Monday is drug

Kuna eile üldse und ei tulnud, siis jäime Hannesega rääkima, nii et kui ta mind hommikul vara msnis nägi, oli ta esimeseks küsimuseks: "Sa oled ikka üleval?" Kuigi nii vähe magada sai, siis vaatamata sellele oli hommikust saadik juba mingi ülim meeleolu. Muusika tegi muidugi oma töö, nii et kui ma "danza kuduro" saatel kooli jõudsin, siis oli tuju esmaspäeva hommikuks juba laes, nagu Hannes ütles: "Monday is your drug!"
Mikk oli jälle enne mind koolis ja naeris juba, kui nägi mind kaugelt tulemas. Vahetasime infot, mis tund tuleb, aga ma polnud jälle kursis, kuhu poole ma suunduma peaks ja Krissut polnud ka kuskil näha. Olingi hämmingus, et ennem teda jõudsin ja mõtlesin korraks, et mis mõttega ma tulin, kui teda ega Annnakat pole, aga lõpuks ta siiski tuli, vastupidiselt Annakale.
Mikk soovitas mul infokioskist vaadata, kus klassis tund on, aga ma ei osanud tolle asjaga seal midagi teha, naersin end segaseks, kuni Mikk ise tuli ja vaatas, kus mul tund tuleb, samal ajal, kui teised järjekorras seisid ja meie järel ootasid.
Esimene tund oli turismiturundus 4. korrusel. Sinna minek on nagu hommikuvõimeline. Pole harjunud enam treppidest üles-alla käima, nagu varem iga vahetund VKLG treppe sadakorda ühest majast teise tallatud sai.
Õpetaja esitas kohe tunni alguses küsimuse nädalavahetuse kohta ning palus rääkida kõigest uuest. Kristjan rääkis kõige rohkem, mis siis, et ta pooli asju ei mäleta. Pärast vahetunnis sai ka sellest ta klubis käigust veel päris pikalt räägitud.
Õpetaja rääkis tunni algul mingisugust pessimistlikku juttu, oma sõnul meid elu raskusest hirmutades. Oleks oma raamatu lugemise kõrvalt talle öelda tahtnud, et pole ühtigi rasket miskit siin, aga olin selleks liialt kinni raamatust loetavas tekstis. Enne seda muidugi tegelesin oma telefoniga, et sinna veel midagi kirjutama mahuks, enne kui mälukaart täis saab ja õpetaja monoloogi saatel oli parim aeg sellega tegelemiseks. Täna oli jälle üks nendest koolipäev, kui suutsin keskenduda mitmele asjale korraga, kuigi õpetaja pidi vahepeal märkuse tegema, kui temalt parasjagu midagi küsisin, endal raamat laual lahti. Õpetaja: "Pane see raamat ära, kui sa minuga räägid!" ja see märkus polnud viimane, hiljem ta mainis veel ka seda: "Et me leppisime ju kokku", aga sellegipoolest ei suutnud ma seda käest panna ja piilusin ühe silmaga raamatusse ja teine hetk jälle õpetajale otsa, et mitte kolmandat märkust saada. Sattusin eilsest jälle Tammsaare lainele, mis mind nüüd jälle täielikult endasse on haaranud, nii et ma ei saa ennem seda raamatut käest panna, kui see läbi on loetud.
Õpetaja rääkis suht huvitavat juttu. Mulle meeldis ja pani mõtlema üks vene vanasõna, mille ta ka eesti keelde ära tõlkis: "Mida kõrgemale hüppad, seda madalamale kukud."
Veel rääkis ta plaadimüüjatest, keda ise ka nädalavahetusel kohtasin. Imestan, kuidas kõik ikka omavahel pöördvõrdelises seoses on: tead ja kohtad samu inimesi, tunned ja näed samamoodi, aga maailm ongi ju ümmargune.
Arvuti tunniks tuli Annakas ka kooli. Seletasime, kuni tunni alguseni. Helistasin Kaarlile ka, kuna avastasin, et meil on samal korrusel tund ja tahtsin ta padjanägu näha, aga ta ei tahtnud end ilmutada. Pärast ikkagi nägin teda ja ta padjanägu, kui ta arvuti klassist mööda kõndis ja ma lootusrikkalt ukse kõrval istusin ja möödujaid jõllitasin.
Teist tundi järjest tegeleti Exceliga. Eelmisel tunnil me puudusime ja õpetaja arvas, et kui me võtame endale õiguse puududa, siis on meil kõik selge. Mu arust on Excel palju asjalikum, vähemalt ma viitsisin terve tund kaasa teha ja sain tunni lõpuks valmis ka. Uskumatu ja esmakordne minu puhul. Ma ei tea, kust see suur töökus kõik nüüd tuli, aga ilmselt on asi selles enneolematus esmaspäevas, kuigi varasemalt pole ma isegi esmaspäevastes arvuti tundides midagi teha viitsinud. Nüüdsest viitsin koolis palju rohkem teha ja korda saata, kui kodus, sest koduseid töid ei viitsi ma kodus mitte kuidagi tegema hakata.
