Telefonid neljast neljani

Kapp: "Nüüd on blogi lõpp!" Tegelikult peaks siin ka minu poolt sama lause kirjas olema, aga mulle on kuhjaga antud õnne, mis mind kogu eelneva õhtu jooksul nii enda kui ka teiste puhul päästis. Aga õigepea kõigest lähemalt..
Kuu keskel olid lambist ajalehed meie postkasti sattunud, küsides emalt selle põhjust, sain vastuse, et vanaema oli meie teadmata meile detsembrikuuks Õhtulehe tellinud ning alles eile küsinud: "Kas teil lähed ikka käivad?", mille peale selgus, et ei käi, kuigi peaksid käima. Niisiis helistas ema postkontorisse, kust selgus, et postiljon oli ainult aadressi algust: Sänna (meie puhul Sänna maantee) lugenud ja kogu aeg need lehed kellelegi samanimelisele hoopis Sänasse viinud. Vabandas ja lubas järgmisest päevast alates lehed ikka meile tuua ja endale jaanuarikuuks tellitud ajalehed ka meile tuua, et asja kuidagi kompenseerida.
Peale lõunat hakkasin linna sättima, nagu ma Mangole rääkisin: "Neljast neljani linnas!"
Mango: "Neljast homse varajaste hommikutundideni."
Mina: "Mu sünnipäeva puhul peab sama kehtima."
Kõigepealt käisin Kagus ja ostsin vennale ühe nunnu kollase valge kõhuga jänese, mida ta oma klassiõele kinkida tahtis ja läksin tagasi autosse. Hakkasin just minema sõitma, kui Kädi helistas ja teatas, et ta on ka Kagus, mille peale veits ringi tiirutasin ja siis Kagusse tagasi. Seal oli mingi jõuluvärk. Suht palju rahvast oli, aga kuna seal nii palav oli, siis läksime kohe välja tagasi. Kädi oli Melluga, aga kuna ma Mellut eriti ei tea, siis ma ei viitsinud seal eriti olla ja tahtsin sööma minna, mis meil täna esmalt plaanis oligi. Maria pidi ka tulema, aga kuna ta oli haige, siis ütlesin, et ta ei pea tulema, kui ta ei jõua ja nii läksimegi Kädiga kahekesi Muffinisse. Mu vend sai kunagi Määd'is mingil noortepeol kinkekaardi samasse kohvikusse ja andis selle mulle. Mõtlesingi, et kui jõulud tulevad, siis kutsun oma sõbrannad endaga sinna sööma.
Mõtlesime Kädiga, et mida tellida - kõike oleks tahtnud sealt, aga alustuseks tellisime mõlemad prae, mis oli nagu ülihea ning hiljem pannkoogid jäätisega, peale mida mul juba halb oli olla. Kädile tellisin Bacardi cocaga, mida ma ise ka vahelduva eduga jõin, kuna mulle unustati mahl toomata ja ma ei viitsinud enam küsima minna ja no paar lonksu ei tee halba, veelenam, kui hiljem kaugele eriti minna ka vaja polnud.
Olime mingi 1,5 tundi Muffinis. Rääkisime, sõime jne. Enne Kandlesse minekut käisime veelkord Kagus, kuna Kädi unustas ennist kinkekaardi maha, millega ta paar asja osta plaanis. Käisime seal ära ja siis Noorusele, kuna sealt avaneb kõige parem vaade inimestele, kes linna tulevad, mööda sõidavad jne. Olin juba ennist Kädile laulnud, Noorusel seistes paningi jõululaulud mängima ja hakkasime koos igast jõululaule laulma, st. tegime soojendust eelseisvaks kontserdiks.
Bassikaga oleks eriti chill seal olnud, eriti kui ise veel kõva häälega kaasa laulad. Kädil on mega plaanid juba seoses sellega, kui ma bassika saan. Eelmise aasta Hauka laadal oli kõige feilim see, kuidas mingi Nissan kuskilt kaugelt tuli, elu tümm käis ja kui laulu kuulsime, siis oli see Tõnis Mäe "Koit". Sellest tingituna tuligi Kädil mõte, et kui ma bassika saan, siis hakkame me nii Ukuaruvalssi kuulama, mida me üks nädalavahetus mu juures kuulasime.
