga sõitmas käisid ja tahtis veel minna. Kuna Tamm oli kaine ja ma ainult kiitsin, et Tammel nüüd hea võimalus mu lemmikautoga sõita, siis läksimegi neljakesi sõitma. Käskisin kõigil turvavööd kinnitada ja ei lubanud väga segast panna. Seda ma ei ütle, kuhu me sõitsime ja segast panime, kuna ma ei tea, kes seda blogi kõik loevad. Alguses sõitis Tamm, aga kuna Joosep tahtis ka näidata, mida ta suudab, siis lubasin ta korraks rooli, aga siis ta suutis hooga vastu mingit valgustit rammida, et käskisin tal ära lõpetada, ruttu Tamme rooli lasta ja sealt minema sõita, et meile mente ei kutsutaks.
Jõime autos veel ja siis pärast kõik jooksid sisse ära. Väljas oli mega libe ka ja keegi ei oodanud mind, kuni ma karjuma hakkasin ja lõpuks Joosep tagasi tuli ja mind ukseni vedas. Kuna autos oli külm, siis pärast seda jäigi Joosepi jope mu selga. Hiljem keegi veel küsis, et mis kalts mul seljas on, mille peale ma mölisema hakkasin, et keegi mu bf-i jopet kaltsuks julges nimetada.
Ma ei lubanud enam Joosepil sõitma minna. Juba alguses, kui ta rääkis, et nad sõitmas käisid ja ta seda kahetses ning võtmeid kellelegi anda tahtis, võtsin need enda kätte ja jooksin paralleelikate juurde, peitsin end kapi taha ja ütlesin: "Mind ei ole siin!"
Joosep tuli sinna. Tauri: "Biku ei ole siin!" Andsin talle võtmed tagasi, kuna ta oli paanikas juba, aga pärast sain Martini auto võtmed endale ja panin need koos enda omadega mantli taskusse. Panin need aga kogemata kellegi teise taskusse, nii et kui ma oma autosse kingitusi tahtsin viima minna, siis avastasin, et võtmeid pole ja olin korraks paanikas, et äkki ma panin võtmed kellegi taskusse, kes juba ära on läinud, aga õnneks leidsin need Jaanika või Sannu mantli taskust. Ma suutsin üldse kogu aeg midagi ära kaotada. Ma ei mäleta mitu rummikoksi ma endale tegin ja sealt juua jõudsin, kui oma topsi kuhugi jälle vedelema jätsin ja selle sinna unustasingi.
Mingi aeg avastasid Mango ja Jaanus mandariinid. Jaanus kooris mandariine ja siis andis alati Mallale ka tüki . Pärast Jaanus sõi üksinda neid seal, nii et ma vaatasin ja naersin teda ja küsisin: "Tahad veel v?", mille peale ta elu naljakalt noogutas, ise ei saand midagi aru. Võtsin kausi ja tõin külmkapist veel talle neid. Pärast naersime seda, kuidas Mango omaette mandariini sõi.
Selle ajaga oli alt veel rohkem rahvast üles vesipiibu ümber kogunenud ja sellest ajast on väga head pildid ka mu kaameras. Ilmselt on need Tauri tehtud. Läksin oma totu worldi - Joosepi ja Kaarli selja taha, aga ikkagi suutis keegi meist terve seeria pilte teha.
Mingi aeg tegid Kiva ja Jürks avastuse, et Sander ja Tauri on nii sarnaste nägudega ja vaidlesid seal. Kapp käskis mul üldse kõik ülevalt alla tantsima peksta, aga keegi ei kuulanud ei mind ega Kappi, nii et mingi aeg möllasid Kapp ja Moks kahekesi all, Mango ja Jaanus reivisid niisama kuskil istudes, kuni Malla alla läks ja kõik mu klassivennad tantsima pani. Malla hommikul ka veel rääkis, kuidas mu klassivennad mega tantsulõvid on. Tavaliselt on mehi raske tantsima saada, aga nende puhul see ei kehti.
Mingi aeg tuli Taago ja ta sõber sinna. Joosep küsis mu käest, et kuidas nad sinna said, aga ma vastasin, et ei tea, kuigi tegelikult ma lubasin neil läbi käia sealt ja Taago saab nagunii paljude mu sõpradega läbi, kuigi peale nende tulekut kutsus Joosep Kaarli enda juurde ja nad rääkisid midagi, aga ma ei tea mida. Käisin nende juures, aga ma ei mäleta, mida nad mulle rääkisid.
