Las nad seal vallamajas ka näevad

Nagu ma eelmise postituse lõpetuseks ütlesin: "Savver see õppimine", kuigi juba HOMME on eksam, aga see on nagu traditsioon, et alati, kui mul eksam tulemas on, pean õppimise asemel välja pilte tegema minema, nii ka täna. Põhiline on see, et see on KUNST, "las nad seal vallamajas ka näevad", nagu ma Annule ütlesin, kui ta kämpingu rõdule pidi ronima selleks, et ma temast pilti saaksin teha, kuigi sealt on näha otse vallamaja akendesse. Äge oli üle pika aja koos väljas käia - jälle meie, meie plaanid ja igast jutud sellest, mis VAHEPEAL toimunud on, iseasi, kas pärast nii pikka aega seda vahepealset enam kuidagi defineerida oskaks. Aga SUVEL - plaanid, plaanid. Mulle meeldib täiega kämpingute juures, sellepärast käimegi seal peaaegu igal aastaajal pilte tegemas. Suveks tahakski sinna kolida, ülihea oleks. Talvel jõudsime sinna esimest korda. No tegelikult esimest korda pilte tegema, sest põhikooli ajal veetsime peaaegu kõik oma kehalise tunnid seal, enamus juhtudel ka vahetunnid, kui me Mallaga oma lillade suuskadega metsarajalt tagasi tulime ja mäest üles paterdasime, samal ajal, kui teised ammu koolimajas sööma olid hakanud.
Öpast tulime, siis nägime Mikku, Jannut ja Ällut. Viimane tuli mind pooleks kallistama ja siis jäimegi sinna nendega jutustama, kuni buss tuli. Mu väljas jalutamine on ka nii mõnelegi üllatus, kuna viimasel ajal - jala ei käi ja vett ei joo, nii et kui ma koju jalutasin, tuli Krissu vanaema ja küsis: "Mis ajast sa jala käid?"
Mina: "Vahest tahad" ja ta mind seepeale kiitma kukkus. Nüüdsest ma hakkan rohkem jala käima jälle või noh tervislikult elama - reedel lähme Etsiga Haanjasse suusatama, käin bussiga koolis, liigun ringi jne.
Terve päev ootasin, et saaks juba raamatut lugema hakata, aga kogu aeg oli vaja midagi muud teha või siis peale seda jalutuskäiku tuli nii haige uni, et kui ma ärkasin, siis pidi õppima hakkama, mis võrdus muidugi spikri tegemisega. Lõpuks siiski jõudsin ka raamatute juurde, nii et nüüdseks on läbi loetud "Kuidas elad, Ann?" / "Mis teha, Ann?" ja "Mis sinuga juhtus, Ann?" ning jätkan taas "Tõe ja õigusega", lõpuks siis 5. osa.
Kuna Kaarel mossab kogu aeg, kui ma blogi ei kirjuta, siis kirjutan ta rõõmuks siia mõned ta nunnult totud laused kaa, sest ta on vahel nii äge oma jutuga. Mul on ta pärast nunnu- ja naerumeeter kogu aeg põhjas. Pean Kaarlile pidevalt tõestama, et ma räägin tarka juttu, enne ma ei lase tal magamagi minna. Alati, kui ta minema hakkab, siis hakkab jutt kõige paremini jooksma. Lõpuks oli ikka nii, et Kaarel pani ise tarka sellest, kuidas ta mind välja ei saa kutsuda, kuna tal pole autot ja sellepärast kutsun mina, kuna mul ON auto. Mina: "Kui load tagasi saad, siis kutsud?"
Kaarel: "Võimalik!"
Mina: "Kahtlen.."
Kaarel: "Miks?"
Mina: "Ma ei tea."
Kaarel: "Siis ära kahtle, kui ei tea."
Mina: "Mul pole enam midagi öelda, nii tark lause oli.."
Kaarel: "Head ööd võiksid ikka öelda." - Ma ei saa, ta nii nunnu ju.
Esmaspäeva õhtuks ilmusin ka lõpuks välja nagu paljud soovisid, aga mitte teiste pärast ei teinud ma seda. Mul läks lihtsalt see lahkumisest tingitud meeleolu üle, mis enne ja pärast Joosepi minekut oli. Siin on tegemist vist midagi psühholoogiaga - eneseusk ja teadvustamine, et tuleb ilma temata mõnda aega hakkama saada, nagu ka Tema peab seal ilma meieta toime tulema ja veebruari lõpuni polegi tegelikult nii kaua aega enam. Ja Joosep, ma olen rõõmus, täiega rõõmus olen, ma ei ole kurb, nagu ma lubasin, ära sina ka olee, OLE LIHTSALT MEGA TUBLI!! :)
Joosep kirjutas eile mega nunnult mulle jälle: "Sa oled liiga tähtis mulle ja hoolin sinust ja su muredest. Tsauuu kõigenunnum bf, sa kõigeparem sõber, aitäh, et olemas oled, unddd."
Ja nüüd on jälle see plaplaa, plaplaplaaa tekst ja mina jne. - Kaarel ma tean, et sa vihkad seda lühendit JNE, aga ma ei saa no, anna andeks. Tegelt ma tean, et sa ei anna, aga ma loodan ikka, et annad.
Vaatasin Vaido Neigause uut videot ja mida ma näen? - Liiga palju tuttavaid nägusid - that's my game. Tegelt mulle meeldib Vaido, aga see video oli pointless. Selle peale meenub mul midagi sarnast selle videoga: http://www.youtube.com/watch?v=TCGFnmVvRCQ sellesmõttes, et see on täiega äge.
Kui juba muusika peale jutt läks, siis avastasin, et Jaan Lehepuu on laupäeval CT-s ja arvake ära, kes ka minna tahab - MINAAA. Oktoobris oli ka, aga siis mingil põhjusel ei jõudnud sinna ja nii ma siis lootsingi, et ta millalgi uuesti tuleb ja nüüd ongi - ma pole üksinda, üksinda, üksinda. Pool päeva rääkisin Kaarlile, kui äge mees Jaan Lehepuu ikka on, mis siis, et ta minust aasta noorem on, aga ikkagi ta täiega meeldib mulle, algusest peale on meeldinud, kui teda superstaari saate Pärnu eelvoorus Billionaire'i laulmas kuulsin. Kaarel ütles sellepeale hästi: "Mul on kahju sinust." - Tänks Kaarel, aga ikkagi Jaan on äge. Mul meenus täna see Innu ja Jürka versioon ka sellest laulust, mis mulle isegi meeldima hakkas, nii et mul on sellega umbes sama lugu nagu filmis "Eurotrip", Scottyl lauluga "Scotty doesn't know" oli, hakkab lihtsalt meeldima.
Teisipäeva õhtu lõppes hästi, mina: "Ei ole und vist."
Kaarel: "Mul vist on."
Mina: "Ma täitsa usun vist."
Kaarel: "Aga miks vist?"
Mina: "Sest vist nii on äge."
Kaarel: "On ja vist " ja nii jätkus see "vist" teema veel tükkaega, enne kui tuli: "Ma lähen vist. Head ööd."