Läksime suht varakult juba Kandlesse Noorkuu ja Rosanna Lintsi jõulukontserdile. Istusime saalis, kui Kädile rääkisin, et üldse tuttavaid pole, mille peale hakkas aga järsku rahvast kogunema, nii et isegi meiega samasse ritta ilmus mitu sõpra/tuttavat, keda ammu näinud polnud.
Kui Noorkuu laulma hakkas, siis mul tulid täiega külmavärinad, kuna see oli nii võimas, kuidas nad acapellas viiekesi kõik koos nii võimsat häält ja soundi suudavad tekitada. Ma olen neid väiksest peale kuulanud, aga live's siiani mitte.
Lisaks laulmisele rääkisid nad vahepeale igasuguseid huvitavaid ja naljakaid lugusid. Nad kõik on üldse väga muljetavaldavad, sõbralikud ja toredad.
Rosanna Lints laulis võrreldes Noorkuuga küll vähe, aga kohe alguses, kui üks Noorkuu liikmetest palus tal jutustada, millest tema lapsena jõulude ajal unistas ja ta seepeale Mariah Carey "All I want for Christmas is you" laulma hakkas, siis oli see nii võimas, et ma hoidsin hinge kinni. Üks põhjusi ka, miks ma kontserdile läksin, oligi tema. Kevadel ma ilmselt rääkisin ka siin blogis, kui vaimustuses ma superstaari saate ajal temast olin ja kuidas ma soovisin, et ta võidaks.
Lubasin enne kontserdit Kädile, et seisan keset kontserdit püsti, hakkan näppe viskama ja kaasa laulma, kuna mul on Noorkuu osad jõululaulud peas. Kontserdi ajal paluski Noorkuu vahepeal mõnda kohta kaasa laulda või erinevaid hääli teha, nii et Kädi hakkas naerma ja ütles, et ma saangi laulda nüüd, mida ma muidugi ka tegin.
Kontsert oli nii hea, et Noorkuud ei lastud veel niipea lavalt minema. Selleks pidid nad veel 2 laulu laulma, kuna rahvas aina plaksutas ja mina koos nendega. Viimase lisaloo ajal olin kindel, et ma pean neid peale kontserdit nägema ja eriti just Rosanna Lintsi käest autogrammi saama, kuna ma olin nii vaimustuses juba. Kui suvel Superstaar live tuur oli, siis ma ei saanudki tema käest autogrammi, nii et peale kontserdit jäin koos väikeste fännidega sinna ootama. Õnneks ei lasknud nad meil kaua oodata ja õigepea oli nii Noorkuu oma täies koosseisus kui ka Rosanna kohal ja nõus autogramme andma. Pärast tegime koos pilte ka, kuigi Noorkuu üks mu lemmik liige on pildilt kahjuks puudu.
Pärast kontserdit püüdsin Jaanust kätte saada, aga kuna ta ei vastanud, siis helistasin Mangole. Mango ütles, et ta tuleb siis, kui Jaanus tuleb, nii et otsustasin seniks linna peal tiirutada, kuni Jaanus tagasi helistab. Läksin Selveri parklasse, kus olid Tamm, Renu ja Tauri. Jäin nendega sinna jutustama, ise samal ajal autos jõululaule kuulates ja nii suur jõulutunne oli vahepeal tekkinud, et mul oli kõige selle üle nii hea meel, kahjus kogu järgneva möllu jooksul mul see tunne jälle kadus.
Sodisime Tamme tagaklaasi, Tauri tegi mu kaameraga jälle igasuguseid pilte ja kui lõpuks kõik mulle helistama hakkasid, siis Tauri ainult naeris, kui normaalsed mu klassivennad on: Jaanus oli Rõuges saunas, Mango vaatas kodus telekat ja Kapp oli Pireti sünnipäeval, kuhu ma ka tegelikult minema pidin ning Kapp kutsuski meid sinna. Vahepeal helistas Mango ja tõin ta ka meie juurde. Rääkisime seal veel, kuni Mango Jaanusele helistas, kes meid enda juurde kutsus. Läksime sinna. Nii tore oli Jaanust üle pika aja näha, kuigi Jaanus ise ei tajunud midagi, mitu päeva veel ei tajunud. Ta ei osanud kuidagi nii olla, et ta midagi tegema ei pidanud.