Kunagi kui kell 00.00 sai ja mu sünnipäeva kuupäev ametlikult lõppes, olin üleval Kiva, Kaarli ja Joosepitega. Kurtsin neile, et mu sünnipäev on läbi, aga siis ei kuulanud keegi mind. Kaarel ainult ütles, et pidu alles algab. Ja see aasta ei tõstnudki mind keegi üles, kuigi ma ei tea, kas see eriti vajalikki oleks olnud. Läksin alla tagasi ja kurtsin Sanderile ka, et mu sünnipäev läbi on. Ta kogu aeg tuli kallistama mind, kui ma talle kurtsin, et kõik nii segi on ja keegi midagi aru ei saa, mida ma neile räägin.
Pärast Jürgen läks ka sinna üles kogu selle rahva juurde ja hakkas Joosepile jälle Norra juttu ajama, aga ma ei lubanud Joosepil teda kuulata ja vedasin ta ära sealt, kuna Jürgen ajab ainult segast selle Norra teema kohta kogu aeg. Jürgen oli suht täis juba. Lõpuks olidki seal üleval: Jürgen, Sander, Hannes, Kiva ja Jossu. Hannes: "Pakkuge, kui kaua Jürks veel üleval olla suudab? Ma pakun, et pool tundi."
Kiva: "Ma arvan, et 2 tundi." Kui Kiva ja Jossu poole tunni pärast ära läksid, oli Jürks veel elus. Kunagi läks Elise ära ja siis millalgi veel Saqu ja Jaanika. Tamm käis mingi aeg ära ja tuli siis jälle tagasi, aga lõpuks kadusid Tamm ja Tauri mõlemad nii ära, et ma ei teadnudki, kuna nad ära läksid.
Mingi aeg helistas Timo ja ütles, et nad tahavad Ricoga mulle õnne soovida. Tahtsid teada, kus ma oma sünnipäeva pean. Ajasin neile segast, et pean isa juures, mille peale nad läksidki sinna, aga kui aru said, et ma neid üle lasin, siis helistasid uuesti. Lubasin neil lõpuks korraks käia seal, aga ma ei tea, miks nad sisse tulid ja kauemaks jäid, kuigi ma seda ei lubanud. Kingitus oli ka hea - üks kinkis ühe villase soki, teine teise. Viskasin need külmkapi peale, mis on seal võib-olla siiani veel, sest pärast järgnevaid sündmusi ma neid enam näha ei taha.
Vahepeal tuli veel mu vana põhikooli klassivend Sulev sinna ja hakkas Egoga jooma ning mingid kaks tüüpi, keda ma ei teadnud, aga kelle Sannu sinna kutsus. Lõpuks oligi neid lambikaid seal juba päris mitmeid. Jaanus ka rääkis, kuidas nad laua taga kommenteerisid: "Kutse kehtib ainult ühele", kuna nad ei teadnud paljusid. Too üks lambikas tüüp ei püsinud üldse püsti, kogu aeg kukkus maha kuhugi. Pärast üritas kõiki sebida, aga ma ajasin ta ära. Kädi istus diivani peal, siis sättis ennast tema kõrvale, aga kui Kädi eemale tõmbus, siis kutsusin ta ruttu enda juurde ära ja mölisesin tolle lambikaga, et ta omaette oleks.
Vahepeal tantsisin Moksi, Kapi, Jaanuse, Malla ja Kallega. Teised niisama jõid või rääkisid kuskil. Tahtsin digikaga filmida midagi, aga ma ei mäleta mida. Igatahes pärast filmisin, kuidas kõik tantsisid. Video sellest siis: http://toru.ee/view/24a72621cd03
Mingi aeg avastasid kõik, et võiks süüa veel ja siis tehti Martini kingitusega pilte jne. Jaanus tegi kätekõverdusi, samal ajal, kui Ego ja Joosep kõrval seletasid ja kaasa elasid. Lõpuks oli kell nii kaugel, et Alari plaanis ka lahkuda. Need, kes alguses temaga linna kaasa tahtsid minna olid nii purjus, et nood ei läinud kuhugi, aga kuna Jaanus ja Mango tahtsid kuidagi koju saada, siis saatsin nad linna selle "vilja ärikaga", nagu Jaanus pärast Alari kohta ütles.
