Best of me // Mis parim sõber sa oled?

Peale mu sünnipäeva on jälle nii palju head olnud, eelkõige head räägitud. Mu totust sõbbud on nii nunnud kogu aeg. Eile ka mõlemad helistasid ja rääkisid elu nunnult. Peale mu sünnipäeva on üldse me suhtlemine kuidagi väga nunnuks muutunud. Hoiavad täiega mind. Ka olen ma avastanud endas veelgi intensiivsema mõttetelugemise ja oma bf-i kohalolu tajumise vms.
26nda pärastlõunal jõudsin ka lõpuks koju. Vastupidiselt mõnele polnud mul üldse halb olla ja selle ajaga, kui ma end välja magasin, jõudsid nii mõnedki end uuesti segi tõmmata. Avastasin, et mul sellega sama lugu, nagu kõikide muude asjadegagi, et alles palju hiljem jõuab kohale, nii et kui ma õhtul üles ärkasin, siis värisesin ega suutnud kuidagi ära olla.
Kogu aeg oleme msnis mingeid konvekaid kolme- või neljakesi teinud, meenutamaks koos mu sünnipäeva või tehes plaane aastavahetuseks. Läks aega, enne kui suutsin mingi seisukoha oma sünnipäeva kohta üldse võtta ja teiste abiga blogi materjali kokku panna ning selle valmis kirjutada. Peale sünnipäeva ei tajunud üldse midagi. Joosep räägib mulle: "See õhtu oli mega tore."
Mina: "Mis õhtu?"
Joosep: "Oeh, Biku, sulle üldse ei jõua kohale? Sinu õhtu, sinu päev."
Mina: "Täna ka õhtu, ei jõua jah vist." - Ma pilvedes kogu aeg, nagu Jaanus ütleb: "Sulle küll kunagi midagi kohale ei jõua", aga mulle hakkab vaikselt see juba meeldima.
Vaatasin pilte ja mõtlesin, et kuna see kõik toimuda jõudis. Neid pilte oli alguses mingi 1048, aga osad olid udused ja osasid ei või teatud põhjustel üles panna, nii et kättesaadavuses on neid alla 800 + veel mõned Kädi pildid.
Jooke jäi ka nii palju järgi, et sõbbud tahtsid järgmisel päeval uue peo teha, aga siis oli Jürgeni sünnipäev, mille lõpetas taaskord kaduma läinud elekter, mis enam tagasi ei tulnudki, nii et kell 12 oli sünnipäev põhimõtteliselt läbi, vähemalt minu jaoks, kuna ma olin kaine. Teised olid end selleks ajaks üsna segi juba jõudnud tõmmata ja laaberdasid pimedas ringi, kuni omanik küünlad tõi.
Jõudsin hilinemisega sinna, viskasin eilsest harjumusest saapad nurka ja läksin üles ning siis tabas mind see ääretu tühjus - mu sünnipäev on läbi, kõik on nii teistmoodi ja mõttetu. Jürgeni ja Joosepi sünnipäev oli tore, aga need ruumid ja kõik tekitasid kuidagi nii tühja tunde. Mu sünnipäeval oli terve maja täis mu kallid sõpru, kõik oli nii tore, see oli minu päev ja ühtäkki oli kõik otsas. Aga see-eest rääkisime peaaegu kogu Jürgeni ja Joosepi sünnipäeva aja minu sünnipäevast. Polnud terve päev reaalselt kellegagi rääkinud ja kuna mu hilinemise põhjuseks oli Sven, kes täitis mu suurima soovi ja ilmus msni sellisel kujul, nagu ma seda kaua oodanud olin, siis võisin peale seda lihtsalt lakkamatult jutustada ja olen siiani sellel plaplaa lainel, kui olete tähele pannud. See on kirjeldamatu, mida Sveni sõnad minuga teha võivad. Öeldakse, et perfektseid inimesi pole olemas, aga minu arvates on ja tema on üks neist, nii ka mu parim sõber - ükskõik, mida nad ka ei teeks või ütleks, siis võtan ma neid täpselt sellistena, nagu nad on.
Mul on hea meel tõdeda, et Sven tagasi on, kuigi olin peaaegu kindel, et me enam kunagi nii ei räägi, nagu me seda varem harjunud olime, kuigi südames lootsin seda kogu aeg, et ühel ilusal päeval muutub kõik tagasi endiseks. Sven: "Mõtisklesin selle peale, mida sina oled minu heaks teinud ja tulin järeldusele, et sina panid minu sisse väga palju head, aga mina olin selle ära unustanud. Uued inimesed ja huvid, ma nagu liikusin edasi, aga ütlen kohe, et sinutaolist inimest pole ma enam kohanud. Nii tõidki mälestused mind sinu juurde tagasi."
