Mina: "Aega on" ja magasin edasi, kuna arvuti tund mind kooli minekuks eriti ei ahvatle. Samas pole ju ühe tunni pärast väga mõtet minnagi, aga kuna päris tihti kukkub nii välja, et jõuan neljapäeviti ainult ühte tundi, siis toimisin täna samamoodi, tahtsin Krissu ja Karlaga ka veel segast panna, kuna nädala lõpuks hakkab katus eriti intensiivselt sõitma, vähemalt "meie nelja" puhul on see tavaliselt nii.
Maast lõpuks lahti sain, siis nägin juba Kaarli msnis kirjutatud teksti: "TERE HOMMIKUST!" ning kuulsin lugu sellest, kuidas ma talle eile kirjutasin, aga ta ei vastanud mulle. Kaarel: "Ma tean, äge ju. Ma tahtsin nii magama ära minna, et ma ei viitsinud."
Iga päevaga avastan üha rohkem, kui tostunud Kaarel on. Tegelt Joosep avastas seda juba 2 kuud tagasi, aga nüüd veendusin selles ise ka. Kaarel, sa täiega TOTU!
Tõestuseks veel see, mida ta üleeile mulle msnis seletas: "Ma lähen hakkan hommikuks padjakat sättima" seletas siis veel igast teksti ja ütles lõpuks: "Kuule dvj, ma lähen panen padja pähe siis." See kõik tähendas seda, et ta magab endale jälle sellise padjaka pähe, mis tal veel poole järgmise päevani näos kinni on.
Kui ma nüüd ausalt räägin, siis mu eilne peast läbi käinud ARK-is tekkinud mõte, et jätkan oma segast panekuid, hakkas vaikselt vilja kandma. Kooli minekuga läks jälle nii kiireks, et ma lausa tuiskasin sinna. Läksin sealt tagant maanteed mööda, kus jälle mingid nõmedad suured autod ette jäid, kellest tavaliselt võimatu mööda on sõita, kuna tee on nii käänuline, aga täna neist ilma mingi vaevata mööda lendasin.
Väimelasse hakkasin jõudma, siis mingi bemm sõitis mu taga. Hakkasin täiega naerma, kui see bemmivend minuga samastuda üritas ja end samamoodi kõrvalukse käetoele toetas, kui mu kõrvalpeeglist märkas, et ma samamoodi rooli taga asetusin.
Jõudsin kooli ja jälle ma ei teadnud, kus klassis tundub toimub, kuna unustasin tunniplaanist vaadata. Ma oleks ilmselt 3. korrusele läinud, aga kohtasin trepil juba Krissut, kellega koos suundusime üles neljandale. Tal oli juba selline nägu peas, et arvuti tunnis sai nalja, aga ta ei saanud mulle rääkida, nii et pidin selleks tundide lõppu ootama.
Ainuke, ühtlasi viimane tund, kuhu ma jõudsin, oli turismimajandus. See oli ka selle aine viimane tund, nii et toodi jälle tagasiside lehed, mida täitma pidi ja kuna täna algas jõulukuu, siis jagas õpetaja meile piparkooke ja mandariini. Seoses jõulukuu algusega on täna ka Tauri ja Katjenka sünnipäev. Palju õnne teile!
Ets küsis mu käest täna: "Täna Rõuges pidu v?"
Mina: "Mis pidu? A Katat mõtled v? Ei tea, vastasmaja akendes."
Õpetaja rääkiski, et meil on viimane tund ja ütles naljatades: "Teeme peo nüüd või?" ning vihjas Kristjani limonaadi pudelile, kui väiksele napsile. Kristjan: "See on päälekas!"