Mul oli tegelikult hea meel, et kõik selleks ajaks lahkunud olid, kui üks inimene mu endast nii välja viis, et ma lihtsalt lakkamatult karjusin ta peale. Olime üleval toas mingi rahvaga. Hetkel mäletan, et seal olid Joosep ja Kädi ja ma rääkisin neile, kuidas ma ei taha, et need lambikad mu sünnipäeval oleksid - need, kelle Sannu sinna kutsus, sest Kaarlile meenus see tüüp, kes ükskord ühe õhtu ära rikkus, kui me Joosepi ja Kaarliga linnas olime ja Roobenis käisime ning nood sinna tulid ja lambist ajama hakkasid, et me neid Luhasse ära viskaks ja kui me keeldusime, siis tahtis üks neist tooli Kaarli auto esiklaasi visata. Alguses, kui nood tüübid mu sünnipäevale tulid, siis ma ei tajunud, et üks neist tüüpidest ongi too sama, aga kui Kaarel seda ütles, siis ei tahtnud ma neid enam seal näha. Keegi läks neid ära ajama, aga samal hetkel avanes toa uks ja selle taga seisis Härps, kes on kõige VÄRDJAM inimene, kes üldse olla saab. Ta peab alati midagi ära rikkuma oma kohaoleku või sõnadega. Ma ei lasknud tal isegi midagi öelda, läksin ukse peale, karjusin ta peale ja käskisin tal ära minna, aga ta ei kuulanud mind. Karl käskis mul tuppa tagasi minna ja jäi Jürgeniga temaga rääkima. Läksin tuppa tagasi ja lendasin Timole ja Ricole peale, kuna nemad olid selles JÄRJEKORDSELT süüdi, et Härps sinna ilmus, kus teda kõige vähem näha oleks tahetud. Võtsin Ricol jopest kinni ja lükkasin ta uksest välja. Samamoodi tegin Kassuga ja lõpuks kakkusin Timo endaga kaasa ja peksin uksest välja ning lõin siis pauguga ukse kinni, nii et see tagasi põrkas, lõin veel ühe korra ja panin siis ukse kinni, et ma neid rohkem enam nägema ei peaks. Joosep, Kädi ja keegi veel jäid minuga sinna. Rääkisin neile seda, kuidas Härps oma kambaga meile isegi Peipsi äärde järgi tuli ja olin ülivihane. Joosep tõstis öökapid ukse ette, et nad enam sisse ei saaks, kuna ma ei tahtnud neid näha. Ta oli nii mossis näoga ja nad kõik muretsesid minu pärast täiega, kuna neist keegi pole mind ilmselt nii vihasena näinud. Joosep muretses Kaarli pärast ka, kes kuskil all oli ja mõne rumalusega hakkama võis saada, aga õnneks mitte.
Mingi aeg tuli Jürgen sinna tuppa kutsus mind koridori, et ma Härpsile ütleksin, et ma pole teda kutsunud ega teda seal näha ei taha. Härps ei kuulanud mitte kedagi, lihtsalt jõllitas oma rõveda hambstri näoga kõiki ega kavatsenudki kuhugi liikuda. Sõimasin teda veel ükskord ja käskisin tal sealt kaduda. Lõpuks nad said ta kuidagi trepist alla aetud, aga ka siis ei läinud ta veel kuhugi. Malla üritas temaga rääkida, aga Mallat ta ka ei kuulanud. Karjusin üleval trepi peal, aga Karl ei lubanud mul alla minna. Lõpuks ma ikkagi läksin ja kui ta trepi all midagi mölises, et ma maha rahuneksin vms, siis virutasin talle kaks korda jalaga näkku ja seejuures ma kahetsen, et ma kingad ennist jalast ära võtsin, sest ma oleks talle tahtnud koos kingaga virutada. Kõik kartsid mu pärast täiega ja Karl viis mind üles ära. (Need, kes teid seal polnud - teile võivad tunduda mu teod hullumeelsed, aga ta oli seda kõike väärt ja ma olin seejuures peaaegu täiesti kaine).
Peale seda jalaga näkku virutamist oli ta sealt läinud ka. Vähemalt majast läks ta välja. Joosep ja Jürgen läksid ka välja nendega rääkima. Mõnesmõttes ma olin uhke, et isegi need lambikad, keda ma ei teadnud ja eelkõige mu sõbrad astusid mu kaitseks välja, aga teisest küljest poleks ma tahtnud mingit kaklust, aga mis teha, kui inimesele ei jõua kohale, et teda ei taheta ja tal pole õigust viibida seal, kus ta parasjagu viibis.