Tunnen, et Sveniga rääkides suudan teistmoodi mõelda, näha asju paremini ja püsida sellel teel, kus ma peaksin tegelikult kõndima. Ta on mingil määral nagu mu teejuht, kes on muutnud mu mõttemaailma. Nüüd olen päriselt õnnelik ja võin rahulikult selle aasta lõppenuks kuulutada. Juba peale mu sünnipäeva oli hinges täielik rahu. Olin lihtsalt Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval ja rääkisin ning tundsin seejuures täielikku rahulolu. Leidsin korraga endale jutukaaslased - kõigepealt Karl, kellega me mu sünnipäeva meenutasime ja kes mu vägitegudest juba kõigile rääkida oli jõudnud. Nagu Joosep ja Kaarel selle kohta ütlesid: "Sa lihtsalt meie kung-fu äss. Lähme linna peale karvaseid peksma" ning meenutasime Roobeni värk. Joosep: "Ma läksin Kaarlile ette."
Kaarel: "Ma just mõtlesin löömise peale ja oleks kohe golfikepi järgi jooksnud."
Joosep: "Ma oleks plastik kahvli võtnud ja Biku, nagu tavaliselt oleks nad surnuks naernud."
Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval oli ka mu sugulane Kaidi, tänu kellele avastasin ma taaskord, kui väike maailm on ning sain teada, kuidas kõik nad: Sven, Kaarel, Kristi ja Kaidi käisid kunagi ühes klassis.
Tutvustasin Kaidile inimesi, mille peale Tauri sinna tuli ja küsis, et mida ma talle seletan ning tutvustas siis ennast: "Tere, mina oled joodik!"
Mina: "Tauri, sa pole joodik!"
Tauri: "Mina olen joodik!"
Mina: "Ma kirjutan blogisse selle!"
Tauri: "Ei, ära kirjuta. Ma olen tegelikult Tauri!"
Kui jutud end ammendatud said, vajusin jälle sinna maailma, kus ma enam midagi ei tajunud, nii et ainult mina ja mu mõtted, nii et kui elekter ka ära läks, siis jäin vahepeal peaaegu magama. Ma ei suutnud nendega seal olla. Tahaks kogu aeg ainult Joosepi, Kaarli või Martiniga olla, kellega eelmisel hommikul nii palju nalja sai. Kõik on nii tühi ilma nendeta. See mõte ongi tegelikult viimasel ajal kõige rohkem kurbust tekitanud, kuna vaid loetud päevad on selleni, kui Joosep ära läheb. Isegi 2 nädalat, mil ta Norras oli, tundus terve igavikuna, aga nüüd ta läheb põhimõtteliselt terveks aastaks..
Enne elektri kadumist Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval suutsid nad CD-mängijal kaitsmed läbi lasta, nii et ma juba naersin, et nad saavad hommikul tädi käest jälle sõimata, aga kuna too ei kontrollinud, siis ei tea ta ilmselt siiani, et see katki on. Innu ja Allan proovisid küll umbe targalt seda korda teha, aga ei õnnestunud. Kristi: "Allan, sa oled elektrik v?"
Allan: "Nii üht üht kui ka teist."
Joosep oli ka lõpuks mega segi. Alguses uisutas sokkide peal mööda põrandat, mis mu sünnipäevast ikka veel kleepus ja kujutas ette, kuidas ta hokit mängib, tuli siis järgmise ringiga ja kallistas kõik inimesed läbi ning askeldas köögis ringi. Kõik täiega naersid, samas oli see nii nunnu.
Elekter oli juba tükkaega ära olnud, kui Joosep alles taipas ning siis ütles: "Kus üldse elekter on?"
Keegi: "Seal üleval toas!"
Mõtlesin kogu aeg, et tahaks midagi ägedat teha ja kui ma nägin, kuidas Tauri trepist alla lasi, siis võtsin voodist madratsi ja lasin sellega alla, mille peale pärast teisedki liitusid. Andsin Ellale padja, et ta peaga vastu seina ei sõidaks, aga ikka käis mingi kolks ja Ella oli all šokis. Mõnele ei meeldinud mu mõte, aga nalja sai.