Üldse mingi rebimine käis, kuni oma töid esitlema pidi hakkama. Mul, Annakal ja Krissul oli esitlemata veel. Annakat polnud koolis, mul polnud ikka veel tehtud ja Kristjan ei saanud esitleda, kuna ta mälupulk keeldus koostööst. Õpetaja palus seepeale tal mingi asja netist lahti võtta ja selle põhjal rääkida. Pidin ka oma sõna sekka ütlema ja lubasime Kristjaniga talle e-maili peale oma tööd saata.
Hiljem rääkis Kristjan õpetajale veel mingist paketist, mis ta ise nn. välja mõtles vms ja oma sõpradega 13 ja reede sinna ka läheb. Õpetaja: "13 ja reede - see on hea laul!" Sama laulu kuulas ka Tauri täna oma sünnipäeva puhul, kuigi see oleks vist viimane laul, mida oma sünnipäeval kuulata, aga Tauri puhul on see õigustatud, kuna ta pidi oma sünnipäeva kahjuks haigena kodus veetma.
Mõtlesingi alguses, et turismimajandusse on ka mõttetu minna, kui pole tööd, mida esitleda, aga õnneks oli õpetaja viimaseks tunniks rühmatöö planeerinud - turismipuu joonistamine. Ilmselgelt olin ma poistega jälle ühes rühmas. Kohe kui neile teatasin, et nende rühma tulen, hakkas Kristjan naerma ja käskis mul kirjutama hakata, kuna eile kirjutas tema oma varesjalgu, mida hiljem Karla üksinda klassi ees esitas, nii et mina kogu vaevast puhtalt pääsesin. Nõustusin täna kirjutama, aga mõtlesid ja esitlesid ikka ja jälle nemad kahekesi.
Alguses ei osanud kuskilt alustada. Õpikus oli küll näide ees, aga ei teadnud, kas enne kirjutada või joonistada. Otsustasime kirjutamise kasuks ning õpetaja abiga sai algus tehtud. Sealt edasi saime juba ise enamvähem tervikliku turismipuu valmis. Alles kõige lõpuks joonistasin puu juured ja tüve, millele Karla mullid ehk lehed joonistas.
Mul läks põhirõhk jälle naermisele ja sõnumite trükkimisele. Pean vist nüüd oma väite ümber lükkama, sellest kuidas ma peaaegu kellegagi sõnumeid ei saada, nagu paljudele mulje jääb, kui parasjagu mingit head lauset või muud värki telefoni trükin. Viimasel ajal suht mitmega igast ägedaid sõnumeid vahetanud, aga täna oli põhiline Annakas, kes meid kolme oma sõnumitega naerma ajas. Sel ajal, kui meie tunnis rühmatööd tegime, istus ta Tartus ja sõi pizzat ning teatas mulle, kuidas ta üldse ei viitsi koolis käia. Mina: "Ole vait! Esmaspäeval oled platsis!"
Annakas: "Jah, emme!"
Karla arvas, et Annakas on laksu all, et ta nii lolli juttu ajab ja Krissu lihtsalt kogu aeg naeris, kui miskit uut mu telefoni saabus. Annakas: "Mida see Krissu viimasel ajal nii palju naerab? Kohe näha, et tunnete minust puudust."
Mina: "Jõulude ajal võib", tsiteerides sellega Karlat, kes seda mu lause peale: "Vahest tahad", ütles. Jälle seletati igasuguseid väljendeid, mis mind täiega naerma ajasid. Pidime turismipuu kõrvale kastekannu joonistama, aga kuna keegi ei osanud seda teha, siis käskis Krissul mul vihmapiisa joonistada, ise seletas: "Las kallab" ning hakkasid Karlaga mõlemad naerma, kuna minu joonistatud vihmapiisk nägi välja nagu kõrvits või Karlale meenutas see üldse sibulat.
Karla: "Ütle Anne-Maile, et me naerame nagu herned põrandal maas juba, vahetunnis tõmbasime suitsupaviljonis kanepit."
Annakas: "Issand kui ullid ja mitte õelad te ilma minuta ikka olete!"