Kuna Härps väljast ukse eest veel niipea kuhugi ei liikunud, siis tahtsid kõik seest ka välja mölisema minna, aga Krissu ei lasknud - mingi väike tüdruk seisab ukse ees ega lase kedagi välja ja mitte keegi ei saanud talle midagi teha ka. Kalle oli mega paanikas, kui ta mind nii vihasena nägi, ise oli samal ajal mega purjus, aga muudkui seletas: "Krissu, saada nad ära või tee midagi!" Krissu täiega naeris teda.
Krissu oli oma käe vahepeal kuskil ära lõhkunud, nii et ma arvasin alguses, et keegi on juba kaklema läinud, aga õnneks mitte. Kõik, kellel sel õhtul valged riided olid, oli Krissu oma verise käega ära määrinud. Hommikul veel ütlesin Karlile sellepeale: "Vaata nüüd ennast!" Joosep ka rääkis mulle kogu aeg, kuidas ta ei tea, miks ta püksid nii mustad on.
Lõpuks käskisin Krissul lihtsalt ukse eest ära tulla, tegin ukse lahti, sõimasin veel ükskord Härpsi värdjaks ja paksuks pedeks, kes ei saa aru, et mitte keegi ei taha teda ja läksin minema. Mul oli hommikul selle karjumise pärast hääl ka täiega ära.
Peale seda läksin üles ära ja rääkisin teistega. Kaarel oli vahepeal nonde kahe lambi tüübiga mölisema hakanud, aga ma ei tahtnud, et nad kaklema läheks ja läksin nende vahele, ütlesin nondele: "Ärge pange tähele, ta väga purjus" ja ajasin nad Kaarli juurest minema, käskisin Kaarlil maha istuda, istusin talle sülle ja üritasin ta maha rahustada.
Lõpuks, kui Härpsile üks eit järgi kutsuti, siis tulid teised ka sisse ära. Joosep: "Tulge mõlemad siia!" ja siis kallistasime ja rääkisime mingi suht kaua kolmekesi. Nad niihead mul.
Peale seda rahunesid kõik maha ära. Joosep säras, pani üksinda segast, laulis "Sexy and I know it" ja siis leidis külmkapist või kustkilt porgandid, mida kõigile jagama hakkas, mis siis, et lõpuks kõigil neist porganditest nii kopp juba ees oli, aga ta ikka ei jätnud. Mulle ka toppis suhu neid, aga ma ei jõudnud süüa. Jürgen ka täiega rebis selle porgandi teema kohta. Keegi ütles, et porgandid parandavad silmanägemist. Vaatas Mallat ja Moksi ning ütles siis: "Neile küll on rohkem porgandit vaja, nad ei näe teineteist piisavalt hästi."
Moks ei saanud mitte midagi aru. Kõndis seal ringi, siis Jürgen ütles talle: "Sa läigid, twilighti vaatasid v?"
Käisime Moksiga üleval ja peksime Kapi üles, kes sinna mingiks ajaks magama oli jäänud, kuna elekter läks ära. Moks: "Kui sa magama ära jääd, ma tahan vorsti!" - kõik täiega naersid seda, aga ilmselt keegi ei saanud aru, mida ta sellega mõtles, nagu ta isegi mitte.
Martin tõmbles seal ringi veel, kuni avastas, kuidas too lambi tüüp kraanikausis magas. Läksime pildistama toda. Pärast, kui too põrandale magama vajus, siis Joosep pildus teda porganditega ja noo meil oli mega lõbus. Mingi aeg ta sõber äratas üles, nii et too tuikus seal ringi ja ma muudkui naersin. Tahtsime filmida, aga sekelduste vältimiseks käskisin Martinil telefoni ära panna, kuna too teine tüüp hakkas mölisema. Ta viis oma sõbra kööki istuma, nii et too jäi laua taha magama. Ma määrisin alguses tollele mingit asja kaela peale ja hakkasin siis salatit võtma, aga Joosep võttis mu käest kinni ja nii lendas see salat tollele otse pähe. Pärast Joosep pani veel talle salatit pähe ja tõi külmkapist hapukoort. Lõpuks ma panin leiba ka veel tollele pähe ja me olime kahekesi nii kõveras.
