Istuge sisse endale see uus aasta

2011. aasta viimased, ühtlasi kõige tähtsamad Joosepile lausutud sõnad olid: "Üks põhjusi, miks see aasta nii tähtis ja parim on olnud, ongi see, et sellel aastal ma tutvusin sinuga ja loodan, et järgmisel aastal samal ajal oled sa endiselt siin mu kõrval ega kao vahepeal kuhugi", mida ta mulle ka lubas, kuigi nüüd on mul ikkagi tunne, nagu oleks ma temast kohe ilma jäämas, sest juba vähem, kui nädala pärast lahkub ta ajaks, mis tundub juba praegu igavikuna.
Kus on üldse algus ja kus lõpp? Ma pole seda ikka veel ära tajunud. Tegelikult pole ma üldse seda aastat veel terviklikult tajuma hakanud, 2012 tundub kuidagi nii tajumatu. Siinkohal pöörduksin tagasi jõuludesse nende Jaanuse sõnade juurde, kus ta rääkis selle vähese aja jooksul toimunud väga headest sündmusest, millest tingituna ma kuidagi ära ei oska olla ning kõik mu jaoks ebareaalsena tundub. Eelmine aasta oli nii hea, et ei taha seda millegi vastu vahetada. Nüüd juba tahaks, aga sel juhul vahetaks teistmoodi. "Iga asi, mis hakkab käest ära minema, muutub armsaks", nagu seda Tammsaare ütles ja mida võib ühtlasi ka selja taha jäänud aasta kohta öelda.
31. detsember - "See on see tähtis päev", mis kõlas eelmisel päeval Joosepi poolt öelduna, nagu tuleks sel päeval mingi väga tähtis eksam. Vana-aasta õhtul nagu tavaliselt - mingi hullem söömine, oma parimatega rääkimine ja siis välja. Jossu võttis mind esimesena peale ning siis Joosepile järgi. Kõigepealt panimegi paika selle, kuidas Joosepid üksteisest nimedega eristada, millelt kandus teema edasi hüüdnimedele. Mu BF on lihtsalt Joosep, kuigi Jossu kutsub teda ta perekonnanime järgi. Jossu=Kuut, Patsu ja muidugi kõige naljakam cute, mille peale ma juba mega kõveras olin ning ütlesin: "Kui me juba praegu nii palju naerame, mis siis pärast veel saab?"
Rääkisin Jossule, kuidas ma sünnipäeval oma hääle ära karjusin, mille peale Jossu Joosepile ütles: "Jah Joosep, mis tegid, et Biku su peale oma hääle ära karjus?"
Mina: "Tema peale karjuks ma kõige vähem. Joosep on viimane inimene, kelle peale ma üldse karjuks."
Joosep hakkas naerma ja ütles: "Jah, ta on viimane inimene, kelle peale sa karjud!" ja me kõik olime kõveras.
Seletasin neile, kuidas ma seda teed tavaliselt ise sõidan, kuigi Jossule ei mahtunud pähe see, kuidas ma vaatamata märkidele neid kogu aeg eiran ja peaaegu võssa sõidan. Lõpuks jõudsime Kaarli juurde ning siis linna. Vahepeal oli lund sadama hakanud ja mul tuli lõpuks isegi jõulutunne, mis üsnapea jälle kadus.
Enne võtsime veel Kiva peale ning siis Vabakale. Kaarel oli topsid ka kaasa võtnud, kuhu Joosep umbe täpselt kõigile jooki kallas, mis siis, et enamust sellest pärast uksest välja lendas, sest ma ei suutnud toda lihtsalt juua.
Linn oli peaaegu tühi. Sõitsime ringi ja käisime Rossal driftimas ning suundusime minu tahtekohaselt Haanjasse, kus oli eeldatavasti rohkem rahvast ja palju teisi sõpru, kui Võrus. Kõndisime üles torni, siis mingi haige rebimine käis. Vaab oli ka oma sõpradega. Kõndisid me taga ja muudkui seletasid. Üks neist ütles: "Järgmine aasta on maailma lõpp. Ma lähen viimast aastat siia üles."
Vaab: "Järgmine aasta tulen alla!"
Ise panime ka suht segast seal, vaatamata sellele, et nii külm oli ja ma Joosepiga jälle pahandasin, et ta riideid selga ei oska panna ning andsin vähemalt oma kindad talle. Ta on mega nunnukas nendega.