Rääkisime Jaanusele oma plaanist ning suundusime Pireti juurde. Arvasime, et seal on mingi hull möll, aga tegelikult oli üsna rahulik - mõned inimesed, Kapp dj puldis jne. Kapp oli juba siis segi, kui ta mulle ennist helistas ja sinna kutsus. Kapp: "Vaata, et tuled, muidu lasen su golfil rehvid tühjaks ja võtan udutuled ära."
Mina: "Ma kirjutan selle blogisse", mille peale ta telefoni otsas paluma hakkas: "Palun ära kirjutaa!"
Selle õhtu märksõna ongi telefon - kogu aeg kas räägiti telefoniga või juhtus nendega midagi. Kapp saatis kogemata emale sõnumi sisuga: "No, mis täna toimub" vms, mille peale ema talle pärast helistas ja aru päris. Ma olin täiega kõveras, Kapp ise ka algul naeris, kui avastas, kellele ta sõnumi oli saatnud.
Jaanus oli samal ajal arvutis. Võttis Pireti msni lahti ja avastas, et ma olen msnis. Kuigi ma istusin seal samas Jaanuse kõrval, oli tal vaja minuga msnis rääkida, mille peale lubasin, et kui koju jõuan, siis copyn tolle teksti siia blogisse: "Tsauuu!!! Kuulet v? Kus oled nüüd? Kaua ma pean ootama, et sa vastaks mulle? Mis sul viga on? Millest sa aru ei saa? On tegelane.."
Kuna Piret tegi oma õe kaameraga pilte, siis tõin autost oma kaamera. Muidugi suutsin ma pimedas porilompi astuda, nii et mu saapad tundmatuseni muutusid. Tegime seal pilte ja seejuures ei saa mainimata jätta seda, et Jaanus seisis kogu aeg nagu ehtne ajateenija - käed selja taga, nii et ahvisin teda pidevalt ja ta aina korrutas: "Ma ei saa. Ma ei oska oma käsi kuhugi panna", nii et pidin talle meelde tuletama, kuidas ta varem oma käsi hoidis. Jaanus on nii palju muutunud tegelikult peale sõjaväge - täiega vormis ja välimuselt ka palju täiskasvanulikum. Pärast tegi kätekõverdusi veel ja kogu õhtu oli üldse enamjaolt sõjaväe teema, kuigi lõpuks Mango juba ütles, et me võiks millestki muust ka rääkida, Jaanus oli samal nõul, aga pidevalt kaldus teema jälle sellele tagasi, kuna Jaanusel oli 11-12 ajal juba nii haige uni peale, et silmad vajusid vägisi kinni. Veel rääkis ta, kuidas tal õhtul täpselt kella pealt kõht tühjaks läks, nagu sõjaväes, kui oled harjunud täpselt kella pealt süüa saama. Mina: "Pane tähele, et hommikul on sul ka täpselt kella pealt silmad lahti", mis nagu hiljem selgus, ka nii oli.
Jaanuse huumor pole õnneks kuhugi kadunud, kuigi ta oli tavapärasemalt vaiksem selle õhtu jooksul, aga ilmselt oli see tingitud unest, mis vägisi peale tuli. Piretil on kodus nagu loomaaed. Jaanus jälgis neid loomi seal ja küsis siis: "Mis selle jänese nimi on? Julius v?" ning kutsuski jänest Juliuseks.
Kapp pani oma põhilaule jälle, nii et nüüd sain enamvähem aimu, mis laulud ma sünnipäevaks plaatidele kirjutan. See õhtu oli Kapil põhilaul "all my people", mida ka kogu aeg kaasa laulis. Jaanuse arust olid kõik laulud head, mida kuulati, kuna ta pole nii kaua eriti muusikat kuulata saanud, nii et need laulud, mis paljusid võib-olla juba täiega tüütama on hakanud, meeldivad talle endiselt.