Pärast rääkisime üleval veel Karli ja Lauraga. Laura kinnitas nii veenvalt, et ta teab, kuidas ma käin kesklinnas 12ndas praegu, kuna ma olen neist aasta noorem. Ma täiega naersin ja läksin ta jutuga kaasa, kuna mulle pakub see ainult rõõmu, kui keegi arvab, et ma olen noorem, kui tegelikult. 3 aastat käisime üksteise paralleelis, aga ta ikka ei tajunud, nii et Karl ütles talle: "Laura, mul on häbi sinu pärast!"
Helistasin mingi aeg vennale ja kuuldes, et kodus on elekter, tegin sealt minekut ja jätkasin sõbbudega msnis seletamist, kuigi ma täiega mossasin, nii et Joosep hakkas nunnut juttu mulle jälle rääkima: "Ma ei jäta kunagi sind, sa mu parim sõber. Me kõik oleme - mina, Kaarel, kindlasti teised ka - Malla ja Jaanus ja Kalle ja Kapp jne. Sul nii palju häid inimesi. Mina ei oleks nii kurb. Sa sümboliseeridki oma toredusega, see oledki sina - hea naljakas, kõigeparem."
Mina: "Pead nii nunnu olema v?"
Joosep: "Sorri no, sa mu parim sõber. Kui sina kurb, siis on kõik kurb. Sina rõõmus - päike paistab jne."
Lubasin end aastavahetuseks kokku võtta, mille peale Kaarel ütles: "See oleks nii tore, siis saame aastavahetusel totud olla jälle."
Mina: "Appi, kui totu sa võid olla ikka."
Joosep: "Sa oled Biku, sa meist kõige targem ja kõige mõistlikemate lahendustega. Me kõik usume sinusse. Vaata, kui palju sul sünnipäeval rahvast oli. Igaüks neist astuks sinu eest välja ja usub sinusse ükskõik, mida sa ka ei teeks."
Ja Joosepiga oleme me nagu täiega soulmate'd vms, sest ta nagu tunnetab ära selle, kui midagi on või saab aru, milles asi vms ja kui tema on kurb, siis olen ma ka ning vastupidi. Ükspäev ta helistas. Oli mega kurva häälega. Mina: "Ära ole kurb!"
Joosep: "Ma mõtlen sinule, siis läheb tuju paremaks."
Mina: "Nunnu oled."
Joosep: "Oled, oled, ära muretse!"
Või siis see, kuidas ta ükskord täispeaga meile msnis rääkis: "Vahepeal ma mega mõtteis, et me mõtetelugemised kalduvad liiale juba, sest sa nagu tead kõike ette ja nagu kahtlane, sa elad mu peas vist."
Mina: "Elangi. Sellepärast ma ei saagi ilma sinuta, kui sa ära lähed. Mu mõtted ja võimed ei küündi nii kaugele. Mul pole kuskil elada enam, olen kodutu."
Ükspäev Malla helistas mulle. Ma polnud veel vastugi võtnud, kui peast käis läbi juba mõte, et Joosep on koos temaga ja nad kutsuvad mind kohe välja. Malla käskis ukse peale minna. Tahtis vist umbe üllatust teha, kuna Joosep oli ukse taga, aga tegin ukse lahti ja ütlesin talle: "Ma tean, ta on siin!" ja seal ta oligi. Kutsusin nad enda poole. Malla polnud aastaid enam siin käinud ja Joosep oli lihtsalt šokis sellest, kui KIRJUU tuba mul on. Vaatasid pilte ja siis Malla küsis, et keda ma neist kuulsustest oma tuppa praegu kõige rohkem tahaksin, aga ütlesin neile, et kui olete teie, siis mul pole rohkem kedagi teist vaja, kuigi kui ma pärast magama hakkasin jääma, siis leidsin vastuse - Seann William Scott (Stifler). Malla, said nüüd oma vastuse.
Aga tore õhtuke oli. Mul oli täiega hea meel, et nad külla mulle tulid, kuigi Malla hakkas jälle oma jutuga pihta: "Mis parim sõber sa oled?" - See on põhiline tal, kui Joosep jälle midagi ei tea. Eelkõige käis see selle kohta, et ta pole minu juures varem käinud. Pärast, kui me Mallaga mu lemmiknäitlejast rääkisime, siis kordasime sama lauset Joosepile samaaegselt.
Enne seda käis Krissu ka siin. Ta polnud ka väga kaua mu juures käinud ja üldse keegi ei jõua ära pärida, et miks mul voodi keset tuba on või siis vaadata neid tohutul hulgal pilte mu seinal jne. Pärast viisin Krissu Nurssi, käisin Jossu juures ja sõitsin niisama ringi.
Peale mu sünnipäeva hakkasime kohe aastavahetuseks plaane tegema. Martin: "Mis aasta lõpus teete?"