Kõik oli täiega ilus - põlevad pakud teeääres jne. Ainult lund polnud nii palju, kui tavaliselt, aga siiski piisavalt, et aastavahetus päris mustalt ei mööduks.
Enne üles jõudmist tahtsid ühed, et ma neist pilti teeks. Ma ise ei tajunud midagi alguses, kuni pildid ära tegin ja alles siis avastasin, et mõlemad Ristod seal on. Väike Risto soovis juba ette ära head uut aastat ja värki. Pärast tegime üleval ka sõbbudega igast pilte, eriti siis, kui Ego välja ilmus ja kõigiga koos pilte tahtis teha. Pärast kogunesid mingid Ego sõbrad ka me juurde. Ego ei jõudnud ära seletada. Karjus ja röökis igast lollusi suust välja. Kõik naersid, kuigi ma ütlesin, et ta vaiksemalt võtaks. Esiteks sellepärast, et uus aasta ei saabuks mingite roppude sõnade saatel ja teiseks sellepärast, et ta elab Haanjas ja kõik teavad teda, kuigi tean, et tal on pohhui, mida teised temast arvavad, aga mingites olukordades ma siiski soovin, et ta suudaks end kokku võtta.
Rääkisime Martinist, kes kodus haige oli ning vanaema teda seepärast välja ei lubanud, mille peale Ego ütles: "Tüüp on ise 19 ja ikka kuulab ema ja vanaema sõna. Krooni vanaemale 2 sõna - mingu pu*si!" Ja meil kõigil oli kahju, et Martin sel ööl meiega polnud, nagu Kaarel ütles: "Martin on lihtsalt sigalahe mees."
Munamäel lasti igast muusikat ka ja kuna kõigil külm oli, siis tuli laul "Kui sul tuju hea", mille peale Ego kaasa laulis: "Kui tuju hea siis pi**u löö" ning tegi vastavaid liigutusi.
Mina: "Ego, no paluun", aga ta ikkagi ei lõpetanud. Vähe sellest, et Ego segast pani, ei jõudnud ka Joosep ja Kaarel ära seletada. Sisse istumine oli kogu õhtu teemaks. Ükskõik, kas keegi ütles või nad nägid midagi, millele järgnes kohe lause: "Istuge sisse endale see Munamäe torn" jne.
Mingi laud oli kuskil, mille peale Kaarel ütles: "Ma viin koju laua, istun sisse selle endale."
Vahepeal oli Kiva kuhugi ära kadunud me juurest. Joosep: "Kus Kiva läks?"
Kaarel: "Keema läks!"
Uus aasta aina lähenes ja mul polnud mingit tunnet, nagu ka siis, kui see juba algaski ja ma kogu ilutulestiku aja pildistasin ning seetõttu kogu ilu ainult läbi kaamera mäletan. Alguses ei lasknud Ego mul pildistadagi, hüppas kaamera ette, nii et pidin tükkaega seletama, et ta eest ära läheks, enne seda tahtis ta veel kaamerat enda kätte, spordi programmi peale panna ja end lolliks pildistada, nagu Martinil tavaliselt kombeks on.
Kuigi piltide pealt tundub see kõik suurepärane, siis tegelikult oli rakette kuidagi nii vähe ja ilutulestik lõppes üsna ruttu. Juba enne seda, kui ilutulestik lõppeda jõudis, tuli Joosep mind kallistama ning jõudis selle kallistamise ajal sada korda mulle head uut aastat soovida. Tahtsin, et ta oleks esimene inimene, kes mulle seda soovib ja nii ka oli. Sellele järgnes Jossu ja siis Kaarel. Käisin enne alla tagasi minemist kõikide teiste juures ka veel, kuigi paljud tulid ise minu juurde. Kõige suurem rõõm oli muidugi Jaanust seal kohata ning mu teisi klassikaaslasi: Elise, Jaanika, Saqu, Henn ning palju muid sõpru ja tuttavaid.
Munamäelt alla kõndides polnud ikka mingit tunnet, et uus aasta või midagi oleks alanud või lõppenud. Naersin ainult Kivat ja ta nalju, kui ta üritas mingitele väikestele poistele järele joosta, kellel taskulamp oli, kuna väljas oli üsna pime ja midagi ei näinud. Joosep ja Kaarel kadusid vahepeal ära. Lõpuks jõudsime autoni, kes õnnelik, kes vähem.
