Hää tunne

Hommikul ärkasin ekstra varem sellepärast üles, et Kaarlilt eile lubatud küsimust küsida: "Mis värvi su silmad on?", millele ta täna vastata lubas, aga lõpuks hoopis mina sellele vastama pidin, ise oli umbe kaval ja läks magama tagasi selle ajaga, kui ma korraks eemal olin.
Läksime Kivaga Haanjasse suusatama jälle, kuigi ta ütles, et kui -10 kraadi on, siis ta ei tule. Kiva läks autoga, ma bussiga. Juss tuli just bussiga linnast ja oli bussi peale magama jäänud, nii et mingi naine läks teda äratama, muidu ta oleks koos minuga Haanjasse sõitnud. Päris väsitavad koolipäevad selle aasta 12ndikel, et isegi peale ülelaskmist bussis magama jäädakse. Mul tuli ka mega kooli igatsus, eile just rääkisime Kristjaniga, et see on üli pointless vaheaeg. Tahan ka kooli. Tahan ka pikki koolipäevi, peale mida on täielik väsimus, aga samas nii hea tunne sellest, kui palju päeva jooksul korda on saadetud.
Jõudsin jälle enne Kiva tulekut 1-kilomeetrise ringi ära sõita. Kivat endiselt veel polnud, aga see-eest oli palju teisi sõprannasid, nagu näiteks Liina ja Teele. Teele ka kohe mind nähes: "Jälle sina!!?" - Ükskõik, kuhu mina või nemad ka ei läheks, ikka ja jälle me kohtume, kuigi nüüd me polnudki päris pikka aega näinud. Seda suurem rõõm oli seekord kohtuda, et Liina pidi isegi suuskadega mu juurde paterdama ja mind kallistama.
Ka Jaanika ilmus sinna. Teadsin, et ta tuleb sel päeval suusatama, aga ta oli juba varem kohal ja oma 4 km ära sõitnud ning hakkas koju minema. Läksingi temaga parklasse kaasa, ise umbe seletades kõike pikalt ja laialt, kuni ta läks ja Kiva tuli.
Eile Kristjan küsis, et mitme kilomeetrisi ringe ma tavaliselt Haanjas sõidan ja kui ma mõtlema hakkasin, et ma polegi veel viiesele jõudnud, siis teatasingi Kivale, et lähme otse 5ndale rajale, vastasel korral pärast jälle ei viitsiks. Nii me siis läksime ja läbisime kõikvõimalikud laskumised, paterdades tõusudest aegamööda jälle üles. Viimane laskumine tagasipöördel oli kõige naljakam, sest see oli kurviga, aga ma panin sealt otse välja ja maandusin sellili hanges. Kiva naeris ja tuli tagasi ning siis jätkasime jälle koos suusatamist.
Nägin Elise ema ka, kelle töö ja kodu vahele suusarajad jäävad ja ta parasjagu just oma tavapärast marsruuti läbis ning jutustama tuli. Õigepea läksid me teed lahku ja siis hakkasime Kivaga mööda metsa ringi ekslema. Tahtsime omaarust viiendale rajale minna, aga seal oli vist mitu 5ndat ja meil õnnestus sellele teisele sattuda, kus ma veel kordagi käinud polnud ja ees vaid mõne üksiku suusataja jäljed olid läinud. Mingi hetk läkski tee kaheks, ilmselgelt valisime me selle, kus olid lõpuks tühjad tähistamata rajad, aga ilus lumine loodus + ülipikk tõus, millele järgnes väga hull langus, mis ristus mingi teise rajaga, et kui keegi diagonaalselt seal all teisel rajal oleks sõitnud, siis ma oleks ta alla ajanud. Õnneks kedagi polnud ja me jõudsime Kivaga õnnelikult alla ning suusatasime otse edasi. Lõpuks jõudsime mingi järve äärde. Polnud seal kunagi käinud, seega ei teadnud ma, kus me oleme ja mis järv see oli, ainuke asi, mida ma Kivale korrutasin oli see, et: "Suvel tuleme siia kindlalt ujuma, onju Kiva?" Kiva oli nõus, nii et nagu hiljem selgus, siis oligi see Kurgjärv, kuhu me esimese ringiga jõudnud olime, kuigi mulle tundus, et see on Vaskna, kuna seal on ka sarnane maja, aga siiski oli Kurgjärve. Suusatasime edasi või noh keerutasime seal radadel veel ringi, nii et jõudsime uuesti Kurgjärvele, ainult et teisest küljest ning sattusime siis kellegi kelgumäele ning olime Kurgjärve teisel kaldal, kus enam radasid polnud, ainult lumi sätendas nii ilusti, et ma karjusin Kiva taga suusatades: "Kiva, vaata, lumi säteb, lumi täiega sätendab ju ja päike ka paistab", aga Kiva oli ametis õige raja otsimisega. Ta vaist ei petnud ja me olime lõpuks seal kohas, kus ma mäest alla sõites maha kukkusin, seda kohta uuesti nähes hakkasin naerma ja küsisin ta käest: "Lõhna peale tulid siia v?"
