jõuluvana suure kingikotiga ja tõi mu teised saapad, aga ainult lumi on see, mida veel kuskil pole, et need jalga saaks panna.Kui juba jõuluvanale jutt läks, siis jõulude ajal esksisteerivad ka kõik muud head tegelased, nagu näiteks inglid, kelle rolli ma end tänu Mariale sisse olen elanud, sest mul on alati rõõm teda aidata ja kuulata, sest tema arvates saan ma aru, mida ta tunneb või tean, mida ta mingis olukorras tegema peaks. Vot nii nunnu on Maria oma sõnadega ja mina olengi tema väike ingel.
Mida päev jõuludele lähemale, seda vähemaks jääb päevavalgust ja ööd venivad aina pikemaks, nii et ma olengi juba nagu ööloom, kes öösiti elab ja selle vähesegi valge aja maha magab. Aeg on nii kiiresti läinud, juba on aasta lõpp ja pühapäeva õhtul tundus nii uskumatu, et mind lahutab sünnipäevast vaid nädal.
Mul on nii suur ootusärevus oma sünnipäeva ees. Tahaks, et kui kell saab 00.00, siis juhtub midagi toredat - mingi nunnu üllatus mõne mu väga hea sõbra poolt vms, kuigi Etsi tordiplaan arvatavasti teostub ja ühtlasi täitub ka üks mu unistus.
Joosep: "Oota sa tahadki mingeid ägedaid asju sünnaks, jah?" - Tahan jaa ja ootan täiega üllatusi!!
Eeldatavasti ronib aasta lõpuks peohing ka jälle sisse, kuna nagu selgus, siis Jürgeni sünnipäeva party on põhimõtteliselt kohe pärast minu oma, nii et piduu peo otsa ja siis kohe aastavahetus, kuigi 3. jaanuaril peab end juba jälle kooli vedama.
Esmaspäeval oli inspiratsiooni nii suures koguses, et sain kõik vajaliku blogisse täpselt nii kirja, et võisin ise enda üle uhkust tunda. Vaatasin ükspäev filmi "Mina olin siin" ja nüüd ma tean, kust mul see mõte tekkinud on, millest ma Kaarlile nii järjepidevalt kogu aeg rääkinud olen, et eelistaksil kõikidele karistustele just vangistust ja oleks tema pärast kasvõi kinni istunud, kuna ma vajan aega, et kirjutada, aga mitte kuskil mujal pole seda võimalik teha, sest ümberringi on nii
palju informatsiooni ja ahvatlusi, et kogu aeg tahaks midagi uut kirja panna, kuigi mul oleks just vaja vana materjaliga tegeleda, et sellest raamat kirjutada. Tahaks tunda midagi sellist, nagu seal filmis peategelane Rass, kes hakkas vanglas oma esmaseid emotsioone kirja panema, mis hiljem arenesid pikkadeks tekstidest, ise samal ajal tehes tagantjärgi järeldusi. Rass: "Seda tunnet ei ole võimalik unustada. Esimene kord jääb alatiseks meelde, kuidas sa hakkad tundma oma pulsi lööke sellel randmesse soonival metallil."Võin tunduda hullumeelsena, et tahan vabatahtlikult kinni istuda ja võib-olla ei peaks ma midagi sellist soovima, aga tahaks mõneks ajaks jätta kõik ja pühenduda oma eesmärgile - raamatu kirjutamisele. Sass Henno ongi hetkel üks mu suurimaid eeskujusid, sest samanimelise, ühtlasi oma esimese raamatu kirjutas ta minu vanuselt, nii et mul on tunne, nagu oleks ma ajast või millestki üsnapea maha jäämas.