Tagasi Võrru sõites tahtsin "head uut aastat" laule kuulata, aga kuna Joosepile need ei meeldinud, siis läks räpi plaat jälle peale, nii et kõik koos lauldi jälle: "Young and wild and free", mis oli kogu õhtu/öö põhilaul meil. Praegu ka, kui seda kuulan, siis meenub automaatselt aastavahetus. Kuigi Joosep väidab, et ta laulda ei oska, siis see oli mega nunnu, kui ta vahepeal omaette laulis või kui ta lihtsalt tuli ja kallistas.
Kuna linnas kuuse juures oli kõige rohkem rahvast, siis läksime otseteed sinna. Kõik soovisid "head uut aastat" ja korraga oli nii palju sõpru ja tuttavaid, kes kallistama tulid, nii et kaotasin lõpuks oma sõbbud ära ja Kädi mul neid pärast otsida aitama pidi. Kõik olid suht purjus ja siis mingi tüüp filmis ka veel kõike seda. Mind ka filmis, mille peale ma käed näo ette panin ja ütlesin: "Ära filmi mind, ma teen sust pilti muidu", kuigi ma ei viitsinud autost kaamerat tuua. Pärast viisin üldse oma kaamera Tauri kätte, kes Priidu pool viibinud inimesi pildistada tahtis jne. Käisime mingi 3 korda Priidu juures. Esimene kord käisin enne Haanjasse minekut ning lubasin siis peale aastavahetust tagasi tulla, et kõigile head uut aastat soovida, kuigi mõngaid neist nägin ma juba kuuse juures.
Tahtsin nii väga Innule ka head uut aastat soovida, aga ta oli selleks ajaks juba ära läinud, nii et pidin Jürgeniga leppima. Kõik olid üldse väga nunnus meeleolus. Tegin Ellale ka oma moosimisnägu, kuni ta lõpuks leebus, püsti tuli, kallistas ja head uut soovis. Liana kuulas samal ajal oma Ott Leplandi, nii et kui ma juba välja tagasi olin läinud ning teine Joosep ka välja tuli ning kahe minuga kaasas olnud Joosepiga tutvus, siis ta oli nii meeleheitel, seisis uksel ja ütles: "Tehke selle Lianaga midagi, ma ei jõua enam seda Ott Leplandi kuulata!" Tundsin talle kaasa, et ta uus aasta nii traagiliselt algas. Pärast, kui me kolmandat korda sinna läksime, siis oli Liana parasjagu hoos kõigiga sõbrapilte tegemas. Tahtis siis minuga ka pilti teha, nii et soovisin talle ka lõpuks head uut aastat.
Järgmisena läks ta Tauri juurde, aga Tauril polnud aega pilti teha, kuna ta sõi salatit, mille peale Liana ütles: "Teistel tuli uus aasta pauguga, Tauril tuli salatiga - kogu aeg ta ainult sööb, kogu õhtu on ainult söönud."
Tegin Tauri ja Tammega ka koos pilti, kuna mul pole nende kahega ühtegi pilti ja läksin välja tagasi. Tauri tuli ka välja seletama meiega. Põhiline oligi see Joosepi teema: "Joosep, see on Joosep! Veel üks Joosep?"
Tauri oli vaimustuses autost, millega me ringi sõitsime - see suur chevy vms, millega Jossu Venemaalt kütet käib toomas. Tauri: "Palju see kütet võtab?"
Joosep: "Me sõidame gaasi pealt!"
Kaarel: "Sellepärast mu tsäks tühi ongi!"
Tauri tahtis ka sõita sellega, aga kuna Kiva oli vahepeal tagasi tulnud, siis polnud meil enam vabu kohti. Kiva on mega reetur - lambist läks me juurest minema, aga mingi aeg otsisime ta üles ja vedasime endaga kaasa.
Sõitsime suht palju mööda linna ringi, tegime aknad lahti ja karjusime kõigile: "Head uut aastat!", nii et Joosepil tekkis vahepeal koeratunne. Täiega naersin teda. Kaarel ka seletas kogu aeg, soovis kellelegi: "Head uut aastat" ning lisas siis: "Käppa ei viskagi v?"
Mega segast sai pandud. Nii ringi sõites nägi ka kõiki, samas, kui teised mind ja meid ei näinud. Tahtsin kõige rohkem Kristjanit näha, keda ma ka kuuse juures nägin, nii et põhimõtteliselt jooksin teda kallistama. Seal oli muidugi ka palju teisi: Liizu, Kessu, Annu, Getu, Tamar, Kädi, Eliise jne. Eliise tuli mu juurde, soovis head uut aastat ja ütles: "Biku sul on nii ägedad juuksed, praegu on need veel ägedamad."