Mulle meeldis kogu see seiklemine, nii et ma oleksin tahtnud uuesti seda õiget viiest rada otsima minna, aga kuna mul oli nii mega joogijanu, siis läksime kolmesele, kuna seal pole võimalik ära eksida ning jõuab rutem tagasi. Käisimegi poes, ostsime juua, millest ma sain nii palju uut energiat, et järgmised 2 kilomeetrit läks lennates. Väljas hakkas juba külmemaks minema ja, et seebika ajaks koju jõuda, siis läksimegi peale seda ära. Kokku selle tiirutamisega sõitsin ilmselt 10-11 kilomeetrit, ma olen rahul! Neid tundmatuid radasid on ilmselt veel, nii et on mida avastada. Oligi juba liiga igav sõita tavapäraseid ringe, mis igatpidi läbi sõidetud ja pähe kulunud on. Selle talve jooksul tahaks Otepääle ka veel suusatama jõuda ja järgmisel nädalal kindlasti Haanjasse, kui väga külm pole.
Sõitsime Kivaga roosa loojuva päikse saatel Rõugesse. Haanjast oli see kõik täies ulatuses näha, aga kuna Rõuge on orus, siis varjasid puud kogu vaate, nii et ma ei saanudki seda pildistama minna.
Üritasin kogu päeva vältel blogi kirjutada, mis pidevalt mingite muude tegevuste tõttu pooleli jäi. Peale suusatamist tuli mõneks ajaks uni ja õhtul helistas Sannu, kellega ma lubasin nädalavahetusel koos midagi teha ning tahtsin, et ta seejuurde kaasaks ka Sireti, Pätu ja ennekõike Siimu. Siim on see poiss, kes on Joosepi totaalne teisik. Ma ei arvanud, et sündmused nii kiiresti aset leidma hakkavad. Teisipäeval rääkisime sellest ja neljapäeva õhtul olid nad mu maja ees. Alguses ma nägin ainult Pätut ja Sannut, aga kui nad mul autosse käskisid istuda, siis oli seal ka Siim. See tundus nii uskumatu, aga siiski kõigeparem üllatus. Läksime linna, nad käisid poes ja siis Pätu rallis Haanja ja Rõuge teede peal, kuni me tagasi Rõugesse jõudsime ja Eesti ema parklasse peatuma jäime.
Igast ägedat teksti sai aetud. Meenutasime mingeid vanu kooliaegu, kuna mina ja Sannu käisime põhikoolis samas klassis, st. olime pinginaabrid ja Siim ja Pätu käisid ka, kuni 9ndani samas klassis.
Siim on Joosepiga nii sarnane. Tal on äge tekst ja isegi mõned väljendid on Joosepi omadega, kas sarnased või täiesti samad, mis on nagu nii uskumatu. Hääl on ainult see, mis neid eristab. Nii ma siis naersingi kogu aeg Siimu - ta juttu, ta nalju jne. Pärast ta joonistas akna peale mega ägeda jänku ka veel, mida me kõik kommenteerisime ja värki.
Polnud eriti kaua väljas, kuna reedeks olid suured plaanid, nii et pidi end välja puhkama ja tänase õhtu sellevõrra lühema tegema. Läksin ka koju, kirjutasin blogi lõpuni ja siis magama.
Jaa selle kõigepeale ütleks ühe mu lemmiklaulu "Good feeling" sky+ tõlkelaulu sõnad, mis mind terve päev kummitanud on: "Oo mõnikord ma saan hää tunde, jaa."