Tegime Annakaga suht teamworki ning aitasime üksteist. Vahepeal aitas muidugi õpetaja ka, aga enamvähem saime ikka iseseisvalt hakkama.
Tahtsin vahetunnis sööma minna, aga kuna Krissu ja Annakas ei viitsinud, siis pidin ikka mingit nõmedat saia ostma, millest on mul tegelikult juba ammu villand. Poes sai ka nalja. Kuigi on alles esmaspäev, siis Krissul ja Annakal sõidab lihtsalt nii haigelt, et ma hakkan isegi ennast nende segast panekute juures normaalselt tundma, kuigi tavaliselt olen mina see, kes täiega segast ajab. Terve Eesti turismigeograafia tund ka ma ainult naersin neid. Nad kahekesi nii haiged lihtsalt, et ma kogu aeg kõveras.
Õpetaja rääkis tunni alguses ning jagas selle ära, kes mingi linna kohta esitluse teeb. Kõik tegid üksinda, ainult Krissu ja Annakas tegid koos Tartu kohta ja no seda juttu, vingumist ja targutamist, mida nad selle 90 minuti jooksul jõudsid korraldada. Ma ainult korrutasin neile: "Te kahekesi olete nii ägedad ikka."
Ise räääkisin üldse samal ajal msnis, nii et peaaegu võimatu oli läpakast võõrduda. Jäime Kristinaga jutustama. Polnud nii kaua suhelnud, seega oli nii palju talle jutustada. Mul on hea meel, et temas endiselt seda head nostalgia ja mälestuste emotsiooni tekitan, mis keskkooli ajast meenuma on jäänud. Ka täheldas ta, et Tallinnas on minusugustest naerupallidest puudus, kuna kõik on nii väsinud ja uimased. Nii, et Kristina, sa pead Võrru tulema, siis kallan su selle kõige rõõmsa ja positiivsega üle!
Sain oma esitluse tegemiseks Viljandi, mis on ühtlasi ka üks mu lemmikumaid linnu Eestis. Kuna ma aga terve selle aja msnis jutustasin, kui õpetaja selgitas, kuidas plakatit teha, siis ei jaganud ma jälle midagi, kui lõpuks plakati tegemisega algust üritasin teda. Kõigepealt panin sellega pange, et plakatile pidi ainult pildid kleepima, aga ma hakkasin teksti kirjutma. Võtsin siis uue paberi, tahtsin sinna Viljandimaast igasuguseid pilte panna, aga siis sain teada, et ainult Viljandi linna kohta peab tegema. Lõpuks ma ei viitsinudki enam. Lõikasin mõned pildid välja ja tund hakkas ka juba läbi saama.
Meil pidi tegelikult 2 Eesti turismigeograafiat olema, aga õpetaja seda ei teadnud. Ta rääkis kogu tunni, et me ei pea seda plakatit täna valmis saama, vaid võime lõpetada järgmisel tunnil. Ma ei taibanud üldse seda, miks me ei peaks selle 2 tunni jooksul seda valmis saama ja küsisin: "Õpetaja, miks me selle alles järgmiseks tunniks valmis peame tegema, kui meil praegu mitu tundi aega teha on?"
Õpetaja vaatas kella ja ütles: "Mitu tundi? Kell saab kohe 2 ju. Kas meil on täna 2 tundi v?"
Mina: "Ei ole meil enam mingit kahte tundi."
Kõik vaatasid võidurõõmsalt minu poole, lootes et õpetaja jääbki selle arvamuse juurde, et täna on ainult 1 tund ja nii jäigi. Ühesõnaga lasime õpetaja täiega üle. Esimene tundki polnud veel läbi, kui kõik juba asju kokku olid pakkinud ja lahkuda tahtsid.
Annakas ja Krissu panid endiselt segast. Annakas tegi mingi pildi puhul avastuse, mille peale Kristjan talle ütles: "Õige vastus, olete võitnud Emajõe jackpoti!"
Saimegi tunni lõpust varem ära ja siis linna. Annakas rokkis mingi muusika järgi, mis raadiost tuli ja pani täiega segast. Me Krissuga ainult naersime. Annakas: "Näha on jah, et te minust puudust tundsite."
Juba teist korda oleksin peaaegu unustanud Annaka koju viia. Ta mossitas, et ma ta juba jälle ära unustasin, kuigi see juhtus alles teist korda, siis võrdub see tema jaoks kogu ajaga.