Meie naermise tegelikuks põhjuseks oli hoopis marker, mille lõhn kõigil kolmel täiega ära kaiffis,
nii et me olime lõpuks mega laksu all juba. Ma vahepeal ainult nuusutasingi seda. Kristjan: "Need on need neljapäevad."Mina: "Tavaliselt sõidab reedel katus ära."
Kristjan: "Reedel pole kooli, aga nädalalõpp ikkagi."
Karla ja Kristjan esitasid esimesena meie rühmatööd. Ma kogu aja pildistasin neid, Kristjan viskas mulle vahepeal näppe, aga õpetaja ei saanud midagi aru, kuna ta oli seljaga minu poole. Hiljem, kui teine rühm oma tööd esitlema läks ja Kristjan oma naabriga äritegemisest parasjagu mulle rääkis, siis haakus õpetaja ja Kristjani juttu eriti hästi. Kristjan: "Küsisin 5€!"
Õpetaja: "Võiks rohkem!" Kristjan hakkas naerma ja kordas mulle õpetaja öeldud lauset.
Rele ja Marilin ka naersid tahvli ees juba. Kristjan: "Mis teile nalja teeb kogu aeg?"
Mina: "Ise ka naersid enne!"
Kristjan: "Mis siis?"
Tunni lõpuks soovis õpetaja meile ilusat jõuluaega ning olidki tunnid läbi. Läksime Krissuga linna, sain kõhutäie naerda, kui ta mulle kogu loo ära rääkis, mida ta ennist rääkida ei saanud.
Käisin fotosalongis ja sain lõpupeo videode asja lõpuks liikuma. Kogu arvuks sain küll algselt 22 inimest, aga ümardasin ja ütlesin 25, sest raudselt on neid, kes seda videot tahavad, aga nad pole facebookis toimuvaga eriti kursis. Mulle öeldi, et 25 inimese pärast on mõtet see video valmis teha ning lubati see töö ette võtta. Mul täiega hea meel, et sain lõpuks jälle oma tahtmise.
Nägin veel Eglet - sain talle särada jälle, kä
isin isa tööjuurest läbi ja siis koju magama. Pärast ärkasin, siis oli juba pime ja mul tekkis mega jõulutunne, tuju oli ka nii laes veel, kui võimalik. Hakkasin blogi kirjutama, kuigi Mariaga rääkides ja kuuldes, et kõik täna Võrru tulevad, tekkis mul plaan linna minna, mida ei saanud ma aga enne teha, kui blogi lõplikult valmis sai. Jutt nii haigelt jooksis, et ma oleks jäänudki kirjutama. Hiljem koju jõudsin, siis muidugi jätkasin kirjutamist ehk siis alustasin seda blogi. Mõtlesingi, et alustan, aga jäin eneselegi märkamatult nii kirjutama, et lõpuks oli pool blogi juba valmis.Rääkisin täna Ülikonna Tauriga, kellel täna sünnipäev on. Polnud ammu enam nii pikalt msnis rääkinud. Tal on endiselt meeles see võlg, mis sisaldab minu ja tema ühist fotosessiooni, kui tal on seljas ülikond, mida ta kogu selle aasta kohustatud kandma on.
Muidu sai ka segast pandud, samas muidugi ka asjalikku juttu aetud. Ta loeb ka mu blogi, mille üle mul ainult hea meel on.
