Siis on jumala savver ju

Selleks korraks on vaheaeg jälle läbi ja aeg on tagasi kooli minna. Õnneks oli esmaspäev vaba, nii et teisipäeval tundus sinna minemine juba üsna mõistlikuna, kuigi hommikul ei jõudnud kuidagi tõusta ja end kooli vedada.
Läksin autoga, kuna ma armastan oma autot ja oma täringuid jne ja ma ei viitsi üldse enam bussiga sõita. Jõudsin Kristjaniga samal ajal kooli, nii et pärast ei jõudnud ära seletada vaheajast, jõuludest, aastavahetusest jne ja see kõik jätkus ka esimeses tunnis, kus me koos istusime. Kristjan sättis end muidugi arvuti taha, mis siis, et ta sealt midagi otsida ei osanud ja haigeid sõnu ÕS-st leidis: joomaaeg, alkohol jne. Et siis esimene tund oli eesti keel, mis on alati üks mu lemmikumaid tunde olnud ja on seda ka praegu. Tegin juba eile selletarbeks kodused ülesanded ära, mis tegelikult ammu pidid tehtud olema, aga ma ei leidnud selleks kunagi aega.
Tegime minu juhendusel ÕS-i ja google abiga töölehe ära ja aitasime ka teisi ning hakasime siis Kristjaniga jutustama sellest kohast, kus ma sünnipäeva pidasin. Taaskord veendusin selles, et me polnud seal kõigehullemad pidutsejad, vaid ka paljud teised on seal väga palju segast pannud, nagu ka Kristjani jutust selgus.
Ja järjekordselt olin kogu päeva vältel kontaktis oma klassivendadega, sest oma klassiõdedega pole mul lihtsalt millestki rääkida või ma lihtsalt ei taha nendega rääkida. Karlaga ka juba hommikul seletasime - uuris kohe, mida ma jõulude ajal tegin jne. Ta tahtis alguses küsida, et miks ma ei naerata, aga veel enne, kui ta seda küsida jõudis, naeratasin talle ja hakkasin rääkima, kuigi see osutus lõpuks üsna raskeks, kuna mul läkski hääl peaaegu ära, nagu see igal aastal traditsiooniks on saanud, et aastavahetusel kaotan kuhugi oma hääle ja nädal aega on see lihtsalt kadunud. Eelmisel aastal süüdistasin oma hääle varguses Fredit, aga see aasta pole mul kellegi peale süüd ajada.
Mu tarkuse ja targutamise peale said eesti keele ülesanded suht ruttu tehtud. Kindluse mõttes küsisin õpetajalt ainult mõned asjad üle või siis naersin, kui Jane küsis: "Õpetaja, kas sajad kirjutatakse kokku v?"
Mina: "Lahku! Kus sa elanud oled?"
Kristjan: "Eestis!"
Ja nagu vahetunnis selgus, siis on kõik vanad harjumused uuel aastal taas tagasi. Täpselt samamoodi käisime poes, sõime ja siis käisime veel ühes kohas, kust end enne aasta lõppu võõrutada üritati jne. Ja siis tema, keda lootsin eelmisse aastasse jätta, aga ta on nii ilus, nii hea ja armas ja ma ikka veel igatsen teda. Lähen kooli ja näen seal jälle teda, oma õnne ja armastust, kuigi ma tean, et kõik on ammugi oma otsa juba kuskil mujal leidnud, aga süda räägib endiselt teisiti ja ma olen veendunud, et see kõik on seal, kuhu ma ta jätsin või kuhu tema selle kord jätnud oli.
Teise tunni alguses rääkisime kursusejuhatajaga saabunud uuest aastast ja hinnetest, kuni siis uue teema kallale asusime, mille peale õpetaja klassis kõiksugu flaiereid, pilte ja muid materjale ringile saatis, et ma ei jõudnud neid lõpuks enam vaadata ja ütlesin Kristjanile: "Istuge sisse need kõik endale!" Pärast ühte Rõuge pilti vaadates vaidlesin õpetajaga, et see pole Rõuge. Mega teema käis selle pildi ümber, kuna ma olin nii kindel, et see pole Rõuges tehtud, tema aga väitis nii kindlalt, et on.