Käisin fotosalongis. Tollel tädil tekkis seal korraks mind nähes segadus ja ta küsis, et kas ma toon pildid või tulin neile järgi, mille peale selgitasin talle, et mina alati toon ja isa tuleb hiljem neile jälle järgi. Too tädi: "No muidugi, sina tood pildid ja isa pärast maksab."
Pidin Kädi ära ootama ja jäin veel linna. Kutsusin Kaarli välja. Ta ka alles tuli koolist, mis on tema puhul midagi uut, et ta seal terve päeva korralikult vastu pidas.
Kaarel on jälle vaikseks jäänud. See sünnipäevast alguse saanud segast panemine on kuhugi ära kadunud, kuigi see kõik oli alles algus. Alguses ta oli vaikne ja tahtis magama juba jääda, aga hiljem hakkasime jälle seletama ja segast ajama. Kaarel tahtis peegli küljes rippuvatelt täringutelt neid viimaseidki täppe ära kakkuda, nii et oleks tahtnud teda lõpuks juba lüüa, aga ei tahtnud ka, kuidas ma saaksingi.
Näitasin Kaarlile seda VKLG-s tehtud raamatut, kus kõigi iseloomustused ja igast tekstid on, mille peale kandus jutt Mangole. Ma ei jõudnud veel Kaarli käest küsidagi, kas Mango nende klassis ka mingi lambi koha pealt midagi naljakat ütleb, kui Kaarel juba naerma hakkas, kuna tol samal hetkel meenus talle arvuti tund, kus kõik umbe vaikne oli ja siis Mango lambist küsis: "Kas see staff on vikos üleval v?" Ma hakkasin ka sellepeale haigelt naerma, sest ma kujutasin nii hästi ette, kuidas ta seda öelnud oleks.
Aga TOREE oli jälle olla ja rääkida, muusikat kuulata jne. Lõpuks oligi nii, et jätsin isegi Kädi Kaarli pärast ootama, kuigi ta juba mitu korda helistas ja tahtis, et ma Kagusse läheksin. Lõpuks läksin, siis käisime Noorkuu ja Rosanna Lintsi jõulukontserdi pileteid ostmas ning sealt edasi Chilinisse, kus kohtasin oma "väikest emme" Sanderit, keda ma nii kaua näinud polnud ja Ksennut muidugi ka ning kaalun nüüd tagasi laulma minemist. Igatsen neid kõiki juba ju.
Chillinis sai ka nii palju naerda. Ma olin mingi üli junkie, nagu Ella mulle ilmselt ütleks. Laulsin jälle, nagu laupäevalgi. Laupäeval oli põhilaul "Thousand years", mis on Breaking dawni üks soundtrackidest, täna laulsin Kädile iPhone "Sexole". Kõik ütlesid, et ma säran täna ikka eriliselt, aga ei saakski ju teisiti, kui kõik nii hästi ja tore on. Vähemalt esmaspäevast neljapäevani on alati nii, nädalavahetused on kuidagi väga teistsugused, ilmselt ka sellepärast, et pole Joosepit, kellega kohtudest nädalavahetuse täielikult korda minevaks võiks kuulutada. See nädalavahetus ma ei näinud isegi Kaarlit, kellel vähemalt enam ei juhtu nii palju, kuigi ma naeran siiani seda läpaka värki. Samas ei naera ka, kuna ta käib nüüd palju vähem msnis, nii et peangi iseendaga õhtuti blogis rääkima. Praegu ka alles ärkasin, kell on mingi pool 10 ja ilmselt ei tule niipea und jälle.
Chillinist veel nii palju, et vahetasime Sanderiga sõrmuseid ja oleme nüüd lõpuks abielus. Ksennu, Erki ja Ott on me lapsed. Ksennu on minusse, kuna ta mängis söögiga ja ma ise ei jõudnudki lõpuks oma sööki ära süüa.
Viisin nad muusikakooli juurde ära ja tagastasin Sanderile ta keti, kuna vastasel korral poleks Sander Kädile rahakotti tagastanud ja ei ole saanud rahulikult lahku minna, et 20 päeva pärast taas kohtuda.
Ma ootan ka juba lund, kuigi hommikul oli korraks selline tunne, et nüüd tuleb lõpuks lumi maha, aga siiski mitte. Meil on Hannesega juba plaan, et kui lumi maha tuleb, siis ehitama lumemme. Hannes: "Ma ehitaks terve armee väikseid lumememmesid sinna ümber, siis oleks sinu lumememm suur liider ja väikesed lumememmed tema armee ja siis nad vallutaksid maailma või vähemalt mingi piirkonna, kus temperatuur on alla -1 kraadi."