Kes teeb, see jõuab

Piisavalt palju asju on ühekorraga korda saadetud, seejuures täitunud unistusi ja eesmärke, sellest mida kõike jõuda võiks, on ära jõutud ja nähtud. Ühesõnaga algus on tehtud.
Reedel tegelesin terve hommiku oma golfiga ja siis Haanjasse suusatama BUSSIGA. Enne seda aga kohtasin veel Mannut, keda nähes on alati tunne, nagu oleksin näinud väikest osa Joosepist ja siis olen jälle õnnega koos. Kässu oli ka, nii et seletasime seal, kuni buss tuli. Bussi peal oli Sannu, kellele ma eelmisel nädalavahetusel oma jutuga sellise südamevalu tekitasin, et ta ei saanud terve nädalavahetus magada ning vahetas esmaspäeval mata koolieksami bioloogia riigieksami vastu välja. Kõikvõimas Biku, nagu ma olen, et suudan inimesi oma jutuga nii mõjutada, et teine ei saa terve nädalavahetus magada, aga ma usun, et see oli õige otsus, sest isegi mata riigieksamist kukkusid mõned kolinal läbi, rääkimata siis koolieksamist, kus peab vähemalt 50 punkti rahuldava hinde jaoks saama.
Jõudsin Haanjasse, Etsi veel polnud, panin suusad alla ja suusatasin seniks kiirelt 1-kilomeetrise ringi, kuni ta jõudis. Ma polnud ainus, kes sellel aastal esimest korda suuskadel oli, Ets ka polnud veel suusatama jõudnud, kuigi ta elab põhimõtteliselt Haanjas. Nii kaua ootasin seda päeva, aga enamus ajast oli õhus küsimus: "Miks iga algus nii raske peab olema?" Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju ja asjalikult suusatasin, kui täna. Ilmselt oli see 2010. aastal, kuna eelmisel aastal oli alati laupäeva hommikuks külmapüha või tappis unetus kirvega selga, nii et üle 5 kilomeetri keegi suusatada ei jõudnud.
Täna pidin ka end sundima, et vähemalt 9 kilomeetrit sõidetud saaks. Etsiga on äge suusatada, kuna ma jutustan talle kogu aeg pikalt ja laialt kõigest, nii et kilomeetridki sujusid iseenesest väga kiiresti. Alguses sõitsime 2 kilomeetrit, siis 3 kilomeetrit ning siis poodi, kus Ets täheldas, et ma olen Haanjas kuulsam, kui ta ise, kuna mingid tatid karjusid kaugelt juba mu nime, kuigi ma nägin neid esimest korda. Pärast suusatasime veel 3 kilomeetrit ja siis viis Ets mind koju.
Olin juba ette hoiatanud, et kui ma koju tulen, siis ma tahan SÜÜA, nii et ei pidanud pettuma ja söök ootas ees, peale mida mega uni tuli ja ma lihtsalt mõneks ajaks ära vajusin, kuni pidin linna hakkama minema. Oleks tahtnud juba linna jäädagi, aga tänutunne istus inglina mu paremal õlal, kuna üks elu vajas veel lõplikku päästmist, mida mu elupäästja mulle ka võimaldas, kuigi olin talle juba niigi kõige eest tänulik. Tõin ta Rõugesse, siis läks veel aega ning kümneks olin linnas tagasi. Lootsin seda õhtut üksi oma autos veeta, aga kuna ma korra Karli välja kutsusin, siis ta jäigi minuga ning lõpuks tuli veel Tamm ja siis oli kõik "NIII NUNNNNU", nagu Tamm pidevalt korrutas.
Enne seda käisime Karliga veel Hundi juures. Nii kui ma uksest sisse astusin, jooksid vastu Hunt ja Timo, kes mind pooleks musitama ka kallistama hakkasid ning vabandust palusid, et nad ennist mu taga täistuledega sõitsid. Räägiti Alexi sünnipäevast, kuhu tagasi taheti minna, kuigi mõni oli juba nii väsinud, et magas köögi põrandal, aga lõpuks nad läksid niisama linna peale ja me läksime Karliga CT juurde Tamme ootama. Tamm oli üli lõbusas meeleolus - just täpselt selline äge Tamm, nagu mulle meeldib - paneb täiega segast ja naerab kogu aeg. Tamm: "Biku, me polegi ammu su golfiga nii chillinud" ja juba ma igatsen neid aegu, kui mina, Maria ja Tamm kolmekesi ringi chillisime, kui teisi Võrus polnud, aga taaskord saab öelda, et suvi on veel ees, nii et loodetavasti need ajad millalgi taas korduvad.
