Saab tõeks siis mu ainus jõulusoov

Mida päev jõuludele ja sünnipäevale lähemale, seda paremaks kõik läheb. Selle nädalaga on juba nii palju head sündinud, et taaskord ei oska ma kuidagi selle kõige rääkimisega algust teha.
Esmaspäeva hommikul käisin üle pika aja VKLG-s. Rääkisin parasjagu Eleriga, kui direktor tuli ja küsis: "Tulid siia soojasse istuma jah?", mille peale naerma hakkasin ja ta väidet kinnitasin, tema aga tahtis päriselt teada. Kordasin ennast, mille peale direktor naerma hakkas ja ütles: "Ole, siis siin soojas, ma luban sul siin olla" ning kõndis edasi.
Arvasin, et kui Kristine kooli jõuab, siis ütleb ta mulle jälle, et tal pole täna sünnipäev, aga ta ei öelnudki midagi, mille peale ise talle teatasin, et mul on homme 1. tund vaba, mis tähendab seda, et mind homme hommikul siin pole ja ma ei saagi talle isiklikult õnne soovima tulla, nagu seda Egle sünnipäeval tegin. Ka Piretile ei saa ma neljapäeval õnne soovida, nagu ka ei saa ma ta sünnipäevale minna, kuna mul on teised plaanid ja ilmselt on meil vastastikkune sümpaatia, kuna ka tema ilmselt minu sünnipäevale ei jõua. Võrreldes eelmise aastaga oleme me üldse kuidagi väga kaugeks jäänud, ilmselt ka sellepärast, et me ei käi enam ühes koolis ega veeda enam nii palju aega koos, kui varem.
Karli õde ka naeratas mulle täna jälle. Vähemalt keegi nende perekonnast armastab mind.
Turismiturunduse tunni alguses teatas õpetaja, et täna hakkab nalja saama, mida muidugi ka sai, kuna teema oli selline, mille kohta õpetajal palju naljakaid näiteid ja juttu jätkus. Taaskord rääkis ta nendest plaadimüüjatest, keda ta Maxima juures kohtas ja, kes küsisid temalt, kas ta Freddie Mercuryt teab. Õpetaja: "Kes meie vanustest siis Freddie Mercuryt ei teaks?" Tundus, et see Freddie Mercury elas kogu tunni tema sees, sest kui ta palus äriideedele, mida meil muidugi tehtud polnud ja millest mina üldse esimest korda kuulsin, lööklause mõelda ja hiljem seda kõik koos samaaegselt karjuma pidime, nii et kuulaja seda märkaks, siis pettus õpetaja meis, kuna keegi ei esitanud seda küllalt selgelt ja tabavalt, nii et ta palus Kristjanil klassi ette kuulama minna, läks ise tema koha peale ja palus sama asja korrata, kaasaarvatud ta ise. Õpetaja ronis tooli peale, hakkas kätega vehkima, ise samaaegselt oma äriidee lööklauset korrutades, mille peale kõik mega kõveras olid.
Olime ennist just Põlvast rääkinud, nii et kui me hiljem reklaamist rääkisime, siis teatas õpetaja: "Põlvas kuskil mingis punkris on pidu", mõeldes sellega seda, et selline asi eriti inimesi kohale ei meelita.
Veel räägiti kooli logoga tarbeesemetest - sõrmus, müts jne. Õpetaja tõi selle mütsi, pani pähe ja ütles: "Kus ma lähen sellise mütsiga?"
Mina: "Põlvasse punkrisse!"
Lisaks õpetaja naljadele sai meil ise piisavalt palju nalja, kuna Annakas korraldas pastaka msni, nagu Karla seda nimetas ja kirjutas igast ägedat teksti paberi peale, mida mina, Krissu ja Karla kõrvalt lugesime ja naersime. Hiljem õpetaja uuris, mida me teeme, aga õnneks oli Annakas selleks ajaks need paberid kokku kortsutanud ja mulle vihikusse koera joonistanud. Lõpuks oligi mega koerte ja kasside teema, mille alusel me ka Annakaga äriideeks luksuslike pakkumistega koerte SPA hotelli mõtlesime.
Vahetunnis sõitis Krissul jälle ära, kui talle kingitust meenutasin, mida teha lubasime, mille peale ta poes harja võttis ja sellega põrandat pühkima hakkas. Nägin poes Laurit ka, kes mulle nädalavahetusel lubas, et ütleb koolis "tsau", aga nüüd ta ainult naeratas, pärast teda uuesti nägin, siis ütlesin ise "tsau" talle. Taavit ka nägin, mille peale ta mulle ütles: "Näed ka mind üle pika aja koolis."