Mul oli täiega hea meel, et mu parimad klassivennad kõik jälle koos olid. Ainult Moks oli puudu. Kapp helistas talle millalgi, aga imelikul kombel me Moksi sel õhtul ei näinudki.
Plaanisime mingi aeg linna tagasi minna. Hakkasime ära minema, siis Mango ütles elu hästi: "Tüdrukud, tsau", Kapp võttis joogid ja tuli ka meiega kaasa ja siis hakkas alles õige party pihta. Muusika pandi lõhkuma nii kõvasti, kui võimalik ja põhilised laulud olid "never be alone" või "üksinda", mida Kapp ja Mango laulsid sõnadega: "Ma pole üksinda, üksinda, üksinda, ma sõidan golfiga, golfiga, golfiga". Kapp seletas veel, et golf on hüppes jne. Jaanus istus ees ja oli üsna rahulik.
Suundusime Favora juurde, kus oli palju teisi sõpru ja tuttavaid. Kõigepealt tuli Kata rääkima ja siis avastasid kõik, et Saqu vend on seal. Seletati tollega ja siis kõik möllasid ringi igalpool. Sain Katalt teada, et Malla ja Liisi on ka nendega. Lõpuks ilmusidki nood kaks välja ja Malla juba teatas, keda ta Favoras nägi ning kõva häälega seal ütles: "Need on Biku mehed ju!" Malla arvates on kõik mu meessoost tuttavad, sõbrad, klassivennad jne kõik mu mehed, nii et ärge pange tähele, kui Malla jälle arvab, et keegi teist mu mees on. Malla on üldse nii ullike. Ta arvab siiani vist, et ma kuri ta peale, kuna parklas seisis Joosepi auto, millele täiesti juhuslikult me jutt kaldus, nii et Liisi teatas, et ta luges esimest korda mu blogi ja seal polnudki veel postitust kolmapäevast, kus temast ka juttu pidi olema ja kuna ta sealt mu parimast sõbrast luges, siis tekkis tal uudishimu milline ta välja näeb, kuigi blogis oli temast pilt ja nii tahtsid nad Mallaga mõlemad teda näha ja kohe kui ma olin öelnud, millises autos Joosep on, läksid nad joostes sinna, et temaga rääkida. Ma hoidsin ainult pead kinni ja läksin õigepea neile järgi ja vabandasin, et nad Joosepit tüütavad, aga Joosep ainult naeris. Mul oli täiega piinlik nende kahe hullu pärast. Malla küsis, et miks Joosep minuga pole, mille peale Joosep neile vist vastas, et ma olen täna oma klassivendadega, mille peale Malla seletas, et Joosep on armukade jne. Väitis mulle, et Joosep ütles talle nii. Püüdsin Liisit ja Mallat sealt minema vedada, et nad enam rohkem lolli juttu ei saaks ajada, aga nad ei liikunud paigast ja ikka seletasid. Malla: "Oota, vaatame korra veel."
Mina: "Ega ta mingi vaatamisväärsus pole, keda vaatama peab."
Malla rääkis, et tegelikult olen ma armukade nende peale jne. Mitte keegi ei või mu parimale sõbrale lolli juttu ajada, ma ei luba! Ja mitte keegi ei või teda mu meheks nimetada, sest ta on mu PARIM SÕBER ja nii ongi.
Lõpuks sain nad sealt minema tirida, aga no ilmselgelt on Malla nii palju ja tähelepanelikult mu blogi lugenud, et kui ta mu klassivendi nägi, siis toimus seal mingi blogi tegelaste kokkutulek, kus Malla tundis Kapi ära ja rääkis: "Mu nimi läheb täna veel blogisse!"
Kapp: "Ära põe, mu oma ka!"
Malla tahtis teada, kes on kes ja Sulev ei teinud vahet kumb on Kapp ja kumb Mango. Paralleelikate arvates on nad ka nii sarnased, kuigi minu arvates nad seda mitte kuidagi pole. Samas olen ma nendega päevast-päeva ninapidi koos ka olnud, nii et ma ei samasta neid kuidagi.
