Miks inimene tahab alati sinna, kus teda ei ole?

Esmaspäeva hommikul kohe blogi kirjutama seniks, kuni Kaarel tuli ja mul juhe hetkega nii kokku jooksis, et tuli leppida lihtsalt märksõnade paberile kirjapanekuga, kuigi mind tabas totaalne kirjutusvahendite kriis. Nii palju kirjutamist on kogu aeg, et viimastestki pastakatest on tint viimseni välja imetud. Seega siis jälle ninapidi raamatusse, mille tulemusena ma hetkel täielikult "Tõe ja õiguse" lainel olen, kuigi mul on kahju seda lugeda, kuna see on viimane osa ja siis ongi see rõõm otsas. "Tõde ja õigus" on esimene raamat, mida lugedes soovin, et see ei saakski läbi, vastupidiselt teistele raamatutele, mille ma kiirelt läbi loen, et järgmise kallale saaks asuda.
Juhtme kokku kokku jooksmine tingituna sellest, et ma polnud Kaarlit nii kaua näinud ega temaga rääkinud ja seetõttu ei suuda vastata enam ta küsimustele ega ta mõtteid lugeda. Sooviksin, et ma saaksin seda teha, aga enam ei saa, nii et pean nägema teda, aga ilmselt ei näe niipea. Vaheaeg tundub ka nii üüratu pikk, et mu isa küsib iga päev mu mitte kooli minekuga kohta: "Mis jutt see nüüd on?", nagu laseksin sealt lihtsalt üle. Esmaspäeval ta käiski siin, tõi mulle hunniku pastakaid ja värki, nii et hakkan kirjutama jälle. Käisin korra väljas ära, siis tuli elu sisse tagasi. Rääkisime just Kädiga, kui Krissu helistas, aga ma oma mõttetega totaalselt nii sassis olin, et telefonile vastates ütlesin: "Ja!?" asemel: "Aitäh!" ja hakkasin siis täiega naerma, kuna ma tahtsin "aitäh" öelda hoopi Kädile, kellega ma msnis rääkisin.
Joosep oli msnis. Rääkis, kuidas tal jube magusa isu on, kuidas ta hommikuti kaem magada tahaks, ärgates kohvi juua ja sööki kahvliga süüa. Käskis kõiki tervitada ja ootab täiega külla meid. Igatsus tema järgi tapab nagu nii hullult, et ma ei jõua oodata enam. Ta ütles ka, et püüab kogu aeg tegevust leida, et aeg kiiremini läheks.
Õhtul sai Kristjaniga mega pikalt vastamistest, möllutamisest ja igasugustest lollidest seletatud. Temaga on mega tore rääkida. Ta kõige hääm klassivend üldse.
Kaarliga ka rääkisime, tahaks nagu nii hullult näha ja segast panna ja värki. Kaarel: "Sa tead, kus ma elan.."
Mina: "..ja ma ei tule lambist ju. Äkki sul on tegemist vms!?"
Kaarel: "Siis teeme koos" ja siis kuulasime mingit vanemat muusikat ning meenutasime vanu aegu - mega palju ägedaid mälestusi tuli jälle meelde. On muusika, mis tapab mõtteid, põhiliselt on aga muusika, mis mõtte täiega liikuma paneb. Viimasel ajal aga on mõttetegevus nii talumatult tüütu, et heli ja bass põhja mingi mõtteid tapva muusikaga, paralleelselt ise mingi tegevuse kallale asudes ja siis on ülim hea olla.
Teisipäeval ärkasin taaskord NAABRITE kolistamise peale. Seekord nad olid otsustanud hommikul vara koristama hakata, nii et magamisest ei tulnud enam midagi välja. Mõtlesin õppima hakata, aga siis osutus mu abimeheks Malla, kes vikos turismiturunduse foorumis kõik küsimused ära vastas. Sulev naeris, et Malla on mu käpa all, sellepärast, et Malla minult nö Joosepi ära võttis ja ei taha nüüd, et ma teda vihkaks, siis teeb isegi mu kodutööd ära. Kuldne elu, jeesh. Samal ajal sain ma rahulikult oma asju ajada. Käisin Jossu juures kütet võtmas, aga seal sai ka nii haigelt rebitud, et Jossu naeris ja kallas lehtrist mööda. Kõige selle seletamise peale oleksin talle peaaegu raha unustanud maksta. Ühesõnaga näide sellest, kuidas 5-10 minutit nalja sõprade seltsis võib totaalselt end unustama panna. Siit ka üks tsitaat, mis mulle täiega meeldib ja elu häid hetki oma sõbbude seltsis meelde tuletab: "Koju ei jõuta kunagi, kuid seal, kus sõprade teed kokku jooksevad, näeb kogu maailm tunnikeseks välja nagu kodu."