Sõime all ja läksime üles, kus Karla Justin Bieberi jõulumuusikat kuulas. Terve vahetund oligi mega lauljate teema: Justin Bieber, Mariah Carey, Rebecca Black jne. Ma olen Kristjaniga nõus, et Justin Bieber laulab tegelikult hästi, aga tema isiku ümber on lihtsalt nii palju skandaaale, miks enamik teda ja tema laule vihkab.
Tänagi ei saanud ikka sellest sünnipäevade teemast üle, kuigi ma ei saa ikka aru, mis klassi ühtsusest me räägime, kui kõik omavahel läbigi ei saa. Mul on väga suur mõte ikka sinna end ja teisi vihastama minna, ma arvan.
Klienditeeninduse tunnis kuulasime Justin Beieberit ja hiljem kõiki muid jõululaule ning lõpuks "Fast and Furiouse" soundtracke. Õpetajal oli sünnipäev, mille tõttu teda ennast tunnis kohal polnud. Jagas meile algul Vana-Tallinna komme, mida me ükskord kursusejuhatajalt lohutuseks saime, kui ta meiega rebaste ristimisele unustas tulla ja järgmisel hommikul Kristjanil nii halb olla oli, et ta neid komme nähagi ei tahtnud. Mõnitasingi teda täna, et nüüd saab ta ka lõpuks neid komme süüa. Lisaks sain teada veel midagi, mis teda närvi ajab - jõululaul "aisakell", kust ta perekonnanimi mitu korda läbi käib. Paningi selle loo mängima, aga kuna see on üsna kaasahaarav, siis tiksusid kõik kaasa. Ainult Annakas tegi rühmatööd, mille õpetaja meil valmis palus teha selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb. Kuna Annakas alati puudunud on, kui mingit rühmatööd tehtud on, siis käskisimegi tal täna teha ja mina pidin seda üksi klassi ees esitama, mis siis, et ma midagi aru ei saanud, nii et Annakas ainult mölises.
Saime varem tunni lõpust ära, Annakas läks koju, mina, Karla ja Krissu jäime veel koolimajja, kuna väljas oli külm. Mikk oli ka seal. Jäin temaga rääkima, kuna tal oli hommikul 1. tund vaba, nii et me ei saanudki rääkida nii, nagu meil esmaspäeva hommikuti tavaks on. Ta jagas mulle informatsiooni koolis toimuva kohta, kuna tema klassis käivad inimesed, kes on õpilasesinduses vms ning hiljem kandus jutt jälle VKLG mälestustesse. Seekord rääkisime psühholoogia tundidest ja matemaatikast. Ma täiega naersin seda, kuidas Jürka ükskord mata tunnis tahvli juures oli olnud ja midagi aru ei saanud, nii et Reismann talle ütles: "Tule tulema seal!" ja Jürkat üldse selle lausega kogu aeg mõnitati.
Läksime Krissuga jälle koos bussi peale ja sealt edasi kesklinna. Kristjan rääkis mulle kahest jõuluimest, mis võiksid täituda. Nende sisu jääb aga siinkohal saladuseks.
Kohtasin oma klaveri õpetajat, keda hommikul Rõuges bussi ootamas nägin, aga kui isa seda taipas, olime sealt juba nii möödunud, et tagasi minek oleks keerukaks osutunud, nii et mul olid süümekad, et me temast nii möödusime ega peale ei võtnud. Hommikul tekkinud probleem mu peas leidis keset päeva otseteed parima lahenduse, kui teda juhuslikult tänaval kohtasin, kõik ära seletasin ja temaga liitusin, et koos muusikakooli minna. Nii hea oli teda üle pika aja näha. Ta on üks tähtsamaid ja väärtuslikemaid inimesi mu elus, keda ma väga hindan, sellest ka see, et mul nii suured süümepiinad tekkisid, kui ta sinna bussijaama ootama olin sunnitud jätma.
Rääkisime pikalt, kuigi pidin talle tunnistama, et ma pole üldse aega saanud klaverit mängida, kuna ma unustan alati kas noodid koju või siis olen peale kooli Tamme või Kaarliga väljas olnud. Püüan end järgmisel aastal parandada!
Lahkusin sealt klassist naeratus suul. Tunnen alati, kuidas ma temaga kohtudes paremaks inimeseks muutun. Ma olin nii palju ja suurt headust täis. Ma isegi ei muretsenud selle pärast, et ma õigepea bussist maha jään, vaid läksin veel Chillinisse, et üks kana wrap osta ja lõpuks ikkagi jõudsin ka bussi peale. Hämmastav, mida ajaga kõik teha saab. Vahest on teda kuidagi nii palju käes, teinekord ei jõua sa ka kõigeväiksemate asjatoimetustega aja seatud piiridesse end mahutada. Heade inimestega juhtuvad head asjad, nii et mu hea õnn saadab mind kõikjal, nii ka siin.