Läksime Rossale. Innu ja Mariana tulid ka sinna. Räägiti seal ja värki. Tamm ei jõudnud ära olla kuidagi. Tal oli mingi ülim golfiarmastus, ise seletas: "Biku, ma armastan su golfi kaa" ja rääkis, kuidas ta sellele musi tegi, aga kuna ma seda ei näinud, siis musitas veel üks kord mu golfi. Ma olen kogu aeg rääkinud, et mul on mega nunnud sõbbud. Pärast Tamm kallistas mind ka veel.
Rossalt tulles käisime kuskil garaažide vahel, kus Tamm Karli taga ajama hakkas, võttis ta lõpuks sülle ja nii lõpetasid nad mõlemad hanges. Ma panin täistuled peale ja naersin kogu seda värki, mida nad väljas korraldasid.
Läbisime kogu õhtu vältel oma tavapärast linnatrip'i, ainult mõningate mööndustega, peatudes kõikvõimalikes parklates, ka sellistes, kus ma elusees käinud polnud. Tore oli nende kahega lihtsalt mööda linna ringi tiksuda, nii good feeling, jeesh. Peaaegu kõik tanklad sai ka läbi käidud, kuna Karl tahtis mingeid tablakaid osta, mida mitte kuskil polnud, aga igalpool olid ka need Rõuge jobud, keda ma hea meelega tunda ei tahaks.
Olime Vabakal netis (loe: laikisime Vabakal) ja rääkisime Tauriga, kes juba vahepeal koju oli jõudnud minna, kuna ta ei teadnud, et ma ka linnas olen ja hiljem koos oleks saanud minna. Seletasime ja plaanisime Kiidile minekut. Tauri tahtis, et Tamm ja Karl ka tuleks, kuigi algselt plaanisime kolmekesi - mina, Tauri ja Jürgen minna. Sellepärast ma ei tahtnudki eriti kaua linnas olla, et ma järgmisel päeval Kiidile ja CT-sse jõuaks. Viisingi kõik koju ära ja siis ise ka ilusti ja rahulikult koju, kuna Tamm ütles: "Vaata, et ikka koju jõuad ilusti!", mis oli temast nunnu. Tamme esmane reaktsioon oli kõige parem, kuna tal jäi sõna otseses mõttes karp lahti, kui ma talle kõigest vahepeal toimunust rääkisin.
Laupäeval rääkisin üle pika aja Jaanusega, kellest ma ka omamoodi juba puudust tunnen, kuna viimasel ajal me räägime ja näeme nii harva, aga nagu tavaliselt, siis sai jälle asjalikku ja head juttu räägitud. Kõigepealt muidugi ajateenimisest. Tunnen kaasa neile, et nad sellise külmaga metsas peavad olema, nagu Jaanus ise ütles: "Kasarmus olemine tundub nagu hotellis oleks."
Jaanus innustab mind oma jutuga ikka ja jälle raamatut kirjutama, kuigi ma hetkel tegelen rohkem lugemise, kui kirjutamisega, aga aasta või aastate pärast, kui mu esimene raamat lõpuks ilmavalgust näeb, siis oled sa kindlasti üks esimesi, kes mu raamatu koos pühendusega saab!
Uksest välja astusin, siis juba inimesed liikusid. Käisin jutustamas ja asju ajamas paari inimesega ning siis Kiidile, kuigi Tauri ja Karl jõudsid juba vahepeal mitu korda helistada, kuna olin lubanud enne neid kohal olla, aga tegelikkuses läks rohkem aega. Alguses ma ei kuulnudki, kui telefon helises, nii et kui Tauri järgmisena helistas, siis ta ainult naeris ja ütles: "Mulle meeldib, et sa Oha kõnesid vastu ei võta."