Mina: "Ma tean", kuigi ma ei tajund toohetk midagi eriti, kuigi see kompliment temalt oli tegelt täiega nunnu.
Vahepeal käisime Favoras süüa ostmas ja siis Rossale driftima. Seisime mingi aeg määdi parklas ja jutustasime. Kaarel: "Su vanaema tuli ükspäev rääkima."
Joosep: "Mis mu vanaema sulle sisse istus?" ja sisse istumine oli IKKA VEEL teemaks.
Ego ka helistas meile vahelduva eduga, kuni tal lõpuks aku tühjaks sai ja siis Katu helistas ja CT juurde kutsus. Läksime sinna. Ego lambist viskas end lume peale maha ja ütles, et jääb magama sinna, mille peale ma tal need lollused ükskord lõpetada käskisin ja Jossu nõusolekul Ego endaga kaasa võtsime, et ta ära Haanjasse viia. Panime ta sinna taha gaasiballooni kõrvale, mille tal kaissu käskisin võtta. Alguses Ego pikutas, aga mida rohkem ma temaga seletasin, seda rohkem ta elavnes ja end meie juurde seletama sättis. Kaarel andis juua ka talle veel, kuigi me ei lubanud tal enam peale võtta. Joosep: "Andke talle seda Cappyt!"
Ego: "Käpi ise!" ja hakkas ropendama jälle.
Põhiteema oli see, kuidas ma vana Egot tagasi tahan, kuigi Ego püüdis selgeks teha oma 100% Ego teemat ja seda, kuidas ta septembrist peale muutunud on jne, aga meile kellelegi need muutused ei meeldi. Ego, no palun, hakka normaalseks!! Tahame tagasi sind sellisena, nagu sa olid.
Kuigi ma koju ei tahtnud minna, siis olin tegelikult suht väsinud juba ja lebotasin Kaarli peal kogu selle aja, kui me igalpool ringi sõitsime. Lõpuks, kui me Ego Haanjasse ära olime viinud ja Rõugesse sõitsime, siis ma juba jäingi peaaegu magama.
Läksime Liisi ja Malla juurde, kes Liisi saunas mingi rahvaga jõid. Ma ei viitsinud alguses väljagi minna, kuna aga Jossu ja Kiva autos olid, siis lõpuks ikkagi läksin.
Käisin vahepeal telefoniga rääkimas, kuna ma ei näinudki peale uusaasta saabumist Haanjas Etsi, siis helistasingi talle, et talle head uut aastat soovida jne. Kõik saatsid mega palju sõnumeid mulle, nii et ma ei jõudnud vahepeal kõigile vastata, aga olin õnnelik, et tähtsamad ja nunnud sõnumeid saatsid. Pärast jäimegi Hannesega sõnumeid saatma. Mul oli täiega kahju, et teda Priidu juures polnud ja ta hoopis Tartusse aastavahetuseks oli läinud.
Lõpuks tuli Jossu ja ütles, et tahab ära minna, mille peale tagasi sisse läksin ja ütlesin: "Kuulge totud, me peame minema nüüd", mille peale Malla ära ei jõudnud seletada.
Kogu tee Võruni kõigi autos olijate mõtted lendlesid õhus, nii et küsisin vahepeal, et kas ma võin karjuda, aga lõpuks ma seda siiski ei teinud. Ma ei kuulnud oma mõtteid enam, kuulsin ainult neid segaseid mõtteid, mis teiste peadest tulid. See kõik ajab täiega hulluks mind ükskord.
Jõudsime Kaarli juurde, siis ta küsis: "Väljas ei tee siis pilti v?" Tol hetkel tundus see lause kõigi nende mõtete sees nii absurdsena, samas nii naljakas, et laususin seepeale vaid: "Teine kord vist." (kunagi tegime sees pilti ja siis Kaarel tahtis, et me väljas auto juures ka teeks)
Tee Kaarli juurest Joosepi juurde tundus terva igavikuna.
Eile tuli lumi maha ja kui ma siis lõpuks autorooli istusin, nagu juba uue aasta esimestest minutitest peale olin teha soovinud, siis ei peatunud ma enam niipea. Ilm oli ka vastav, et Rõuge mõngingates parklates driftida. Lõpuks kutsusin Malla ka, kellele ma driftimist lubasin õpetada ning Joosepi ja siis oli nii, et jeiii.
Peale seda kõike sai Joosepiga msnis jälle nunnut juttu aetud.