Siis tuli Martin. Leidis kapist saia ja toppis selle endale püksi või taga taskusse, aga mulle ja Joosepile tundus teistmoodi, nii et me jälle naersime. Veidi aega hiljem nägime, kuidas Martin seda sama saia sõi, ise seletas: "Tagatasku maitse on juures."
Martin oli üldse mega segi omadega. Läks mingi aeg välja, tahtis oma autosse istuda, aga istus Sulevi bemmi. Kõik tundus mega õige, kuna Ego istus ka kõrval. Martin võttis võtme ja vaatas, et see ei lähe sisse ning alles siis avastas, et VÕÕRAS AUTO. Selle sama autoga läks Sulev natuke aega hiljem sõitma, ise jumala purjus, aga tegi omaarust Egole lõbusõitu, kes sellest muidugi midagi ei mäleta ning lõpetati kraavis. Varsti tuligi kõne Martinile, mille peale me kõik Joosepi golfi peale läksime ja sinna sõitsime, kuigi Joosepit poleks tohtinud enam rooli lasta ja ma olen suht kindel, et selle värgi pärast ta auto nüüd katki on, kuna kui me Sulevi bemmi kraavist välja üritasime tirida, siis Joosepi golf kärssas juba täiega ja nöör vms läks kogu aeg keskel pooleks, nii et me poleks seda sealt nii või naa välja saanud, aga Joosep ei lõpetanud üritamist. Kaarel: "Joosepil on liiga hea süda." Käskisime Joosepil lihtsalt minema minna sealt, mida me lõpuks ka tegime. Ta oli nii närvis, et kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis ära sisse, aga läksin talle järgi. Käskisin tal rahuneda, mille peale ta mind kallistas. See oli nii nunnu hetk lihtsalt. Siis tuli Kaarel ja rääkisime seal kolmekesi veel, kuni Kalle tuli jne. Lõpuks chillisimegi viiekesi ringi, jõime ja rääkisime jne, sest teised olid end magama sättinud ja vahepeal läks elekter ära. Alguses käis elekter kogu aeg edasi-tagasi ja lõpuks ei tulnudki enam tagasi, aga hommik oli ka juba - mingi viis või kuus, nii et tantsulõvid läksid magama ja meie jõime edasi. Ainult Jürgen kuulas veel üksi telefonist muusikat, käed taeva poole ja laulis - kõvasti ja valesti kaasa, nii et me viiekesi hoidsime pead kinni ja palusime tal vait olla.
Elektri vilkumise peale tuli Martinil mõte korgid välja keerata, mida Joosep teostaski, aga pärast unustati need tagasi panna, nii et hommikul ma ärkasingi Kapi vingumise peale, et elektrit pole, kuna mul meenus automaatselt, et korgid keerati öösel välja.
Istusime keset tuba mingi teki peal - jõime ja rääkisime, kuni jutu käigus meenus kõigile Ego, kes väljas külmas autos T-särgi peal magab. Mõtlesime, et viime talle teki, aga lõpuks tõime ta sealt ära. Kuskil polnud aga tekki, nii et pidin Kapilt teki ära võtma, kui ta magas. Anna andeks Kapp, aga Egol oli seda toohetk rohkem vaja.
Läksime Martini Sierraga sinna. Teised jäid autosse. Käisin korraks Sulevi juures ja läksin siis Ego juurde ning palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Vahepeal tuli juba Kaarel sinna ja tahtis teda sülle võtta ning autosse tassida, aga siis oleks Ego närvi läinud, kuna ta ei saanud une pealt midagi aru. Mul oli nii kahju temast, kuidas ta külmetas seal ja sain ta lõpuks oma jutuga nii kaugele, et ta tuli meiega kaasa. Panime talle teki ümber, mille all me Kaarliga juba olime, kuna autos oli ka külm ja läksime tagasi. Siis ei tahtnud Ego enam autost välja tulla. Ma ei imesta, kui ta alajahtunud oli - värises täiega. Üritasin temaga veel ilusti rääkida ja kuna teised ka kõik talle mõistust pähe üritasid panna, siis tuli ta lõpuks meiega sisse kaasa ja läks magama.
Meie aga ei kavatsenudki veel magama minna, kuigi mõni meist oli nii purjus. Mina: "Kaarel, sa ei püsi püstigi ju!"