8 ajal läksin linna, võtsin Maria ja Priidu peale. Esimesed sõnad, mis Priit mulle ütles olid: "Biku, sa oled äge!" Maria ja Priit on üldse ägedad, eriti siis kui nad kaklevad või vaidlevad. Me ei suutnud ära otsutada, kuhu minna, lõpuks läksime Roosikale ning siis Rimi juurde, kus olid Karl, Tamm ja Tauri. Olime juba ennist Maksimarketi juures olnud, aga selle asemel, et nemad sinna tuleks, pidime meie Rimi juurde minema, et siis koos Maksimarketisse minna. Karl hakkas ära sõitma, läks sinna Rimi kõrvale ümber keerama ja ilmus meile kõigile märkamatult just sel hetkel mu selja
taha, kui ma parklast välja hakkasin tagurdama, nii et me autode tagumised osad puutusid omavahel kokku. Mul esimene reaktsioon: "Ouuu shiiit", kuna ma ei märganud, et see Karl oli. Mõtlesin, et mingi võõras, siis oleks asi hullem olnud, aga kuna see oli kõigest Karl, siis järgnesin talle Maksimarketi juurde. Mõtlesin, et saan nüüd ta käest sõimata, aga ta naeris seal ja küsis, et kuidas ma ei näinud, et ta tuli. Ma ausalt ei tea, kust ta väljas ilmus. Ühel hetkel hakkan tagurdama - kedagi pole, teisel hetkel on ta autoga mu taga.Palusin vabandust ja läksin poodi. Algul tundus, et autodel on kriimud, aga hiljem, kui ma tolmu oma autolt maha pühkisin, polnud seal midagi, tolmu peal lihtsalt tundub. Ma arvan, et Karli autoga on sama lugu.
Igatahes, sorri Karl! Ma ei tea miks meievaheline suhtlemine alati nii lõppeb ja juhuse või tähelepanematuse ajendil sellised sündmused just meiega juhtuvad. Samas muidugi, kui seda asja teisest küljest vaadata, siis riivasin ma tühja kohta, kuna Ford pole ka ju auto ja järelikult ei jäänud mulle mitte midagi ette või ku egoistlikult mõelda, siis meenusid mulle kohe Kristjani sõnad, kuidas lubadest väga kerge ilma on jääda. Ühesõnaga Kristjan sõnus ära selle või polnud mu hea õnn täna lihtsalt käepärast.
Lootsin, et tuleb veel ka kolmas kord tänase päeva jooksul, kuna päeval suutsid kaks autot mu külgboxiga nii kinni parkida, et roolivõimuta oli suht keeruline kahe auto vahelt end välja saada, nii et puudutasin õrnalt kärukonksuga tagumise auto numbrimärki, ups. Joosep lööks mu arvatavasti maha, kui ta kunagi seda kõike siit loeb ja Kaarel annab oma halva õnnega mulle juba eeskuju, sest ta läks valgete poolele üle.
Edasi Vabakale. Keili ja Keijo olid ka seal. Jäingi nendega rääkima. Mul oli mingi üli hea tuju, jõin Monsterit ka veel, siis tabas mind veel jututuju ka, nagu eelmisel laupäeval. Rääkisin neid surnuks ja naersin Keilit, kuna tal alati näost näha, kui ta joonud on, kuigi ta väitis mulle vastupidist.
Pärast Karl ja teised tulid, siis üritasin Karliga rääkida, aga ta ainult mölises. Mitte nii väga auto pärast, vaid kõige muu pärast, mille üle me msnis vaielnud oleme jne. Ma ei saa üldse aru, mida ta räägib, ei tahagi võib-olla aru saada, aga jõulud on ja võiks ükskordki rahulikult olla ja omavahel normaalselt suhelda, aga tundub, et nüüd jõulude ajal võtavad sündmused just ootamatult järsu pöörde ja hakkavad eriti suurel kiirusel pöörlema.
Tahan lihtsalt, et kõik ja kõigil oleks hästi. Mul endal ongi, aga tahaks, et oleks veel rohkem. Ei viitsi kellegagi kogu aeg vaielda või möliseda. Kui seda nii raske mõista on, siis ma ei tea. Ma olen kõik endast oleneva öelnud.
Mariaga on ka nii hea rääkida. Täna ka kogu aeg rääkisime, nii kui poisid autost välja läksid. Ta praegu vist üks vähestest sõbrannadest, kelle oma emotsioonidega üle saan valada, sest kahjuks või õnneks ei usalda enam oma paljusid teisi "sõbrannakesi".