Kiidile sai feilitud jälle, kuna seal oli nagu reaalselt nii libe, et auto lihtsalt ei liikunud. Tauri ja Karl aitasid mind ja Tauri jälle naeris, kuna olin talle varem paari asja rääkinud, mida eile Tammelegi.
Läksime lauda ja suuski laenutama, aga siis selgus, et ma ei peagi laenutama, kuna Tauril olid oma mäesuusad ja saapad kaasas, mis kõik mulle jalga läksid, nii et me maksime Tauriga ainult mäepileti. 10€ kolme tunni eest, nagu wtf? Okei see selleks. Läksime mäele, kus oli palju teisi sõpru ja tuttavaid. Ma ei julgenud alguses eriti allagi sõita. Nii palju aega oli möödas kõigist nendest hüpetest, mida ma kunagi iga nädalavahetus tegin ja ainult mäel elasingi. 2010. aasta lõpus käisin Erko ja ta sõpradega korra mäel, aga 2009. aasta algus oli see, kus me veebruarist aprillini ainult mäel olimegi.
Esimese tunni ajaga tuli julgus ja adrenaliini tunnetus tagasi ning teisel tunnil juba hüpped, mille üle ülimalt õnnelik olin, kuna esimesel talvel võttis mitu nädalavahetust aega, et seda kõike saavutada, nüüd aga ainult 2 tundi, et vanad asjad meelde tuletada. Pidasime Tauriga enamvähem kogu aeg sammu, Karl jäi maha või oli pidevalt kuhugi kadunud, kukkus pikali ka vahel jah. Ma ise kukkusin 2 korda. Tauri ootas, et pimedaks läheks, et siis keegi ei näeks, kui ta kukkub, aga ma ikkagi nägin.
Vahepeal helistas Alari, siis seletasin suht tükkaega, Tauri ei lubanud mul üldse telefoni vaadatagi, kuna kui ma kella vaatan, siis tähendab see seda, et ma ei viitsi olla enam. Lõpus ma tegelikult ei viitsinudki ja nii läksime kõik kella viie ajal ära. Mäel polnud eriti rahvast ka enam, pimedaks läks ja mul olid juba järgmised plaanid, aga need 2 tundi olid mega toredad. Muusika mängis, täiega hea ilm ja seltskond oli. Mingi aeg, kui me maja juures puhkasime, nemad maas ja mina paku peal istusin, tuli Karlil plaan, et ma võikski sinna istuma jääda, kui nad sõitma lähevad, et nad saaks lauaga mu selja peal hüppe teha, mille peale temaga norima hakkasin, et ta minust lambist mingit hüpet tahab teha. Vaatamata sellele saime me see nädalavahetus üllatavalt hästi läbi, kuigi terve laupäeva norisin mina temaga, nagu tema seda tavaliselt minuga teeb, aga seekord ta ei teinud sellest mingit suuremat draamat, nagu tavaliselt.
Koju sööma, magama ja siis rääkisin Joosepi ja Kaarliga. Mul nagu nii reaalne igatsus ennekõike Joosepi järele, kuna teda POLEE ja Kaarlit ma pole lihtsalt kaua näinud, nädalalõpus, kui ma pidevalt väljas olin, siis ei saanud rääkida ka ja sellepärast ei suuda ma isegi ta mõtteid lugeda. Joosepist üldse nädal aega ei kuule midagi ja siis nädalavahetusel saab msnis natuke rääkida jälle. Ei saa ilma nendeta üldse kuidagi noo.
Terve eelmine õhtu oli mind juba Jaan Lehepuu uus laul "Ootan" kummitanud, nii et terve laupäeva õhtu ma enam muud ei kuulanudki. "Üksinda" on niigi peas juba. Mingi aeg saigi ära linna mindud. Alguses olid Kädi, Mikk ja Mellu, siis käisime Maksimarketis ja siis tagasi Vabakale. Mellu läks minema, Mannu ja Kässu tulid me juurde. Ma olin üldse omas mullis koos oma läpakaga ja rääkisin Kaarliga, kes mul kodus käskis olla, nagu ta isegi oli. Igast ägedat juttu sai aetud jälle, nii et mul oli lõpuks veel parem tuju.
Kaarel: "Sul tegevust on siis."
Mina: "Natuke."
Kaarel: "Palju ei ole?"
Mina: "Mkm."
Kaarel: "Miks?"