Kaarel: "Miks? Mul on tool ju" ja istus tooli peale. Joosep ka istus ja siis küsisin, et kas ma võin ta põlve peale istuda, mille peale ta mulle elu nunnult ütles: "Olen ma sind kunagi keelanud?"
Kui Sannu ja too lambi tüüp ülevalt alla tulid, siis viskasime kõik põrandale pikali ja teesklesime magamist, kuna ennetasime juba seda, et too tüüp saab kurjaks, kui näeb, mis me ta sõbraga tegime. Ta saigi kurjaks ja tahtis teada, kes ta sõbrale salatit pähe määris, aga Sannu käskis tal maha rahuneda ja ütles: "Ära hakka, keegi nagunii üles ei tunnista."
Sannu tahtis mulle tsau ka öelda, aga kuna ma ei viitsinud tolle kutiga seal mölisema hakata, siis teesklesime magamist, kuni nad mõlemad ära läksid kuhugi.
Pärast too tüüp käis seal veel ringi. Joosep oli üles trepi peale läinud, kuhu ka hiljem talle järgnesime. Lebotasime seal põranda peal mõnda aega, kuni Martin sinna ühte tuppa maha aseme tegi ja me sinna magama läksime. Joosep jäi kohe magama, me Martiniga seletasime ja naersime elu kaua veel. Ma mölisesin tolle lambi tüübiga, kes vingus, et ta ei saa ära minna, kuna nii tal kui ka ta sõbral on aku tühi, mille peale talle etteheiteid tegin, et ta mu sünnipäevale üldse ronis jne. Igatpidi mõnitasin teda.
Lõpuks Martin helistas taksole. Keegi ei võtnud vastu. Pärast helistati tagasi, siis Martin ajas elu segast tollele taksotädile ja kõne lõpus ütles: "Okei, aitäh, tsauu" ja tegi musi häält. Me olime Joosepiga mega kõveras, Martin ise ka naeris ennast. Pärast ta veel ajas mingit segast, sest sealt takso värgist helistati mitu korda.
Too lambikas tüüp tuli üles ja küsis, et kuna takso tuleb. Martin teeskles helistamist ja ütles, et 5 minuti pärast, nii et nood tüübid said üle ja pidid väljas veel külmetama seni, kuni takso tuli. Malla hommikul küsis, et kas Martin on meil mingi isiklik kloun ja Kaarel imestas, kuidas ta nii head ideed tulevad kogu aeg.
Jäin juba magama, kui telefonid helisema hakkasid. Ego telefon oli ka mu käes, nii et kui see mu taskus laulma hakkas, ehmus Joosep täiega ja Martin hüppas püsti, nii et andsin telefoni tema kätte, kuna see tüüp helistas, kes mind tavaliselt ketsitädiks kutsub. Isa ka helistas ja targutas, et pean elektri puudumise pärast raha tagasi küsima, aga nagu hiljem selgus, siis pidin raha veel peale maksma, kuigi pärast sain isa käest sõimata, et neile maksin.
9 ajal helistas Sulev ja teatas, et ta sai kraavist lõpuks välja end kaevatud ning lubas koju magama minna, kuna meie ka kõik magasime.
Kädi rääkis, kuidas Kaarel hommikul magamiskohta otsis - vaatas lambist teki alla
ja siis võttis Kalle koha ära, kui too vetsus käis. Kalle tagasi tuli, siis käskis Kaarlil koomale tõmmata ja läks ka sinna põrandale magama. Kädi: "Kaarel oli mega naljakas ikka ega saanud aru, et ma ta minema saatsin, vajus peaga algul mu peale ära."
Mingi poole 12 ajal ärgati üles. Üleval kõik veel magasid, kui ma alt hääli kuulsin ja ka sinna läksin. Kapi vingumine oli ikka põhiline. Moks lõpuks teisest toast tuli, siis olid suht head kommentaarid. Moks käskis ainult kõigil vait olla ja Kapp oli uuesti jooma hakanud.
Kaarel magas põrandal teki sees nii, et ainult jalad paistsid. Moks naeris täiega ta sokke, aga kui enda omasid vaatas, siis hakkas vanduma, sest nood olid veel hullemad. Peale mu sünnipäeva lubasid paljud, et nad ei lähe enam ühelegi peole valgete sokkidega.