Vahepeal jooksis Jäpe sealt mööda ja karjus: "Jõu Pixike!" ja Mango hakkas naerma.
Olime Kapi ja Mangoga autos. Kapp helistas peaaegu terve klassi läbi, aga keegi ei võtnud vastu. Ainult Jaanika, kes ka linna ei plaaninud tulla. Kapp otsis hästi Moksi numbrit oma telefoni raamatust - luges näppude peal: "K, L, M", et õige täheni jõuda. Naersin teda, et ta ei tea isegi tähestikku peast. Pärast luges samamoodi edasi, kui järgmist nime otsis. Kapp: "Ma olen täis peaga ikka hull vend, täitsa p**sis, ise ka ei usu."
Lõpuks tuli ka Jaanus Favorast sööki ostmast, kuhu ta kõigiga pikalt jutustama oli jäänud. Ma ei tea ainult kauaks tal seda sööki jätkus, sest Kapp ja Mango olid kohe jaol, kui Jaanus autosse sisenes. Taheti Statoili minna. Hakkasime liikuma, tiirutasin ümber platsi, Kapp tegi akna lahti ja röökis ja laulis Mallale ja kõigile teistele, kes sinna maha jäid, kuniks ma autoga järsu liigutuse tegin, et parklast välja sõita. Tol hetkel me veel ei teadnud, et sellest tingituna lendas Kapi telefon aknast välja. Käisime Statoilis ära ja läksime Favorasse juurde tagasi, kui Kapp avastas,et ta telefon on kadunud. Otsisime auto läbi, väljas ka polnud, nii et läksime tagasi Statoili. Ka seal polnud. Ma olin mega kindel, et Kapi telefon lendas aknast välja, aga Kapp vaidles vastu ja ütles, et tal polnud telefon käes. Läksime uuesti Favora juurde. Kapp helistas veel kellelegi, et uurida, kas ta telefon jäi Pireti juurde, kuigi ma seletasin talle, et ta ju helistas oma telefoniga ennist kõigile. Seletasin seal veel, kuni Mango Selveri parklas ringi käis ja maast Kapi telefoni leidis. Mina: "Ma ju ütlesin!" ja telefonil polnud õnneks midagi viga ka. Hea, et keegi üle ei sõitnud, kuna see vedeles keset parklat. Mina: "Mu hea õnn oli mängus jälle."
Ei läinud kaua mööda, kui mu telefon järgmine ohver oli. Taheti Industriaali minna. Hakkasimegi sinna sõitma, kui ma Vilja tänavalt liiga järsku Räpina maanteele keerasin, samal ajal, kui Kapp jõi ja selle tulemuena kogu päälekas mulle peale lendas, nii et arvasin alguses, et Kapp kallas mind viinaga üle. Ma olin üleni märg ja kui ma telefoni taskust välja võtsin, siis see sõna otseses mõttes ujus seal. Andsin ruttu oma telefoni taha Mango kätte, kes selle ära kuivatas, aga kui me Industriaali ette jõudsime, siis hakkas telefon täiega jamama - pilt läks uduseks ja lõpuks ülemised nupud ka enam ei töötanud. Hakkasin seda kuivatama, aga ei aidanud. Olin just ennist kellelegi rääkinud, et mu telefon on nii hästi vastu pidanud, kuigi see saab paari päeva pärast 3 aastaseks. Kapp süüdistas mind, et ma nii järsku keerasin ja ma ise ka tunnistasin, et olin ise süüdi selles. Kapp aga naeris ja ütles: "Blogiga on nüüd lõpp!" ja alles siis koitis mul see, mis materjal mu telefonis on, nii et pidin iga hinna eest selle sealt kätte saama. Vandusin, et kui mu telefon korda ei saa, siis blogi ma enam ei kirjuta.