Kui terve päev on mingi täiega igav olnud ja siis Joosep oma ägeda jutuga välja ilmub, siis ongi kõik täiega ägee.Pean siia ikka kirjutama, kui ÄGEEEE ta on, kuigi ta nüüd ütleks, et ära hakka jälle, aga ma ei saa - ta ajab nii naljakat ja totut juttu kogu aeg, et ma jääkski seda korrutama ja ükskõik, mida sa teeks või ei teeks, siis mu arvamus ei muutu, nii et pole mõtet minuga VAIELDA. Sa nii hea lihtsalt! :)
Joosepiga rääkides ma ainult naerangi, aga vähemalt pole ma ainuke, kes seda üksi arvuti taga teeb. Mango vaatas eile torust neid videosid, mis ma ükspäev lisasin ja ka samamoodi naeris arvuti taga.
Eile Keijo hakkas ka rääkima jälle ja küsis: "Täna ka õpetad mind?", aga õpetamise juurde me lõpuks ei jõudnudki, vaid ajasime kogu õhtu mingit segast, kuidas ta külla tuleb ja ma talle süüa teen jne.
Siis sain Moksile ka kutse ära saata ja olin ise nii rõõmus, et ta msnis lõpuks tabada suutsin. Ühtlasi oli tal ka sünnipäev, nii et palju õnne Moksike!
Kolmapäeval oli venna jõulupidu, kus oli väga tore - nii palju vanu sõpru, tuttavaid, õpetajaid jne. Rõuge Põhikooli jõulupidudega tekib iga aasta see õige jõulutunne. Ma ei tea isegi miks, aga ilmselt sellepärast, et see on nagu iga aastane traditsioon väiksest peale olnud ja tuletab igal jõulupeol meelde nii palju mälestusi. Kunagi, kui me väiksed olime ja esinesime, oli jõulupidu meie jaoks suur asi - palju proove, kiireid aegu ja harjutamisi ühe 1,5 tunnise jõulupeo pärast. Vaatasime 1. klassi tantsu, mille ajal Marleen selja tagant mulle kõrva laulusõnu "tasa, tasa" sosistas, mis tõi mu silme ette pildi sellest, kuidas ma ise 1. klassis käisin ja klassiga päkapiku tantsu tegime ("Tere, tere päkapikud, jõuluvana pojad"). Mõelda tegelikult, et alles see oli ja nüüd ma ei käi isegi mitte gümnaasiumis enam. Ümberringi
vaadates on ka kõik need nii suureks kasvanud, kes alles lasteaias või algklassides käisid.Kätlini ja ühe väikse tüdruku laul "Laps peab sündima" oli nagu kõige armsam esitus üldse selle õhtu jooksul, sest isegi mul läks seepeale süda härdaks. See laul on tegelikult minu laul, sest see räägib jõululapse sündimisest ja seda ma ju olengi, nii et õigepea..
Nalja sai ka muidugi omajagu, sest Silva rebis jälle, nii et ma oleks peaaegu kõva häälega naerma hakanud - väga hullud naerukrambid olid. Pärast, kui jõuluvanad tulid ja igale klassile kin
ke mindi jagama, siis läksin oma venna klassi, kuhu tulid ka paljud teised. Seal ka rebiti päris kõvasti. Taneli vanaisa oli jõuluvana, siis too ajas elu segast jne. Kõigeparem oli aga näidend, kus mu vend osales ja kolmes põrsakeses kolmandat põrsast mängis.Ja nüüd on tegelikult juba neljapäeva hommik, kell on 7. 31 ja ühtlasi algas ka talv. Ilusat ja loodetud lumist talve kõigile! :)
Lõpuks hakkab vist midagi toimuma ka. Lähme täna Anti ja Kädiga Tartusse. Nad lähevad arvatavasti shoppama, ma lähen kinno vana-aasta õhtut vaatama, siis Mäkki, ootame Eero ära ja siis tagasi, nii et saan kohe kohe algavate jõulude puhul laulda: "Taas roolis ma ja sõitmas - sõitmas jõuluõhtuks koju, kuhu mujale siis veel?"
No comments:
Post a Comment