Jaanus: "Ma ei kujuta ettegi, mis läbu sinna lõpuks võis jääda. Enne me minekut oli nii, et nagu liimi peal kõnniks." Karl ka ütles hommikul, et ühe koha peale ei tohi pikemalt seisma jääda, sest muidu kleepud põranda külge lihtsalt kinni ja ega palju puudu ei jäänud. Kõik oli nii ära lägastatud ja ma tuletasin meelde, kuidas kõik eile õhtul mul täna koristada aidata lubasid.
Kõik olid suht lebos veel, kui omanik uksest sisse lendas ja seda kõike nähes hulluks minemas oli ja röökima pistis, mille peale Moks talle ütles: "Oh jumal, sa oled nagu mu ema juba."
Ma mõtlesin, et ta ei jäägi enam vait. Luges meile moraali, süüdistas ja karjus, nii et vähe polnud, kuigi mõnel oli isegi halb olla. Viisin asju autosse, kui omanik all seisis ja Jürgen samal ajal rõdult alla ropsis. Läksin sisse ja ütlesin seda Karlile, kes telefoniga rääkis ja to omakorda tollele, kellega ta telefonis rääkis ütles: "Jürgen ropsib rõdul ja omanik vaatab pealt!"
Omanik oli nii pöördes ja aina hullemaks läks, kui ta üles läks ja seal vesipiipu nägi, mida sees tõmmata ei tohi. Ma ei tea, mitte keegi ei tulnud ka selle peale, et ta hommikul sisse lendab, muidu oleks enne magama minekut hullemad asjad ära koristatud.
Mul oli ta jutust nii kopp ees juba, et ma karjusin talle vahelduva eduga: "Ole juba vait" või "Jajah, jää vait!"
Üritasin ruttu koristama hakata, kuna ta ütles, et meil on aega ainult tund, et kõik korda teha ja vingus katkise riidenagi pärast, mille ma tema sõnul kinni pidin maksma + lisaks veel söega määritud kapp ja vaip. Mina: "Rahas pole probleemi", mille peale ta esitas arve - 100€, mida on selle kõige eest ilmselgelt liiga palju. Lõpptulemusena pidin ainult nagi kinni maksma, summas 37€, kuigi isa arvates oleks pidanud ma ka selle maksmata jätma, aga ta rääkis, kuidas asi politseisse läheb ja las olla õnnelik selle rahaga, enne kui mingit draamat teeb.
Kapi kinni maksmisest pääsesin, kuna tegime selle Krissuga puhtaks ja sellele ei jäänud ühtegi jälge. Kaarel tahtis ka seda rikutud kappi näha ja peksis selle kokku tagasi ning tuli siis umbe õnnelikult trepist alla ja ütles: "Paar lööki ja ma päästsin maailma!"
Hommikul koristades ajasin kõik võimalikud asjad maha, nii et Karl kõrval ainult naeris mu üle. Lambist kõik topsid, pudelid ja asjad lendasid, miski ei püsinud käes. Õnneks kõik aitasid koristada. Malla ka, kuigi ta alguses tahtis ära surra, tuli lõpuks püsti ja aitas, aga see koristamistuhin läks tal päris kiiresti mööda, nii et lõpuks oli Krissu see, kes terve maja põrandad ja trepid otsast lõpuni puhtaks tegi. Suured tänud sulle Krissu! Mis ma ilma sinuta teeksin? Sander ka aitas ülemise korruse prahist puhtaks teha ja Martin tegi väljast korda ning Karl aitas mul asju autosse tassida jne. Ainult Joosep oli see, kes üleval magas ega end liigutada ei jõudnud, nii et Malla läks teda sõimama jälle oma sõnadega: "Mis parim sõber sa oled?", kuigi ma ei käskinud tal midagi enda heaks teha.
Ma koristasin üleval, kui kõik minema läksid, nii et ma ei näinudki ja karjusin ainult tsau kõigile, kes läksid. Tädi üritas Kallet ka veel enne minekut koristama panna, aga Kalle oli mega kettas ta peale ja ütles: "Kuule sa ei tea mu nimegi ja paned mind koristama. See pole minu maja ja ma ei üürinud seda. See on Birgiti sünnipäev", hakkas siis ära minema ja ütles: "Ja sina, pange endale lukk ette!" (wc uksed ei käinud lukku).