Mango ja Kapp läksid klubisse. Ma ei saanud enam kuhugi minna, kuna ma olin üleni mahlane ja märg, kaasaarvatud mu auto ja Jaanusel oli nii suur uni, et viisin ta koju ära. Tavaliselt olen mina see, kellel mitte kuida midagi kunagi kohale ei jõua, aga no Jaanusele ei jõudnud terve reede kohale, et ta sõjaväes enam pole. Kogu aeg korrutas seda ja ma täitsa teadsin, mida ta tundis. Sõjavägi muudab inimest, nagu ta ise ütles. Viisin ta ära, siis ta lõi patsu mulle ja läks.
Enne, kui ma Malla ja Liisi Joosepi juurest minema tirisn, ütles Joosep mulle: "Pärast!", mis tähendas seda, et ta pärast helistab ja siis räägime, aga nüüd oli paanika, et ta ei saagi mulle helistada. Käisin Favoras ja sõitsin siis auto juurde, kus Joosep oli. Ta tuli välja, nii et rääkisin talle kõik ära, mis mu telefoniga juhtus ja siis ta jäigi minuga. Läksime Industriaali juurde, kuna Mango ja Kapp ei saanud mulle helistada ja pidin neid ka ootama. Selle ajaga kui me Industriaali juurde jõudsime, sai Joosep mu telefoni tööle. Ma jamasin sellega mingi tund aega ja Joosepil piisas vaid paarist minutist, et see tööle saada, mille peale talle ütlesin: "Parimad suudavadki parimat!"
Kõige olulisem ongi see, et Joosep on tagasi ja, et ta linnas on. Kui on tema, siis on kõik täiuslik. Kui teda polnud, siis tundus linn poole tühjem, isegi kui seal palju inimesi oli. Mul piisab teadmisestki, et ta kuskil lähedal on.
Saime tegelikult väga vähe rääkida, kuna Kapp ja Mango olid suht vähe aega klubis. Alguses tuli Kapp ja teatas, et nad lähevad CT-sse, aga kuna ta oma teisi sõpru pidi ootama, siis läksime Roosisaarele. Kapp tahtis teada, kus Jaanus jäi. Kui talle ära rääkisin, et Jaanus oli väsinud ja läks koju magama, ütles ta mulle: "Mis ma ütlesin? - Et sõjaväelased ei pea kaua vastu!"
Kapp ja Mango olid veel rohkem segi, kui enne ja muudkui laulsid. Kapp kogu aeg ronis ette ja otsis laule, mida ta ennist kuulas. Ma ei tea mitu korda nad Jaan Lehepuu "üksinda" kuulasid ja kaasa laulsid. Joosep ära pikka viha pea, et mul nii hullud klassivennad on. Ma ise olen selle kõigega ammu harjunud ja mul pole selle kõige vastu midagi, kui nad segast panevad, sest nad kõik on nii head mul. Kapp võib küll kõike korda saata, aga no tema peale ma ei oskaks isegi vihane olla. Selle telefoni värgi pärastki polnud. Kapp: "Sorri Biku, et ma sind närvi ajan."
Mina: "Sa ei suuda mind närvi ajada!"
Kapp: "Tahad näha, et suudan?", aga noo ta nii segane vahel, et ma lihtsalt naeran kõige selle peale, kui ta oma purjus peaga helistab pool ilma läbi, kutsub kuhu iganes, röögib ja karjub mu autos jne. Ta nii äge lihtsalt.
Ainult siis, kui mul keegi teine kaasas on, siis palun neil rahulikumalt võtta, kuna ma muretsen sellepärast, et kõigil hea oleks.
Käisime korra Nooruse juures ja viisime siis Kapi kesklinna, Mango koju ja siis tagasi Selveri parklasse. Rääkisime seal päris pikalt veel Joosepiga, kuid mitte piisavalt, kuna Keijo helistas vahepeal ja kuna ma oma rikkis telefonist suurt midagi ei kuulnud ja talle teatasin, kus me oleme, siis olin üllatunud, kui ta õigepea ka sinna ilmus ja jutustama hakkas. Küsisin, kus ta Golf on ja rääkisin talle plaanist, mida ma teistelegi golfi omanikele selle õhtu jooksul rääkisin, kuidas ma tahan, et ühel õhtul oleksid nad kõik: Joosep, Malla, Tamm ja Keijo oma golfidega linnas, siis oleks mega tore, teeks pilti ka nendest ja värki.