Veel laenutasin ma kogu päeva vältel endale igalt poolt suurel hulgab raamatuid kokku ja hakkan neid nüüd lugema. Let's start Kristo Kivioja "Päikeseküla". Super raamat, kuigi ma ei suuda seda vahepeal lugeda, kuna see pole raamat, mida lihtsalt lugeda, vaid pidevalt peab mõttega asja kallal olema. Esimest 50 lehekülge lugedes, taipasin, et äkki polegi vaja neid meeletuid püüdlusi millegi nimel või planeerimisel, vaid lihtsalt oodata ja näha, kuigi ma olen nii kannatamatu ja tahan kõike kohe ja praegu. //..kui sa ei oska midagi teha või kuidagi käituda, ära tee midagi, asjadel on komme ise paika loksuda..//..kui me pidevalt midagi forsseerime või laiemas mõttes kuhugi liigume ja meie teele hakkab kerkima kõikvõimalikke takistusi, siis on see märk, et me ei ela enda jaoks õigesti.
Õppimisest veel nii palju, et saatsin eile eesti keele õpetajale ühe oma vana artikli, et üks hinne kätte saada. Täna saatis kirja vastu: "Väga hea!" - Taaskord kerge vaevaga üks hinne jälle olemas.
Siis avastasin oma sünnipäeva asju, mis endiselt mööda tuba laiali on ja hakkasin neid komplekteerima ning ülejäänud jama koristama, mis jätkus veel ka kolmapäeval, kui mul hullud plaanid tulid, mida ma jälle oma toas teisiti teha tahaks jne.
Teisipäev oli rohkem nagu meenutamise ja mõtisklemise päev, mis kolmapäeval sellest rääkimisega asendus. Lugesin aasta aega tagasi aset leidnud vestlusi/kahekõnesid, mil olin kõige õnnelikum inimene maailmas. Annaks kõik, et see oleks endine, et meie oleksime endised, aeg oleks endine. Selle soovimine ongi järk-järgult iga päevaga hakanud tagasi tooma neid inimesi, hetki ja mälestusi. Kolmapäeval rääkisime juba Piretiga, kellest ma tegelikult reaalselt nii suurt puudust tundsin. See oli nagu best time, mil me iga päev koolis segast panime, msnis ööd ja päevad rääkisime, üksteise juures käisime, helistasime, naersime ning rääkisime kõike seda, mida mitte keegi peale tema, selle teise tema ja minu ei tea. Miss this. See oligi see, millest ma pikemat aega puudust tundsin. Mõtlesin selle üle, mis aasta aega tagasi oli ja nüüd ma tean, mida ma tahan, kuigi seda on ilmselt minu jaoks liiga palju, sest saatus tahab teisiti. Vähemalt teisipäeval ma veel arvasin seda, aga peaagi selgus, et mida suuremas plaanis ma midagi tahan, seda enam see täituma hakkab ning mu usk sellesse aina kasvab.
Eelmise kolmapäeva Chillinis käigust olen enda jaoks jälle seebikad avastanud. Kunagi ma muud ei vaadanudki. Nüüd mingi aeg ei vaadanud üldse, aga kuna eelmisel kolmapäeval Chillinis istusin ja uue seebika esimest osa jäin vaatamata, siis nüüd ma ei saa sellest üle ega ümber enam. Eile õhtul ei näinud, siis ärkasin hommikul ekstra varem üles, et "Eva Lunat" vaadata. Ma olen tegelt mega palju nende seebikate peale mõelnud, kuna need on mingil määral mu unistustele ja tõekspidamistele alguse loonud. Muidugi veel mu meeletu fantaasia, mis juba väiksena väljendus, kui me Mallaga Lucia ja Adriana äravahetamismängu planeerisime jäljendada jne.
Õhtul käisme Mallaga väljas, mis siis, et tal läks 1,5 tundi enne aega, kui ta lõpuks pooleks tunniks välja tuli, kuna väljas oli reaalselt nii külm. Mu sünnipäevast on ka juba kuu aega möödas, mille puhul Malla facebooki pildi pani, kuhu järgnesid Joanna kommentaarid sellest, kuidast ta ema oma tärnidega puhkemaja selleks ajaks kinni paneb, kui ma oma järgmist sünnipäeva kavandama hakkan, lubasin, aga Martinil - "korralikul umbe pehmete susside fännil" mulle maja rentida ja ise ikka pidu seal panna.
Õhtul oli nii haige energia, et ei suutnud seda enam kuidagi rakendada. Lõpuks seletasingi Kaarlile igast teksti, mis siis, et me jutt alati lõpuks ühte punkti välja viib: räägi head, vaikus? Nii, et homme lubasin talt küsida: "Kuidas läheb? Mis värvi su silmad on? Kus sa elad?", nii me siis ajasimegi segast ja naersime, kuni ta magama läks.
Kristjaniga ka rääkisin jälle. Ma ei jõua enam seda Tallinna tripi ära oodata, kuhu me oma ja mingi teise klassiga lähme. Nalja hakkab veel saama, see on kindel.