Kaarel ainult naeris kogu aeg, kui ma tädile uue kapi asemel Marek Kappi pakkuda tahtsin või karjusin, et ta vait jääks. Tädi oligi kogu hommiku meil teemaks. Jürgen ka ajas teki alt mingit segast ega sanud aru, et too tädi kõike kuulis, aga meil oli naljakas. Lõpuks, kui enamvähem ära koristatud sai, siis istusime köögis ümber laua ja hakkasime tädiga seletama, kuna pidime Kaarli venna ära ootama. Kaarel küsis 100€ eest küsimusi tolle tädi käest. Näiteks: "Mis juhtub, kui me ära ei maksa? Kas kohtutäituriga tuleb ka mingi jama?"
Siis too tädi seletas puhkemaja reeglistikku ja rääkis hotellidest, mille peale Kaarel küsis: "Aga mitme tärniga maja see on?", mille peale tädi teda lolliks pidas ja ütles, et Kaarel ei tea üldse, mis vahe on hotellil, motellil, külalistemajal jne.
Jürgen ka karjus toast teki alt igasuguseid naljakaid repliike: "Te viite mind viimse piirini!"
Teatasin ähvardusega tädile: "Ega me tuleme homme jälle" ja rääkisin, kuidas me siis Jürgeni sünnipäeval veel hullemini maja ära lägastame, aga ta lubas reeglid paika panna ja üle 15 külalise ta enam oma puhkemajja ei lase. Tädi ütles, et keegi pole seda maja veel nii hullult ära lagastanud, kui meie, kuigi Taago rääkis, et neil oli tulekustutiga seal ükskord jama, mis on sadakorda hullem, kui mingi kleepuvad põrandad ja söevärvi kapp.
Too tädi ei kavatsenudki vist enne ära minna, kui ma talle raha maksan, sest ta muudkui seletas. Lõpuks ta muutus juba lahkemaks ja hakkas isegi pangaautomaadi nalja rääkima. Ilmselt oligi tema paanika tingitud sellest, millised olid esmased emotsioonid. Kui ta oleks hiljem tulnud, siis oleks ta nii enda kui ka meie närve säästnud ja oma maja normaalsel kujul tagasi saanud.
Väga haigeks rebimiseks läks ära seal, aga mul oli telefonil aku tühi, nii et võtsin paberi ja hakkasin sinna kõike üles kirjutama, ise olin mega suurtest naerukrampides juba. Kõigepealt muidugi Jürgen: "Mul on külm!"
Mina: "Mida ma tegema pean nüüd?"
Jürgen: "Tee tuult või midagi!" või siis, kui ta kuulis, kuidas tädi oma tütardest rääkis ning mõne aja pärast küsis: "Oota kellel need 3 tütart oli?"
Martin läks autost midagi tooma või viima, mille peale omanikul meenusid kellegi saapad, mis toas olid, nii et ta järeldas, et keegi käis saabastega toas. Martin: "Ma võtan su sussid, nood on umbe pehmed!" - See oli vist hommiku nael. Kõik olid nii kõveras ja tädi lubas tal ka võtta need.
Tädi vaatas külmkappi ja ütles: "Kõrvitsad on külmkapis veel."
Joosep: "Istu sisse endale need kõrvitsad!"
Rääkisin, kuidas ma koristades wc-st ka porgandeid leidsin, mida niigi kõik kohad täis olid. Kaarel: "Ma söön vabal ajal poti peal porgandeid!" ja rääkis veel tädile: "Mu ema on kodus, sööb piparkooke."
Jürgen: "Mu ema sõi ka piparkooke!"
Kõigehaigem oli see, kuidas Jürgen lõpuks püsti tuli, umbe asjalikult aknast välja vaatas ja ütles: "Puud kõiguvad!"
Lõpuks hakkasime liikuma, kuna tädi tahtis meist juba lahti saada. Martin aitas mul veel asju autosse viia ja siis rääkisime seal väljas kõigiga, tegin kõigile kalli, Kaarel ei tahtnudki mind lahti lasta. Jätsin talle lõpuks oma Carriba ja läksime. Viisin Jürgeni ja Malla ära ja siis koju.
Suured, suured tänud mu sõbrad, kes te kõik kohale tulite ja sellel aasta tähtsamail päeval koos minuga olite ja need 18 tundi nii meeldejäävaks tegite. Ma tean, et teile kõigile meeldis ja ma usun, et see päev jääb veel kauaks meelde, nagu ka paljud mu varasemad sünnipäevad, mida veel pikalt meenutatakse.
Kokkuvõtteks ütleks siia ühe Joosepi lause: "Mul oli lõbus, teil oli lõbus, kahjud on pohhui!"