Mina: "Sest siin pole sind ega Joosepit!"
Kaarel: "Veel mittte."
Mina: "Mida see pidi tähendama?"
Kaarel: "Sedasama pidigi" - oeh ma ei jõua seda aega ära oodata.
Kõik kiusasid mind ja ma pidin ruttu leiutama autosse vabu kohti, et Eglele järgi minna. Panin kogu rahva Statoili juures maha ja läksin Eglele järgi. Teised pidid Industriaali minema, Mikk tuli ka meiega CT-sse, aga kuna kell oli vähe, siis istusime autos ning püüdsin Jaan Lehepuu uut laulu oma mälupulgalt leida, aga see värk ei tahtnud mulle kuuletuda üldse, nupud ise liikusid, laulud läksid edasi, kui ma tagasi vajutasin, nii et mul tekkis vahepeal tunne, et mu auto on ka Kitt. Mina: "Kitt, ära tee nalja. Kitt, see ei ole enam naljakas." Kitt oli omaarust hull Dj ja nii ma ei leidnudki seda õiget laulu üles. Meil olid Mikuga mega naerukrambid, millega Egle kaasa ei osanud naerda, kuna meil olid mingid omad naljad või noh Mikul piisab sellest, et ma naeran, siis naerab ta ka. Seletasin, kuidas ma eile linnast koju sõitsin ja keset teed HUNNIK kitsi oli, mille peale mul mingi pilt meenus, mida Kaarel ükskord näitas, kui kits auto mootoris hunnikus sodiks oli. Jaa nalja sai, nagu pärast klubiski, kui mingid 30ndates naised üleval talade peal turnisid, nagu otse puurist välja lastud ahvid, ise olid nii õnnelikud ega lõpetanud veel niipea seda nalja.
Saime järjekordselt tasuta CT-sse tänu Miku klassiõele, kes seal töötab. Üritasin 1,5 tundi kuidagi üle elada, enne kui Jaan Lehepuu lavale tuli. Alguses istusime all, pärast liikusime ringi ja jäimegi lõpuks üles, kuna all oli täiega kuum ja palju rahvast. Üleval oli mingi retro pidu - Carmen, klubi paradiis, Tsirkus, Scotty doesn't know ja mis sealt kõik ära ei tulnud, aga meil oli Eglega mega lõbus - tantsisime ja värki. Mingi aeg istusime, siis ma ei jõudnud kuidagi ära enam haigutada, nii haige uni oli, aga tahe Jaan Lehepuud näha oli suurem.
Kui me istusime, siis mingid tüübid võtsid meil käest kinni ja tirisid tantsima ja nagu selgus, siis need olid mingid Joosepi sõbbud või no inimesed, kellega Joosep on rääkinud, kui ma temaga koos olen olnud. Täiega tore oli nendega. Üks oli samamoodi kaine, nagu minagi ja siis seletasime ja tantsisime seal temaga, kuni kell pool 2 sai ja ma kõik sinnapika jätsin ning alla läksin, et Jaan Lehepuud näha.
All oli mega umbne, aga õnneks lava ees oli vähem rahvast ja siis reivisime seal, kuniks Jaan Lehepuu tuli. Alguses tuli Dj TT ja tegi juba mitmendat soojendust, nii et olin kannatatust kaotamas ega suutnud ära oodata ning läksin seniks istuma. Jõudsin mingi Miku klassivennaga juba sõbraks saada, kellele meeldis ka istudes tantsida. Seal toolide juures oli mingi kõrgem koht, kus nägi paremini kõike, eriti JAAN LEHEPUUD, kes lõpuks lavale saabus ja ma lihtsalt karjusin rõõmust. See tundus nagu nii uskumatu. et Jaan Lehepuu on Võrus, otse mu silme ees ja nii lähedal. Nii meeldis kõik see, mida ta 45 minuti või vähemagi jooksul seal korda saatis, kui hästi ta laulis jne. Ma olen arvamusel, et klubides peabki ainult paar laulu esitama, muidu tüütab ära vms. Kuigi ma fännan paljusid bände, siis klubis on alati peale 4. või 5. laulu mõte, et kuna ta juba lõpetab, aga Jaani puhul seda polnud, isegi Terminaator eelmisel kevadel Life's polnud nii äge, kui see üks super äge mees Jaan Lehepuu laupäeval CT laval, kuigi ma fännan Terminaator palju kordi rohkem. See oli kõigeparem klubielamus üldse, veelenam, kui ma viimase poole aasta jooksul väga minimaalselt klubidesse üldse jõudnud olen.