Üle pika aja oli jälle üks hea õhtu nende kõigiga, kuigi ükski hea asi ei mööda ilma accidentideta. Nii lihtsalt on, aga noo tuju oli sellegi poolest täiega laes. Nii palju sai kõike räägitud ja naerdud. Priiduga sai ka mingit väga tarka ja asjalikku juttu aetud punapeadest, unenägudest ja kõigest muust huvitavast. Ma igatsen tegelt Hannest ja temaga vestlusi, samuti ka Kristit, keda ma nii kaua näinud pole. Tulge Võrru juba!
Tauri kolis mingi aeg mu autosse. Ta oli ka väga energiline. Chillis mu vihmavarjuga autos, tegi selle lahti, pani algul peakohale ning tiksus muusika rütmis kaasa, aga pärast leidis vihmavarjule teise otstarbe - pani selle esi- ja tagumiste istmete vahele, tagamaks tagumiste privaatsuse, nagu limusiinis.
Laulsime jälle. Mulle ja Mariale meeldib Justamendi "Tamula vanake". Star FM-st tuli üldse elu head muusikat.
Nägin Selveri juures Kappi, kes seal jookidega väljus. Mina: "Hakkad jooma?"
Kapp: "Ma ei tea, millest sa räägid!"
Ennist Keijoga rääkides täheldasin, kui sarnased nad on - jutt on mõlemal jumala sama.
Rääkisime parasjagu Tammest, kui ta järsku mu esiklaasil lebas. Seoses Tammega meenub mul veel unenägu, mida päeval magades nägin - Tamm käis mingil põhjusel koolis valge ülikonnaga, mille pintsaku all oli
heleroheline triiksärk ja valge lips. Ta nägi nii soliidne välja, et olin ta muutusest rabatud, aga kahjuks jah ei suuda ma meenutada, mis põhjusel ta ülikonda kandis.Tamm tegi ukse lahti. Tahtsin talle öelda, et lähen Mariat ja Priitu koju viima, aga ütlesin peaaegu Mariat ja Tamme, kuna minu puhul on need kaks lahutamatut sõnapaari.
Kõik teised läksid ka koju ära. Tauri tuli täna koos minuga. Naersime põhimõtteliselt kogu tee, kuna iga kurvi peal oli nii haige taara kolin, mis selle õhtu jooksul mu autosse tekkinud oli.
Jõudnud koju, oli endiselt elu energia, hea tuju ja meeleolu. Thank you, friends!
Siis muidugi Kiva ja ta naljad. Ma olin suht hämmingus, kui facebookis nägin, et tal täna sünnipäev on, kuigi mu sisetunne ütles, et ta sünnipäev on mingil kahekohalisel kuupäeval ja kindlasti mitte talvel, aga millegi pärast lähtusin hetkeemotsioonist - SÜNNIPÄEV ja soovisin talle õnne. Alles siis, kui ta blogi lugesin, taipasin, mis toimub. Taavi oli sama nalja facebookis korraldanud, aga 2. mai teda kividega loopimist on raske unustada.
Rääkisime Mallaga jälle suht pikalt. Seoses meie teatrisse minekuga on tal kõik juba planeeritud, alustades etendustest, lõpetades riietega. Ostis endale riidedki selle tarbeks juba ära, kuigi ta ise on veel Taanis ja teatrisse lähme me alles järgmisel aastal. Ta on ka üks täiega totu vahepeal, aga mulle see plaan täiega meeldib. Tahan juba minna!
Olin kella 4ni üleval, ei tahtnud üldse magama minna ega loobuda sellest heast jõulumeeleolust ja tujust, mis mind kogu õhtu valdas, veelenam, kui reedel kooli ka ei pidanud minema, sest meil on kuni jõuludeni kõik reeded vabad. :)
No comments:
Post a Comment