Kaarel: "Märke varastama!"
Martin: "Ma saan rakette tasuta, või noh tuuri lasen."
Mina: "Irw, lollakas, sa rotid kogu aeg kuskilt midagi."
Martin: "Lifestyle."
Ma mitu päeva kõveras juba. Kogu aeg naeran nende juttu siin arvuti taga või noh, ma arvan, et me kõik naerame.
Joosep: "Aga mis uuel aastal?"
Kaarel: "Uuel aastal käime vana tuttavat rada!"
Martin ikka ei saanud tädi sussidest üle: "Aga tollel tädil olid ikka mega head sussid, ma kah sebin endale siukesed."
Pärast Martin ja Kaarel seletasid mu tükkideks jagamisest. Martin: "Mulle ka midagi - saabas, kinnas, müts."
Kaarel: "Palju tahad!"
Martin: "No vasak kinnas, siis rahul või siis katus."
Lõpuks nad otsustasid Kaarliga, et Martin saab mu vasaku soki ja Kaarel parema, aga kuna Martin tahtis mütsi, siis Kaarel sai mõlemad sokid ja ainult sel juhul, kui need on villased.
Joosep ja Kaarel on nii totud, et nad ajavad mind ükskord hauda veel oma jutuga. Kaarel: "Siis me joome peielauas end surnuks."
Joosep: "Biku, palun sind, et sa oleksid igavesti meiega."
Mina: "Ma olen alati teiega."
Kaarel: "Me oleme hetkel su läpaka sees."
Joosep: "Krt olete jaa."
Kaarel: "Ja teie minu omas."
Joosep: "Tulge välja, marss!"
Eile olime ka sõbbudega linnas. Alguses käisin Taaviga väljas, siis läksin Tauri poole, kuna kõik olid seal. Karl jäi wc-sse luku taha, mis oli kõige naljakam, kuna see pole esimene kord, kui ta Tauri pool kuhugi luku taha jääb või ta sinna lihtsalt pannakse. Ust ei võinud kõvasti kinni tõmmata, aga pärast, kui Karl uuesti wc-sse läks, siis ütlesin Tammele ja Priidule, et nad lükkaksid ukse hooga kinni, nii et Karl jäi uuesti wc-sse kinni.
Lisaks naermisele ma ainult rääkisin. Mul on endiselt see plaplaa laine, nii et Maria ka juba kõrvalt naeris, kui palju ma Karlile ja Taurile kõike seletada jõudsin.
10 ajal läksin linna tagasi, kuna Joosep ja Kaarel tulid linna. Jossu ja Kiva olid ka ja siis chillisime Kaarli bemmiga ringi, mis hetkel Joosepi käes on. Nägime Timot, Joosep peatus ta juures ja rääkis, kuni ma siis avastasin, et Härps ka seal autos istub ja hakkasin karjuma -VÄRDJASS, mille peale Kaarel mind maha üritas rahustada ja vait käskis olla.
Kappi nägin ka ja siis jutustasime ning meenutasime mu sünnipäeva ja siis mindi koju ära. Ma jäin veel linna. Tulin just Rossalt, kui vaatasin automaatselt vastutuleva auto numbrimärki ja see oli Joosep, kes Kaarli juurest tagasi oli tulnud. Pärast ta sõitis kaugel mu ees ja mu sisetunne ütles, et ta on mu ees, milles ma Rõuges veendusingi ja ma juba teadsin ette, et ta läheb Eesti ema parklasse, kus me veel päris pikalt seletasime ja plaate talle andsin jne.
Ja nii ongi jälle aasta läbi. Täna on aasta viimane päev. Kordumatu on iga möödalinud päev - oli tore, aga otsa sai. Tegelikult ma ei taha, et see aasta veel lõppeks ja ma loodan, et see aastavahetus tuleb kõikidest eelnevatest kõige parem.
See aasta on väga palju muutnud. Ma olen selle aastaga jõudnud teha asju, mida ma pole kogu oma varasema elu jooksul teha suutnud ja hetkel ongi vist viimane aeg tagasi vaadata. Aasta lõpp ongi see, mis paneb meid tagasi mõtlema ja meid nii rääkima. KÕIK! Siin blogis on kõik see hea, kes ja mis sõbrad mu jaoks on ning kes mina nende jaoks olen. Inimesi on tulnud ja on läinud ning on need, kes jäid. Aitääh teile selle suurepärase aasta eest mu sõbrad, tuttavad, klassikaaslased, õpetajad, vanemad jne.