ägedam täiskasvanu ja sa näed ikka noor välja!" - Üle pika aja, kui räägime, suudab ta ikka ja jälle mind üllatada ning midagi tabavalt armsat öelda. Seepeale ma ausõna ei tahagi kunagi suureks saada, mis siis, et ma juba ammu muldvana täiskasvanu olen ja viimase aastaga saatus mind vägisi veelgi iseseisvamaks ja täiskasvanulikumaks üritab muuta. Auto ostuga tuli see kaua oodatud vabadus, aga vabadus eeldab ka vastutust - ise teen, ise vastutan, jah ISE MAKSAN.Kolmapäeval pidin kooli klienditeeninduse ja suhtlemispsühholoogia eksamile minema, hommikul elu hea olla, laulsin ja värki, litt käis ära, jutt kohe muutus. Ma nägin seda ette ja ilmselt see pidigi juhtuma. Võib-olla ma kujutan endale liialt asju ette ja olen õnnetuste suhtes paranoiline, sest juhus soosib ju ettevalmistunud meeli ning just seda ma teinud olingi - valmistanud end selleks mõtteliselt ette, kuigi see polnud mul plaanis. Võib-olla ma soovingi endale ebaõnne või on olnud mõtted sellest aastast sellised, et midagi head lihtsalt ei juhtu ja ma kogu aeg sõbbudele korrutasin, et mina olen järgmine. Eile ka ütlesin Kaarlile, et täna hakkab veel nalja saama, pidades silmas eksamit, mõtlemata aga sellele, kuidas ma sinna jõuan. Teine võimalus on see, et 13 ja reede jõudis vist järgi oma ettearvamatute ebaõnnestumistega. Kaarlile head soovides olengi avastanud end ise selles ebaõnnes, mis varem teda saatis. Kas ma kohkun ebaõnne ees? - Ei, kindlasti mitte. Kõik on endiselt väga positiivine, läksin kooli - naersin, tulin koolist - ikka veel naersin ja koolis on ühte head jälle näha, nii et mu pilk on reaalselt ta peal seni kinni, kuni ta silmapiirilt kaob, ta on igalpool ja ta on nii fcking nunnu. Täpselt see tunne, mis peale ajaloo eksamit. Võib-olla teeb tema seda minuga - keerab kõik pea peale, teisalt on tänase päevaga lihtsalt nii palju korraga juhtunud, et emotsioonid ja mõtted on täiesti segipaiskunud nii, nagu tolles autos kõik võimalikud asjad laiali olid lennanud.
Kindlasti ma ei räägi siin ja praegu seda kõike, mis tegelikult kellegi autoga/autodega juhtus, miks juhtus ja miks kõigil alati täit tõde pole teada vaja, sest igalpool ringleb isegi nii palju juttu sellest, millest ma olen sunnitud osa ümber lükkama, osadega kaasa rääkima ja mõne inimese ees lihtsalt vaikima. Ma tahaks tegelt siia kirjutada olukorra kirjeldust, sest see oleks tegelikult suht naljakas isegi, aga hetkel ma lihtsalt ei saa. Igatahes ärge kujutage endale asju ette, kui te midagi ei tea, mu golfike on igati korras, on ainult mõningad asjad, mis mulle mu auto juures pikemat aega peavalu on valmsitanud ja sellepärast vahepeal nii kass peale tuleb, sellest ka mu eelnev postitus, aga tänu mu elupäästjale on nüüd kõik enamvähem korras ja sellepärast oli mul juba õhtuks reaalselt nii suur autoigatsus, pole kunagi mingi teise asja pärast nii südant valutanud, kui oma golfi pärast. Mina: "Kui auto kätte saan, siis lähen kallistan seda."
Kaarel: "Kui ma load saan, siis ma suudlen neid." - Ta ikka nii totu. Kaarel on ka ainus, kellele ma tol päeval kõigest jutustasin ja kes teab kogu lugu pisidetailideni. Mõned üksikud head teavad veel ja teised ilmselt ei saagi kunagi teada
. Sellistes olukorades mõistad, kui tähtsad on sõbrad, kes hoolivad, muretsevad, kuulavad ja aitavad ning samas näed, kuidas tehakse maatasa inimesed koos nende ebaõnnestumistega, parastatakse, pilgatakse ja naerdakse, teadmata ise üksikasju sellest, mis, kus, kellega ja millepärast tegelikult juhtus. Inimesed usuvad, mida nad uskuda tahavad? Ja mul on tegelikult peale seda suht savver kõigest, kopp on nii ees lihtsalt, et tekib tahtmine uuesti ära kaduda või noh nähtamatuks muutuda, et ma ei peaks rääkima ega nägema inimesi, kellest mul sooja ega külma pole. Joosep, kus sa küll oled, kui ma sind vajan.. Kaarlil on ka viimasel ajal nii palju tegemist, et igatsen neid kahte nii väga. Joosep, ma tean, et sa igatsed kaa ja ma reaalselt elangi praegu selle päeva nimel, kui sind jälle näen.Oeh, nii paljuu ühe päevaga juhtunud, aga endiselt nii õnnelik ja rõõmus. Kooli ka jõudsin, kuigi ma saatsin Kristjanile sõnumi, et ma ei tule ja käskisin tal seda õpetajatele ka öelda. Teised olid pool tundi juba eksami kirjalikku osa teinud, kui ma jõudsin ja teatasin, et ma ei suuda täna eksamit teha, kõik oli lihtsalt peast pühitud, kuigi õpetajad ütlesid, et ma võiks ikka proovida ning saatsid mu jalutama, lootes, et ma ümber mõtlen, aga ma läksin koridorri, võtsin läpakaga ja hakkasin Kaarliga rääkima, valmistudes ise samal ajal suuliseks osaks. Hiljem konsulteerisin õpetajaga ja sain võimaluse neljapäeval koos hotelli omadega kirjaliku eksami tegemiseks.