Kõige alguses laulis Jaan Lehepuu mingit tundmatut laulu, siis "üksinda" ning ta uus laul "ootan", peale mida ta korraks lahkus, aga arvata on, et peale kolme laulu ei lase keegi aristil lavalt nii kergelt lahkuda. Jaan Lehepuu jõudis tegelikult mitu korda ära minna, aga ikka ja jälle kutsuti ta lavale tagasi, nii et ma ei teagi, mitu korda ta laulu "üksinda" laulis ja ma muudkui laulsin kaasa, särasin ja kiljusin seal, nii et Egle ja Mikk ainult naersid mu üle, aga noo nii meeldis kõik ja aina kindlamini tagus peas mõte, et pean temalt autogrammi saama ja siis muidugi koos pilti teha, mille jahile peale ta lavalt lahkumist me siirdusimegi. Seisime seal ukse juures, mis lava taha viis. Kutsusin neid endaga kaasa, kuna ma ei tahtnud alguses üksi minna, aga nad kartsid ja ei tulnud. Ma ütlesin, et kui nad ei tule, siis ma lähen üksi, kuigi ma endiselt kahtlesin, aga tormasin siis uksest sisse ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt naiselt, et kuidas ma Jaan Lehepuud näeksin, mille peale ta mul oodata palus, kuna Jaan lubas 15 minuti pärast tulla. Läksin Egle ja Miku juurde ning kutsusin nad ka kaasa, mõned üksikud oli veel sinna Jaan Lehepuud ootama tulnud, aga no olgem ausad, ma olin ikka kõige suurem fänn. Jaan tuli, siis andsin talle kohe markeri ja pildi, mis ma temast eelnevalt välja olin printinud ja seda hoolega oma paremas taskus hoidnud. Ta oli nii meelitatud. Tegime koos pilti ka. Mikk tegi oma telefoniga. Too CT fotograaf ka tegi, aga noid pilte ma pole veel kätte saanud.
Jaan Lehepuu oli nagu täiega sõbralik. Täpselt selline, nagu ma teda ette kujutasin ja paremgi veel. Loodan teda veel kunagi kohata ja loodan, et ta pole selline artist, kes kiirelt tuleb ja kiirelt läheb, tahaks uusi lugusid ja teda kindlasti veel esinemas näha.
Nii me siis läksimegi CT-st ära, kuna eesmärk oli täidetud ja ma täiega särasin. Karjusin ja kiljusin, kui me garderoobist oma riideid ootasime ja pärast väljas tänaval auto juurde kõndisime. Viisin Egle koju ära ja mõtlesin ise ka kodu poole hakata liikuma, aga kuna Kädi Karli juures oli, siis kutsusin nad veel välja, rääkisime ja alles siis koju, kus jätkus juba traditsiooniks saanud pühapäeva varahommikune Mallaga Joosepi pärast kaklemise round, järjekorras teine ja nüüd oli põhjust veelgi rohkem kakelda, kuna Malla oli ette võtnud mu järgmise sõbra - Kalle, temaga klubis käinud ja ta seal täis jootnud. Alguses ma sattusin muidugi Reigoga rääkima, kes end Malla msni oli häkkinud ja ma talle kogemata kogu tõe rääkisin, kuidas mul on mulje jäänud, et tema oma elus kainet päeva ei näe ning ta mul seepeale jalga puhata käskis, nimetades mind julgeks meheks.
Malla hakkas jälle oma jutuga pihta ning lubas kõik mu sõbbud endale võtta, kui ma temaga kaua ülbitsen, aga pidin kadetsema ikka temaga, kuna ma ei anna kedagi talle. One day, in your dreams, never be alone - need kolm põhilauset, aga Malla on omaarust hull keelaja, nii et me rääkisime mingi poolteist tundi, enne kui ta ise ära väsis ja magama läks just siis, kui mul lõbus hakkas. Ta kulul on hea naerda kogu aeg ja ta ei kavatsegi mind kunagi rahule jätta. Mu kadumine tema silmist oleks sama hea nagu film "Võimatu missioon", kuigi ma üritasin talle tõestada, kuidas ma: "Klõps ja läinud" olen, aga ta ju teab, kus ma elan. Mõtlesimegi, et me pole oma sõpruse jooksul kunagi mingis väga suures tülis olnud, nii et nüüd tuleb kõik tasa teha - kadetseda, ülbitseda ja kakelda, vähemalt on mille või kelle pärast kakelda, kes seda väärt on.
