Kas ma olen hull või te oletegi nii sarnased?

Laupäeval rääkisin mega palju Siimuga. See kõik on nagu täiega imelik, kuidas me Siimuga nii kiiresti sõbraks oleme saanud ja kui palju ma temas Joosepit näen. Võib-olla nad polegi nii sarnased, aga mu fantaasia ja ettekujutus on nii suur, et see teeb nad minu silmis üheks inimeseks. Peale seda nädalavahetust ongi tunne, nagu ma oleksin koos olnud Joosepiga. Reaalsuses ma tajun, et ta on Siim, aga msnis on ta nagu REAALNE Joosep, sest nende msni tekst on ka kuidagi nii sarnane, kuigi Joosepi hiina keelt ei ületa miski. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Selline tunne, nagu kõik oleks jälle alguses - räägime pealiskaudselt, meenutame eile aset leidnud sündmusi jne, kuigi tegelikult ma tean, et Joosep on seal kuskil kaugel, ta on mu parim sõber, kõige nunnum totu üldse ja Siim on siin, sain temaga just sõbraks ja ta on tegelikult hoopis teine isiksus. Nende hääl on erinev, Siimul on tumedama ja laiema raamiga prillid ning tumedamad juuksed, ta räägib hoopis teistsugustest asjadest, ainult msnis jookseb kõik üheks või siis, kui Siim selja keerab ja ta minu silmis jälle Joosepiks muutub.
Samas alguses, kui me Joosepiga sõbraks saime, siis ma nägin ka temast mitut isikut korraga, võib-olla kordub Siimuga sama, ainult, et Siimu võrdlen ma Joosepiga, samas kui ma reaalselt seda kõike tajuda üritan, siis mõistan siiski, et ta on Siim ja mitte Joosep. Siim ütles ka, et võib-olla tänu sellele me nii kiirelt hästi läbi saama hakkasimegi. Ma samastangi teda arvatavasti Joosepiga sellepärast, et Joosepit praegu pole ja siis ma tahangi Siimus Joosepit näha. Ühesõnaga ma olen Siimu vist enda jaoks Joosepiks juba mõelnud. Ma tunnen end mega hulluna praegu.
Sain nendega mõlemaga ka täpselt samamoodi sõbraks. Ainult, et kui ma Joosepit esimest korda nägin, olin mina kainekas ja tema istus autosse ja Siimuga tutvudes oli Siim kainekas ja mina istusin autosse ning kohe alguses sain mõlemaga ühisele jutulainele ning terve öö seigeldi autotäie rahvaga igal pool ringi.
Siim on ka täiega jutukas, nii et ei pea ise mõtlema mida rääkida, vaid ta lihtsalt räägib. Seda sama ütlesin ma ka Joosepi kohta peale seda elu parimat hommikut, kui me Lätis chillisime ja üldse tuttavaks saime. Ja mõlemad on täiega energilised ja rõõmsad.
Peale seda öist ringi chillimist ei taibanud ma aga Siimu msni lisada. Muidu me oleks ilmselt ammu juba rohkem suhtlema hakanud või no sõbraks saanud. Pätut, Sannut, Siretit ja Matut pidevalt linnas nägin, siis küsisin kogu aeg, et kus Siim on ja nüüd lõpuks jõudis kätte see nädalavahetus, kus me üle pika aja kohtusime ja reaalselt vist sõbraks saime. Laupäeva hommikul hakkasime kohe rääkima, aga kuna ta oma ema ja isa pulmas, millest ta alguses midagi ei rääkinud, autojuht pidi olema, siis jätkus me vestlus alles õhtul, kui ma Vabakal netis istusin, kuni aku täiesti tühjaks sai. Saatsin Siimule pildid, mis talle isegi meeldisid, kuigi ta alguses nende pärast pikka viha lubas pidada. Sannu omakorda pidas Siimu peale viha, kuna Siim ütles talle kogu aeg Sandra, aga Sannule ei meeldi see ja siis ta vaidles, et miks mulle keegi Birgit ei ütle, aga Siim ja Pätu väitsid, et nad on algusest peale teadnud, et ma olen Biku ja nii ongi.
Elu hea oli laupäeval - üksi, mina ja mu golf. Kedagi polnud isegi linnas ja ma keeldusin üldse inimesi oma autosse võtmast, sest mul nagu reaalselt kopp ees inimeste sõidutamisest, va. mu klassivennad, kellega alati ülitore on ja siis paar head veel, aga nagu ausalt, ärge paluge mul mingit takso teenust osutada, muidu ma hakkan teid lihtsalt ajapikku vihkama.
Olime Hannesega Rossal, siis Tamm tuli sinna. Seletasime ja oli tore jälle jne, kuni Karl helistas ja tahtis, et ma ta peale võtaks, mida Tamm mulle kordas ja ma omakorda ütlesin: "Ega ma mingi takso pole" ning Karl seepeale telefoni ära pani. Ma ei tea, kas ta solvus jälle, aga tahtsin üksi OMA autos olla üks õhtu ja Hannesega tahsin ka omavahel natuke tarka juttu raamatusest ja igasugusest filosoofiast rääkida. Ma iga nädalavahetus mõelnud teda välja kutsuda, aga alati on see plaan ebaõnnestunud kellegi teise pärast, kes mu autos parasjagu on olnud.
Hannes rääkis mind sõna otseses mõttes surnuks, nii et mul oli lõpuks mega laiba tunne. Ta on mega tark, nagu filosoof, aga täna oli seda kõike kuidagi nii palju, et ma ei suutnud informatsiooni lõpuks enam vastu võtta. Anna andeks, Hannes! Tean, et sa ilmselt otsid CTRL f-ga oma nime ja leiad selle, nii et loe "Päikeseküla" läbi, siis räägime edasi.
Taurit nägin kaa. Ta oli nii mega üli heas tujus, et alati, kui ta selline rõõmus on, siis mu tuju läheb teda nähes veel 2-3 korda rõõmsamaks. Olin juba mingi 1,5 tundi Vabakal passinud. Ainult G4S auto oli veel seal, aga kuna too tüüp magas seal, siis sõitis Tauri ka sinna ja naeris, et ma ikka veel pole liikunud. Ei tahtnud koju ka minna ja ma võiks tunde oma autos lihtsalt istuda.
Kassu ja Mikk tahtsid, et ma neid ka ära ootaks, kuna nad Vastseliinast tulevad, aga neil sain bensiin poole tee peal otsa, sattusid mendi bussi ja sada muud jama, nii et ma ei viitsinud neid oodata, kuigi Mikk palus, et ma nad ära ootaks ja mölises, nagu ma oleks süüdi, et nad sinna jäid. Seepeale tänasingi jälle oma head õnne, et ma enne nendega Kädi juurde kaasa ei läinud, kuna muidu oleksin ma samamoodi seal tee ääres hääletanud, kuni ment peale võtab.
Hea, et kõik nii on, et inimesed on sõbralikud ja saatus toob aina toredamaid ja paremaid inimesi mu teele, kõik on korras, auto on korras ja: "Noo gut!", nagu mu saksa keele õpetaja alati ütles.