Vahepeal käis ta ära, siis Joosep rääkis, et mul on ilusad klassiõed (Malla ja Liisi, kes ennem Joosepile tutvustasid endit, kui mu vanu põhikooli klassiõdesid) - teie kord särada nüüd. Veel ütles Joosep, et ma ei saa blogi kirjutamist lõpetada, kuna Kaarel ei elaks seda üle. Ma ei tea, mis ta mõtles sellega, aga peab vist nõustuma. Ei ma ikka ei lõpeta kirjutamist! Loodan, et Kaarel ei arva, et ma peale Joosepi tagasi tulekut tema unustanud olen, kuna viimastel päevadel ma olen Joosepiga nii palju rääkinud ja Kaarliga peaaegu üldse mitte, kuigi kui Joosepit polnud, siis me ainult Kaarliga rääkisimegi.
Rääkisime just Joosepiga, kui Joosep nägi, et keegi jooksuga mu auto poole tuleb. See oli mu praegu klassivend Kristjan, kes järjekordselt purjus oli. Läksin temaga välja rääkima ja küsisin, kuidas ta mu auto ära tundis, mille peale ta teatas, et tundis selle numbrimärgi järgi ära. Rääkis mulle, kuidas ta klubis Relet ja Karlat nägi ning seletas kingitusest ja sellest, kuidas asjad ühe kaupa aknast välja lendasid. Ma täiega naersin teda ja ta juttu, kuidas ta seletas, et ta homme midagi jälle ei mäleta. Lõpuks soovis ta mulle ette ära juba "häid pühi", kallistas mind ja läks, aga jäi siis veel seisma ja ütles: "Kunagi näeb siis!"
Mina: "Järgmine nädalavahetus raudselt" ning küsisin ta numbrit. Vahetasime siis numbreid veel ja läksin tagasi autosse, kuni Keijo tuli. Tahtsin tegelikult Joosepiga veel rääkida, aga kuna Keijo ka täiega seletas, siis ütles Joosep, et tal uni ja pani auto sooja, mis täiega tossas jälle.
Mul on nagu nii palju sõpru ja mul pole nendega koos olemise ja rääkimise vastu midagi, aga kuna ma Joosepiga nii kaua üle pika aja väljas olin, siis oleks ainult temaga rääkida tahtnud. Anna andeks Joosep, et mul nii vähe aega su jaoks oli.
Joosep läks oma autosse, seletasin Keijole, et me lähme koju ära ja lubasin laupäeval kindlalt linnas olla, mille ma muidugi tolleks ajaks ära suutsin unustada ja läksin - mina ees, Joosep taga. Tavaliselt lähevad Käätsos me teed lahku, aga kui avastasin, et ta ei läinudki otse ja suundus koos minuga Rõugesse, siis tahtsin talle helistada, aga mu telefon oli maha lennanud ja ma ei saanud seda kätte, nii et peatusin Rõuges Eesti ema juures, kuhu ta mulle järgnes. Seletasime seal veel, tahtsin teda pooleks kallistada, nagu ma ükskord lubasin, kuna nüüd on mulle päriselt kohale jõudnud, et ta tagasi on, aga ma ei saanud teda päris pooleks kallistada, kuna ta väitis, et ta on nii nõrguke.
Vaatasin, kuidas Joosep veel seal parklas segast pani ja siis koju. Kokkuvõtteks sellest õhtust veel nii palju, et mul on maailma parimad sõbrad ja ma olen nii õnnelik. Mul piisab juba inimeste nägemisest, et rõõmus olla. Ma ei tea, mida ma siis veel teen, kui ma sünnipäeval kõiki oma parimaid korraga näen.
Reedeses plaanide rägastikus tekkis plaane aina juurde ja need kõik olid nii head. See on üliiiim, mida kõike üks õhtu koos parimatega teha võib. Ja Kaarel sind polnudki meiega.