Lõpuks ma pidasin Mallale mingit moraali, nii et ta lubas mu lause üles kirjutada ja seda alati meelde tuletada: "Kõike tuleb teha, kas mõistuse või armastusega", iseasi, kuidas ta sellest aru sai, kuna see on üks mu enda tõekspidamisi ja teisalt läheb see lause mõtteliselt tegelikult lahku, aga nagu ma Mallale ütlesin: "Istu lihtsalt kodus ja ole vait, siis on kõige kindlam", aga vaevalt, et ta seda suudab.
Mina: "Tahaks oma asju ajada vaikselt."
Malla: "No aga, kes keelab?"
Mina: "Ise ka keelad."
Malla: "Jah, kui sa oma asja ajamiseks ära kaod. Milleks noh? Saad oma asju teha ja mul olemas olla. Ma ei saa aru, kuidas kõikvõimas Biku seda ei suuda?!"
Mina: "Savvver on vahel noh!"
Malla: "Mind ei koti, kas sul on savver või mitte, ma tahan, et sa oma asja teeks ja olemas oleks, kui vaja", nii et tuleb ikka OLLA vist, kuna Mallake ei saa ilma Bikuta hakkama, nii naljakas, kui see ka ei tunduks.
Lõpuks rääkis ta mulle juba muinasjuttu, kuidas mina ja Joosep elame ühel päeval metsa sees, kus keegi ei tea minust midagi. Ma kirjutan raamatut ja olen õnnelik. Kaarel käiks ka bemmiga külas jne. Aga Mallat piinab ikka mingi võitluse küsimus, kes Joosepi endale võidab: "Selle roundi äkki võitsin, aga kes teab, mis tulevik toob."
Mina: "Võitsid lahingu ja ma võidan sõja - seda tahtsid öelda?"
Malla: "Ära arva, et see on ette teada, et sa sõja võidad nagunii, ma ei anna alla ega piirdu vaid ühe lahingu võiduga."
Mina: "Võitjad kirjutavad ajalugu."
Plaanisin terve pühapäeva maha magada, aga siis tuli Kiva oma ideega Haanjasse suusatama minna, nii ma siis lendasin kiirelt voodist välja, tegin talle võileibu ja värki, et ta oma teatud põhjustel ära jäänud hommikusöögi saaks söödud ning siis Corollaga Haanjasse.
Alguses oli isegi hea plaan suusatama minna, aga peale paari kilomeetrit hakkas laiskus jälle kirvega selga peksma või ma lihtsalt ei suutnud ega jõudnud end kuidagi eriti palju liigutada, nii piirdusime täna ainult 6 kilomeetriga. Kiva pidi viiega leppima, kuna selle ajaga, kui ta vahepeal autos käis, jõudsin ma kiirelt 1-kilomeetrise ringi sõita. Pidevalt pidin endale korrutama: "Biku sa suudad, pead suutma", aga peale öist klubitamist jne lihtsalt ei jõua end kokku võtta, täpselt sama tunne, mis eelmisel aastal, kui me Lauriga laupäeva hommikuti mu juurest otse Haanjasse läksime ja ma peale paari kilomeetrit tema ja ta sõpradega pubis lõpetasin.
Õhtuks oligi mega kass peal, viskasin lebosse ära, vaatasin telekat ja rääkisin Kaarliga, kellega pidime klubi tegema, sest mõlemal oli reaalselt kopp kõigest nii ees. Aga kokkuvõtteks said selle nädalavahetuse jooksul kolm eesmärki täidetud: käisin Haanjas suusatamas (boonus 2x), nägin Jaan Lehepuud (käisin see aasta esimest korda klubis) ja jõudsin sõbbudega Kiidile (mägi, hüpped jne).