Kui teised eksami lõpetanud olid, siis käisime Krissu ja Annakaga väljas ning siis suulist osa tegema, kuigi olin endiselt ninapidi läpakas, nii et Annakas mulle meelde pidi tuletama, et pidin end msnist ja facebookist võõrutama ning vastasin talle seepeale: "Ma juba võõrutasin ära" ega kuulanudki eriti, mis ümberringi toimus, kuigi pidevalt käis mingi rebimine. Kristjan ajas suhtlemispsühholoogia ja inglise keele õpetajaga mingit segast ja õpetajad omakorda rääkisid streikimisest jne. Enne järgmist tundi, kui me parasjagu eksami suulist osa ootasime, tuli inglise keele õpetaja ja ütles: "Teie jälle siin. Teie võite olla, aga nemad rikuvad mu tuju ära", osutades oma klassi ukse taga seisnud poiste rühma poole. Tuju rikkumine seisnes selles, et õpetaja pidi nende rühma pärast täna ekstra kooli tulema. Ta jäigi meiega veel tükiks ajaks seletama, enne kui lõpuks klassi läks, kuigi tund oli juba ammu alanud.
Sättisime end klienditeeninduse suuliseks eksamiks valmis, mõni aga märkis me riietuse ära, nii et Krissu nimetas seda bordelli teeninduseks. Eksam ise läks suht võssa. Jutt isegi jooksis, aga ilmselt riietuse pealt kadus osa punkte ja kokku saime mõlemad 10-st ainult 6 punkti, aga savver, vähemalt positiivne.
Peale eksamit läksime Krissu ja Annakaga linna ning siis koju. Oleks tahtnud end sellest kõigest välja magada, selline tunne oli kogu aeg, et ajurakud tungivad kohe peast välja ja ma olin kahe jalaga maa peal rohkem, kui kunagi varem - nii REAALNE, kuigi järgmisel hommikul ei tundunudki see kõik enam nii suur teema, kui see seda eelmisel päeval olnud oli. Lubasin Kaarlile tänaseks uue tarkuse välja mõelda, aga sain hoopis lollusega hakkama. Sellegi poolest viitsisin kogu õhtu ainult temaga rääkida, sest ta on Kaarel.
Kaarel: "Mida see peaks tähendama?"
Mina: "Kõike!"
Kaarel: "Nonoh."
Neljapäeva hommikul nägin Laurit, kes mind enda jälitajaks peab, kuna me kohtusime sel päeval lihtsalt nii palju. Kogu aeg ilmus ta kuskilt välja või siis ilmusin ise ta kõrvale, kui ta kooli jalutas. Lauri: "Mis hiilid?"
Mina: "Ära kujuta ette endale."
Neljapäeval läksingi kirjalikku eksamit tegema. Kristianne ja Egle õpivad ka hotelli, nii et enne eksamit jõudsin juba neid surnuks rääkida. Egle naeris mind ja mu spikreid, millest ma üle ega ümber kunagi ei saa. Mina: "Usalda, aga kontrolli!"
Sain esimesena eksami tehtud ja läksin välja. Pärast õpetaja tuli ja ütles mu hinde, nii et sain suht pettumuse osaliseks. Oma arust oskasin peaaegu kõike, aga sain kolme, millel oli ilmselt kaalu ka mu suulise eksami 6 punktil.
Ootasin bussi ja külmusin üldse selle väljas liikumisega nii hullult ära, et pärast kodus 2 tundi teki all olemist ka olukorda enam ei päästnud, nii et Kaarel ainult naeris mu üle, kui ma teki all värisesin. Kaarel läks jälle Tartusse, mis tähendab seda, et teda pole ja ma olen taas blogi lainel, nii et ilmselt neljapäeviti kirjutangi nüüd blogi. Õhtul tuli korraks msni, AINULT sellepärast, et mulle head ööd soovida, kuigi ma oleksin ta hea meelega surnuks tahtnud rääkida. Täiega hea tuju oli, kuna terve päev oodatud ja piineldud aeg oli otsas ja mu elupäästja tõi mu hea uudise. Ja siis muidugi msnis Tauri oma heade lugude, jutu ning plaanidega nädalavahetusel Kiidile minna.
No comments:
Post a Comment