Rääkides veel hinnetest, siis küsisin õpetajalt: "Vahepeal on järelevastamis nädal ka v?"
Õpetaja: "Jah!"
Mina: "Siis on jumala savver ju!", mille peale Kristjan täiega naerma hakkas, kuigi tunni lõpus naersin mina teda, kuna ta ei jõudnud kuidagi enam ära olla - hangus ja haigutas jne.
Pärast läksime kõik kolmekesi koju jälle ja nagu plaanis, siis kolmapäeval keegi meist kooli ei läinud. Meil nagu kambavaim vms. Neljapäeval lähme jälle, siis on head tunnid ka.
Käisin fotosalongis ja askeldasin mööda linna ringi, nii et unustasin ennast ära ja oleks Chillini juures ühe vanamuti alla ajanud, kes kurjaks sai, nii et kui ma tahavaate peeglist vaatasin, siis nägin, kuidas ta oma käekotiga vehkis ja hakkasin seepeale täiega naerma.
Ma olin peale kooli nii väsinud, et jäin kaks korda magama. Alguses kohe, kui koju jõudsin ning hiljem veel paariks tunniks, enne kui lõpuks ärkasin ja blogi kirjutama hakkasin. Selle aja jooksul jõudsin unes jälle igast värki näha. Hetkel on mul meeles ainult kaks unenägu.
Esimene: Läksime Joosepit mereväkke saatma. Miskipärast toimus see kõik aga lennujaamas. Ma ei tahtnud, et ta läheks - kallistasin teda kõvasti ja täiega nutsin. Ta ema oli ka seal ja ütles, et teab, kui lahutamatud me oleme. Mu ema oli ka seal ja ma aina korrutasin, et ma ei taha, et ta ära läheks mu juurest. Kõik me ümber lihtsalt vaatasid seda pealt, kuidas ma nutsin ja tal minna ei lasknud. Pärast pidime väljas pilti ka veel temaga, aga siis oli Joosepi asemel juba Tamm, kes pidi ka mereväkke minema, nii et tegime hoopis Tammega koos pilti.
Teine: See meenutas mingi High School Musicali 2. osa, kus mingi kambaga tööd tehti - valmistati mingit pidu vist ette vms. Kõik mu sõbrad olid ka seal, panime segast ja värki, aga Kaarel ei lasknud mul midagi teha ja hoidis mind kinni. Pärast võttis mu kaamera ära ja tegi meist kahest selliseid pilte, nagu need reidikad Joosepiga mu sünnipäevast on.
Mingi aeg läksin teistega kuhugi kaasa ja kui tagasi tulin, ütles keegi, et Kaarel läks teistele kööki appi ja kui ma vaatama läksin, siis nägin, kuidas ta suppi keetis, endal olid koka riided ka veel seljas, nii et ma olin mega kõveras ja küsisin: "Mis ajast sa süüa teha oskad?"
Õhtul rääkisime Kaarliga mega pikalt veel msnis. Sai nunnut juttu aetud ja siis avastasime msni ajalugu ning neid esimesi kordi, mil me rääkisime. Need tekstid on nii naljakad, et naera puruks, nagu Kaarel isegi ütles. Ja ma ootan oma jäätist!!Rääkisime suvest, mis möödub kahjuks arvatavasti ilma Joosepi ja Kaarlita. Mina: "Ma hakkan siis Ego ja Martiniga chillima, meil Martiniga elu palju plaane juba."
Kaarel: "Pärast mõlemad Joosepiga tagasi oleme, siis ei vaata meie kummagi poole enam."
Mina: "Appi, see oli nii nunnu praegu. Ei ole ikka nii, ma ei unusta teid kunagi. Teie jätate mind - mõlemad lähete ära!"
Kaarel: "Unista edasi, me tuleme veel tagasi!"
Seoses suvega ja üldse eelsesiva aastaga on mul nii palju plaane juba, mida ma teostama hakkan ning seejuures on Etsist saanud mu isiklik unistustetäitja, nii et 2012 - mina ja mu unistused.