Bussiga koju sõites ja muusikat kuulates tekkisid mul nii head mõtted. Kõht oli täis, hea oli olla, nii et jäin magama, kuigi tavaliselt ma ei maga bussis kunagi. Jõudsin juba undki näha. Mu praegune kõige suurem unistus on täringud, mis Kaarel mulle sünnipäevaks kingib. Nägin unes, kuidas need tahavaate peegli küljes ripuvad ja olin nii õnnelik, et neid seal läbi une nähes, vinnas see naeratuse mu näole. Ma arvan, et kui keegi kaasreisijatest mind üksi läbi une naermas oleks näinud, siis oleks ta mind ilmselt imelikult vaadanud, aga mu läheduses ei istunud õnneks kedagi. Ainult Kaarel, kellele ma sellest rääkisin, ütles, et ma ole hale.
Jõudsin Rõugesse, siis nägin üht autot, püüdsin meenutada, mis numbrimärk oli, aga ei meenunud. Püüdsin siis mõne sõbra numbrimärki meenutada, aga ka need ei meenunud. Ma tunnen tavaliselt küll numbrimärgi järgi autod ära, aga mul ei jää see kombinatsioon meelde. Ma ei näe numbreid, vaid ainult mingeid kindlaid mustreid, mida numbrid moodustavad ja see muster jääbki mul meelde.
Jõudsin koju ja jäin uuesti magama. 5 tundi järjest magasin, lõpuks ärkasin, rääkisin just Kaarliga, kui ema ütlema tuli, et keegi võõras poiss on ukse taga. Ma olin täiega unine ega osanud arvata, kes seal olla võiks. Kui ma ukse avasin seisis seal Joosep. Ma ei tea, mõtlesin, et see pole võimalik. Seisin, vaatasin teda, kuni siis kallistama läksin ja selles veendusin, et see päriselt nii on. Ma ei uskunud, et see tema on ja ta nii kiiresti tagasi jõudis, kuigi see on väga halb asi, millepärast ta nii kiiresti tagasi tuli, on mul ikkagi tema varajase saabumise üle täiega hea meel.
Alles ta läks ja nüüd juba tagasi. Ta oskab alati mind nii ootamatult üllatada. Tema ongi mu suurim jõuluime. Sellel õhtul ei jõudnudki see mulle päriselt kohale, alles hommikul tajusin ja muutusin aina rõõmsamaks. Kui ma teda nüüd veelkorra peaks nägema, siis kallistan ta päriselt pooleks, nagu ma ühes oma blogis lubasin.
Ma olin terve õhtu veel mega vaimustuses, kuigi Kaarel käskis mul rahuneda ja ruttu blogi valmis kirjutada. Ma ei jõudnud enam ära seletada. Algul kirjutasingi blogi, siis rääkisin Etsiga, kes mu suurima sünnipäevasoovi ja ammuse unistuse lubas täita. Ilmselt paljud teavad seda või no ma olen sellest palju rääkinud, kuidas ma tahaks, et keegi viskaks mulle sefiititordi näkku, sest see oleks nii NÄMMM, aga keegi pole varem mu soovi täitnud, nii et nüüd see siis loodetavasti täitub - 25. detsember, kell 00.00.
Vend ka tuli oma jutuga, et tahab kellelegi kaisukaru jõuludeks kinkida. Lubasin talle kuskilt sebida selle, nii et mingipäev lähen mänguasjapoode vallutama, hahaa.
Ella: "Tead, mis su lemmikkoht Tallinnas oleks?"
Mina: "Noh?"
Ella: "Solaris!"
Mina: "Miks?"
Ella: "Sest seal on nii palju kuulsusi", milles ta muidugi ei eksi, sest kuulsustest olen ma alati vaimustatud olnud. Viimati Tallinnas käisin, siis nägin ka seal igast ägedaid inimesi. Päris tihti võib Solarise läheduses Rasmus Kaljujärve kohata. Tahan Tallinnasse jubaa!
Kapp ka seletas, kuidas ta mu blogi luges ja ütles, et kui keegi koolis möliseb siis: "Ütle talle KÕIK JUTUD ja asi korras!"
Lõpuks tuli Joosep ka veel msni, kuigi ma olin kindel, et ta on väsinud ja ei tule. Tahtsin talle juba vahepeal sõnumi saata ja öelda, et ma lihtsalt ei usu seda, aga sain nüüd talle msnis kõik ära öeldud. Üli happy ending on. Igatsesin teda ja seda, kuidas ta mulle iga asja peale alati TOTU ütleb, mida ta mulle täna ainult korrutaski.
Ühesõnaga üks elu parim esmaspäev. See pole lihtsalt võimalik kirjeldada, kui palju head üks inimene oma olemasoluga tuua võib.